Otsing sellest blogist

26. juuli 2022

Searibid naturaalses leemes köögiviljadega




Kuidas teie maasikapunane ja arbuusiroosa suvi kulgeb!? Kas vanaaegne kraad õues näitas ka ühel päeval  +42 ja suured, vaimusilmas inimesesuurused, parmud hammustasid? Meie elame maal. Hommik algab kasvuhoones kurgi kastmisega. Tomateid hellitasin täna üle mitme päeva nõgese leotisega. Aias olevad peenrakastid suvikõrvitsate, aedubade, herneste, tomatite, sibulate, küüslaugu, maasikate, porganditega ja kõikvõimaliku ürdi- ja salatirohelisega kastsin ka üle. Koriander, oregano, meliss, piparmünt laiutamas lillede vahel. Lilleamplitest rääkimata. Noppisin kuivanud õisi ja kollaseks tõmbuvaid lehti. Roosid õitsevad juba teist tiiru, kressidest on vana koltunud tünn kolla-oranž ja floksid mu arm, viivad juba oma  lillakasroosa õiteiluga suve teise poolde. Kompostihunnikuski on uus elu, kartul õitseb, tomat sirgub ja arbuus isegi üritas. 
 Hommikul tegin heeringaleibasid keedumunaga hommikusöögiks kohvi kõrvale, rikkalik vaba käega korjatud ürtide ja salatiroheline lõikelaualt peeneks hakitult peal. Hea, tahe suutäis. Ja, kuigi naabrikukk muudkui varahommikuti tüütult kireb, siis keedumuna võileival oli ikka poeriiulitelt.
Kuna me olime nädalajagu linnapuhkusel, valvasime ja hellitasime laste kasse, kui nemad reisisid nii koduses Eestis kui Bulgaarias. Linnas oli toidulaud ka teistsugune. Esiteks ei oska ma kunagi laste juures süüa teha ega varustada. Ja hea on ülepea ka laisk olla ja mõelda, et lähme välja siis sööma. Uitasime ja tutvusime Mustamäe avarustega. Turu ja poodidega ja ka toidukohtade ja parkidega. Pühapäeval seadsime kindlad sammud ukrainlaste Hutorok trahterisse. Kuigi ma olin tutvunud menüüga juba eelnevalt, ootasin siiski midagi muud. Esiteks lõi silmist poolpimedaks see õudne kunstlillede ja asjade cräpp riiulitel. Vanikud ja kujukesed, samas siis päris kasehalud korvides, ka naturaalne sibulavanik ja küüslaugukett. Ja siis jälle kunstlillede rida, nagu oleks möödunud sajandisse sattunud. Suurel ekraanil elas oma elu naljakas film, kus üks mees hõljus lõbusalt naiste riietes. Oli lahket külaelu, hullu peomelu, Sofia Rotaru lendles ekraanil, oli palju savinõudes süüa. Aga helina toidusaalis laulis mingi mees vene keeles, aga võibolla tegelikult ka ukraina keeles. Trahteris polnud ühtegi klienti. Siiski varjatud seinavõre taha kõndis üks tähtis mees, kellele viidi vist maja isetehtud napsu, nalivkat puualusel. Meie tellisime karbonaadi kondiga ja liharulle juustuga. Lisandi pidi eraldi valima. Kui me neid hindasid silmitsesime, millega ma eelnevalt tegelikult kursis olin, siis ei olnudki mahti ahhetada. Praad 14 eu ja lisand 3.50. Kullast taldrikul vist. Köögist kostis pidev lihatagumise haamri heli. Krapsakas luupekseni teksadega nägus proua kattis laudu. Oli näha reserveeringuid. Tulid siis ka veel kolm prouat. Nendeni jõudis toit enne. Võibolla valikud olid eelroogadest, suppidest, jookidest, mis iganes. Lõpuks saabus toit, perenaine ka õhkas, lõpuks tuli. Kuigi lihahaamri löögiheli kardina taga köögis ei vaibunud. Minu taldrikult vaatas vastu uhke suur küpsetatud tomat laiutamas lapikul lihal. Mõtlesin, et karbonaad kondiga ju oli, mitte karbonaad tomatiga. Valisin ahjukartulid seente ja sibulaga. No väheke neid tõesti oli ja seenekesi ka seal vahel. Kastmekausis tundus ka miski soe seenekastme moodi vedel kaste. Garneeringuks paar tomati sektorit ja mõned marineeritud kurgi viilud. Esmapilguheit ei olnud ju pettumus. Mees lausa arvas, et minu praad on uhkem kui tal. Temal olid liharullid krapsakalt pooleks lõigatud, juustuselt voolavad ja ahvatlevad, mõned ahjukartulid ilma seenteta ja sama garneering, hiljem toodi ka kausis kaste, mis see oli, tegelikult ei teagi. Kollakas soe kaste ehk. Millega tehtud, köögikoorega võibolla. Hakkasime siis õhinal sööma. No minu liha oli sitke ja täiesti maitsetu. Nüsisin ja kastsin seda kastmekaussi ja katsusin kartulite ja seentega ühendada. See nagu päästis asja. Viimane asi on toidukohas soola peale raputada. Mul vererõhk niigi kõrge. Ja siis see rõve peensool seal topsikus. Ei tee ma seda iial. Aga no toit polnud maitsev ka, kui ma teatud stiilis ei toimetanud. Et lõikasin lihatüki, kastsin kastmekaussi ja ühendasin taas kartuli ja seentega. Aitas ka. Suur ahjus küpsenud tomat, millelt koor eemaldamata, oli ka täiesti maitsetu ja iseenesest ei andnud lihale midagi juurde. Otsisin ka seda lubatud konti, väikse kondiääre siiski leidsin. Kui menüüs on karbonaad kondiga, siis eeldad pikka konti liha küljes.  Lihahaamri katkematu heli aina kostus ja kostus ja Sofia Rotaru laulis kaunilt hääletult. No ise oli kaunis. Mees pakkus oma liharulli maitsta ka, nii juustune ja ehk ka lihane ja peekonisiir rullis sees, aga ülemäära maitset polnud sealgi. Saime söödud, hinna üle arutades. Mis asi siin minu taldrikul maksis küll 17.50!? Krapsakas perenaine pakkus lahkelt magustoitu ka. Kuna tahtsime ju tegelikult head ja viisakad olla, tellisime ka koduse kohupiimakoogi. Ja eks see seda ka oli. Lihtne, eile valmis tehtud, kohupiimaga kook marjadega vaniljekastmega, mis korralikult külmas seisnud ja siis serveerides tuhksuhkruga üle puistatud. Perenaine tõi lahkelt kaks kahvlit, et me seda 7.50 maksnud kooki kahekesi maiustada ikka saaksime. Lahke muidugi temast. Avatult rääkis ta ka neil toimuvatest elava muusika õhtutest laupäeviti, tore elu seal Mustamäel, mõtlesime. Väljas, terrassil seevastu olid päris lilled ja rippusid armsad tõelised maasikaamplid. Miks seal sees kõik nii värvikalt võlts pidi olema, ei saanud aru. Vaevalt me rohkem taoliste toidukohtade elu toetame. 


