Lepatriinu lembehetked

Ploomimoosiga põrsakülg porgandihautisega

2012-02-11T01:15:00.000-08:00

Külma õhkavad majaseinad ja mõneti härmas elu lausa nõuab rasvasemat praadi ahju. Jõululaadalt ostetud põnev ploomi moos krõpsuvate ingveri tükkidega maitses praelisandina küll väga hästi, aga himu oli määrida ka siiruviiruline lihatükk selle pruunjas-punava pikantse moosiga kokku. Lisaks veel minu köögis traditsiooniks saanud prae määrimise segu: sinepiseemnetega sinep+hapukoor+majonees. Pool tundi eelkuumendatud ahjus kõrgemates kraadides ja siis paar tundi tasasemalt madalamas kuumuses. Ahjuvormi põhja ka kuuma vett ja rohkelt küüslauku, sibulat, särtsuks punavaid tšillikauna rattaid ja et prae küpsemise üle ikka kontrolli omada, siis käisin aeg-ajalt ikka kuuma puljongiga kastmas ka. Lisandiks ikka kodumaine kartul keedetult ja mõnus porgandihautis ingveri ja küüslauguga, vähese jahuga paksendades ja koores ning toorjuustus hautades. Kui isuäratav krõbeda kamaraga lihatükk valmis sai, sõin kiirelt mõnest kuumast ampsust oma kõhu täis, lihale veel määrides nii sinepit, loo peategelast ploomi moosi vürtsika ingveriga ja ka ehedat ampsu jõhvikas+küüslauk+mesi. Nii jäi hiljem nentida nostalgilist rännakut lapsepõlve, sest järelejäänud jahtunud liha pistsin saiaga ükshaaval nahka, küll oli hea.
Peas heliseb vendade Johansonide laul "Külm", aga selle kuulamine teeb niigi kurvaks kiskuva elu veelgi nukramaks.

2012-02-11T01:01:00.000-08:00

Pikantne porteripada pakase peletamiseks

2012-02-03T22:21:00.000-08:00

Härmas jäälilled koridoriakna külmadel ruutudel kreemvalge kardinapitsi all. Sealt välja piiludes sätendavad külmapärlid kõikjal nagu vilkad tähed kristallselges talveöö taevas. Iga hommikune kiire sööst soojast voodist ukse taha termomeetrit piiluma. Ja alles saabunud nädalavahetus ajab koolilastega kiusu, sest -26 on lõpuks saabunud ja oleks nagu luba koolist koju jääda. Päikesetõusu eel on kõik veel vaikne, lumevahused hangekuhilad täis tipitud kasside seiklusradasid ja kitsede otsivaid kabjamustreid. Ja siis hakkab korstnatest kirbet suitsulõhna tulema, valkjashallid suitsupilved ühinemas karge taevavatiga. Kas teate, et talvine kütmislõhn lõhnab karges õhus kuidagi teisiti. Ja naabrimemme igahommikune praeliha ja muna lõhn eriti kutsuvana.
Pakase peletamiseks on paras täna tulele panna mõnusalt pikantne porteripada. Tumedad õlled annavad liharoogadele ikka mõnusalt karamellist manti ja kasulik kaneel sobib särtsuks õunakoogi asemel sageli ka lihale. Tasub vaid proovida. Kuna kaubanduses on purkidesse villitud igasuguseid põnevaid maitseid, tasub nädalavahetuse roogadesse ka veidi põnevat vaheldust tuua. Mul olid katsetamiseks Vertigo Gourmet pikantsed purgid, kuigi sibulamoosi võib ise ka teha ja tomatimarmelaadi asendada purustatud tomatite ja suitsuse Barbeque kastmega. Mina kasutasin sealiha, aga see retsept sobib kindlasti ka veiselihale.

1 kg sealiha, õli, 1 sibul, 1 purk Vertigo Gourmet sibulamoosi, 4 küüslauku, 1 porgand, 1 pudel porterit, 1 purk Vertigo Gourmet tomatimarmelaadi, 1 loorberileht, 1 tl kaneeli, 1 tl sinepiseemneid, soola, piprasegu, suhkrut

Sea abaliha sobib selleks pajaroaks suurepäraselt, lõika liha suuremateks kuubikuteks, eemalda rasv. Haki sibul peeneks, riivi porgand ja purusta noaseljaga küüslaugud. Pruunista lihatükid pannil kuumas õlis ühe kihina mõlemalt poolt ja tõsta suuremasse hautamisnõusse. Kui kogu liha on pruunistatud, lisa sibul ja porgand, puista lihatükkidele kaneel ja sinepiseemned ja keeruta panniroog kiirelt kuumast õlist läbi. Lisa sibulamoos ja tomatimarmelaad ja lõpuks küüslauk, purusta loorberileht ja puista roale. Vala järk-järgult juurde porter. Võib kasutada pühadeporterit, šarmantse šokolaadise meki annab šokolaadiporter. Maitsesta soola, pipraseguga ja tasakaalusta hiljem suhkruga. Lase madalal kuumusel vaikselt haududa. Vajadusel lisa veidi kuuma vett. Hautis jääb hõrk, kastmes on tunda tomatimarmelaadist tomatist suitsusust ja sibulamoosist pehmet pikantsust, porter annab roale kuldpruuni karamellisuse. Keeda kõrvale kartuleid ja porgandeid. Serveeri hea rukkileivaga ka porteripajas kasutatud põnevaid pikantseid maitseid. Lõika klaasiga rukkileivast ümmargune ketas, pane sinna peale sibulamoosi, tomatimarmelaadi ja sinepit, kaunista pohladega. Serveeri hõrgu prae juurde porterit ülalt kitsenevas klaasis. Lisandiks sobivad väga hästi ka õlles hautatud hapukapsad.

Pange porteripada tulele ja nautige tsipake talve karget hetke, kui päikesekiired läbi härmas lumesillerduse põsele pelglikult kaugel oleva kevade esimest paid teevad.

Retsept ilmus www.buduaar.ee´s.

2012-02-03T22:11:00.000-08:00

Punapõskne peedipirukas

2012-01-26T01:06:00.000-08:00

Kaunis jäälillemuster on akendel ja saapataldade all krudisev lumekülm on just see, mis talvele õige nime annab. Päike teeb salamisi madalaid kohaloleku kaari ja hanged on talutavalt madalad veel. Jaanuar hakkab juba läbi saama ja tundub, et blogi on tõelisele vaikuse-dieedile läinud. Päris nii see ikka ei ole. Lihtsad argitoidud ja mõni eriline pirukas ja suursugune kook on olnud tegemisel. Kanasupi katel on praegu tulel ja tugevalt oleme tšillinud terava tšillipiprakaunaga, et ikka kõik paha kehast eemal hoida. Olen vaba käega puistanud seda pastasse, püreesuppi ja ahjuvormi. Aga tänase loo peategelane on hoopiski punapõskne peet. Peet on saanud viimasel ajal kirglikes köökides uskumatult populaarseks. Tavapärased tuttavad rosoljed külmlaual ja lihavad boršisupid on küll endiselt ka minu suured lemmikud. Aga tahtmine on laiendada peedi kasutust üha julgemalt. Nii tegin keedupeediga mõnusat oasalatit ja heeringase punava täidise munadele. Aga tahtsin ka ilma lihata juurviljapirukat proovida, kus oli hea ära kasutada aastavahetuse pidudest kappi seisma jäänud poolikud oliivipurgid ja erinevad juustud. Niisugune peedipirukas sobib täiesti iseseisvaks soojaks õhtusöögiroaks, lisandiks lihtne toorsalat. Piruka tegemist ei pea pelgama, kui korra taignategu läbi tehtud on, siis saab edaspidi katsetada ju erinevate, kõikvõimalike täidistega. Ja kui pere meespere ikka nuriseb, siis on võimalik lisada ka sinki või kana, et pirukas näiliselt nende jaoks kõnetavam oleks. Mulle just nimelt meeldis peedi mahlane pehmus ja mõrkjad oliivid ja valge- ning sinihallitusjuustude pähkline maitse. Hea klaas veini või hoopiski tass kuuma kosutavat puljongit, peale krõbedat talvepäeva ja õhtu ongi suurepäraselt korda läinud.

Taigna jaoks läheb vaja:
120 g margariini, 240g jahu, paar spl külma vett, 1 muna, veidi soola

Täidis:
300g keedetud peeti, 1 sibul, 1 porgand, 2 küüslauku, õli, 60g sinihallitusjuustu, 60 g valgehallitusjuutu, 125g Mozzarella juustu, musti ja rohelisi oliive, 2 muna, 1 dl kohvikoort, soola, piprasegu, Provence ürdisegu.

Haki margariin jahu ja vähese soolaga läbi, lisa vesi ja muna ja sõtku ümmarguseks taignapalliks. Hoia külmkapis võimalusel üleöö. Tulemus jääb pisut erinev, kui kasutada taignat samal päeval või kui ta on seisnud üleöö. Taigen on paremini rullitav, kui ma sageli samal päeval tehes vajutan taigna pigem kätega ahjuvormi põhjale. Kasuta lahtikäivat koogivormi, pane vormi põhja küpsetuspaber, rulli taigen ümmarguseks kettaks ja aseta taignarulli abiga koogivormi põhjale, mätsi sõrmedega ka toetav taignaäär. Torgi põhjale kahvliga augud ja küpseta eelsoojendatud ahjus 220kraadi juures 10-15minutit. Täidise jaoks riivi peet ja porgand, haki sibul ja purusta küüslauk. Passeeri toored maitseviljad kuumal pannil väheses õlis läbi, lisa keedetud peet ja viimasena küüslauk, maitsesta julgelt. Tõsta peedi-juurviljasegu valmis pruunikale pirukapõhjale, puista peale seibideks lõigatud oliivid, riivitud sini- ja valgehallitusjuust, Mozzarella juustu pallid. Klopi lahti munad ja sega kohvikoorega, maitsesta soola ja pipraseguga, vala pirukale. Mina kasutasin ka Provence ürdisegu, mis teebki piruka mõnusalt vahemerehõnguliseks. Küpseta ahjus 180kraadi juures 35-40minutit, kuni juustukate on kuldne. Loomulikult võib juustu oluliselt rohkem panna, võimalustest olenedes ja maitse asi. Värskeks salatiks rebi lehtsalat tükkideks, lisa oliivi seibe ja kirsstomateid, maitsesta soola, piprasegu ja soovi korral sortsu hea oliivõli-veiniäädika kastmega, tibake suhkrut ka, et salati mõrkjust tasakaalustada.
Nädalalõpp on kohe algamas, kui saab veel -10kraadises mõnusas talveõhus kaunist lumist metsa nautida või suuskadele valu anda enne, kui see krõbedam karm külm kohale jõuab. Vahepeal on suure hurraa ja tulise leegiga alanud ka Draakoniaasta, kuna see on minu aasta, siis liigutab meeldivalt pisutki kõrvu. Aga see on juba teine lugu.

Peedipiruka retsept ilmus www.buduaar.ee´s.

2012-01-26T00:42:00.000-08:00

Uusaastaöö unistustest

2012-01-03T02:58:00.000-08:00

Eelmisel aastavahetusel lubasin endale, et enam ma palju süüa kodus ei tee vana-aastaõhtuks ja ülepea tahaks kuskile välja minna, mõnda glamuursesse pidusse, et saaks seeliku kapist ja kontsad alla panna. Aga ei suutnud ma seda unistust täide viia. Kuna mul mees pidi juba 1.jaanuari hommikul vara taas välismaale sõitma, pani see ka meie peole piirid. Ja eks ikka sai mitu päeva köögis ette valmistatud, seekord isegi nässu mõni asi keeratud ja nüüd tuleb rohkem mõelda taas metsas jalutamisele ja lahjematele toitudele või üldse mõnele abistavale dieedile.:)

Menüüs oli mehe soovil sealiha, kuigi tavaliselt meeldib mul aastavahetusel ehk linnuliha hoopis süüa. Aga läks kordamisele jõulupraad, kus umbes 2,5 kg kaelakarbonaadi tüki määrisin kokku soola ja pipraseguga, 1 spl dijoni teralisest sinepist, 1 spl majoneesist ja 1 spl hapukoorest segasin kokku segu, millega liha kokku määrisin. Küüslaukudega pikkisin ka ja kuuma vett praele lisaks ahjuvormi, sinna mõned šalott sibulad ja küüslaugud veel lisaks. Pikalt taas ahjus, vahepeal ainult kastmise vaev. Lisandiks juurde taas keedukartul. Põhisalatiks tegin kartuli-punase oa salati, see salat on niisugune tummine ja toekas, meie perele väga maitseb. Keetsin paraja potitäie kartuleid koorega, 4 muna, hakkisin pool värsket kurki ja mõned marineeritud kurgid, 1 keskmise sibula, peotäis kirsstomateid, 300g suitsumaitselist lemmikvorsti, kolm purki punaseid ube, 1 väike purk herneid, milles olid ka porgandid sees, majoneesi, hapukoort ja maitseaineid. Jälle see kahe erineva kurgi kasutamine teeb salati maitsvaks.
Plaan oli teha juustu-paprika salatiga tortillaampse, tegin aga selle mitu päeva varem valmis, nii vettis täistera tortillake korralikult läbi ja ega toores paprika ei taha ka kaua salatisegus seista ja kuigi ma tegin selle salatiga /juust,paprika,muna, ananass/ ka singirulle ja musta leivaga suupisteid kirsstomatiga, oli see kõik kokku üks nahka läinud toit.:(
Singirulle sai tehtud ka klassikalise küüslauguse juustutäidisega ja kunagi ühele peolauale tegi mu tütar ka neid musta leiva kuubikutega ampse, et vahele siis allesjäänud juustu-küüslaugu-majoneesi täidist ja kaunistuseks poolik kirsstomat. Hästi mõnus küüslaugune amps.
Laual olid veel külmsuitsulõhe viilud punase sibulaga ja marineeritud pilvikud omas mahlas. Tore leid taas kohalikult valla jõululaadalt, ploomi moos krõpsuvate ingveri tükkidega ja jõuluõhtu lemmik, kõrvitsa-õuna vürtsmoos tšilliga. Neid mõnusaid maitsekaid moose oli hea lisada küpsele sealihale.
Karrimaitseline kiluamps rukkileivaga oli väga tahe soolane amps. Sõingi seda pirtsutamata kihiseva šampuse juurde, kuigi esmapilgul ehk ei tundu kokku sobivat. Kihiline kilusalat, mille mina valmistan alati niisugusesse madalasse klaasvormi, võib ka vaagnat või muud madalat kaussi kasutada, kuna kõiki kihte tuleb vaid üks. Kõige põhja karp puhastatud vürtsikilufileesid, sinna peale hakitud sibulad. Kaste võrdsest kogusest majoneesist ja hapukoorest, vedeldades ananassi mahlaga ja maitsestades 2 tl karriga, soola ja pipart ka veidi. 1 karp kodujuustu ja 5 keedumuna ja paar viilu rukkileiba riivitult, kastet kihtide vahele ja tõesti väga mõnus kosutav soolane suutäis vahest ehk vesisele südamele või neile, kes peale kreemist ülimagusat torti näiteks heeringat tahavad.
Alati peab laual ka mingi toit keedetud peedist olema. Seekord siis lihtne peedisalat riivitud juustu, küüslaugu ja vähese majoneesi ja peedimahlaga.
Rohelised ja mustad oliivid, kreekerid, valge hallitusjuust ja sinihallitusjuust, lihtne suupiste kihiseva šampuse juurde.

