Otsing sellest blogist

23. sept 2016

Selge läätsesupp sügise tervituseks

Suvi ulatas sügisele käe. Kauni Eestimaa peal ringi sõites märkad looduses rohkelt kollanevaid metsatukkasid ja sügispruune välju, vahtrapunaseid laike. Lilledes on veel suvelõpupuudet. Kaunitest leekivroosadest värvidest piparkoogipruunini. Hommikul naksab jahmatav jahedus ja enam ei saa niisama pluusi väel kiisudele toitu panna. Suvikõrvitsad kasvatavad kumeraid vilju üle peenrakasti ääre ja erinevates ürtides on väge ja lõhnu. Olen ikka selgete suppide austaja. Üks korralik kuum supp soojendab seest, pühib eemale tööväsimuse, peletab haigusetunde ja täidab tarmukalt kõhtu. Seekord on sügise alguse puhul kummardus läätsedele. Supile saab lisada kõikvõimalikke häid köögivilju. Ja puljongi võib keeta nii kana kui sealihaga, kes lihasööja pole, saab nautida köögiviljade embuses proteiinirikkaid läätsesid.

1 kg sealiharaguud, 1 klaas punaseid ökoläätsesid, 1 sibul, 1 pastinaak, 1 porgand, 2 kartulit, veidi rohelisi aedube, jupp porrut, jupike varssellerit, 4 kirsstomatit, 3-4 küüslauku, 2l vett, meresoola, 1 loorberileht, rose pipart, viie pipra segu, musta pipra terasid, vürtsi, ürte, värsket punet, peterselli, rohelist sibulat, õli

Pane searaguu külma veega keema, eemalda hoolikalt vaht, lase veidi aega kaaneta mustusel välja keeda, enne kui lisad soola ja pipra- ning vürtsiterad. Lase supikogul vaikselt podiseda. Kuumuta pannil veidi õli ja keeruta pastinaagi, porgandi rattad, hakitud sibul ja varsseller ning porru pannilt läbi, lisa potti. Kui liha tundub pehme, lisa korraga kartuli kuubikud, läätsed ja tomatid. Keeda 10 minutit. Lõpuks viimistle supi maitse erinevate meelepäraste ürtidega, rohelisega, purustatud küüslauguga ja jäta supp tõmbama. Paku supi kõrvale head seemnetega teraleiba, küüslaugu viile, sibulat, ingverit, et sügistuul kohe liiga ei teeks.

3. sept 2016

Kohustuslik lestapostitus

Praetud lest tšillise köögiviljaraguu ja värske salatiga
Alkoholivaba õlu on pop - minu uus elu
Lepatriinukogusse lisandunud kaunis alus, millel hoian küll oma akvamariinist ehteid

Suvikõrvitsat ja aeduba tuleb tasapisi peenrakastidest veel
Rukola ja mangoldi lehed kasvavad ka kõrgustesse

Lestal lisandiks siin suvikõrvitsaraguu paprika ja porgandiga ja kodujuustusalat
Küsimus on, miks pole kumbagil pildil minu suurt lemmikut kartulit!?
Kirjutan ikka lestast ka. Vihma niikuinii sajab. Las seened kasvavad. Küll jõuab metsa veel ja veel. Hea Nõva kandi kalamees tõi mulle taas lesta. Alati tuleb ta ootamatult ja kunagi ei tea ega oska kiirelt reageerida, et palju on palju, kui palju lesta siis võtta. 3 kg on vähe, kas 5 kg on parasjagu või tuleks ikka palju rohkem võtta. See viimane variant on vist kõige õigem. Sest hiljem, kui mul käed karedad lesta puhastamisest ja esimesed uhkustavad pildid õnnelikuna Instagrammi postitatud, mitte küll teiste kiusamiseks. Sajab küsimusi, kas rohkem ei saa ja millal jälle too lestasaak tuleb. Lest ajab kõik elevile.