Teisel päeval kulgesime Magistrali keskuses. Millised mõttetud poed. Kes neid kotikesi ja nõmedaid riideid seal küll ostavad? Ühes poes olidki sildid ühelt poolt vene keelsed. Toidukohad on seal muutunud, sildil olevast Magistrali bistroost polnud enam haisugi, vaid hoopis Mysushi toidukoht. Päevapakkumised argipäeval ka täitsa olemas. Ja tol päeval oli kenakesti ahjus küpsetatud lõhetükid köögivilja ja juustuga serveeritud värske salati ja riisiga. Kena vene poiss võttis lahkelt meilt tellimuse. Istusime kaetud kenade laudade taha, avar vaade ja mõnusalt marmorja platega laud, pehme tugitoolike, taaskasutusest hangitud, nagu hiljem lugesin. Lõpuks tuli ka toit, kaunil mererohelisel taldrikul, väga kaunilt serveeritult. Aga, aga, ... , põhi komponent roas, lõhetükid juustu ja köögiviljadega, täiesti jahtunud. No aru ma ei saa, lõunakell oli poisike ja rahvast nagu polnudki. Küll ajasid töötajad saalis mingit oma asja. Kuulsin küll köögist kellasid. Ja ei tundunud väga, et need road oleksid pikalt kuskilt vedelenud. Maitsetel pold viga, aga miks peaks köögist väljunud toit mittekuum olema? 