Mõnus, et lõpuks lumi maha tuli, päev on kohe valgem ja on nagu rohkem talve nägu see valge, karge ümbrus. Soovin kõikidele toidusõpradele toimekat uut aastat ja et uusaastasoovid ikka täituksid.:)

2012-01-03T02:32:00.000-08:00

Jõulud joonel

2011-12-29T00:01:00.000-08:00

Aasta lõpp läheneb kiirel sammul. Ei tormituuled ega hommikuti pikalt hall ilm lase pühadehõngu hingest ja meeltest. Alati on võimalik loodusjõudude kiuste ja ka valge maata jõulutunnet tekitada. Küünla eredad leegid, tulekirjud majakatused, kuuseornamentidega majaotsad, sinakate tulede sära külakuusel. Sajad vilkuvad küünlad kalmudel. Kodune lihtne, mitmekülgne, kuid rikkalik pidulaud.
Ma ei ole väga traditsioonidest kinni pidaja. Menüü koostan põhimõttel, et midagi sooja, midagi külma, mul meeldib klassikat muuta, alati midagi uut lauale pakkuda. Mulle meeldib enne pühi mitu päeva vaeva näha, et siis pühadeaeg oleks lahe ja vaba, toidu lauale sättimise vaev või potitäie kartuli keetmise lõbu. Sest ikka jätkub praadi mitmeks päevaks ja süldikausid ei lõpe, salatitest, kodustest purgihoidistest rääkimata. Põhipraeks valisime sealiha, jõuluõhtuks tegin seakaelakarbonaadi, mille määrisin kokku soola ja Chicken&Steaki maitseainega, dijoni sinepi, hapukoore ja majoneesi seguga. Küpsetasin algul kuumas ahjus 250kr umbes 45 minutit ja siis peaaegu 4 tundi või rohkemgi madalamal temperatuuril 180kraadi juures. Liha jäi hästi mahlane ja mõnus. Soojaks lisandiks keedetud kartul ja heledas õlles hapukapsad, millest oli juba eelnevates postitustes juttu. Olen suur salatisõber ja küll ma sel aastal kiusasin end igasuguste mõtetega, lõpuks sai lauale pasta-singi-ananassi salat ja seenerosolje. Suursugune lõhekreemiga võileivatort, mis oli tavapärasest erinev juba täidiste pärast. Kuumsuitsu lõhest munarikas kreem kurgimaitselise toorjuustuga ja makrakreem muna ja värske kurgiga maitserohelise lisandiga toorjuustuga. Kreemides ka majonees ja hapukoor ja peale hakkimist ja kokku segamist vuristasin saumikseriga nad kreemjaks vahuks. Seekordne võileivatordi kategi oli teistsugune. Ricotta kohupiimapasta sametine tekstuur on mind koguaeg kutsunud temast midagi soolast tegema, külm kastmelisand kuumale toidule või siis kreemi koostisosa uhkele soolasele tordile. Lisasin Vertigo Gourmet Caesari kastet ja veidi ka hapukoort ja majoneesi. Kaunistasin mahedalt pähklise avokaadoga, roosakate krevettide, rohelise värske kurgi ribade, soolakate kapparitega, riivitud kollase munaga ja krõmpsuvate seesami seemntega. Tõeline laua ehe, üllatus mu perele, mida jätkub paljudeks päevadeks.
Olen suur peedisõber ja seekord sai täidetud munad tehtud maitsva peedi-heeringa täidisega. Need olid minu suured lemmikud. Pakk heeringat hakitult, umbes 300g keedetud peeti riivitult, munakollased, majoneesi, veidi võid. Saumikseriga segasin tihkeks massiks ja panin lusikaga valgetele munapooltele. Valla jõululaadalt ostsin väga huvitavaid lisandeid kaunites purkides. Kõrvitsa-õuna vürtsmoos tšilliga. See oli teine minu suur lemmik, mis sobis hästi maitseka liha lisandiks. Mahedat kõrvitsat magusa õunaga ja särtsakat vürtsi oli keelel tunda, uih kui mõnus. Sama põnev oli eheda ampsu nime all vitamiinirikas segu jõhvikast, meest ja küüslaugust. Laual muidugi marineeritud männiriisikad ja kuuseriisikad, kurgid ja mahe muskaatkõrvits, inglise sinep, rasvane heeringas punase sibulaga. Pikantne pasteet osutus ka kõigi lemmikuks, ju seda tegi ehk kaval liialdamine konjakiga. Kirsstomateid olid tore sättida jalaga jäätisepokaali, nii nagu ma pasteedi tegemisel avastasin väikesed vahvad klaasid, mis peolaual vähe ruumi võtavad. Poeg hiilgas taas oma singirullidega, tavapärase küüslauguse juustutäidisega. Poja pahameeleks jõulupühade ajal ma verivorsti ahju ei pannud, seda olen teinud enne pühi ja peale pühi. Ise ma tavaliselt neid eriti ei taha.

Magusaga on täpselt nii, et kui üks kook käpas, teed ja proovid mitu korda järjest väikeste täienduste ja muudatustega. Eelnevas postituses kirjeldatud piprane piparkoogitort saigi võluväel šokolaadiseks. Šokolaadiküpsistega põhi ja küpsetatud kaneeline toorjuustutort kaetud Vertigo Gourmet šokolaadi-pähklikreemi ja šokolaadise toorjuustu-vahukoorevahuga ja kaunistatud punavate granaatõunaseemnetega. Pähklitest, rosinatest, mandlitest rikkalik šokolaadikook, millel suurendasin kogust, kerkis kohevaks ja maitselt oli kakaone ja jõulune. Ema pihlakamoosiga kohupiimaga rullbiskviit kaunistas ka lauda, kuid ei jäänud vist pildile. Hea külm tikrikollane chardonnay-chenin krevetikattega võileivatordi juurde, kirsipunane mahe shiraz liha juurde, meesperele hele ja šokolaadine tume õlu. Toredad salmilugemised noorte poolt ja asjalikud kingid, mis töös vajalikud, kaunite mustritega taldrikud ja meeleolukad linikud. Palju head parfüümilõhna pahvatas tuppa, sokkidest, kinnastest, mütsidest, kosmeetikast, maitsekohvidest, arvuti tarvikutest rääkimata. Ehtsa autori autogrammiga raamat kiiretest ägedatest autodest /Raivo E. Tamm/ ja võrratute talvepiltidega "Talvetoitude" raamat. Et ikka traditsioonides püsida.
Täpsema võileivatordi retsepti leiab www.buduaar.ee´st.

2011-12-28T23:23:00.000-08:00

Piprane piparkoogitort

2011-12-22T11:54:00.000-08:00

Heal lapsel on palju nimesid. Tänase tordi võib variatsioonidega nimetada nii pipraseks, kui kasutame täidises ohtralt piparkoogimaitseainet ja põhjas piparkoogitaigent. Šokolaadiseks, kui põhjas kasutame šokolaadiküpsiseid ja kattes rohkelt šokolaadi. Vahukreemiseks, kui põhja teeme lihtsamaitselise ja katte vahukooremütsise. Aga tordi tegemisega võib täna juba algust teha, sest eeltööd ja küpsetamine ja jahutamine nõuavad aega üleöö. Viimistlemiseks võib juba kuluda lust ja jõulueelne suursugusus.
Tordi põhja jaoks läheb vaja:

260 g piparkoogitaigent või 180 g šokolaadi- vms küpsiseid (kui kasutad küpsiseid, tuleb lisada ka vajalik kogus võid)

Täidis:
400 g Farmi köögi toorjuustu
1 OTTO ricotta kohupiimapastat
2 muna
1 dl suhkrut
200g hapukoort
2 tl vanillsuhkrut
2-3 tl piparkoogimaitseainet või kaneeli

Kate:
Vertigo Gourmet šokolaadikreemi
1 suur pakk vahukoort
1 pk Philadelphia Milka šokolaadimaitselist toorjuustu

kaunistuseks granaatõunaseemneid, šokolaadi vms koduseid marju

Põhja jaoks rulli piparkoogitaigen ümaraks kettaks. Või purusta küpsised ja sega võiga ja mätsi ümmargusele tordivormi põhjale. Täidise jaoks sega kokku toasoe toorjuust ricotta kohupiimapastaga, munad vahusta suhkruga ja lisa täidisele. Kui teed piparkoogipõhjaga koogi, lisa soovi korral piparkoogimaitseainet. Piparkoogimaitseaine on ainulaadne vürts, mis koosneb ingverist, kaneelist ja nelgist. Kui ei soovi väga palju vürtse, pane ainult mõni teelusikatäis kaneeli. Vala täidis koogipõhjale ja pane küpsema eelsoojendatud ahju 180kraadi juurde kuni tunniks ajaks. Kui aeg täis, ava ahujuuks, lase koogil jahtuda. Hiljem jahuta külmkapis üleöö. Järgmisel päeval kata kook meelepärase Vertigo Gourmet šokolaadikreemiga. Valikus on mitmeid kihilisi mõnusaid šokolaadiseid kreeme, et igale šokolaadi sõbrale, kellele meeldib valge šokolaad, siis soovitan kirsimaitselist kreemi, kellele tume šokolaad, siis apelsinimaitselist. Kõik maitsed sobivad jõuludega suurepäraselt. Katteks vahusta vahukoor tugevaks vahuks ja lisa Philadelphia šokolaadine toorjuust. Kaunista kook kreemiga lusika või koogipritsi abil, kaunista granaatõunaseemnetega või meelepäraste marjadega sügavkülmast, usun, et sobivad kõik: mustsõstrad, pohlad, punased sõstrad, vaarikad, riivi tordi peale šokolaadi. Tort püsib hästi koos ja säilib mitu head päeva. Valige võrratu valik!:)

Mulle maitses see piprane tort väga. Külluslik tahke kreem pehme šokolaadivahuse mütsiga. Ja kuigi ma pole suur piparkoogisõber, suutsin need piprased mitmekülgsed jõuluvürtsid vastu võtta. Granaatõunaseemnetes leidsin jumaliku jõuluse hapuka helguse, mis täiendasid piparkoogisegast lummust ja ehmatust või andsid punavat sära šokolaadisele rikkalikusele. Heal lapsel mitu nime - kolm kooki variatsioonidega jõuluretseptiga. Retsept ilmus ka www.buduaar.ee´s.

2011-12-22T11:33:00.000-08:00

Heledas humalas hapukapsad

2011-12-22T10:48:00.000-08:00

Hapukapsalõhn köögis kõneleb pühade lähenemisest. Aga kõigile see alati ei meeldi. Hapukad lõhnaaurud köögis panevad nina kirtsutama ja pealesuruv kõhuvalu peale söömist piinlema. Ometi ei suuda me pühadelauas keelduda vahvatest kodustest kapsastest peoprae juurde. Eelmisel aastal läksin vooluga kaasa ja tegin ka tumeda õllega moodsaid kapsaid. Esimene laar mulle ei meeldinud, liiga karamelline oli, pärast harjusin ära ja ei tihanud nuriseda. Sel aastal tegin asjade kokkulangemisel, et tumedat õlut momendil kodus lihtsalt polnud, kapsalaari hoopiski heleda õllega. Ja küll jäin tulemusega rahule. Tuunitud tegemine juba kolmas kord detsembrikuus, nüüd ainult sai mitu kilo potti pandud. Ja ega siin polegi mingit jalgratta leiutamist, heleda õlle, suhkru, sibula ja õuntega kapsad potti ja mõne tunni pärast vaid viimistlemisvaev.
Heleda õllega kapsaste jaoks läheb vaja:

1 kg hapukapsast porgandiga
4dl heledat õlut
2 dl suhkrut
1 sibul
2 dl vett
3õuna
50g võid
soola
mett

Pane hapukapsas koos õlle, suhkru ja hakitud sibulaga potti. Lisa tükeldatud õunad, vesi, veidi soola ja paks lusikatäis mett. Lase potitäis keema ja keera kuumus maha ja lase mitu head tundi haududa. Vahepeal liiguta puulusikaga ja vajadusel lisa midagi. Kui on hapu, tahad magusamat, lisa suhkrut, kui on kuival, lisa vedelikku, kas õlut veel, vett või hapukat mahla. Kui teed samal ajal ahjupraadi juba varakult valmis, võid lisada ahjuprae leent. Meelepärased maitseained, piprasegud soovi korral, köömned, pohlad. Mulle meeldis, kui hapukas alatoon ei seljatanud magusust. Hapukapsas ju ikkagi!:)

Mõned nädalad tagasi tõin vaasi igihaljaid pohlaoksi Pohlaparadiisist, mõned lehetud mustikavarred korjasin kimpu. Nüüd on nii armsalt valged kellukad, nii lumemarju meenutavad, vartele kasvanud ja õitsema puhkenud. Nii tulevad teieni Mustikalt mustikaõielised head soovid just jõuludeks!:)

Pikantne pasteet

2011-12-22T10:09:00.000-08:00

Jõululaupäevale eelnevad päevad kuluvad maja koristusele, kinkide pakkimisele, aga jõulumenüü sabast on vaja ka kinni saada. Et kui sült juba keedetud, millal pasteet ja hapukapsad varem valmis teha või mõni kauem seisev küpsetis. Pasteediteo sokutasin kenasti eile süldi keetmise pikka passiivsesse aega. Ja kui minu lapsepõlves armastati rohkem valmistada seamaksast pasteeti, kuhu lisati kõhualust sealiha ja pasteedimaterjali tuli keeta kauem ja hakklihamasinast läbi ajada, enne kui pruunilt võisena karpi-kaussi sai panna. Tänapäeval on trend kasutada broilerimaksa. Nii sügavkülmast kui jahutatuna leitavad 500g broilerimaksa pakid on just parajad, et pasteeditegu kätte võtta. Hautamise ja kokku mikserdamise vaev vaid. Pikantse pasteedi jaoks läheb vaja:

1 pakk broilerimaksa
1 pakk taluvõid
2 suurt sibulat
1 suur porgand
3 küüslauku
soola, muskaati, piparkoogimaitseainet, piprasegu
konjakit
õuna-pirni mahla
maksasegu kuumutamiseks veidi võid

Kuumuta pannil või ja lisa sinna kelmetest puhastatud kanamaks. Lõika sibul ratasteks koos porgandiga ja lisa pannile maksa juurde. Mina kasutasin laiema äärega wok panni, millel oli üsna mugav neid keerutada. Peagi lisasin ka purustatud küüslaugu ja maitseaineid. Kõike niimoodi sisetunde järgi, et veidi soola ja piprasegu, natuke piparkoogimaitseainet ja muskaati. Üle küpsetada maksa ei tasu, nii et kui porgand tundub küps, pange segu jahtuma. Mina kasutasin kombaini, kuhu see segu enam-vähem korraga ära mahtus, aga mikserdamises pause tehes, sai pannil olevad lõpujäägid ka lisatud. Kui pruunjas pasteedisegu tundub purustatud, siis lisasin paki võid, vahustasin taas. Siis alles 2 spl konjakit ja 2 spl õuna-pirni mahla. Ja uuesti kombain tööle, ei midagi keerulist. Hoolikal maitsemisel, kutsusin eksperdiks abikaasa, lisasin veel võid ja mõlemat vedelikku, spl konjakit ja samapalju mahla. Siis oli täiuslik. Eelmisel aastal leidsin serveerimiseks nutikalt väiksemad kaunid klaasid. Need mahtusid väga hästi peolauale ja külmkappi saab need ka kenasti ära mahutada fooliumist kaanemütsid peas.

Sealiharoogade sultan - SÜLT

2011-12-22T01:22:00.000-08:00

Sätendavad härmalõngad katavad talve esimesel päeval rohelist rohtu ja lumekirmene kangas on õrnalt puudel. Eilne toomapäev oli taaskord mul toimekas, nagu täpselt aasta eest. Et sealiharoogade peasultan - SÜLT, valmis saada. Sülditegu nõuab aega ja vaeva ja mul on veidi kahju, et paljud, eriti noored perenaised, seda tööd ette võtta ei viitsi. Eriti tundub mulle see seotut olevat sellega, et külastatakse küll oma vanemaid ja kaasade vanemaid, sõpru ja ise valmistatakse pühadelauda seetõttu vähem. Valmispraadide ja verivorstide rida poeriiulitel on ju lõputud, kapsagi saab poest valminuna kätte, rääkimata muust heast ja paremast.
Mulle meeldib sülti teha, kuigi see päev tuleb pikk ja tegus ja peab kannatust varuma. Mulle meeldib sealihasült, kuhu on lisatud veidi ka kanaliha. Süldi jaoks, mida keedan kahes 5 l potis, läheb vaja:

2 seakooti, 4 seajalga, 3-4 kanakoiba, 2 loorberilehte, 10 vürtsitera, 10 pipratera,mõned nelgiterad, 2 koorega sibulat, 2 koorega porgandit, 4 küüslauku, soola, piprasegu, kiluvürtsi.