Aga, mida siis lestaga teha? Olen sellest muidugi kirjutanud igal aastal ühtemoodi ja ega tänane jutt vist ka erine. Kuigi olin natuke nukker, kui sel nädalal alanud Terevisiooni toidurubriigis hea kalaonu Hanno lesta fileeris. Muidugi oli seda põnev vaadata ja lihtsusest sai uhkus ise. Aga minu meelest pole midagi paremat sellest rasvavööst, mis just kondiäärtes pesitseb, mis maitseb kuumalt oivaliselt, aga ka jahtunult ja lihtsalt leivaga süües ja iga kondioga lutsutades on lihtsalt õndsuse tipp. Aga kodus võibki ju endale kõike lubada. Tänapäeval on muidugi soolad ka väga muutunud. Kui mõningad aastad veel tagasi soolasid puhastatud lestad ära, siis juba järgmisel päeval praadides võis juhtuda, et lestad olid tulisoolased. Nüüd seda naljalt ei juhtu. Ma tegin toitu oma 5 kilost lestast nädalajagu ja nad ei sooldunud ära. Ikka praadisin täpselt ühtemoodi ja maitses ka samamoodi. Lisanditega sai lihtsalt erinevust toodud lesta juurde. Sest ajarutus polnud aega lesta purki panna ja tarretismarinaadi teha. Samuti ei olnud mul peenrakastis enam niisugust vahvalt vohavat rohelist tilli, et oleks selle lapsepõlve meenutustembu ikka ära teinud, et lestade vahele ohtralt soola ja tilli ja siis peale mõne päevast seismist (võibolla  aega rohkemgi vaja tegelikult) saab lestast ribasid lõigata, see lestakont pehmeneb sooldumise tagajärjel, keedad kartulit kõrvale, kurgi-tomatisalat hapukoorega juurde ja voila, lapsepõlv on tagasi. Aga, mis puudutab kartulit, siis igatsen küll neid aegu, kui olid Vigrid ja Andud ja Andretad. Nüüd saab toitlustuses suve läbi väikseks ja ümaraks kooritud vana Laurat sulfitis nõrkemiseni, vastikult magus, juba lõhn on rõve, kui see potti pannakse, rääkimata söömisest ja seda rikutud maitset ei päästa ka ahjus kauniks ja krõbedaks küpsetamine.
Koju olen muidugi ostnud kättesaadavaid juhuslikke varajasi kartuleid külapoest, mis on ka üsna maitsetud ja niisugust ülihead efekti ja tunnet, mis värske kartuli söömisega tavaliselt tuleb, on jäänud sel aastal küll saamata. Ei aita sulavõi ega ohtralt tilli. Sügisel peab tarku valikuid tegema, mida säilituseks osta. Aga lestapiltidel oli kartul siiski kaadri taga. Kuna keedetud kartulit oli külmkapis küll, siis sai lisandiks söödud teda lihtsalt külmana. Minul see teinekordki tasakaalustab tugevaid maitseid, kõlab võibolla veidralt.

Lesta juurde sobib hästi ka alkoholivaba õlu. Tõusin ka ühel suvepäeval üles ja mõtlesin, et teeks tervisele pai ja kampaaniaid ootamata, väikese pausi, maksapuhastuse. Põnev on siis poes ka uurida alkoholivaba elu. Eks sügishakul tehtud õunamahl on kindlasti ka hea kraam, aga alkoholivabad õlled, siidrid, veinid ja šampused on ka täiesti poeriiulis olemas. Ikka viinamarjadest, õuntest, tsitrustest ja humalast tehtud. Nii et valikuid on palju. Ja neid jagub kõikide erinevatele maitsetele ja vajadustele.

Selge sügisandidega supp kanatiibade ja metsaseentega


Kuigi vaagisin ammu juba peas kohustusliku lestapostituse kirjutamist, mõtlesin ja vaatasin oma iga aastased lestapostitused üle, et mis sellest praetud lestast ikka ja jälle kirjutada. Sama võiks ju kehtida seentegi osas. Sügise saabudes on kuum teema ikka, kas on hea seeneaasta, kes mida korjanud on ja otsitakse õiget infot mõne tundmatu leitud seene osas. Marinaadid ja sissetegemise tehnikad on ununenud ja kui pool päeva metsas ringi uidatud ja teine pool köögis rassitud puhastamise, sorteerimise, leotamise ja kupatamisega, lähevad ikka seened ju pannile, et head kastet keeta. Seda esimest ja head.