Ühel päeval otsustasime Reidi teele jalutama minna. Merene ja sinine, tuulest rääkimata. Hommikused jooksjad ja võimlejad, koertega jalutajad. Ja mingil hetkel on ka palav ja janu ja mõtled, et kas siis siin ei pidanud kohvikud ka olema. Leidsime lõpuks jäätiseputka, kinniste luukidega, milleks seda suvel peaks keegi avama, eks. Isegi malevlastele pole linnas tööd ju vaja. Peale 11 500 sammu einestasime tookord hoopiski Solarise Lidos. Hinnad pold tõusnud. Toitude väljanägemine oli veidi langenud. Midagi uut ka ei märganud. Aga kodust praekartulit tõsteti hull hunnik ja tomati, juustu kattega sealiha oli ka täiesti maitsev, maasikatest vahukoorega rääkimata. 

Lõpuks lõppes meie linnapuhkus ja tuli taas maale sõita, sinna, kuhu kõik millegipärast ihkavad. Kus on lillakassinised lavendliväljad, rohelised hernekaunad viljapõldude sees, nagu lapsepõlves. Maapoe eest võid värsket kala osta, kui kohtud õnnega. Ja elu on nagu lill. Marjapõõsastelt saab peagi sõstraid  ja tikreid korjata. Ja metsas võivad mustikate kõrval ka kukeseened juba olla, nagu loen hullunud seenehuviliste postitustest. Kusjuures kesksuvel ei käi mina küll kunagi metsas seenel. Sügis on seente aeg. Praegu peab aega jaguma muuks sulniks suvechilliks, kui tuul paitab päikesest põlenud põski ja Eesti profimad laulustaarid laulavad kuldseid ABBA hitte kodulähedal suvekontserdite paradiisis Kalju laval. Kohtud  lõpuks kalli inimesega, kirjasõbraga siiani, silmast silma ja väike võbelus on sees veel mitu päeva. Suvi on uute nurkade avastamiseks. Suvi on niisama laisklemiseks, kui on puhkus. Suvel ei pea alati grilli all tuli huugama. Muidugi unistan minagi, et mul õueköögis oleks tulepesa malmpajale ja söepann kergemaks grilliks, ahvatlevast pizzaahjust või kallist pelletigrillist rääkimata. Aga palavus mulle ei meeldi. Ja toas, kus kraade lausa 20 vähem, kui väljas, on oluliselt lihtsam ribisid keerutada ja hea ja mõnus kodune lõuna- või õhtusöök valmistada. Nii juba unenäos vaaritasin täna süüa, et kuidas ikka ribid pannile panen ja mida kõike juurde lisan ja lisandiks valin.