Kuna varusin koodi ja seajalad varem, siis need olid mul sügavkülmas. Võtsin eelmisel päeval süldiasjad sulama. Loputasin veega ja panin külma veega keema, paigutades kahte potti tooted umbes nii, et kumbagisse potti koot, jalad ja veidi kana. Katsin veega ja hakkasin peagi vahtu ära riisuma. Vahtu tuleb esimesel tunnil hulga ja kui kuumus maha keerata ja kaant pidevalt pealt ära võtta võib väike keemisvärelus ka peatuda. Kui veidi mõni lihaosa veest välja ulatub, pole sellest midagi, algul nad kerkivad kuumuses veidi üles, aga hiljem langevad allapoole ja võib neid ka pöörata. Peale tunnist madalal kuumusel keemist, lisan koorega sibulad ja porgandid, porgandilt lõikan vaid mustja otsa, aga muidu läheb potti ka koos koorega. See annab siis süldipuljongile kauni värvi. Kokku keedan sülti umbes 6 tundi ja poole keetmise ajal lisan ka maitseained. Soolaga timmimine muidugi toimub lõpus enne kurnamist. Pool tundi enne kurnamist lisan purustatud küüslaugu ja keeran kuumuse välja ja lasen lihal ja puljongil veidi tõmmata. Siis tõstan vahukulbiga liha kaussi, kurnan puljongi läbi sõela ja valan uuesti vedeliku umbes pooleks kahte potti. Kuumalt on hea süldiliha hakkida. Hakin kogu taise liha ja pehmed koodipekid ja seajala mõnusa pehmuse, kanaliha. Tark on potitäis kartuleid keeta ja pere appi korraks süldiliha juurde kutsuda ja vilgas silm peal, lasta neil ka veidi süldiliha ja mõne üdise kondiga häälekalt maiustada. Lihaleemes haudunud sibul ja porgand kõlbab ka ära süüa ja üks õhtusöök ongi jälle hooleta. Kui süldiliha kõik hakitud, tuleb lasta uuesti potid kuumaks, kui veidi hakkab leem värelema, keera kuumus kinni ja tõsta kulbiga sült valmispandud kaussidesse. Hea on, kui on nii suuri kui väikseid kausse. Tore mõni uhkem kauss naabrinaisele viia ja peolaual, kui laud lookas, mõni parajam kauss lauale mahutada. Kui sült juba toasoojuses jahtunum, tuleb tõsta kausid jahedasse ruumi ja külmkappi. Hommikuks on sült kenasti kallerdunud. Toimekat sülditegu!:)

Šarmantsed šokolaadikoogid

2011-12-17T08:24:00.000-08:00

Küpsetamislainesse sattudes avastasin, et mul ei ole piisavalt koogivorme. Läksin Keilasse Rõõmu Kaubamajja ja leidsin sealt meeldivalt soodsa ja sobiva kandilise vormi, 37x26. Meeles mõlkus ühe šokolaadikoogi tuunimine. Pereköögi lisast pärit lihtne šokolaadikoogi põhi, mis jääb pehme ja pruunjalt kakaone. Olen seda valmistanud ikka, kui meie pere meestel (mees ja poeg)magusaisu peale tuleb. Nüüd tuunisin sellest koogipõhjast uhke vahukoorekreemivahuse tordi, nii et mehed õhkasid, et pole siin majas enne niisugust nähtud. Ma muidugi arvasin, et nad teevad nalja või lihtsalt kiusavad mind. Kuna kandiline põhi siis parajalt suur, kahekordistasin šokolaadikoogi põhja retsepti.

Põhja jaoks läheb vaja:
4 muna, 2dl suhkrut, vaniljesuhkrut, veidi soola, 2 spl kakaod, 3dl jahu, 200 g võid, 1 tl küpsetuspulbrit
Katte jaoks: 1 suur pakk vahukoort, 2 spl kondentspiima, pool banaanimaitselist kohupiimapastat, kaunistuseks mandariine, mustsõstraid, šokolaadi glasuuri.
Koogi vahele immutamiseks kohvi või kirsimahla, Vertigo Gourmet valge šokolaadi-kirsikreemi.

Suhkrukogus originaalretseptis 2 muna kohta oli 3 dl, minu jaoks üüratu. Ma vähendasin oluliselt. Samuti kasutasin ühel korral juba suhkruga segatud kakaod, siis jäi kook nagu mahedam. Teisel korral olin ostnud Vilma väherasvase kakaopulbri ja retseptis ettenähtud 4spl asemel läks kooki 2kuhjaga ja oli küll ja üleliiagi. Ka ei olnud Pereköögi retseptis küpsetuspulbrit ette nähtud.
Sulata või, vahusta munad suhkru, soola ja vaniljesuhkruga, lisa küpsetuspulbriga segatud jahu ja kakao ja jahtunud või. Sega taigen ühtlaseks ja kalla küpsetuspaberiga vooderdatud kandilisse vormi. Küpseta eelkuumendatud ahjus 35minutit 175kraadi juures. Kui kook valmis, ava ahjuuks, keera kuumus välja, lase koogil jahtuda. Tordi jaoks lõikasin koogi pooleks, immutasin kohviga ja määrisin vahele valge šokolaadi-kirsikreemi. Vertigo Gourmet´l on väljatöötatud toredad šokolaadikreemid, valmis kenas purgikeses kasutamiseks. Kirsikreem oli võrratu kirsise maitsega malbe valge šokolaadi pehmusega. Kattekreemiks vahusta vahukoor vähese suhkru ja vanillsuhkruga, sega hulka kondentspiim. Kaval on osta korgiga kondentspiimapakk, siis saab seda vajadusel kasutada ka nädala tagant, ei pea plekist purki avades kohe ära tarvitama.Lisa pool banaanimaitselist kohupiimakreemi. Kaunista meelepäraselt mandariinide, kirsside, šokolaadiglasuuriga. Mul kirsse polnud, aga sügavkülma mustjad mustsõstrad sobisisid suurepäraselt. Kook läks seismisel aina paremaks. Kui ümmargust vormi kasutada, jääb ilmselt kookide pooleks lõigatud põhjad koheselt pehmemad. Immutamiseks võib kasutada ka kirsimahla. Tee supilusikatäiest kakaost-võist-kohvikoorest kiire glasuur ja nirista kuldsetele mandariinidele ja mustjatele mustsõstardele Šokolaad voolaku!:)
Teisel korral lisasin šokolaadikoogi taignasse paki tudengi einet. Poes pähkliriiulitel valides tundus see segu kõige rikkalikum. Mõnus oli koogi sees nosida nii mandleid kui rosinaid, krõmpsutada kreeka ja pistaatsia pähkleid. Kakaone pehme puudersuhkrulumega šokolaadimaius kadus vaagnalt võluväel.

2011-12-17T07:42:00.000-08:00

Reedene räim

2011-12-17T07:02:00.000-08:00

Lumehelbed moodustasid aknale kuuenurkseid märke, kiirelt ja silme ees sulavalt. Talve hetkeline pealetung, sest kiire vihmahoog sulatab selle õrnvalge olluse taas. Köögist tuleb hapukapsalõhna, haudub teine laar heleda õllega, mahehapu ja kerge. Kana on marinaadis ja lihad maitsestatud. Ootamatult selgub külavahel, et on ju reedene rõõm - tulemas on kalaauto. Kui ma oleksin kunstnik Ave Nahkur ja kui ma oskaksin maalida, siis jäädvustaks Harjumaa kaunimate külade reas teisest külast - Kõmmastest taiese: "Kuidas Kõmmaste küla mutid kalasabas seisavad". Aga ma kahjuks ei oska joonistada. Sularaha mul ka alalõpmata pole, nii jääb sageli kalalaar koju toomata. Ja kassid käivad külavahel kalapäid noolimas. Eile aga sai mu mees ka järjekorras koha naiste vahel ja korralikud marjakõhualusega prisked räimed koju. Ja mida muud ikka teha, kui praadida rammusat räime, keeta kartulit kõrvale ja lisandiks mõnus seene-munasalat. Puhastatud räimi paneerisin jahu-soola-piprasegu-parmesani juustu segus. Poest ostetud Laheotsa talu plekilised kartulid on ahastama ajavalt suur häbiplekk meie kandi kartulikuningale, aga säästukas muud valikut ka polnud ja talvehakuks on pakitud kartulid 5kg kottidesse. Koorin ja kirun ja enam ei osta. Salati jaoks keetsin 4 muna, hakkisin juurde ühe sibula ja hakkisin veerandi oma tehtud marineerituid männiriisikaid, mõnusalt nelgimaitselisi, porganditükid krõmpsult ja küüslaugupoolikud siiruviiruliste sibulate vahel, kogu see hea maitsekas kraam ka salatisse. No krõbedaks praetud parmesanipuruga koduvete räim, tihke krõmpsuva marja kõhualusega, kartul ja munast sametine seenehõrguga salat on oivaliselt lihtne ja argine, samas paras sisse juhatama 4 advendinädala algust.

Pohlavahune piparkoogine pidumaius

2011-12-10T12:07:00.000-08:00

Ma ei ole üldse suur magusasõber. Noore tüdrukuna pealinnas kultuurset ja loomingulist tööelu elades sai ikka kohvikuid külastatud, koju koogikarbid kaasa, täis puuviljakooke, kastaneid, kohvik "Tallinna" šokolaadikooke, ekleere või küpsiseid. Kohvipausigi veetsime mõne magusa saia või kreemise koogiga. Oli see siis Inseneride Maja kohvikus, Raadiomajas või linna peal laiates. Pidulaudadele rullisime napoleone ja täitsime kausse šarlotedega. Täiskavsanueaga saabus nagu magusakriis. Mul puudub igasugune vajadus oma soolane soe toit lõpetada magusa ampsuga, pigem võtaks ampsu soolast veel ja kui ikka kartulit ka saab, on meel hea. Kui aga meie majas on pidupäev või suvine sünnipäevade rida, siis ikka teeme kooke. Laisa küpsetaja kombel ikka küpsisepõhiseid ja külmi, kes see suvel ikka ilma tahab kuumemaks kütta. Jõuluhakul tasuks aga teha jõuluvürtsine piparkoogine kook pohlavahu kreemja kihiga. Ja vot seda kooki võin ma süüa veel ja veel, et vaatan veel ettevaatlikult ringi, et magusasoov naaseb niimoodi mu ellu.

See retsept - "Piparkoogipõhjal toorjuustutort pohladega" ilmus toredas roosailmelises www.buduaar.ee´s. Koogi kokkupanemiseks läheb napp pool tundi ja tasub see teha valmis eelmisel õhtul, kui soov järgmisel päeval seda pakkuda. Vaja läheb:

150g piparkooke
50 g võid
2 väikest pk vahukoort
2 ricotta kohupiimatoru
2 maitsestamata toorjuustu
1 dl suhkrut
1 banaan
vaniljesuhkrut
2 dl pohli
1 šokolaad

Purusta piparkoogid kas kombaini või puulusikaga kausis, sulata või, sega purustatud piparkoogide hulka. Vooderda lahtikäiva koogivormi põhi küpsetuspaberiga, mätsi sõrmedega pipakoogimass põhjale, pane külmkappi. Vahusta külmkapikülmad vahukoored vähese suhkru ja vaniljesuhkruga. Toorjuust tõsta enne juba tuppa sooja, siis on kergem vahustada. Vali meelepärane ja taskukohane toorjuust. Muidugi võib kasutada kõikvõimalikke maitsestamata toorjuuste, millega olete harjunud tegema. Mina kasutasin Farmi toorjuustu, aga sobivad kõik teised ka. Ricotta kohupiimakreem on naturaalne ja maitsestamata, aga väga mõnusalt kreemjas ja sametine. Hoopis teistsuguse tektsuuriga kui tavaline kohupiimapasta. Banaan peenesta kahvliga. Sega toesoe toorjuust kohupiima, banaani ja suhkruga. Suhkrut võib igaüks ise muuta, suurem magusasõber rohkem, väiksem vähem, siis jääb mahedam. Sega kreemi hulka ka pohli. Või mõnda muud suvel korjatud oma aia marja, mis sügavkülmas ootamas. Sobivad absoluutselt kõik marjad. Sulata šokolaad vesivannil, kui ei viitsi sedasi mässata, sulata tavalises kindlas kvaliteetses kastrulis, lisa veidi võid ja kohvikoort. Lase jahtuda. Sega kreemi hulka kolmveerand vahukoore kogusest. Ja lõpuks jahtunud sulatatud šokolaad. Võta külmkapist piparkoogine tordipõhi. Piparkookide asemel võib kasutada šokolaadiküpsiseid, ise piparkooke teha või nende rikkalikku segu. Kui tundub põhja pealispind kuiv, niisuta näiteks allesjäänud hommikuse kohviga. Mul jääb alati kohviveerand alles, tunduks nagu raiskamine, siis väga sobilik ära kasutada. Kalla pohlavahune kohupiima-toorjuustu-vahukoorekreem piparkoogipõhjale. Tee lusikaga ringjaid liigutusi, nagu teeks ilusat ümmargust mustrit. Siis lisa ülejäänud puhas vahukoor, samamoodi ringjate liigutustega. Siis jääb koogitipp hästi mõnusalt vahuseks ja kergeks. Pane üleöö külmkappi seisma. Enne serveerimist kaunista meelepäraselt marjade, šokolaadi ja piparkoogipuruga. Tee juurde hea kodune kohv, mis sulle kõige enam meeldib või tass head aromaatset teed. Maitse üle ju ei vaielda.
Selgituseks, et koogi kreemi koostisosasid võib muuta, kas vahukoort rohkem ja toorjuustu vähem või kohupiima vähem. Želatiini kindlasti vaja pole. Sulatatud šokolaad, mis kreemis hanguma hakkab, seob kreemi piisavalt tahkeks ja külmkapp paneb i-le täpi. Kena kolmandat adventi kõigile!:)

2011-12-10T11:48:00.000-08:00

Peopraadide pillerkaar

2011-12-10T02:57:00.000-08:00

Lumemarjad raagus põõsastel olid vahepeal ainsaks valendavaks lund meenutavaks märgiks kolehallis päevas. Vahepeal on lumelörts, vihm, tuisk ja tugev tuul talve lähenemise märke ilmutanud. Kolmas advent on ukse ees. Poed on tihedalt täis ringi sagivat rahvast, kes viskab jõulukinkidele silma, kes nuputab eelseisvate pidude peolaudade üle. Kuldsed ja sinised erkvärvilised tuled säravad hämarduvas linnas. Akendele ilmuvad jõulu kolmnurgad ja majadel hakkavad põlema kirkad jõulutuled.

Tahtmine on ahju panna mõnus lihapraad, et timmida jõuluks just seda õiget maitset ja retsepti. Muidugi on lihtsamast lihtsaim valmis maitsestatud praad osta või küpsetuskotti kasutada, aga mina olen ikka niisuguse lihtsa ja koduse valmistamisviisi viljeleja. Maitseained ja maitsesegud appi, lihale ikka kuum vesi ka ahjupotti, millega siis pikal küpsemisel aeg-ajalt kasta ja sobivad lisandid. Ega seda liha nüüd siis üldse nii tihti ka ei söö ju. Sealiha nimelt. Mul on siin siis kaks praadi, üks oli paras abaliha tükk ja teine läbikasvanud seakülg. Abaliha määrisin kokku mee ja sinepi võrdse seguga, maitsestasin piprasegu, piparkoogimaitseainega ja pikkisin küüslauguga. Algul eelkuumendatud ahju 250kraadi juurde umbes pooleks tunniks või veidi kauem ja hiljem paar tundi madalamal kuumusel, 180. Puljongisse maitsevilju, sibulat, porgandit, küüslauku, loorberilehte. Lisandiks tegin kaalika-porgandi hautise toorjuustuga. Võtsin võrdses koguses juurvilju, keetsin enne koos koorega, jahutasin ja koorisin. Tükeldasin pannile kuuma võisse hauduma, lisasin muskaati, soola, kohvikoort ja toorjuustu. Mõnusalt koorene ja muskaadine, kus kaalika maitse ei hakka domineerima. Häbematult vähe ju sööme kaalikat tegelikult. Magusa alatooniga maitse tasakaalustan ma soolaga ära. Küll aga jäi mee-sinepine lihapraad minu jaoks liiga magusaks. Hädast aitasid välja sinepi kibedus ja pohlamoosi mõrkjus. Parema lihvi sai toit soojendades, pannil uuesti pruunistudes. Krõbedane jume nii kartulile, mesisele lihale kui kaalika-porgandi kreemisele hautisele.
Kõhualuse sealihatüki valmistasin sinepi-hapukoore-majoneesi segust. Majonees oli mul oma tehtud ja üsna sinepine. Kasutasin teralist dijoni sinepit. 1 muna vahustasin 4 teelusikatäie sinepi, soola, suhkru, piprasegu ja klaasitäie oliivõliga ja kahe spl valge veiniäädikaga. Suhkrut panin päris palju, hapukas alatoon jäi majoneesile, aga muidu mõnus. Lihale määrdeks võtsin kõiki võrdses osas, näiteks 1 spl nii hapukoort, sinepit kui majoneesi. Piprasegu, soolaga hõõrusin liha kokku, lõikasin kamarale lõiked ja pikkisin küüslauguga. Kuna mul oli kana tegemisest puljongit alles, kasutasin selle ära, lisasin ka veel kuuma vett ja sellega siis aeg-ajalt kastsin praadi. Küpsetusaeg ja temperatuurid olid samad. Keerasin ka prael külge vahepeal. Pärast jahtus liha mitu tundi veel ahjus fooliumi all. Liha oli väga hea lõigata ja maitses ka külma lõiguna järgmisel päeval väga hästi. Koju saabunud mees kiitis ja nõudis veel.

