Valged lumekristallid sillerdavad kuldsete päikesekiirte käes. Kergelt kelmikad lumemütsid kiiguvad männiokkapuhmadel. Kitsepaar kaabib julgelt akna all lume alt leherisu ja õunapomme, mis mõeldudki hea tahte märgina neile. Kiisud raputavad külmast käppi. Punasekõhuline leevike saputab ümarat kuube, alles olid ju tärkamas juba uued pungad, enne kui talv otsustas ikka lõplikult tulla, et lumesüdameid aeda maalida.
Talv on kuumade suppide ja mõnusate hautiste aeg köögis. Minu vanaisa sõi tulikuuma suppi nii, et lõug rasvast läikis, ikka lihtsalt ja mehemoodi. Minu tänane supp on ka niisugune, mida tuleb tulikuumalt süüa, et üdi kontidest kiirelt kätte saada. Kaupluses saab supi jaoks raguukonte ju uurida, ühed on niisugused ehk lopsaka lihaga, teised kohe nähtavalt üdised lihast puhtaks kaabitud kondiotsad. Nüüd on aeg koju tuua odrakruubi pakid, et neist tummist suppi keeta või mõnusat mulgiputru või seakoodiga ahjuhautist juurviljadega. Sahvrist leiab ehk ikka hapukurki ja külmikust poolikut oliivipurki ja metsaseenehoidist. Niisugune tõhus kruubi-seenesupp on Poolast rännanud meie maile. Et krõbedat külma trotsida tasub suppi särtsutada ehtsa tšillikaunaga.
1,2 kg searaguukonte
vett
2 porgandit
jupp varssellerit
tükike punast tšillikauna
paar peotäit odrakruupe
2 hapukurki
veidi rohelisi oliive
parajalt männiriisikaid
2 kartulit
1 suur sibul
1 kopsakas küüslaugu küün
meresoola, pool loorberilehte, Scandinavian Foresti maitseainesegu, paar vürtsitera, maitserohelist
Pane searaguukondid külma veega keema, riisu vaht hoolikalt, lisa veidi meresoola, pudista loorberileht sõrmede vahel puruks, pane paar vürtsitera leende. Haki sibul, tõmba puhastatud porganditelt koorijaga pikkipidi laastud, tükelda varsseller, lisa kõik supisse. Puista kohe ka mõnusalt mulisevasse potti paar peotäit kruupe. Lase vaiksel tulel kontidel pehmeks keeda. Et sellest mõnusast üdisest kondist kõik hea puljongisse kätte saada, las haudub tundi paar. Lõpuks pane supi sisse tükeldatud hapukurk, tšillikaun, oliiviseibid, seened ja kartuli kuubikud. Maitsesta julgelt maitseaineveskiga, see vahva skandinaaviapärane veski sisaldab kadakamarju, küüslauku, seeni, peterselli, rosmariini, tüümiani, porgandit, rosee pipart, koriandrit, loorberilehte lisaks mustale piprale ja soolale. Viimistle maitseid maitserohelisega ja viimasena lisa purustatud küüslauk ja hetke pärast keera kuumus välja. Rösti supi kõrvale head rukkileiba, üdikontidega maiustamiseks võta abiks väikse lusika vars. Söö tulikuumalt ja aplalt, et kontide ümber ei jää liha- ega rasvariba raasugi, see supp pole pipsidele.
Pühad on läbi, pere taas mööda ilma laiali. Kuusk välja viidud ja jõuluehted kenasti karpidesse tagasi pandud. Veel eile sai viimasest jõulusüldist suppi keedetud ja kapis on veel pikantset brandist broilerimaksapasteeti ja piparkoogi tiramisut. Selle aastased pühadelauad olid kirjud ja ikka koosnesid just niisugustest toitudest, mida ma ise armastan. Menüüd koostades uurisin oma eelmiste aastate peolaudasid, selleks ju see virtuaalne toidupäevik ongi. Abiks on ka pildialbumid, kust hea möödunut meenutada.