1,5 kg Saaremaa pehmeid ribikonte
õli
2 suurt sibulat
2 porgandit
pool suvikõrvitsat
4 küüslaugu küünt
5 ploomtomatit
peotäis värskeid herneid
vett
soola, piprasegu, Vahemere ürte
tilli, koriandrit, peterselli, rohelist sibulat, rukolat
värsket oreganot
1 väike loorberileht

3 värsket kurki
soola
tilli

6 ploomtomatit
rukolat
basiilikulehte
soola, piprasegu

värskeid kartuleid

Kuumuta pannil õli. Pane keedetud kuum vesi suurde potti ja lülita pliit sisse. Pane ribitükid maitsestamata pannile. Raputa veidi hiljem peale soola ja piprasegu ja Vahemere ürte. Pruunista kiirelt ja särtsakalt, tõsta tangidega järjest suurde potti keevasse vette. Alanda kohe kuumust. Pruunista kõik ribid. Mul oli kolm pannitäit. Tükelda eelnevalt sibulad pooleldi siiruviirulisteks ratasteks, lõika porgand algul ümmarguselt, siis pikuti seibideks. Keeruta õlist läbi kõik, ka suvikõrvitsa poolitatud rattad. Lase madalal kuumusel haududa, vajadusel lisa kuuma vett, et vaevu oleks kõik kaetud. Valmista ette salatid ja kartul pane potti koos koorega. Viiluta värske kurk, sega hakitud tilli ja soolaga. Teise kaussi lisa poolitatud ploomtomatitele veidi soola, piprasegu, hakitud basiilikulehed ja rukola. Proovi noaga ribide valmimisastet. Lisa soola, piprasegu, loorberileht. Lõpuks lisa purustatud küüslauk, poolitatud tomatid, maitseroheline ja oregano paar vart koos lillade õitega. Lase vaikselt lõplikult valmida. Keeda koorega kartul. Kartul keeb 20 minutit, hea märklaud söögi alguse planeerimiseks. Kutsu mees õuepalavusest trimmerdamiselt tuppa, vala talle klaasi külm hele kodumaine õlu ja paku omatehtud kodust toitu. Appi, kui hea. Milline maitsekas puljong ja suussulav pehme ribiliha. Mõnusad salatid lapsepõlvest, vähemalt tillise kurgi näol. Tee salatit nii palju, kui just sel toidukorral sööte.

Oh, ilus on see elu ja suvi siin Eestimaal. Maasikapunane ja arbuusiroosa ja roosa hõrgu 
 külma kihiseva Chenet'ga. Trendikas J.P. Chenet Ice Edition Rose on värske ja puuviljaline. Lõheroosa värvuse ja ilusa peene mulliga vahuvein. Aroomis tunda vihjeid punastele marjadele. Maitse meeldivalt kerge, kreemjas, suurepäraselt balansseeritud ning värske. Sobib suurepäraselt lihtsalt vahuveininaudinguks, tervitusjoogiks, aperitiiviks või kergete salatite ja suupistete kõrvale. Serveerida koos jääga. 

Mine too aiast korralik peotäis rukolat ja mõnda muud salatit, veidi basiilikut, laota ilusale taldrikule. Lõika salatirohelisele maasika viile ja arbuusi tükke, pudista peale head feta juustu. Ja mitte midagi muud polegi vaja. Vala kaunisse klaasi jääkülm roosa vahuvein. Suvi kestab! Illustreerivad pildid ka minu instagramis. 






9. juuli 2022

Hautatud kana paprika ja tomatiga




 Kui ma ühel päeval borši keetsin, jäi mul kana järele. Arvestatult. Olin sellele lihtsalt soola peale raputanud. Nii tuligi ühel järgmisel vihmasel päeval selle kanaga hautist teha. Kapis leidus ka paprikaid, varssellerit, laual kirsstomateid, sibulast, porgandist rääkimata. Nii roa kokku keerutasingi.