Jõuluõhtuks peab kindlasti suurema tüki sealiha varuma, nii tuleb ka küpsetusaeg palju pikem, kui arvestada ikka iga kilo kohta tund. Muidugi võib peolauale hoopiski toredat viguriga lihahautist teha, kas siis veini, heleda õlle, porteri või koguni šokolaadiporterit kasutades või üdini maalähedaseks jäädes ja rikkalikus koores liha hautades. Kapsapotid tulele ja piparkoogilaarid ahju! Tikutulega olen piparkoogimaitseainet mööda poode taga ajanud, kas ajutiselt otsas või polegi enam. Maitsemeeled valla ja loomingulisust ja vaba mõttelendu kööki kõigile!:)

2011-12-10T02:22:00.001-08:00

Köögiviljad köögi kuningaks

2011-11-18T07:27:00.000-08:00

Eile tegi mu 15-a poeg vene keeles kodutööd, nendel on praegu seal põnevad kulinaarsed teemad. Küsimuste rida, et mida sööd hommikuti ja kes valmistab teil kodus õhtusööki, mis on su lemmiksöök ja milline köögivili sulle ei meeldi!? Tore oli see, et pojal polnudki sinna ebameeldiva köögivilja kohta midagi kirjutada. Minu töö köögis on siis vilja kandnud. Ma pole küll kaalunud järjepidevalt porgandeid ja kaalikaid ega järginud poole taldriku salati reeglit. Palju olulisem on, et igal päeval panen toidu sisse porgandit, sibulat, küüslauku ja leian võimalusi, kuidas potti või pannile sokutada ka mõni seesugune juurvili, mis sinna nimekirja sattuda oleks võinud.
Pikkpoissi küpsetan üsna sageli ahjus koos porganditega, nüüd riivisin toorest porgandit koos suvikõrvitsaga ka juba taigna sisse ja suskasin sinna ka hakitud fenkolit ja ingverit. Ühtegi tavalist lihtsat pastarooga ei tee ma ka ilma porgandita. Läbi kuumutatud porgand annab vahest isegi petliku liha maitse. Makaronivormi sisse kasutasin ära koduse tomati-paprika hoidise, kihiti hakkliha ja heleda juustukastmega jäi lihtne ahjuvorm mahlakalt maitsev ja juustust krõbe. Kanaga riisiroas kasutan ma tavaliselt meelsasti paprikat. Paprika on üsna spetsiifilise maitsega ja väga tihti teda ka just ei taha. Värske kapsas klassikalises ühepajatoidus ja lihtsas toorsalatis mestis porgandiga on tõesti vanad head traditsionaalsed toidud poppide idamaahõnguliste toitude pealetungi juures. Punavat koduaia peeti keetes lausa isutab krõmpsuva rosolje või korraliku borši järele. Kuigi trendikam oleks juustuseid pirukaid sellega hoopis küpsetada. Alates suvikõrvitsa valmimisest peenral, võin ma ükskõik millises koosluses köögiviljaraguud valmistada ja keegi ei nurise, vahest jääb puudugi. Värsket kurki armastan vesisusest hoolimata ja hapukurk lausa kuulub vahest liharoa juurde. Punapõskset tomatit, mis enamuses aastast plastmassi kahjuks meenutab, olen hakanud aina tihedamini lisama suppi, hautistesse, kastmetesse. Üks tomat teeb teinekord imet. Kartuliga üles kasvanuna olen avastanud end taas praekartuli panni tagant. Hakkliha või sinki ja sibulat lisades saab juba toekama õhtusöögi. Veinikastmes kana peidab salamisi oma puljongisse nii uudse fenkoli ja vürtsika ingveri kui mahedad seened, särtsaka sibula ja magusa porgandi. Fenkol koos ploomtomatitega maitses toorena mulle isegi paremini. Uute maitsetega peab olema ikka ettevaatlik. Maitsestasin kapsa-porgandisalatit Belgiast toodud basiiliku-maitselise oliivõliga ja sellega oli küll nii, et ei ole suutnud ennast ega poegagi basiilikuuksu veel keerata. Kuigi üleöö seismise järel oli salat juba palju pehmema maitsega.
Olgu need lihtsad argised road ideesalveks lubaduses heale sõbrale rubriigis "meisterdame menüüd", kuigi peamiselt töötab pea ja maitsemeel usinalt juba jõulumenüü kallal. Kas teilgi, juba!?:)

2011-11-18T03:51:00.000-08:00

Kala kolmel käel

2011-11-13T02:10:00.000-08:00

Pihlakate punavat põske on esimene külm veidi näpistanud juba. Kibuvitsade sügisoranžid marjad on nagu piltpostkaart, mis on just sellest sügishetkest aeg luubis tehtud. Olgu nendes märksõnades kaunis kimp isale tänase isadepäeva puhul. Mahlakad praed ja kreemised tordid on kõigil kindlasti juba tehtud ja tegemisel. Mina õnnitlesin isa telefoni teel. Minu isa magusast tordist suurt lugu ei pea ja kui ta mõnel peol soostub siiski seda sööma, nõuab ta magusa ampsu järel ikka mõnusalt soolakat heeringat. Ma olen ka täitsa oma isa tütar.

Täna kirjutangi hoopiski kalast. Buduaari sai isadepäevaks ka kirjutatud just lugu praevalikuna ahjulõhest. Kui kaubanduskeskuste sooduskampaaniatelt on sunnismaise sunduse näol võimalik suur 3-4kg lõhe muretseda, ei peagi liialt pead vaevama, sest heast suurest kalast saab toitu valmistada mitmeid kordi. Mina tegin 3,5kg lõhe seekord viieks. Pea ja kondid panin sügavkülma supitegu ootama. Pikad fileed jagasin veerandi ja kolmveerandi näol neljaks. Üks suurem filee läks ka sügavkülma, oodaku seal siis vaguralt meie pereisa koju naasmist. Ühe veerandiku panin soola ja suhkru abil kergsoola, hea õhukesi viile saiale lõigata, kohustuslik sibularatas krõmpsuks peal. Ühest veerandist tegin aga koorese ülihea pasta. Porgandi lisamine tegi koorese kastme sametiselt magusaks ja värvilt isutekitavaks. Ahjulõhele tegin maitserohelisega creme bounjourist, majoneesist ja kohvikoorest tilli ja peterselliga mõnusa katte. Lisandiks võine pehme lillkapsas ja lemmik köögiviljaraguu porgandist, paprikast, suvikõrvitsast, sibulast ja küüslaugust. Kõrvale mõni lilleliselt värske sauvignon blanc. Maitses ülihästi.

Pühapäeva hommikul sobib ka maiustada sametise krevetikattega rikkaliku munaga, lisandiks kapparid ja ahjusoe lavaš. Ühele karbile krevettidele soolvees on paslik lisada 4 keedetud muna, 1 hakitud sibul ja veidi pooleks lõigatud kirsstomateid. Majoneesiga kokku segada ja näpuotsaga kappareid kaunistuseks. Ning soojal saial suurepärane pehme krevetine kate valmis ongi.

Isale pakuks ma tummist oasalatit heeringavaagna kõrvale. Vaja läheb:
2 purki punaseid ube, 2 marineeritud kurki, pool pikka värsket kurki, 1 sibul, 4 keedetud kartulit, 4 keedetud muna, 200g suitsusinki või vorsti, majoneesi, hapukoort.
Kartul mahendab kahe erineva kurgi krõmpsu kooslust tummise oa kõrval. Kindlasti kuulub oasalatisse alati ka muna ja sibul.

Mõttelised mustsõstra mammudega muffinid kõikidele isadele täna, kes on vähekegi magusasõbrad.

2011-11-13T01:28:00.000-08:00

Kastmetega kasvanud

2011-10-31T02:05:00.000-07:00

Tuul sahistab pruunikas-kollastes lehtedes, lennutab puudelt veel viimaseid rohelise kleidiga lehti. Värvilised lilleamplid annavad hoogu viimasele õitsemisele. Suvelilled korjavad õiepesasse seemneid. Kuni vihmapilved püsivad eemal, on suht soojas oktoobrilõpus suvehelgilise sügise pikendus.
Täna on mu toidulogi sünnipäev. Kolm aastat tagasi eraldasin toidujutud oma 6 kuud varem alustatud kultuuripiiskatega pikitud isiklike tunnete, mõtete pajatuste pesast Pohlaparadiisis. Alustasin tütre eeskujul, kes oli siis ka oma säravamaid hetki kirja hakanud panema. Valisin ja mõtlesin nimesid välja, olgu siis siinkohal lahti räägitud nime saamise lood. Linnast maale kolides leidsin mingil hetkel oma tillukese kodu lähedalt mõnusa männimetsa, mis rikkalikult pakkus mustikaid, seeni, maasikaid ja pohlasid. Metsas jalutades leidsin end alati mõttelõnga sasipuntrast, mis koduseinte vahel nagu õieti ei sujunud, aga metsaradadel kõndides lasi kõik lõpuni kirjutamata romaanid edasi areneda. Nii hellitlevalt hakkasin seda rohelist rikkust, mis mu vaimugi turgutas, kutsuma Pohlaparadiisiks. Esimestel aastatel sai sõpradele vist jõulukaartidelegi kirjutatud: "Tervitusi Pohlaparadiisist..." Toidublogi luues ei olnud ka raske leida pealkirja, sest olin mingil kummalisel hetkel hakanud kööki korjama lepatriinudega asju. Kas siis kaunid tassid punakuueliste lepatriinudega. Pildiraamid, lillekaunistused, magnetid, kingitud küünlad, salvrätikud, sõbrapäeva armas nänn. Kasutajanimeks oleks loogilisem olnud valida pigem Lepatriinu, aga kuna olin arg algaja, siis valisin oma kassi nime, kes oli must nagu mustikas. Kuna mul väga meeldib ikka pottide ja pannidega askeldada, siis mingil hetkel hakkas toidublogi elama kirglikumatki elu, kui põhiblogi, mis eluotsingutes pigem niisuguseks kurvatooniliseks sageli jäi.

Täna ma tahan kirjutada veidi sellest algusest. Ilmselt alustavad paljud noored üsna varakult ema kõrval köögis kastmete valmistamisest. Nõukaaja lapsena sai ju kartulist ja kastmest elatudki. Ja selles polnud küll sugugi midagi halba. Peale tööpäeva perele valmistatav toit sai ju niimoodi kiirelt valmis ja eks suuremaid supikeetmisi ja pikemat aega nõudvaid praadide valmistamisi või küpsetamisi sai ette võetud nädalavahetusel. Olen tänulik küll oma tagasihoidlikule kodule, et mind pliidi ette lasti. Et vanaema juures sai koos tädilastega ühiselt süldiliha hakkida ja üdikontide magusat mõnu avastada. Suvine maasika korjamisõhin ja koorese piima ja suhkruga valmistatud sink-sonk oli vanaema tehtud pannkookide parim lisand. Olen ka tänulik kohustusliku maitserohelise liua üle, mis maast madalast harjutas suureks sõbraks rohelise sibula, tilli või peterselliga. Üldse valmistas pereema ikka ühe toidu kõigile ja süüa tuli ikka kõike ja taldrik tühjaks, et kõht korralikult täis. On jäänud mõned pikantsed vastumeelsused, mida täisealisena pole eriti murda püüdnud. Piimaga keedetud juurviljasupp. Kuna momendil on kooresed supid üsna moes ja maitsvad, siis selle müüdi ma suudaks murda ja endale sobiva tegemisviisi olen isegi välja mõelnud. Ternespiima magustoit ahjus. Kõrvitsa piimasupp mannaga. Kullakarvalist kõrvitsat olen küll risoto või pasta sisse riivinud või ahjus kanaga küpsetanud. Aga manna-piimasupini pole jõudnud.

Aga, mis võis olla esimene ise tehtud toit, usun, et kindlasti hakklihakaste. Lihtsalt ja kiirelt valmistatav argine roog, mis ongi paras näpuharjutus toiduhuvilisele teismelisele. Moodsad arengud annavad hakklihakastmele ka uusi suundasid ja toredaid võimalusi, et lisaks hakklihale võib lisada alati midagi veel, näiteks riivida porgandit ja kaste muutub mahedaks. Lisada hapukurki, marineeritud kurki, suvikõrvitsat, tomatit või seeni ja vedelikuks kasutada ikka piima ja kroonida hea hapukoore või toorjuustuga. Sibul ja küüslauk kuuluvad kastme klassikasse niikuinii, lisamisaeg on ainult erinev, sibul alguses ja küüslauk alati lõpus. Tomatipõhise kastme jaoks purustatud tomatit või tomatipastat, porgandit, paprikat, toorest tomatit. Ja kuna ma ei keeda seda punast hakklihakastet tunde kolm ega lisa ka sinna veini, siis pole ka plaanis seda bolognese kasteks kunagi nimetada. Alati ei pea ka jahuga paksendama ja kindlasti ei leia Lepatriinu köögi kapist puljongikuubikut. Värsked või sügavkülmas säilitatud rohelised ürdid, mitmekesised toredad maitseainesegud. Nii saab kastmest igal järgmisel korral taas uus toit.
Nostalgiaga mõtlen tegelikult koolisöökla valikutele. Hakklihakaste marineeritud peedisalatiga, kodune munakaste porgandisalatiga, guljašš hapukurgiga ja maksakaste marineeritud kurgiga. Kõik need olid alati maitsvad. Ja võiks tavanädala menüüs kodudes olla ju palju tihemini. Tänastel piltidel kastmete moodsad arengud. Sinepine veiseliha ilma paksenduse ja piimatoodeteta, vaid magus porgand ja kibeterav teraline sinep, küüslauk ja sibul ja väheses vedelikus pikem haudumisaeg. Lisandiks kartulipuder, kus veerandi jagu porgandeid lisatud. Kui ma oma poja käest küsin, et kas keedan kartuleid või teen kartuliputru, valib ta alati viimase. Kartulipudruga annab ka igal korral erinevat mängu mängida. Lisada ohtralt maitserohelist lisaks kuumale piimale ja sulavale võile. Praadida sibula magusat pudrusse. Heaks teeb pudru hästi peeneks pressitud toores küüslauk. Veerandi jagu köögivilja, kaalikat või porgandit, mahe maitsegamma, ei mingit hirmu domineerimise ees, kui kaalikas ei maitse ja porgandit ei taha. Salatiteks tõeline köögiviljade pop paraad. Punav ahjupeet, riivitud porgand ja hautatud kaalikas, tükeldatud värske kapsas sibula ja majoneesiga. Kui hapukapsa ämber juhtub avatud olema, siis lisan veidi suhkrut ja mõnekümne minuti pärast on maitsev mahlakas tervislik salat olemas, lisada võib punavaid pohli ja jõhvikaid. Nii hapukurgile kui marineeritud kurgile meeldib mul toorest sibulat lisada ja keegi ei pirtsuta.
Tavalise maksakastme valmistamises tegin ka sammu edasi, jättes ära paksendajana jahu. Veidi jahu võib küll kasutada maksatükkide paneeringus, lisada kaks korralikku sibulat ja porgandit ja hautada peale õlis keerutamist üsna väheses vees, et vaevalt maksatükid on kaetud. Ja kõige lõpuks veidi hapukoort. Maksakaste jääb tuntavalt tugev, rohke porgand ja sibul lisavad sametist magusust. Kord kuus tasub maksahautise tegemine ikka menüüsse võtta, kui kodused rohkem just ei soovi.
Muidugi tehakse Lepatriinu köögis hommikuti mannaputru munaga ja lõunaks sametiste munapilvedega piimasuppi. Praetakse ohtralt tavalist keeduvorsti lihtsate makaronide hulka lapse soovil. Patustatakse hilisõhtul heeringaleiva või kiluampsuga. Keedetakse jõuludeks ise sülti, mis on tähtis traditsioon. Küpsetatakse harvemini pidupäevadeks ka kooki või valmistatakse maitsev tort, nii tuleb blogi tähtpäeva magus tähistus ka pisut hiljem. On olnud südamest tore jagamisrõõm, kui keegi on leidnud kulinaarse tõuke, saanud idee või nautinud lihtsalt lugemist.