Ja kuigi esmapilgul tundub, et mu blogis pole liigendatud arhiivindust, siis vasakul ülanurgast olevast bloggeri otsingukastist leiate soovikorral märksõna abil üles nii süldi kui pasteedi või salatiideed. Imestan ikka tänapäevaseid süldikeetjaid, liigselt loorberit ja kõike, mida süldipotis keedetakse, ei hakitagi süldi sisse. Milles see süldi mõte siis küll on!?
Jõuluõhtuks, kui taas pere kolm põlvkonda kokku kogunes, panin lauale sinepise seaprae. Seekord sai vastu tuldud ühele külamehele ja temalt ostetud 2eurise kilohinnaga 5 kilo kondi ja kamaraga karbonaadi. Olin küll üsna pikalt kahevahel, et kas ikka muretseda mõni korralikum seapraetükk. Lõpuks tegin otsuse küpsetada praadi kahel päeval, et jõuluõhtul pigem lõppviimistluse tipp. Maitsestasin soola, piprasegu, kiluvürtsiga, määrisin kokku sinepi-majoneesi-hapukoore seguga, pikkisin küüslauguga, keerasin praetükke ja kastsin tihedalt, enamalt küpsesid lihatükid madalal temperatuuril peale algset 250 kraadini kuumutamist. Praad osutus suussulavaks ja kondid lõikas peremees kergelt välja. Lisandiks keedetud kartul, värviline köögiviljawok, mis valmib kiirelt kuni kartul keeb ja heleda õllega hapukapsad, mida valmistan juba mitu aastat. Perepoeg soojendas pühadejärgsetel päevadel seda kapsast endale korraliku potitäie ja toituski sellest.
Külmale lauale sai värviline tsitrusesalat, kus hakkisin apelsinid, greipfruudid, mandariinid ja lisasin nii valget kui punast sibulat. Ja need naturaalsed maitsed seguneksidki imeheaks praelisandiks või vahepealseks mahlaseks ampsuks salatite vahel. Laual olid ka taas long dringis marineeritud punane sibul, pikantne pasteet, mida valmistasin seekord koheselt topeltkoguse, et jätkuks nii lauale, kui hommikul võileivakatteks, kui tütrele pühadeks kaasa ja mehele tööle. Kartulisalat suitsukanaga, ema marineeritud ja hapukurgid, kõrvitsasalat, erinevad head sinepid praele ja süldile lisandiks, soolalõhe. Väga maitsvaks osutus krevetikate, mille tegin kahest karbist krevettidest soolvees, lisades väikse paki lumekrabi, 3 keedetud muna, pool punast sibulat ja maitserohelist majoneesiga. Hea saiale panna või niisama nosida. Nii kaua, kui kartul kees ja köögiviljawok pannil valmis, pakkusin perele rukkipesades heeringakaaviari, mõnus soolakas amps, kus heeringas kokku segatud keedetud kartuli, muna ja sibula ja hapukoorega. Need rukkipesad on algul nii mõnusalt krõbisevad. Aperatiiviks segasime Luxemburgist toodud Martini Fierot, küll puhtalt ja apelsinimahlaga. Millal küll see ahvatlev naps Eestisse jõuab!? Laual oli ka juustuvaagen oliivide ja mandariinidega. Magusaks tegin seekord virsikutega piparkoogi põhjal koogi, mille kreemi sisse sai seekord vahukoor, ricota maasika kohupiimapasta ja valge šokolaad. Seekord sai ilma toorjuustuta tehtud. Pildile ei jäänud, aga maitses hästi. Ema valmistas rullbiskviiti taas oma tuntud headuses, lihtne klassika.