800 g kana
õli
vett
1 porgand
1 valge sibul
2 kollast väikest paprikat
6 kirsstomatit
1 vars varssellerit
2 küüslaugu küünt
soola, piprasegu
paprika maitseainet
maitserohelist
lisandiks keedetud kartulit või spagette

Kuumuta pannil õli, pane maitsestatud kanatükid kuuma õlisse. Mul oli sool juba pandud, seda ma rohkem ei lisanud, aga raputasin veidi piprasegu kanatükkidele ja paprika pulbrit. Samal ajal panin keskmise suurusega kastrulis vee keema. Kui kana oli mõlemalt poolt pruunistatud, tõstsin tangidega kanatükid kastrulisse. Pannilt keerutasin siis kergelt läbi ka porgandi kangid, hakitud sibula, tükeldatud varsselleri ja paprika lõigud. Kallasin sisu kana juurde potti, kaan peale ja madalal kuumusel lasin valmida. Lõpuks lisasin purustatud küüslaugu, tükeldatud kirsstomatid, maitserohelise. Hetke pärast keerasin kuumuse välja ja lasin maitsetel tõmmata. Serveerisin keedetud kartuliga ja rohke maitserohelisega aiast. Teisel päeval võid keeta eraldi spagette, siis kana soojendada ja kokku serveerimisnõus tõsta ja forte juustu peale riivida. Maitseb ikka võrratult. Suvi ongi võrratu! 

Kartulisalat maisiga

 


Kui teile tulevad kokkulepitult külalised, siis tuleb alati ikka laud katta ja lahkelt võõrustada. Nii on meil olnud maast madalast. Kõigil tuleb kõht täis sööta ja lahkelt kostitada. Hiljuti käiski mul üle mitme aasta üks armas sõbranna külas. Vaatasin kodused varud üle ja valmistasin talle lihtsat, aga maitsvat kartulisalatit. Seekord ka täiesti lihavaba ja herne asemel hoopis maisiga. Kusjuures maisi konserv oli veel väikese punava tšilli särtsuga. Suves peab ikka särtsu ka olema!

5 keedetud kartulit
4 keedetud muna
1 Gold Bonduelle konserveeritud mais tšilliga
pool punast sibulat
veerand värsket kurki
veidi kodust marineeritud kurki
maitserohelist
majoneesi
maitsestamata jogurtit
soola, piprasegu, Vahemere ürte

Valmista keetmist nõudvad toiduained ette. Keeda ja jahuta kartul koos koorega. Keeda munad. Haki kartul kuubikuteks, riivi muna. Tükelda punase sibula poolik, värske kurk ja kodune marineeritud kurk. Alati võib marineeritud kurgi purgist ka värvilisi lisandeid lisada, paprikat, tšillit. Lisa mais tšilliga koos vedelikuga. Sega salat kokku majoneesi ja maitsestamata jogurtiga, rohke maitserohelise ja maitseainetega. Lase maitsetel tõmmata. Serveeri rukola, tilli, rohelise sibula ja peterselliga. Rikas rohelise vitamiini aeg.

5. juuli 2022

Borš



Keetkem borši, on üleskutse. Kuna Ukraina borš kanti UNESCO kohest kaitset vajava vaimse kultuuripärandi nimekirja. Suvel võib keeta lahjemat ja suvist varianti kanaga. Kuna ma tegin mõned päevad tagasi peedi külmsuppi, oli mul keedupeedi pakk lahti ja paras hetk, et supikatel varahommikul tulele panna. Paljud mõtlevad, et see on aeganõudev protsess. Ja suvisel ajal palju lihtsam ju värskest salatist elada. Kes, kuidas, mulle meeldib suppi keeta ka suvel. Ja, kuna kõik borši ained olid kapis olemas. Samuti saab kasutada peenrakastidest, kasvuhoonest tulevat värsket vitamiinirohket rohelist. 