2011-10-31T00:46:00.000-07:00

Nädalavahetuse naudingud

2011-10-22T02:45:00.000-07:00

Sügis ei ole eriline minu lemmik. Kirjute mahalangenud ja lendlevate lehtedega pole ma ka kõige suurem sõber. Vihmane päev muutub kahvatuks halliks ja tuul võtab õues võimu. Silmailu pakuvad vaid lopsakalt laienevad oranžid ja päikesekollased kressid, kuni külm nad röövib. Mõnus on ahju tuli teha ja mõnusa fliisisameti kaissu diivanile pugeda. Enne aga tasub ahju panna mõnusalt mahlane kook ja hiljem juba nutikalt ära kasutades ahju soojust lõhnav ahjupraad. Leidsin sahvririiulilt purgi virsikuid ja olin nii palju lugenud hõrgust virsikukoogist. Lihtsa googeldamise teel leiab kiirelt retspeti ka, mille järgi enamasti koogisõbrad kõik teevad. Retsept pärit toidutarest, mina lisasin ka ricotta kohupiimapastat.

Põhja jaoks läheb vaja: 100g võid, 0,75dl suhkrut, 1 muna, 1 tl küpsetuspulbrit, 2,5dl jahu, soola
Kate: 2 dl hapukoort, 0,5dl suhkrut, 1 muna, 1 tl vanillsuhkrut, 1 suur virsiku kompott, 1 ricotta kohupiimatoru

Põhja jaoks vahusta toasoe või suhkru ja munaga, lisa küpsetuspulbriga segatud jahuga, aseta taigen mõneks ajaks külmkappi. Määri koogivorm võiga, puista üle mannaga, suru taigen koogivormi põhja ja äärtele ja küpseta 10 min eelsoojendatud ahjus 200kr juures. Kata eelküpsetatud koogipõhi päikseliste virsikute lõikudega. Ühenda muna suhkru, ricotta kohupiima ja hapukoorega ja vala virsikutele. Küpseta umbes 30 min 200 kr juures. Keera ahjukuumus välja, ava pooleldi uks ja jäta kook jahtuma. Tõsta ahjust välja ja kata puhta köögirätikuga. Lase kook täiesti maha jahtuda, enne serveerimist. Maitseb väga hästi ka mitte eriti suurele magusasõbrale.
Ahjupraeks sobib nädalavahetuse sügispimedasse õhtusse hea sealiha. Hõõru sealiha kokku teralise sinepiga, piprasegu ja soolaga, torgi lihatükki mõned küüslaugud, lisa sibulat ja porgandit, ehmata mõne vürtsiseguga. Hea on ära kasutada mõni välismaine hapuka alatooniga sinep, mis muidu väga ei maitse. Sinepi võib segada majoneesiga kokku. Vala veidi kuuma vett liha juurde ahjupotti ja kuuma ahju 250 peale küpsema. Umbes 45min pärast alanda kuumust 160-170 peale ja lase lihal küpseda, aeg ajalt kastes. Koori kartulid, tükelda kenadeks sektoriteks ja pane ahjuprae kõrvale viimaseks tunniks küpsema, piserda õliga üle. Kui liha ei taha kartulitega koos valmida, lõika osavalt viiludeks ja pane veel pruunistuma. Ahjukartuli kõrvale sobilk kodujuustusalat: hapukoore, värske kurgi ja tomati, marineeritud kurgi ja sibulaga, kindlasti küüslaugu kohalolekuga. Kui toit valmis, otsi külmiku sügavusest välja kõikvõimalikud adžikad, sinepid, purgipõhja jäänud tšillid või omatehtud mõnusalt köögiviljased ja teravad letšod. Veiniriiulilt otsi vaba käega mõni sügavpunane Rhonest pärit syrah. Kui juhtub külalisi ka tulema, ära ole kade, otsi lauale parimad palad, head mürkrohelised kividega oliivid, võrgutav brie juust ja pikantsed rannakarbid, mis prae valmimiseni mõnusalt isusi taltsutavad. Nädalavahetus on alanud.

2011-10-22T01:53:00.000-07:00

Kirju kana kahes kuues

2011-10-15T10:52:00.000-07:00

Ometi näen ma, kellele meeldivad veel mu kõrgeks sirgunud kollased päevalilled. Väikesed näljased tihased nokivad püüdlikult poolküpseid sihvkasid. Taevalaotus mängib roosa viiuliga peitust. Käes on külmade õhtute ja ööde aeg. Paras aeg köögis teha hautisi ja ahjuroogasid, nii tuleb mõnus, mitte ainult mõtteline, oranž soojus ka tuppa. Kõõgiviljad on ju nii värvilised. Alati, kui ma juhtun Closet Cookingu kodulehekülge külastama, ei jõua ma ära imestada, kui isuäratavalt soojad oranžid ta toidud on. See värv pidi teadupärast söögiisu tõstma.

Kuigi mul susises pajas täna hoopiski sinepine veiseliha koos rohke porgandisaagiga, on mul kirjutusjärjes ikka veel kana. Kaks lihtsat rooga, mida ma teen üsna sageli, esiteks lihtne, teiseks maitsev. Kasutan ära kanast siis kõik nahaga tükid, koivad, kintsud, tiivad, kanaselja. Panen pannile kuuma õlisse pruunistuma, lisan porgandit, sibulat, paprikat, tomatit, küüslauku, rohelisi ürte, teine kord ka šampinjone ja suvikõrvitsat. Võimalusel lisan kuiva valget veini, hiljem vett ja jätan hauduma. Timmin maitset soola ja piprasegude või Provence ürdiseguga. Lisandiks valime enamasti kartuli, kuid vahel ka riisi. Hästi sobib selle roa juurde hautatud porgand pannil. Porgandid keedan koos koorega varem valmis. Jahutan ja koorin, lõigun otse pannile kuuma võisse. Maitsestan muskaadiga, riivin jupi ingverit ja purustan veidi küüslauku. Veidi jahu kuuma porgandisegusse, kallan peale kohvikoore-piimasegu ja viimistlen redise või mädarõika maitselise toorjuustuga. Sametine ja mõnus roog, mille võiks otse pannilt nahka pista. Tavaline salat värskest ja marineeritud kurgist, tomatist, paprikast, segatud sisse valge sibula rattad ja ohtralt peterselli. Sool ja piprasegu kisuvad maitsed vähese külmikus seismise järel hästi välja.

Kattega kanafileed olen siin ka palju kordi kiitnud. Fileed tasub siis lõigata võimalikult tervena, et väikefilee ka külge jääks. Tulebki niisugune pontsakas tükk, veidi käeseljaga laiemaks suruda, kindlasti mitte lihahaamriga laiaks vasardada, lihahaamri hoiaks kanalihast eemal. Maitsestada mõlemalt poolelt, asetada ahjuvormi. Seekordne katse oli taas mõnusalt porgandioranž. Passeerisin kiirelt pannil veidi porgandilaaste ja sibulat, asetasin kuuma kuhila kanafileele, riivisin peale veidi tavalist juustu, maitsestasin veel ja ujutasin üle majoneesiga, otse pudelist. Majoneesi ei pea siin pelgama, tal on kiirema küpsetamise funktsioon, pealegi näeb lõpuks veidi pruunistuv kuldne kate kena välja. Eelsoojendatud ahjus 30min. Kes kuuma kastet soovib, võib küpsemise lõpu poole veidi ahjuvormi ka vett lisada, siis segunebki mõnus kanast ja juurviljast välja tulev mahl kosutavaks leemeks. Selle roaga võib kostitada külla tulevaid sõpru, sest serveerimisel ja veini avamisel ei jahtu toit maha. Lisandiks, nii kaua, kui veel oma suvikõrvitsaid sahvririiulilt võtta, ikka mõnus värviline juurviljahautis. Sügis on värvikas ja isuäratav!

2011-10-15T08:08:00.000-07:00

Rikkalikult riiakas riisiroog

2011-10-14T01:11:00.000-07:00

Sügis näitab oma tujukat tuju ja värvi vikerkaare looduses. Kollakirjud kasesalud tumesinise taevatriibu all, koltunud pruunid ja punakasoranžid lendlevad lehed. Kuigi olen hommikuti ingveriusku, sätin seda ikka juustu alla peitu mustal leival. Enamasti ei tee ka ühtegi toitu ilma küüslaugu ja sibulata. Sööme nii toorelt üsna palju kui soojades roogades. Samuti olen suur fliisisõber ja armastan ema kootud villaseid sokke. Olen ka kuuma kanasupiusku, et nagu juudi penitsiliin, kui esimesed külmetustunnused kimbutavad, siis kanasupilaar tulele. Kõigest heast ja ettevaatusest hoolimata olen suutnud enda külge korjata niisuguse viiruse, mis kuidagi ei taha üle minna. Teekann aurab pidevalt ja sool, sidrun ja sinep on mu suured sõbrad.
Olen ikka võimalusel süüa ka teinud, kuigi ei tunne lõhna ega maitset, aga köögis valitseval perenaisel peaks maitsestamine käe sees olema. Jagan täna kahe riisiroa erinevat tegemist. Risotoks ei nimeta ma neid toite seekord meelega, kuigi kasutatud sai just nimelt risotoriisi. Ma ei mäleta enam, milliselt köögitargalt ma kunagi riisiroa tegemise omastasin ja sealne tegevuskäigu lõpp oli nii, et vedelik lisati korraga ja eriti ei songitud roas, haudus vaikselt kaane all. Kuna mul on uus pann, millel pole õige suurusega kaant, siis jääb kaanega variant kahjuks ära. Riisiga seostatakse sageli kanaliha, nii teen mina ka ehk isegi igavalt enamasti seda rooga kanaga. Poest ostan tavaliselt mitu kana, tükeldan nad ja sean portsjoniteks. Koivad, tiivad, kintsud tõhusama roa jaoks. Kondikogu supiteoks. Fileed eraldi pakki ja sügavkülma. Alumistel piltidel on kasutatud kanafileed ja roa maitsenüansiks on curry, indiapärane maitseainetesegu, kus juba rikkalikult kurkumi, mis roa kollaseks teeb, minu lemmikut koriandrit, india köömneid, cayenne pipart ja veel rida erinevaid maitseaineid.

Vaja läheb: 2 kanafileed, 200g risotoriisi, veerand punast paprikat, 1 keksmine porgand, 1 sibul, paar küüslauku, soola, curryt, vett.

Kuumutasin pannil õli ja panin kanafileetükid sinna pruunistuma, lisasin ka curry, kuna ta vajab õlis kuumutamist, et maitsed esile tuleksid. Hiljem lisasin riivitud porgandi, tükeldatud paprika ja sibula ja noaseljaga purustatud ja peeneks hakitud küüslaugu. Kõige lõpuks kallasin pannile risotoriisi ja liigutasin kõik kiirelt läbi. Lisasin kuuma vett nii palju, et arvestasin silmaga riisi paisumisruumi ja keerasin kuumuse madalaks. Segasin aeg-ajalt väheke ja lisasin ka vajadusel veidi vett. Lisandiks tegin hapukoorest ja majoneesist küüslaugu ja sibulaga kastme, mida maitsestasin soola ja curryga.

Teise variandi jaoks läheb vaja: ühe kana kintsud, koivad, tiivad, selg, 300g risotoriisi, 1 tomat, 1 porgand, veidi suvikõrvitsat, 1 sibul, mõned kopsakad küüslaugud, piprasegu, Provence maitseainet, soola, maitserohelist, vett.

Tegevuskäik sama, kuumale pannile õlisse kanatükid pruunistuma, kuna liha on koos kondiga, võtab pruunistumine ja ka lõplik haudumine rohkem aega. Lisasin porgandi, suvikõrvitsa laastud, sibula ja tomati, koos koorega. Kuna suvikõrvits nõuab julgelt küüslauku ja mul on praegu korvis üsna kopsakad kodused pead, siis ma ausalt öeldes nendega üldse ei koonerdanud. Kuna kana kogus on suurem, siis lisasin ka riisi rohkem. Maitsestasin roa ja valasin peale kuuma vee taas niisuguse riisi paisumise mõttelise arvestusega. Kõige lõpuks peoga maitserohelist. Niisugune riisiroog on alati meil arginädalal selline toit, mis korraga ära süüakse, mis järgmisel päeval soojendades pinget ei paku. Riisiroog ja ka enamasti pasta on niisugused toidud, mis ei nõua juurde salateid, kuna on rikkalikult juurviljane ja lisanditega niigi.

2011-10-14T00:54:00.000-07:00

Punatriibuline peorull

2011-10-04T02:51:00.000-07:00

Sügiskirjus aias püüavad pilku tuule käes sasida leekivlilla ja lumivalge sügisaster. Üksikud punased sõstrad on jäänud veel lindude poolt nahka pistmata. Nii sai otse põõsalt korjatud ühe ahvatleva koduse kreemivahuse peorulli sisse kausitäis punaseid sõstraid. Rullkooki tegin küll lähedastele sõpadele ja pereringile, et oma puhkuse muljeid pajatada. Teile aga kingin ampsu või lausa mitu tänutäheks, et on viitsimist olnud mu pikki heietusi lugeda, ideid koguda, köögis järele teha. Või on keegi lihtsalt leidnud mõnest hingepuistamisest meelele kosutust või päeva päikest. Olen siiralt tänulik Buduaari perele, et nad just mind 100 hobikoka seast endale välja valisid retsepte jagama ja kodust köögikirge kuumaks kütma. Paneme päikselised pajaroad tulele, laotame lahedaid salateid vaba käega taldrikule, keedame korralikke toitvaid suppe, meenutame ka vanaemade õpetusi pliidi ja põlle tagant ja teeme suu lihtsalt moodsatest maitsetest maiaks.

Siin aga pakutav punasesõstrakirju peorull:
Põhja läks vaja, nagu tavaliselt, 4 muna, 4 spl jahu, 4spl suhkrut.
Kreemi jaoks: 2 pk vahukoort, 1 riccotta kohupiimapasta (Otto), 1 banaan, punaseid sõstraid, suhkrut, vanillsuhkrut, šokolaadilaaste.

Valmista rullbiskviit, vahusta munad suhkruga, lisa jahu, vala segu küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, küpseta 200kr juures 5-8min. Eemalda küpsetuspaber ja keera uue, puhta paberiga rulli ja jäta jahtuma. Hõõru punased sõstrad vajaliku koguse suhkruga peeneks. Vahusta vahukoored suhkru ja vanillsuhkruga. Sega kausis riccota kohupiimapasta osa vahukoorega pehmeks seguks. Riccotta on iseenesest juba hästi mõnusalt sametiselt pehme ja sobib kreemi valmistamiseks suurepäraselt. Kui rullbiskviit jahtunud, määri punasesõstrevõie põhjale, ei ole vaja peljata seina ääre löövat hapukat esmamuljet. Määri punase kirkuse peale koorene kreem, tükelda üks banaan, keera paberi abil peorull rulliks. Pane külmkappi mõneks tunniks võimalusel tahenema. Serveerimisel kata järelejäänud vahukoorega, kaunista punaste sõstardega ja šokolaadilaastudega. Lõika külalistele või endale meeleheaks paks kohev tükk.