Peale meie perekoera Rexi surma, pole ma seenel käinud. Pole tahtnud sinna metsa minna, kus alati Rexiga jalutasime. Pohlaparadiisi, mis asub siinsamas kodunt mõnekümne meetri kaugusel. Sel nädalal võtsin end lõpuks käsile. Mets on muidugi ajaga muutunud. Korjasin pohli, pistsin kesksuvest jäänud mustikaid suhu ja otsisin seeni. Uhked kitsemamplid valge kärbseseenega kõrvuti. Ülekasvanud telliskivivärvi pilvikud ja väiksed sambla seest välja pugevad kollakad kübara kerad. Kastanpruunid mehised männiriisikad, mu lemmikud. Aastate eest siin kukeseeni eriti ei olnud. Nüüd paistavad hariliku kukeseene erkkollased laigud sambla seest kaugele. Kukeseened minu meelest kasvavadki nii, et teinekord võid terve perekonna sambla seest õrnalt kahlates välja rohida. Ühe pruuni sametpuraviku leidsin ka. Ja rida tundmatuid seeni pistsin seekord korvi, et hiljem kodus neid uurida, tuvastada. Kuigi see tarkade raamatute lehitsemine võib viia selleni, et hakkadki kahtlema ja viskad väärt seened ka minema. Aga eks ikka peaks kehtima niisugune kuldreegel, et korja neid seeni, mida hästi tunned. Nii viskasin punakad liimikud minema ja ühed riisikalised, kuna ei suutnud päriselt välja mõelda, millega tegemist ja raamatutest polnud ka abi. Ja 3e ülejäänud tuvastatud seene nimed on juba ununenud. Männiriisikad panin vette ligunema. Ühte kaussi puhastasin ja lõikasin väiksemaks erinevad pilvikud. Ja järelejäänud kukeseentest, kitsemamplitest ja uhkest puravikust otsustasin suppi keeta. Selget ja head, appi võttes ka ikka kanaliha ja sügisesed köögiviljad.

600 g kanatiibasid, 2 l vett, 1 suur kartul, 1 suur porgand, 1 suur sibul, paar küüslauku, veidi rohelisi aedubasid, paar kirsstomatit, väike suvikõrvits, veidi loorberit, rose pipart, musta pipart, Provence ürte, meresoola, õli, maitserohelist

Pane kanatiivad külma veega keema, riisu vaht, pudista potti loorberileht, erinevate  piparde terad ja puista veidi soola. Lisa tükeldatud aedoad. Haki sibul ja viiluta porgand. Aja õli pannil kuumaks ja keeruta sibula- ning porgandisegu pannilt läbi, lisa seened, raputa veidi soola peale. Lase veel väljuda seentest ja keeruta kõike veel rõõmsalt ja lisa kastrulisse kana juurde. Las supp vaiksel tulel podiseb. Mul oli tõeliselt mini suvikõrvitsake, viilutasin selle ja panin koos kirsstomati sektoritega ka supi sisse. Lõpuks ka kartuli kuubikud. Maitsestasin veel erinevate ürtidega ja viimaseks karastasin purustatud küüslauguga ja keerasin kuumuse välja. Seeneleemega puljong tasahilju tumeneb ja annab oma mitmekülgset rikkalikku maitset mõnusalt välja. Nii hea supp sai, ise olin ka üllatunud. Kuna rohkem olen seenesuppe teinud kruubi ja sealihaga kahasse tummiseks keetes või teine minu lemmik ja sageli sügiseti valmistatav, veerandosa hapukapsaga metsaseenesupp.

Pilvikud praadisin sibulaga koos läbi ja tegin teisel päeval lihtsat kastet ribi ja kartuli juurde. Männiriisikate kupatamisaur köögis aga äratas hinges sügisetunde. Nii juhtub alati.