1 kg kana koos luudega
vett
400g keedupeeti
2 porgandit
3 kartulit
1 valge sibul
1 punane sibul
3 erivärvilist paprikat
veerand värsket varajast kapsast
400g tomateid omas mahlas
õli
1 pikk varsselleri vars
soola, suhkrut, äädikat
3 loorberilehte
2 vürtsitera
6 musta pipra tera
piprasegu
Vahemere ürte
5-6 küüslaugu küünt
rohelist sibulat, tilli, peterselli, rukolat, koriandrit
serveerimiseks maitsestamata jogurtit ja küüslaugu-roheliste ürtide pastat

Tükelda kana. Kana oli 1,8 kilone, valisin kondiseid tükke kilo jagu. Ülejäänule raputasin veidi soola, saab mingit teist toitu teha teisel päeval. Panin külma veega keema. Kasutan 5 l potti. Vett panen nii palju, et mõni sentimeeter jääb veel kana peale vaba ruumi. Kui vaht kerkib, hakkan vahukulbiga hoolikalt vahtu riisuma. Veidi alandan kuumust ja riisun edasi, kuni mustust ja vahtu kana seest  veel tuleb. Puhastan köögipaberiga poti vahused ääred. Siis panen veidi soola ja keeran kuumuse kõige madalamaks. Veidi aja pärast lisan ka loorberilehed, vürtsi- ja pipraterad. Lasen puljongil õrnalt värelda. Valmistan ette köögiviljad. Koorin ja tükeldan kartulid, panen külma vette ootele. Koorin köögivilja koorijaga ka porgandid, ühe riivin maitseköögiviljade segu jaoks, teise tükeldan piklikeks kangides. Hakin valge ja punase sibula. Tükeldan ka punase, kollase ja oranži väikse paprika. Oranž tekitab söögiisu, tead ju seda küll. Ja toidus peab olema vähemalt 5 eri värvi. Algselt oligi, enne, kui kõik peedipunaseks muutub. Riivisin keedetud peedi ja segasin supilusikatäie äädikaga. See katsub peedi punast värvi säilitada. Keedupeeti pole vaja rasvaines  passeerida, sest ta on juba valmis. Kui toorest peeti kasutad, siis on eelnev passeerimine vajalik koos tomatihoidise või -mahla või -pastaga. Mul oli seekord üks poe tomatihoidis, kus olid piklikud ploomtomatid omas mahlas, surusin neid tomatitükke väiksemaks, võib ka sauseguriga kiirelt pehmemaks purustada. Tegevuskäik on siis järgmine. Lisa potti kana juurde kõigepealt kartuli kuubikud ja porgandi piklikud kangid. Siis aja pannil õli kuumaks, keeruta sibulad, porgandi kuhil, varsseller kõik pannil kergelt klaasjaks. Lisa ka potti. Siis paprika erivärvilised tükid ja  ribades lõigatud varajane kapsas. Kui keema tõuseb, lisa ka peet koos tomatihoidisega. Lase veidi keeda, proovi kapsa küpsust. Nüüd maitsesta veel ja timmi maitset. Raputa nii soola kui saputa suhkrut, pane piprasegu veidi ja Vahemere ürte. Purusta küüslauk ja haki kogu meelepärane maitseroheline, kummuta lõikelaualt potti. Keera kuumus välja. Lase maitsetel vähemalt pool tundi või isegi tund tõmmata. Nüüd too uus rikkalik kimp rohelist. Võta veel mõni küüslaugu küün koorest lahti ja hõõru lõikelaual koos meresoolaga pastaks, nagu ma eelmises postituses külmsupi retsepti juures kirjutasin. Serveeri vahelduseks maitsestamata jogurtiga, mis on tervislikum ja lahjem, kui hapukoor, tõsta supi keskele küüslaugu pastat, naudi hea kodumaise teraleivaga. Slava Ukraini! 