Sügisnukruse peletamiseks napsu soovituseks mõnus jook punastest apelsinidest, Martini Fiero, mida ma kahjuks pildile ei saanud. Pole kindel, kas seda Eestis üldse müüakse. Punased apelsinid vallutavad teie südame, joogil puudub Martinidele omane rikkalik ürdipakett. Süüdake kaminasse või ahju tuli ja kuulake Mari Pokineni armast laulu "Sõpadele".

2011-10-04T02:40:00.000-07:00

Seest soojendav sügissupp

2011-10-02T23:33:00.000-07:00

Vananaistesuve eilne päikesehelk on vaid täna mälestus kollakirjutel vahtralehtedel. Krapsakad kollased kressid ronivad veel majaseinal põlates ära esimese nipsaka öökülma. Päevalilled kukutavad oma kurbi kollapruune päid, meie kliimas ei jõua nad sügiseks seemneid eriti kasvatada. Ilmad lähevad sügiseselt tuuliseks ja vihm paneb riiukalt riideid valima. Uue nädala alguses on hea tulele panna üks korralik sügissupp, mis rikas ja mitmekülgne aiasaadustest, samas tomatiselt kerge, oliividest õrn ja jätkub ka teisteks päevadeks.

Vaja läheb searaguud, 1 suur sibul, 2 porgandit, 1 tomat, veerand suvikõrvitsat, veidi marineeritud kurki, küüslauku, peotäis kartuli kuubikuid, 1 pk purustatud tomatit, 5 viinerit, oliive, loorberit, vürtsi, terapipart, maitserohelist, soola, ingverijupikest.

Raguupakid on tavaliselt umbes kilosed või mõnisada grammi rohkem. Seal kontide ümber on paras ports lihavat massi, mis supi ka meespere jaoks toekaks teeb. Pane lihakondid külma veega suurde potti keema, eemalda vaht. Lisa loorberileht, mõned vürtsi- ja pipraterad, hakitud ingverijupike. Kuna ma teen laari suppi ainult oma perele lisan ma ka vaba käega piprasegu, kiluvürtsi ja otse pakist, ei seo neid marlivõrku, sest nad ei jää sugugi valmis supis hiljem häirima. Kuumal pannil kuumuta õlis porgandiribad. Porgandi tükeldamise asemel tõmba lustlikuks vahelduseks juurviljakoorijaga õhukesed laastud. Haki sibul, suvikõrvits, hiljem lisa tomat. Tomatipasta asemel kasuta purustatud tomatit, supp jääb mahedam ja tomatipunasest heledam. Passeeri purustatud tomatisegu ka kuumalt pannilt läbi, tahtmisel lisa sorts äädikat või marineeritud kurgi magushaput vedelikku. Pane juurviljasegu ja tomatimass lihakontide juurde puljongisse keema. Lase haududa madalal kuumusel, kuni liha kontide küljest lahti. Tõsta kondid välja, puhasta kahvliga kondid lihast. Võivad jääda ka suuremad tükid, ei pea hakkima noaga peenemaks. Pane liha suppi tagasi, lisa kartulikuubikud, viinerirattad, oliivirõngad, minul olid oliivid täidetud punase paprikaga, sobib väga hästi. Suru lõpuks mitu head kopsakat küüslauku noaseljaga puruks ja haki peeneks. Maitserohelisest lisasin mahedat peterselli, millele esimene külm aias ei tee midagi, särtsakat salveid ja liha juurde kuuluvat punet. Kui lisad küüslaugu, keera kuumus välja ja lase maitsetel tõmmata. Vajadusel tipsuta enne soola ja suhkrut veidi. Rösti tervislike teradega leiba, söö ohtra küüslauguga, kui suudad, maiusta korralikult terava tšillikaunaga. Sügissupp teeb seest soojaks, peletab kurgukäheduse ja trotsib tilkuva nina maailma kõige ebamugavat tunnet. On sügis.

2011-10-02T23:25:00.000-07:00

Õdus õhtusöök ehk laupäevane lust Leivas

2011-09-20T01:33:00.000-07:00

Suvi tõmbab kollakirjut sügiskardinat päikesele ette. Ilmad lähevad aina tuulisemaks, tüütu vihm rikub päevaplaane. Samas aiad ja metsad on täis rikkalikult sügisande. Üks tore seltskond aga sai laupäeva õhtul õdusas ja väga populaarses toidukohas kokku, et ka suvele tagasi vaadata. Leib Resto ja Aed võõrustas Pedase rahvast. Särasid kohaletulnud noored, uued ja vanad olijad, hea on ikka tagasi vaadata, kokku saada ja ka tulevikku piiluda. Meile oli tore pikk laud kaetud Šoti tuppa, kuhu me täpselt kõik ära mahtusime ja kus saime tavapärasest restorani saginast pisut omaette olla. Tore teenindaja neiu teatas meile, et grillivalikus on järel vaid 5 forelli, mille köök meile ära broneeris, siis jäi vaid viiele ahvatlevale kalale vaidlusteta omanikud leida. Teised said valiku teha Märjamaa tallemaksa ja tomati marinaadis kanakintsuliha vahel. Forellifilee oli särtsakas rabarberimarinaadis, kanale lubati ka vürtse ja hõrgu noore lambamaksa juures olid praetud sibulad. Ja kui ühele teenindus- ja toitlustuskollektiivile on omane mõelda nii, et kuis võõrustajal meid lihtsam teenendada oleks, pakkus siiski tragi ettekandja, et selleks ta seal just ongi, et kõigilt eraldi täpne tellimus võtta. Nii said kõik ükshaaval ette vuristada oma lisandite valikud, kas grillitud aedviljad, aiaroheline või kartuli-peekonisalat koduse majoneesiga. Kastmeteks: Leib Resto tomatikaste, punaveinimajonees või sibulapüree. Mina valisin lambamaksa kartuli-peekonisalati ja sibulapüreega. Veinivalik on soliidne ja ainulaadnegi, on ju üks koha vedajaid Eesti parim sommeljee Kristjan Peäske, jäi vaid veidi kahetseda, et ta meiega ei viibinud, vaid kaugel Bordeauxi kandis ilmselt mõnes kaunis veinimõisas just jalutas. Road tulid kärmete kelnerite kandel üsna ruttu. Tallemaks oli hõrk ja pehme ja piisavalt maitsekas. Kuigi ma olen suur kartuli sõber ja majoneesi panen ka võileivale, valisin just nimelt maksale ilmselt veidi vale lisandi, kuigi salat oli tõesti koduselt toitev. Oleksin ehk mingeid kaalika, porgandi, kartuli kuume vigureid oodanud. Sibulapüree oli mahemagus. Teiste muljed kordasid aina ja aina kiitust. Omaküpsetatud leib kodusel lõikelaual maitsevõiga selle koha vaimustav visiitkaart. Magusaks kroonis lauda kokkade tõeline eksami katsumus - kreembrülee musta leiva koorikuga. Olin äärmiselt tänulik, et Vahur valiku meie eest ära tegi, kuna ma suur magusasõber ei ole ja rohkem mahub ikka soolast ja veini pigem kõhtu, siis ometi sain suu magusaks suussulava maiuste tipuga. Sametine kreem, mille põhjas siirupine must leib ja krõbeda karamellikihi peal peesitamas mahlased mustsõstrad, nagu oma aiast napsatud. Kohvi juurde serveeritud kuum piim meenutas meile meie oma tööd, kuidas me aastate eest ikka oma itaallastele õhtuti termoseid kohvi kõrvale kuuma piimaga täitsime. Äärmiselt rahustav õhtu, muidu meie nii ülemeelikult käredate pidude kõrval, mis ajaloohõngus juba tolmu peale koguvad. Samm pigem edasi, nautida toitu nii nagu peab ja head olemist, nii nagu vaja. Restoran oli rahvast tulvil ja öölaternate helkiva tule valgel istusid isekeskis aias veel kümmekond toidunautlejat. Niisugust toidusse süvenemist ja veini nautimist kohtad harva. Lihtne, geniaalne, kodune, samas pidulik ja südamlik.

2011-09-20T00:42:00.000-07:00

Sügisvärvide sillerdus söögilaual

2011-09-15T01:32:00.000-07:00

Kodus on hea olla. Ukse ees kõrgub hiigelsuur päikesekollane päevalill, mis meenutab mulle Prantsusmaa mägesid ja orge ja kollakirjuid päevalilleväljasid. Minu äraolekul on suvikõrvitsad, tsukiinid aiamaal suurust visanud. Aga suvelillede oranžid laigud ronivad kresside näol kuuri seinal või laiutavad särtsakad saialilled sügispüsikute lahedas embuses. Oma aiamaa peet on rõõmsalt helelilla ja suussulavalt magus ja köök mattub aeg-ajalt kirbesse seenekeedu lõhna, mis kõneleb sügise rutakast kohale jõudmisest.
Ema jagas mulle lahkelt lammast ja suur ports kena noort liha läks porgandi, küüslaugu, sibula, tomatikuubikute, rohkete värskete ürtidega ja Prantsusmaalt kaasa ostetud Province ürtidega ahju. Värskelt oli aiast võtta veel punet, salveid ja peterselli ja kenast rohelisest purgist sai lammas kaetud rosmariini, basiiliku,oregano, tüümiani, majoraaniga. Kahju oli vaid, et koriander punus seemnetena pesa juba. Lammas küpses mu poolvildakas ahjus 3 tundi, lisandiks eestimaine kartul keedetult, suvikõrvitsa värvikas salat ja küüslaugust rikas koorene külm kaste. Ema tehtud mahedad marineeritud kurgid ja terav piri-piri pipar ka tuliselt kõhtu. Mmmm, kui hea!
Suvikõrvitsaga oleme sõbrad juba ammu ja pannile saab teda pandud ülepäeva igasugustes kooslustes, porgandi ja paprikaga, sibula ja küüslauguga, oleneb, mida momendil kodus on. Küüslauk kuulub suvikõrvitsa sooja rooga, kõik muu võib maitse ja meeleolude järgi vabalt muutuda, hea ja maitsev on ikka. Ja teismeline noormees sööb ka usinalt ja kiidab soojade sõnadega. Õhtuti kustutame koduse rukkileiva ja rasvase mahesoola heeringaga oma isusid, mis reisil olles tekkisid. Ja lõunapausil kosutab selge puljongiga lõhesupp, kodune ja lihtne, nii et ma ei viitsinud kala roosakat liha kontideltki lahti noppida.
Meie lähedalolevas metsas kasvavad aga põhiliselt männiriisikad, mis minu jaoks ongi see õige seen, pisut mõru ja marineeritult sügis-talvistel õhtul hea kipakas suupiste. Marinaadi põhiretspet on ikka niisugune, et suhkurt läheb rohkem kui soola ja vaba käega kõikvõimalikke vürtse. Pilvikuid on ka palju, puhastan, eemaldan ka pealmise naha, praen rohke sibula ja küüslauguga ja päevakavas oleva prae lisandiks või võileivakatteks, hea otse pannilt nosida. Üksikud puravikud olen oliivõli-või segus sibula, küüslaugu, peterselliga maitsekaks praadinud. Kitsemamplid marineerisin kerges veiniäädika marinaadis. Loodan veel ikka metsa veel jõuda, vihma on ju sadanud palju, metsad punetavad veel pohladestki, aga mustikad on lääged ja ülekasvanud.
Pühapäevaseks paremaks lõunaks aga tegin kattega kanafileed, seekord passeerisin katteks veidi porgandit, sibulat, küüslauku ja punavat paprikat ja ujutasin pealt majoneesiga. Lisandiks ikka kartul ja oma aia viimased aedoad keedetult. Sea abalihast tegin koorest kooreklopsi, kuigi ehk see nimetus on siin vale, sest kooreklopsi tehakse tegelikult vasikalihast. Aga seda võib ka nimetada lihtsalt koores hautatud lihaks, lõikasin sealihast korralikud viilud, vasardasin laiemaks, õhemaks, paneerisin jahu, soola, piprasegu segus, pruunistasin pannil mõlemalt poolt, suurde potti panin veerandi jagu vett keema ja tõstsin mahlakad lihatükid järjest potti hauduma. Lisasin ka ohtralt kuldseks passeeritud sibulat ja jätsin hauduma. Kui liha pehme, lisasin hapukoort, kui kaste tundub liiga vedel, nagu mullegi tundus, segasin paar lusikatäit jahu külma piimaga ühtlaseks ja lisasin kastmele, lõpuks veel ohtralt peeneks hakitud käharpeterselli. Lisandiks oma aia peet keedetult, hea oliivõli, sortsu valge veiniäädikaga ja sibulaga. Alles nädalajagu peale kodus olemist jõudsin pannile panna kanatükid, millele lisasin peeneks hakitud suvikõrvitsat, sibulat,tomatit veidi, küüslauku ja selgesse puljongisse lisasin haudumise ajaks paar paksu tükki parmesani juustu. Lisandiks petersellist roheline ja toorest küüslaugust särtsakas pehme kartulipudru, peedi-küüslaugusalat majoneesiga lisandiks. Oh, kodusest toidust pole midagi paremat!:)