Aastavahetuse lauale valmistasin seakaelakarbonaadi (Laagri Rimis oli müstiline 2.99 kilohind), maitsestades soola, tulise liha maitseaine, Vahemere ürtidega, purustatud loorberiga, purustatud küüslauguga, teralise dijoni sinepi segasin majoneesi ja balsamicoga ja hõõrusin prae algul ühelt poolt kokku, hiljem praadi keerates teiselt poolt. Kuuma vette lisasin nii hakitud sibulat, varssellerit, porrut kui porgandit. Ja algul taas küpsetasin umbes pool tundi 250 kraadi peal ja hiljem mitu head tundi 180 peal, alandades veel enne lõppu 160le. Kokku küpses taas liha 4-5 tundi ja oli täiesti vastupandumatu. Lihakiud olid hamba all nii pehmelt maitsvad, praad kadus imekiirusel. Kaste oli imehea. Salatiks valmistasin seekord nuudli-singisalati, mille jaoks keetsin terve paki Tartu Milli nuudleid, hakkisin juurde 300g singirulaadi, riivisin 5 keedetud muna, hakkisin jupi porrurohelist, punast ja valget sibulat, mõned tomatid, värsket kurki ja ka marineeritud kurki, kastmes nii hapukoor kui kaks erinevat majoneesi, soola, ürte, piprasegu, maitserohelist maitsestamiseks ja kuna nuudel tõmbab maitsestudes salati kuivaks, siis kasutasin seda kohvikoore nippi, et enne veidi majoneesi ja soola juurde, siis paras sorts kohvikoort ja kõik korralikult enne serveerimist läbi segada. Veidi teistsuguse koostisega heeringasalat sai taas rukkipesadesse(Linkosuo RuisSipsi), seekord lisasin ka õuna ja marineeritud kurki ja majoneesi. Lavaširullid soolalõhe ja avokaadoga olid noorrahva lemmikud. Seekord ei unustanud lauale panna marineeritud männiriisikaid ja tursamaksasalatit. Jõulu õhtul avastasin salati külmkapist, kui külalised hakkasid lahkuma, tegijal ikka juhtub. Et seda suurt söömist kuidagi tasakaalustada oli laual ka värske salat salatimixist, kirsstomatitest, värskest kurgist, porrust, punasest sibulast, granaatõunaseemnetest, maitsestatud hea vinegrettkastmega.
Aastavahetuse magusaks tegin seekord Vana Tallinna tripsuga šokolaadise tiramisu granaatõunaseemnetega. Tordi sisse läks 1 pakk Lady Fingersi küpsiseid, kreemiks 1 suur vahukoor, 2 muna, 1 Philadelphia maitsestamata toorjuust, 1 Philadelphia šokolaadiga toorjuust, suhkrut, Vana Tallinna likööri, riivitud sidrunikoort, immutamiseks koorega kohvi ja Vana Tallinna segu. See tort on nii lihtne, ainult kreemide kokkusegamisevaev ja tordi liuale ladumine. Kreemi tuli muidugi sellest kogusest rohkem, nii tegin ka õhukeste piparkookidega kihiti teise koogi. Aga... kui blogi lugeja teab, et ma pole suur magusasõber ja kuigi mu meespere on, siis on mõlemat kooki veel siiani kapis. Vahel on lihtsalt nii, et kõike on korraga liiga palju. Vana Tallinna likööri ülejääke oli hea nostalgiasegaduses segada ka šampusega. Et oleks vahel midagi teistmoodi.
Loodan, et teil olid ka toredad pühad ja uus aasta saabus kenade tunnetega ja ülevate hetkedega.
Uus aasta on juba kiirelt ja töökalt alanud, ometi on Vene turistid ummistanud meie kohalikud turismiasutused. Ja kui on vaba aeg, on lähemateks kaaslasteks karvased südamesõbrad Porkkana ja Miki. Sõbrad, kes poevad südamesse ja tahavad oma teatud minutitel kõik oma saamata jäänud paid ja tähelepanu kätte saada. Sõbrad, kes ei vaidle vastu ega räägi vahele. Positiivsust uude aastasse ja erksat ellusuhtumist!!!