2. juuli 2022

Roosa külm peedisupp redise ja kahe kurgiga




 Täna on selle kuumalaine viimane päev ilmateate järgi, siis läheb pisut õhk ehk lahedamaks ja ööd pole enam nii kuumad. Ma pole kunagi eriline külmsupi fänn olnud. Minu lapsepõlvesuved sisaldasid sahvris otse pesalt toodud munale augu sisse tegemist ja otse manustamist meelalt suhu. Hapnenud piimaga tehti pigem mõnusat kergelt magusat leivapudi ja kama. Võid ise vanaemal abiks olles keerutades oli mõnus piiluda, kuidas kõvad leivatükid hapupiima sees pehmenesid ja peagi sai need kõik nahka pista. Maasika sinksonki pole ma ka aastaid teinud. Kuidas iganes siis seda tehti, maasikad hõõruti suhkruga peeneks, lisati rõõska koort või piima. Kõikvõimalikke piimatooteid oli ju maa majapidamises küllaga käes. Nüüd on äkki tehtud piimast kuri ja tervisele ohtlik toode. Alustõed, kust oleme tulnud, kipuvad kõik ununema. 

Külmsupp pole meil eriliselt pop, kuid kogub taas siiski poolehoidu. Kuigi supi sisse lisatavad köögiviljad ja ka muna on ju kõik igapäevaselt kasutuses. Keefiriga külma borši näiteks tehakse Leedus. Aga türklased lisavad oma hapupiimasuppi lisaks kurgile ja sibulale hoopiski hakitud piparmünti. Lätlased oma külmas supis ei saa ilma odratanguta. Armeenlased aga ilma koriandrita. Bulgaarias aga lisatakse ka hakitud kreeka pähkleid. Kreeklased aga ei unusta oliivõli. Kindlasti pole külmsupid ilma lihata. Turkmeenias lisatakse tavapärasele keefiri või hapupiimasupile keedetud lamba või veiseliha. 

Ma lähtusin oma supi tegemisel sellest, millist toorainet kodus on. Oli nii keedetud peeti, kui keefiri, värsket kurki ja värskelt soolatud kurki, kasvuhoonest leidus nii valget piklikku redist kui pirakat roosat. Peenrakastidest korjasin mõrkjat rukolat, mahedat tilli ja  vähekibedat rohelist sibulat. Keetsin kartulit ja muna. Ja otsisin välja ka küüslaugu, varsselleri ja mineraalvee. Retsept tugineb Usbekist pärit staarkoka Stalik Khankishievi vlogile. 

2 keskmist  Mõisaproua keedetud peeti
1 klaas külma Värska mineraalvett
sidrunimahla
1 suur keedetud kartul
2 keedetud muna
1 keskmine värskelt soolatud kurk
veerand värsket kurki
väike jupp varssellerit
2 suurt roosat redist ja veidi valget
1 klaas Helluse laktoosivaba keefiri
punt rukolat
punt tilli
punt rohelist sibulat
1 küüslaugu küün
meresoola, piprasegu



Valmista ette keetmist vajavad köögiviljad. Keeda ka munad. Mina kasutan toidu tegemisel keedetud peeti, väga meeldib Mõisaproua aurutatud peet, sellel on hea tihke vaakumis pakend ja säilib hästi ja maitses ei pea kunagi pettuma ja saab pikka aega kasutada. Riivi peedid, vala peale klaas külma mineraalvett, pigista suts sidrunimahla ja tõsta külmkappi ootele. Siis tükelda keedetud kartul, riivi 1 muna, teine jäta kaunistuseks. Tükelda nii soolakurk kui värske. Kellele varsseller ei meeldi, võib selle ära jätta. Mul suur punt varssellerit koju ostetud, siis ikka hea ja tervislik toitudes kasutada. Haki rukola ja till ja osa rohelist sibulat peeneks, lisa köögiviljasegule. Lisa ka sinna veidi meresoola ja piprasegu. Sega kõik hoolega läbi, jäta maitsestuma. Siis koori küüslaugu küün, kui sul on uhmer kausiga, kasuta seda. Olen küll tütrele kinkinud, aga endal mul pole. Kasutasin siis järgmise käigu jaoks puust lõikelauda. Haki ülejäänud roheline sibul, purusta küüslauk, pane need lõikelaua keskele, puista peale meresoola ja hakka noaseljaga neid  hõõruma, nii kaua kuni sibulast, küüslaugust mahlad ühinevad. Niisugust küüslaugu pastat tehakse ka borši peale serveerimiseks koos soolapekiga näiteks otse serveerimiskaussi. Nüüd lisa keefir köögiviljasegule ja too külmikust jääkülm peedi-mineraalveesegu. Ühenda mõlemad, sega läbi, vajadusel lisa veel maitseaineid, lisa osa küüslaugupastast. Ja serveeri, lõika muna pooleks, aseta sinna peale veidi küüslaugu-rohelise sibula pastat, redise rattaid ja naudi. Sellest portsust jagub korraks vaid kahele. Kui pere suurem või tahtmist rohkem seda külmsuppi süüa, siis pane kõike palju rohkem, mina olen lihtsalt üksinda kodus.  Mõnusalt kerge peediroosa supp, kui keedumuna küüslaugu-rohelise sibula pastaga suhu ampsad, toimub suus mõnus maitseplahvatus. 