2011-09-15T00:49:00.000-07:00

Risti-rästi rekkareisi roogadest

2011-09-12T12:08:00.000-07:00

Oliivipuude rohelised salud,

kuldkollaste

õitega päevalilled päikeselõõsas, viinamarjade küpsemishetked pikkadel sirgetel ridadel. Kõrged mäed ja armsad orud, täis tikitud murtudroosade katustega tihedalt majasid. Olin ära 37 päeva, sõitsin Euroopas läbi koos kojusõiduga edasi-tagasi kokku üle 17 500 kilomeetri. Eesti, Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Holland, Belgia, Prantsusmaa, Luxemburg. Kuna tegemist oli rekkareisiga, siis kalleid restorane me ei külastanud. Kuna liikumine toimub punktist A punkti B, on kõik üsna spetsiifiline, kui selle rütmi kätte saad. Ja sain ma loomulikult. Veidi tahan kirjutada sellest, mida siis rekkamehed söövad, mida meie sõime ja nägime. Belgiasse sõidul ja samuti koduteel toitis meid põnev Poola. Seekord külastasime ühtesid samasid kohtasid nii minnes kui tulles, ma ei teagi, miks see täpselt nii oli, kuna ühte kohta, Port 2000, jätsin nurina, munapudru oli üleliia mage, teenindajad tülpinud, järgmisel korral ebatavalisel kellaajal einestades suur kotlet sibulaga maitselt ok, praekartul kõrval jahtunud, sellepärast ma ei salligi kohti, kus marmiidist toitu tõstetakse. Seevastu Swiss Baaris oli kõik ok. Ma peale Poola pole kusagil saanud niivõrd kuumasid friteeritud kartuleid, ükskõik, mis kuju või nime all nad siis ei ole, et raske on tükk aega prae söömist alustada. Paneeritud kanafilee oli lihtne ja maitsev, tagasiteel sealiha šnitsel seente ja juustuga suur, praad üldse jube suur, kuna Poola toidukohtades peab tellima kõik eraldi, põhiroa, kartuleid ja veel salati, siis sellega toimetulemiseks sobib kõrvale mõni hea Poola hele õlu, näiteks Lech.
Argipäevad on pikad ja igal päeval on vaja ka ju midagi süüa. Kuna töö- ja puhkeajaseadus seab teatud piirangud päeva, siis oleks tore päeval, kui jõuad 45 min-ga nii söögi valmistada, kui ka selle ära süüa, et siis taas edasi sõita. Kaasaegses, moodsas rekkas on kohvimasin, tublimatel ka mikrolaineahjud, veekeetjad, aga enamasti kõikidel on gaasipliit, mis on terava ja kiire tulega. Hommikud algasid meil loomulikult kohvi ja mõne võileivaga, aga sobival ajal lõunaks sõime enamasti purgisuppe. Kohalikud Eesti tootjad, Felix või Salvest, kõige tuntumad. Pilte suppidest väga ei kannatanud ülesse panna. Aga maitsete üle pole põhjust nuriseda. Meie suur lemmik oli põldoasupp, lihavalt lihane ja ubadest tummine, aga välja nägi kohutav helepruun sogane ollus. Tüdineda jõudsime rassolnikust, sõime ka kruubist hernesuppi, teravat hartšod, borše erinevaid, isegi ubadega varianti, kodust hapukapsasuppi. Tegime kiiruga ka kiirnuudleid, mis ongi kiirel momendil asjalik maitsekas kraam, mis seal parata. Muna on muidugi tänulik toiduaine, millest saab kiirelt omletti, munaputru, praadida lihtsalt või keeta. Natuke nugistasin oma ajusid ja nii sõime korra lõunaks tatraputru, keedumuna ja mahlaste sardiinidega õlis. Võimalus oli kotitatar keeta samas potis munadega, ajaga vaid arvestada ja maitsekas õline sardiin sobis muna ja tatra juurde valatult.
Õhtused hetked ja vabam aeg nädalavahetustel andis muidugi võimaluse minul, kui rekkajuhi naisel, hiilata oma kokakunstiga, kuigi ma mõneti olin nagu puhkusele sõitnud, et saada eemale ka oma köögikirest, aga pean teile ausalt tunnistama, et see kohutav kiindumus kulinaariasse jälitas mind nii päeval kui ööl. Prantsusmaa ja Belgia rikkalikke suurpoode külastades vudisin uudishimust lõhkedes lettide vahel. Väiksed armsad boutique`d olid eriti südantnärivad. Enamasti ostsime ikka soodsat kana ja sealiha, salati jaoks tomateid, kurki, sibulat, salatisegusid, šampinjone, paprikat, suvikõrvitsat. Eriliselt köitsid meid mereannid, kõikvõimalikud jahutatud kokteilid rannakarpide, krevettidega. Veinikastmes rannakarbid purgis ja mereannisegud, mida pidi ka keetma. Sinimerekarpe piidlesin igas poes, hind oli nii odav, et patuks see ostmata jätmine nüüd paraku jäigi.
Kuna ma kodunt võtsin kaasa nii aedube, kui suvikõrvitsat, siis sai neist mitmeid kordi mõnusaid panniroogasid tehtud, ikka teravale tulele kõik, mis käepärast, suvikõrvitsarattad, tomatit, ohtralt sibulat ja küüslauku ja Provence ürtidega maitsestatud toorvorstid, mis muidu olid täitsa meie toorvorstide mõõtu, aga kohutavalt soolased. Aga panniroas oli hea võimalus soola siis eriti mitte lisada ja tulemus jäi suurepärane ja oluline oli see, et sai toidu nö ühe tegemisega valmis. Sest tulekoldeid oli vaid üks. Kui aga sattusime nädalavahetusel mõne teise toreda mehe kolleegiga kokku, siis tegime ka ühiselt süüa ja pliite ka oli mitu. Liha praadimise jätsin ma sügava kummarduse ja põhimõttega meestele. Võibolla ma olen üdini igav, aga nuumasin neid mitmeid kordi veinis hautatud kanaga. Ikka kana pannile, lisandiks igal korral erinevalt tomatit, porgandit, seeni, sibulat, küüslauku, suvikõrvitsat, paprikat. Ja kohmakas klaasitäis roosat või valget veini. Mehel oli sahtlis basiilik, mille suur sõber ma siiani üldse pole olnud. Mäletan Pedaselt üht üllatusesest pungis silmadega itaallast, kes ei jõudnud ära imestada, et ma nende maa maitseainete jumalannat ei armasta. Mis teha, aeg... Salatisegud Prantsuse, Belgia poodides on toredad, kokku pandud supisegud: porgand, porru, seller sobivad hästi pannile kanaroasse või särtsakasse salatisse lisandiks, kuhu tomati, kurgi lisamine, teinekord paprika hoopis ja kastmed siis õlibaasil või majoneesi ja korraliku Prantsuse creme fraichega. Majonees on reeglina hapuka põhjaga ja ma üritasin sellega tõega harjuda. Dijoni sinepid on nagu õnnemäng. Kuigi poes pakutakse degustatsioonidel maitsta nii vorste kui juuste, siis sinepi esitlust soovitaksin neile tungivalt. Usinalt tegin ma vaba käega mereanni- ja tuunikala salateid, ikka laia käega tomatit, kurki, sibulat, keedetud muna, salatipadjaks värsket või pastat hoopiski, kõik lihtsad juba sellepärast, et meil puudus suur salatikauss autos, aga oli täiesti sobilik suur kandik ja lõikelaud, kuhu kõik võib käepäraselt laiali laotada. Kaste, kas salatile peale või eraldi kaussi. Üks pikem reis Belgiast viis meid Lõuna-Prantsusmaale, Marseille kanti, mööda kitsaid mägitänavaid lillerikkate aedade vahel sõitsime sihtkohta. Mini-tööstus asetses eramute vahel nö tänava lõpus üle imekitsa silla. Hispaaniahõnguline maja, lilleline aed, kasvuhoone, kui mees haake rihmad kokku rullis ja küljed kokku tõmbas, tõi peremees sülega meile tomateid. Magusalt koduseid, täpselt, nagu meil, kõikidel kodus kasvatajatel. Sööd seda magusat päikselist küpsust endale sisse ahmides, aga selle, mis poest ostad ka Euroopas, see kivikõva toore rohelise peakanaliga tomat nõuab ikka pipart ja soola...Tegime ka kanarisotot ja pastat vahel.
Kuna meil olid ka mõned sünnipäevad selle aja jooksul, siis sai neid ka tähistatud. Pildil üks suurepärane näide Belgia õunapirukast, kuigi sildil pakuti teda kui struudlit. Oli väga mahlane ja maitsev.
Mõned päevad olid nii palavad, et soojast toidust õhtul ei saanud juttugi olla. Kirgastavalt karge roosa pärlendava veini juurde maiustasime ikka erinevaid oliive, küll ürtidega ja millega iganes, mida seal kaubanduses leida oli. Valgehallitusjuustude lõputu pealetung, viinamarjad ja nektariinid, kiivid ja brie juustud. Kodune karastav sibul sobis kõikjale vahele, eks mu vaba käega vaagnatelt ole näha. Oli meil ka selle aja sees armastuse aastapäev, 18-s, roosa pikantne vürtsine vein, pikk sai tükkidena, õlised suussulavad sardiinid, valgehallitusjuust, suitsuvorst, marineeritud kurk, tomat, sibul. Lihtne lihtsus, aga ikkagi pidusöök. Eks me jõudsime neist kõigest ka tüdineda, paraku. Ja teine kord on just tühi kõht see õige indikaator, mis näotu purgisupigi heaks kiidab, sest elada on vaja ja elus edasi liikuda. Konservidest, kartulipudrupulbrist(mida ma vihkan), kuivainetest pudruna ei jõudnudki ma kirjutada. Suur musta leiva või üldse rukkileiva igatsus oli, samuti isutas heeringa ja vürtsikilu järele. Lahkumispeol sai suu siiski kirglikult kiluseks ja heeringas sibulaga oli täiuslik. Hea üllatus teiste rekkajuhtide varaaitadest. Pika saia lõputust järamisest kõikvõimalikes parklates, ei saa ma paraku kunagi aru. Reisijutt tuleb peagi mu põhiblogisse. Mehega kulgeda koos oli väga hea, lähemalt näha tema tööd ja erinevaid maid. Kodus on olla veelgi parem. Metsas seenel oleme käinud juba kahel korral. Männiriisikad, pilvikud, puravikud, kitsemamplid. Pannil sibula ja küüslauguga oliivõlis ja täpselt parajas magushapus marinaadis purgis. Ahjus on lahkelt laianud lammas ja pliidil podisenud koorene kooreklops. Kõigest argisest siis edaspidi. Soojad tervitused kõikidele blogisõpradele lähedalt ja kaugelt!:)

2011-09-12T10:31:00.000-07:00

Maitsehetkede meeldiv masu

2011-07-26T23:49:00.000-07:00

Suvised Eestimaa linnad on muutunud viimaste aastatega väga kaunilt lillelisteks. Palju toredaid värvilisi ampleid ja lillekaste, mõttega rajatud lilleklumpe ja aianurki ka paljudes toredates kohvikutes ja retoranide terrassidel. Kuna juulikuus oli ka mu tütre sünnipäev, siis kordasime tema soovil eelmise aasta traditsiooni, et momendil moodsad vautšerid pakuvad võimalust kuskil kenas kohvikus soodsalt poole raha eest einestada. Kui eelmisel aastal käisime Zebras ja valik pold ehk kõige parem, siis seekord sattusime tütre valikul kenasse Kaevukohvikusse pealinnas. Sümboolne oli kuidagi see, et olime mõni hea aasta tagasi seal käinud ühel kenal kohtumisel Tšiili Vina Maipo veinimeistriga ja nautinud lausa 5-käigulist õhtusööki. Vahepeal on masu toidukohti seal vahetanud, aga meie külaskäik kulges meeldivas joones. Algul on pisuke kartus, et mismoodi üldse suhtutakse ostetud vautšerisse. Aga kenad teenindaja neiud olid sõbralikud ja tähelepanelikud, lasid meil maja saalidega tutvuda ja pakkusid ka võimaluse sisehoovi või terrassile koht valida. Jäime ikka tütre soovil Kaevukohviku kesksaali ja tutvusime pikalt menüüdega. Kulutada oli meil tervelt 32euri, nii et valikut pidi hoolega kaaluma. Ettekandja oli säravate pruunide silmadega kannatlik neiu, kui me neljal korral ühe telefonikõne pärast teda ikka tagasi saatsime, kuna tellimus pold veel läbi mõeldud. Aga lõpuks saime ka oma valikud kenasti tehtud. Mina valisin koorese lõhesupi ja lõheprae keedetud vähi ja kartulipudru lisandiga, milles oli spinatit ja peekonit. Tütar valis köögiviljapüreesupi ja siiski sama prae, kuna meil mõlemal oli suur lõheisu. Kui oleks teadnud, et lisandina tellitud kartulipudru serveeritakse eraldi kausikeses, oleks tellinud ehk keedetud köögivilju hoopis teise kena kausitäie. Märjukeseks siis ka majaveini. Koorene lõhesupp nägi veidi kahvatu välja, kuna puudus täielikult maitseroheline ja veidi ootamatult oli ka supp mage, vähene kalapuljongi maitse või lausa puudumine, nõudis haarama soolaveski järele, kuigi mul üldiselt pole kombeks iial soola peale raputada. On see sageli pigem koka solvamise laadne seik. Ja jumal tänatud, et oli massiivne soolaveski, kuna peensoola ei kannata ma kasutada üldse, sest sellega tekib tobe ülesoolamise oht ja pärast hullult janutab. Aga need mõned peale krõpsutatud soolahelbed päästsid supi ja lõhetükkide paras kalane maitse pääsis lõpuks ka kooreleemes lõplikult esile, oli krõmpsu suvikõrvitsat, paprikat ehk, veidi mõttetut maisi, aga muidu täitsa ok supp. Tütre köögiviljasupp oli muidugi juurviljaselt tummine. Pruunisilmne teenindaja oli tähelepanelik ja käis mainimas, et kui ta umbes 10min pärast meile praed köögist tellib, kas see on ok. Oli küll. Eriti ok aga polnud teenindava personali üsna segane seerimine edasi tagasi, kuna köök asub ilmselt keldris, siis käisid niisugused ülemuse ilmega inimesed edasi tagasi, teenindajate süles veini tassimisest sain ma veel aru, aga ülejäänud kaader, mängivad lapsed, see oli pisut arusaamatu ja segav. Ja siis saabus meie uhke lõhe, enne siiski küll kausid kartulipudruga ja siis alles suurel taldrikul kaunilt serveeritud praad. Kuna pirakat vähki tuli süüa näppude vahelt, oleks võinud olla laual ka rohkem salvrätikuid või lausa näpuloputuskauss. Lõhe oli taas pisut mage, aga õnneks mahlane, mitte kuiv. Purgipesto liiga soolakas, ananassiratas täiesti sobilik lisand ja hernevõrsed nupukas roheline kaunistus. Mandariinid magushapult mõnusad ja kohustuslik sidrun kala juures minu jaoks mõttetu. Veidi igatsesin mingi kastme järele.Mida siiski ei asendanud mulle uhkeks kalaks maalitud balsamico pruunid triibud taldrikul. Kartulipudru oli koduselt tihke, oleksin kreemjalt pehmemat suussulavat eelistanud, aga kokku täitis hullult kõhtu. Ja Kiku unistus proovida creme bruleed jäi järgmiseks korraks. Kõht oli nii täis, et ei mahtunud veinigi enam. Kuna meid ees ootas veel üks kena üritus, saime jalutada veidi mööda vanalinna ja olin täiesti võimatult unustanud, kui kena ikkagi meie arhailine munakivi sillutisega linn on. Tutvusime paljude söögikohtade menüüdega, mida tänapäeval saab kõikjal juba tänaval või värava ja ukse taga lugeda. Astusime sisse uudistamiseks kondiitriäridesse ja delipoodidesse. Nii saime elamusliku külastuse Imre Kose toredasse poodi, kus ta meile soravalt seletas kõik ahvatlevad koogid lahti ja pakkus omatehtud pestot maitsta, mille tükiline tekstuur oli sadu kordi tõesti äsjasöödud purgipesto törtsust parem. Hilisem õhtu möödus värvikate maasikatest ja vaarikatest rikaste kokteilidega Butterfly lounges, kus esines meeldivalt Laura Põldvere.
Suvine vabadus aga viis meid teisel nädalal idüllilisse Pärnusse. Sealgi sai uudistatud ja sisse astutud väga paljudesse kohvikutesse. Mõnesse põhimõttelisest teadlik olekust, et millised siis näevad välja Mahedikus koogid või mis aura siis seal Supelsakstes on. Kumbagisse me einestama ei jäänud, Mahediku koogid olid koduse käejoonega ja minu jaoks on kodune toit või kook kodune ja kohvikus ma ootan mingit teist vinksi. Supelsakste kirjud tapeedimustrid olid liiga kirevad ja vitriinis koogid seletamatult suured ja menüü mõttetult kallis. Kuna peesitasime ka paar tundi rannas, siis valisime lõunahetkeks hoopiski Kuursaali, mille läppav palavas veidi kulunud ilmega terrassil rippusid ka kaunid lilleamplid ja toit tundus üsna soodne ja praed väga tavalised, aga siiski maitsvad.Teenindaja neiu pakkus ka lahkelt meil einestada jahedates siseruumides.
Ja kuna ma pikkade järjekordade või muude segaste asjaolude tõttu polnud siiamaani sattunud populaarsesse pizzarestorani Steffani, sai see tühimik ka seekord täidetud. Seal mulle meeldis kohe kõik. Vaimustusin rikkalikust lillemerest kaunis eesaias. Korralikult ette kaetud lauast, et veiniklaasid laual kummuli juba, kenas purgis söögiriistad ja volditud salvrätikud, samuti värvikirevad menüüd ja maitseaine- ja kastmete korv. Kenal ettekandjapiigal jäi vaid lauale tuua küsitud sidrunijäävesi, mis pidavat olema traditsioon. Kuna jõudsime sinna keskpäeval ja pizzaisu väga veel polnud, siis sai valitud salatite hulgast krevetisalat ja pastadest koorene kanapasta. Pizzadega žongleerivaid noori neide vaadates sain siiski ka selle koha põhimagnetist ettekujutuse.Ja tegelikult olen siiski pizzasid söönud meie firmapidudel läbi kodutellimise. Rahvast pold liigselt palju ja asjalik sagimine ei häirinud siin sugugi. Imetlesin aina laternaid ja lilli ja viisin kurssi end võimalusega peale tellimust majasalatit marmiidist võtta või lõuna juurde kannukohvi juua, mida me kumbki küll ei kasutanud.Krevetisalat oli hiiglaslik ja kanapasta krõbeda juustukatte all maitsekas. Sinna olekski võinud jääda istuma, siis juba veine proovides ja pizza kallale asudes, aga teine kord. Kena heledapäine ettekandja pakkis osa toitu meile kaasa, küll aga me ei arvestanud, et ka koju sõitev buss võib olla põrgulikult palav, et toit ei pruugi pikalt säilida. Kuna me väga suured magusasõbrad küll pole, aga mul ammu juba on suur kiusatus ära proovida mõni marjane beseerull või pavlova, siis oma kolmel Pärnus viibimise päeval maiustasime Pärnu Keskuses Cafe Frensis vahuse beseerulliga. Pontsakas tükk kahe peale, taldrikule joonistatud kolla-punane kaste ja vaarikapunane marjane sisu oli maitsev, pehmeks jäänud munavalgevaht ehmatav, mis veidi käis suus ringi, sest ootasin pigem pikalt küpsenud krõbedat suhkrust beseed, aga ehk jälle mõni teine kord.Steffani magustoidud paistsid uhked ja fantaasiarohked ja ülesehitatud jäätisekuhilad meenutasid mulle 80a algust Viru hotelli kohvikus, kui serveeritud jäätisele, mis oli kõrge jalaga magustoidu kauss, oli peale pandud äge kuhil sefiiri, kompotiks oli hapukas rabarber ja kaunistuseks pikad keelekese küpsised. Suvevõimalused lillelisel Eestimaal on tegelikult rikkalikud, aga nüüd jätan teiega mõneks ajaks hüvasti ja suundun mehe juurde kaugele Belgiasse nautima Euroopa paljude maade suvelõpu erinevusi ja pikendama koosolemise kvaliteetaega. Nautige suve!:)