1. juuli 2022

Pasta hakkliha ja suvikõrvitsa ning tomatiga




 Suvekuum takistab näiliselt köögis askeldamist. Aga sööma ju peab. Ja, kui siiski öeldakse, et liigselt ei tohi jääkuubikutest tulvil jookide, jäätisekokteilide ja külma toiduga end üle külvata, et soe toit jahutab tervendamalt ja sööma ju ikka veidi ja targalt peab. Lisaks roosadele arbuusimägedele ja punastele maasikapilvedele ning murelite purpurpunastele kuhjadele tahab kõht ka midagi sooja ja soolast.  Nii tegingi ühel õhtul pastat, kerget ja lihtsat, kuigi eelmises postituses kirjutasin, et ei tee väga tihti, aga siiski vahel ju teen. Ja, kui teen, siis üsna rikkaliku variandi. Seekord tuli niisugune lihtne ja maitsev roog kahele, kus ka liha vähem, kuna lihtsalt hinnaralli tuules on ka toodete pakid väiksemaks läinud. 

200 g Tartu Milli Cornetti Rigati pastat
vett pasta keetmiseks
soola
õli
300g Maks ja Mooritsa delikatess-seahakkliha
1 porgand
pool suvikõrvitsat
1 sibul
1 jupp varssellerit
2 küüslaugu küünt
1 tomat
Valio Forte Classico juustu serveerimiseks
basiilikut
soola, Vahemere ürte, piprasegu

Pane väljakaalutud pasta keevasse soolasesse vette keema. Ühele inimesele arvestatakse 80g -100g pastat. Keeda meresoolases vees minut vähem, kui pakil kirjas. Cornetti Rigati on väikesekujuline sarveke. Mulle meeldivad Tartu Milli tooted, aus kraam, kvaliteetsest durumnisujahust.  Samal ajal kuumuta pannil õli. Lisa sinna hakkliha, suru seda pannilabidaga väiksemaks, keera, kui on hakkliha värvust muutnud. Maitsesta soola, piprasegu ja Vahemere ürtidega. Lisa pannile hakkliha hulka hakitud sibula tükid, riivitud porgand, tükeldatud varsseller ning suvikõrvits. Keeruta segu pannil mõõdukal kuumusel. Lõpuks pane pannile ka tükeldatud tomat ja purustatud küüslauk. Kuumuta ja sega. Kurna pasta ja lisa hakkliha-köögiviljasegule. Sega kõik kiirelt läbi, maitsesta vajadusel veel. Serveeri paras ports, riivi peale parmesani tüüpi kõvajuustu, kaunista ilusa basiilikulehega. Lisandiks teen mina suvisel ajal lihtsa kiire salati aiast, kasvuhoonest toodud rukolast, rohelisest sibulast, petersellist, tillist, salatilehest ja kapist võetud veerandist värskest kurgist, ühest väiksest kollasest paprikast, mõnest kirsstomatist vähese oliivõli, sidrunimahla, soola ja pipraga. Suvine ja lihtne, kerge kõhule.