2011-07-26T22:57:00.000-07:00

Kesksuvega köögis kimpus

2011-07-26T10:04:00.000-07:00

Roosapõselised vaarikad kasvatavad enda külge mahlaseid usse ja kollaseid vaarikaid ehk mampleid on roheliste lehtede vahelt raske märgata. Vaarikapõõsas maitsevad marjad suussulavalt, õhtuhakul serveeritud jäätise peal aga hoiatavalt hapukalt, tordis jällegi kesksuviselt kuninglikult. Mustsõstrad noolivad päikeselt ja kuivadelt ilmadelt viimast küpsust ja punased sõstrad leiavad nutikalt tee mõne koduse roa garneeringuks. Särtsakalt magushapu ja sobilik, proovige järgi. Oleme siin lihtsaid toite teinud, nagu ikka. Oma aia rohelised herned koorest rikkas kanapastas, hellalt helerohelised ja värvikalt maitsvad. Pasta tegemiseks täiesti sobilik ära kasutada eelmisel päeval tervelt küpsetatud ahjukana jäägid, veidi sibulat, küüslauku, tomatit ja paprikat lisada, rohkelt koort, veidi toorjuustu ja vastu punnimata lahke käega kõikvõimalikke aia ürte, ka neid, mis kõigile ei meeldi. Aga kui ei proovi, siis ei saagi teada. Nii maitseb ühele koriander, teine vihkab, üks jumaldab basiilikut, teine ei kannata silmaotsaski. Üks kena pühapäev aga tõi mulle kööki kala praadimise käreda lõhna. Lahke kliendi käsi kinkis mulle kotitäie värskeid priskeid ahvenaid. Lihtne jahuga paneering, lisandiks keedetud kartul ja rohke keedumunaga külm kaste. Muna sametine pehmus värske kurgi ja tomati kõrval majoneesi-hapukoorekastmes on kalale ja kartulile õige lisand. Kohustuslik roheline rohke till ja ehmatuseks vinge koriander, ahvena valge liha pehme ja matsakas. Paras doseering soola kalale, mage kala tähendab rikutud õhtusööki ja viletsat kokka.
Vahest ollakse külalistega kimpus, mida pakkuda homme külla tulevale sõbrannale või ootamatult kaela sadanud sugulastele. Kui kapis mõni heeringapakk, siis tasub mõned munad keeta, sibulat hakkida ja hapukoore ja kimbu maitserohelisega kokku segades saab kerge, kuid soolaka võileivakatte, juhul, kui külaline ise koogi külakostiks toob. Külmkapi jääkidest lihtsa salati valmistamine ei võta ka kaua aega, kui kapis on viinerit, tomatit, kurki, muna, juustu. Sügavkülmas võiks alati peidus olla mõni jäätisepakk, aiast ajakohased marjad peale ja ei mingit küpsetamisevaeva. Edaspidi võtan selle teema lahkamise veidi pikemalt ette.
Kuna juulikuus on meil peres jälle mitmed sünnipäevad, siis seekord meeldis meile väga mõte teha mu emale maal minu juures suvine rõõmus aiapidu. Kanatiivad said taas marinaadi, seekord ürdirohelisse: veidi pehmendavat õli, sidrunimahla, veiniäädikatörts, äädikat mõni korgitäis, piprasegu, soola, suhkrut, tšillitükk, sibulat, küüslauku, koriandrit, salveid, tilli, peterselli. Poeriiulilt lisaks mõni klassikaline sealihašašlõkk, grillvorstipakk, lambasooles toorvorstid ja Maks ja Mooritsa mahe grillvorst, alati kindlapeale minek. Salatiks otsustasin ema külalistele pakkuda oma kuulsat kruubisalatit ja lahedat lainetust tekitab see salat alati. Seekord keetsin kolm klaasi kruupi eelmisel päeval, umbes 30-40min keevad ja paisuvad podinal vaikselt. Hamba all peabki kruubitera jääma kergelt vetruv ja pisut mittevalmis muljega. Kurna kuumalt sõelale ja vala mitmel korral külma veega läbi. Salatisse läks siis seekord veel 5 keedetud muna, 1 õun, marineeritud kurki hulga, sibulat, 4 kopsakat suitsukana kintsu, konservšampinjone, maitserohelist, majoneesi, hapukoort, piprasegu, soola. Pastasalati võluvaks jooneks oli seekord aga magus puuviljasus ja sõbrannalt pätsatud ideena lihata variant, ei sinki, ei vorsti, kuna kuumalt grillilt tuli liha ja vorste küll. Pastaks valisin väiksemõõdulise makaroni, lisasin kaks pirni, 5 muna, värsket ja marineeritud kurki, punase paprika, tomatit ja peotäis viinamarju. Kastmeks samuti majonees, hapukoor, maitseained ja parajalt ka tilli ja peterselli. Õigel peolaual peab ka kala olema, kui peale tordivooru kellegil heeringaisu peaks tulema. Tort sai kohupiimane ja vaarikane, kuigi kõik momendi valmimisjärgus marjad said ka kreemi sisse peidetud. Põhjaks purustasin kombainis peaaegu kaks pakki tavalist selga küpsist, kastrulis sulatasin paraja portsu võid, mina ei kaalu ega mõõda, silmamõõt peab köögis kirgas olema. Surusin küpsisemassi lahtikäiva tordivormi põhja ja külmikusse tahenema. Kreemiks kulus kokku 600g maasikamaitselist ja vaniljemaitselist kohupiima, 1 farmi originaal toorjuust, kaks vahukoort, klaasitäis roosakaid vaarikaid, kollaseid mampleid, punaseid ja musti sõstraid, veidi küpsise tükke. Ööks külma tahenema. Hommikul kaunistasin vaarikate ja riivitud šokolaadiga. Lapsed tegid esimest korda ka Lepatriinu köögis vaarika muffineid, said palju kiitust ja täna hommikukohvi juurde maitses vaarikamagusa ja üsna šokolaadisena päris hästi. Pidu oli rõõmus ja laste kilgetega, külalisterohke ja koer sai taas vapralt haukuda ja konti küsida. Üks pidu jääb pidada veel vaid kaugel Belgias.Kuigi kodus paitab ritsikate saagimine kõrvu, päikeseoranžid kressid poevad välja vanast tünnist ja flokside lilla-roosakirev värvilaik täidab kesksuvist aeda.

2011-07-26T09:25:00.000-07:00

Suvine summ: krõbedatest kanatiivaotsadest magusate maasikate musideni

2011-07-07T12:45:00.000-07:00

Suveõhtu värske lõhn, segu vihmajärgsest tardunud hetkest ja maasikate punavast peitusemängust roheliste lehtede all. Valged võimsad aiakellukad oma sirgete ridadega. Redis ja rukola venitamas õite pikkust. Ürtide roheline rikkus, vohav meliss ja piparmünt, üksik salvei ja lokkav pune, seemneid hästi külvav koriander, mu eelmise aasta lemmik ja talupoegade tavaline till, mahedast petersellist rääkimata. Niisugune ürtidest roheline pikkpoiss valmis tänaseks õhtuks. Pistsime enne nahka, kui pildile saime. Naaberküla väikese poe olen vist kanatiivaotsa pakkidest tühjaks ostnud. Viimati 4,8 kg lausa. Lihtsad maitsestamisvõtted, vahelduseks pikantset punavat tšillit või adžikat. Õues grillil suviselt "chillid", toas ahjus lõpuni küpsed ja mahlakalt krõbedad. Heaks lisandiks keedetud kartulist pruuni riisini. Värsked salatid rohkest salativalikust aiamaalt, värskest kurgist ja tomatist. Hea maitseka õli-veiniäädikakastme jaoks võtsin kaanega pikliku purgi, kus hea maitseid segi sheikida. Ikka kolmveerand osa head oliivõli, veerandi jagu veiniäädikat, sidrunimahla, suhkrut, soola, meele järgi maitseaineid. Mis alles jääb, kaan kinni ja külmikusse järgmist salatitegu ootama.

Maasikas grillitud lõhesalatis, magusalt punane ja hea, nagu ka tomat ja paprikasüdamega roheline mõrkjas oliiv. Kuumaasikas aiamaasika seltsis melissilehega valgel vaniljejäätisel. Õhtuseid magusaisusid nahutamas. Kogu grilliralli vahele mõni värske supp kapsast näiteks või jaanipäeva paiku punav tummine seljanka. Seisab nädala kapis, kui on viitsimist hea suur potitäis valmis keeta. Hea võtta, kui isu kammitseb. Juunikuise sünnipäeva pikaleveninud ahel tõi mulle kenaks kingiks meeldetuletuse, et olen lepatriinu lembene. Rutakalt lauale sai kiireks mõnusaks ampsuks ikka redist, kirsstomateid, konservvirsikuid, juustusid, oliive, heeringasalatit heale mustale seemneleivale, redisega kibekat toorjuustu krõbedale kreekerile. Külaline tõi külakostiks kiirelt ja hästi tehtud koduse salatipadjal leiva-singi-tomati-kurgi tordikarbi.

Ja hiljutine lahkumisbrunch oma tütre poisssõbra sõjaväkke minekuks. Maasikaamps kihisevas šampusepokaalis. Tõhus oasalat ja lihtne värske salat grillitud kanatiivade kõrvale. Maasika tort, vahune ja hea. Ainult küpsiste purustamise ja kreemi kokkusegamise õhtune vaev. /1,5 pk Selga sidrunimaitselisi küpsiseid, sulatatud võid, 1 maasika kohupiimatoru, 2 pk vahukoort, 1 farmi naturaalne toorjuust,sidrunimahla, tükeldatud maasikaid/.

Õlleusku end keerates, mõnus jahutav Tuborg lime cut klassikalise šašlõki ja kohustusliku suvise kodujuustusalati kõrvale. Ei ole mingit hullu hakkimist ega askeldamist liiast. Lihtne võluv lihtsus. Esimesed magusad hernekaunad said põske ja peagi hakkab suvikõrvits, mu vaieldamatu lemmik, õitsema. Suvesumin südames.:)

2011-07-07T10:46:00.000-07:00

Rabav redisekibe, rabarberihapu, roosast ristikheinast rääkimata

2011-06-14T23:28:00.000-07:00

Värske rohelist õhkav vihmajärgne hommik. Kuumast kuivanud maa ja lillenutt, maasikate vihmapiiskades rõõmsad lehed peitmas küpsevaid punavaid marju. Roosade ristikheinade sirelikumaga põllud. Lillade sirelite salasosin on vaibunud ja meie pere juunikuu sünnipäevad peetud. Hea on sättida targalt end soliidsele juubelipeole just oma tähtsal tähtpäeval. Laitse Graniitvilla arhailine, samas moodne sisemus külvab aukartust. Hästi kõlav Nissi Trollide puhkpilliorkester liigutab meelekannelt. Hea on kohtuda meie hangunud ühiskonnas paljude sugulastega üle pika aja. Toidublogis peatuksin hetke juubelipeol pakutud toiduga ja utsitan taga lubadust taaskirjutada ka veidi kultuurseid elamusi oma teise blogisse. Hea, kui mulle selles osas rohkem märkuseid tehakse. Vitsa siin lausa vaja.

Pikkade süldilaudade rida on ajaloohõngu päralt. Ümmargused pidulikud ketaslauad, lihtsalt kaetud buffet, kust piduline ise vabalt valib, mida soovib. Kuumades marmiitides pehmeks haudunud noorloomaliha naturaalses mahlakas leemes, porgandi pikukesed, broccoli, lillkapsa hautatud kobarad, ülemaitsestamata kenad kartulisektorid. Külmal laual aegumatu klassika, rosolje, kartulisalat, sakuskaks hapukurgiviilud, lihtsalt vaagnale laotud täidetud munad, singirullid, kilukerad, heeringas hapukoore ja sibulaga, pehme maitsevõi padi ja kodune pikantne pasteet. Ainult ühte magusa alatooniga salatiga täidetud korvikest me ei suutnud tuvastada. Heauskselt rabas mind hoopis kelnerite soliidselt stiilne liikumine sügavkülmaviina ja jõhvikavee külmade kannudega rõõmsa rahva ja tihedalt asetsenud laudade vahel. Vaba lähenemisega veini- ja mahlalaud. Ja kogu meeleoluka tralli lõpetuseks šokolaadist ja rosinatest rammus kringel, aromaatne konjakipiisk ja korralik kohv. Aus pidu, aitäh!

Aga ega ma siis oma väikesest aiapeost ikka ei pääsenud. Kolm lojaalset "30-ste klubi" sõpra on ikka kohal, kui facebooki 125st sõbrast veinile tuli vaid üks. Hiljuti avastasin meie naaberküla poest kanatiivaotsade paki. Prooviks marineerisin ja grillisime puudelõhkumistalgudel. Maitsesid hästi. Peolauale kordasin juba kindlakäeliselt. Hea õli, sidrunimahla, veiniäädika, sibula,sidruni viilude, küüslaugu, ingveri ja maitseainerohkusega lihtsasse marinaadi paar päeva enne. Salatiks otsustasin pakkuda võrratut vürtsikilusalatit, millega ma seda seltskonda polnud veel kostitanud, kaunistuseks sobib ära kasutada helelillasse õide puhkenud murulauk. Alati hästi maitseb pehmel saial sametine tursamaksasalat. Palju värsket saab juba aiamaalt. Mul on nelja erinevat sorti salatit, mis kasvavad juba lopsakaks. Tomatit ja kurki ka ja punase sibula siirusid särtsuks ning kaalujälgijate lemmik ongi valmis. Kuna mul on sel aastal esimest korda maas ka valge redis ja roosa kasvab ka mühinal, tegin ühe vaagna farmi redisetoorjuustuga, redistele piserdasin õli-veiniäädikakastet, kreeker kõrvale ja peotäis peterselli, tilli, koriandrikimp i-le täpiks. Tervitusveini kõrvale, nii kaua kui poeg liha ja vorste grillile sättis, osutus see redisevaagen kõige populaarsemaks. Rabavalt mõnus mahekibe krõmps kreekeril. Tavaline juustu-oliivi-puuviljavaagen ka. Grilli juurde aga hapukalt mahlane salat rabarberist, lehtsalatist, hapukoore, suhkru, soola ja õunaäädikaga segatult. Oli ka tõeline hitt. Koogid piltidel on tegelikult kaks erinevat, ühe tegin küpsetatud põhjaga pojale, kohupiimakreemi, vahukoore ja kondentspiimaga. Oma peole tegin põhja 2pk selga kondentspiimamaitselistest küpsistest segatuna sulatatud võiga. Kreemiks kulus 2 pk vahukoort, 1 maasikamaitseline kohupiimatoru, 1 naturaalne creme bounjouri toorjuust, 1 valge maasika šokolaad sulatatult segades kogu kreemi mõnusalt tahkuvaks massiks. Mõlemal korral jäid olude sunnil maasikad linnast toomata ja kaunistada tuli poest leitud kõige sobilikuna tunduva virsikukompotiga. Päikseline ja mahemagusalt hea ikka. Selleks korraks siis peotoidud söödud ja tantsud tantsitud, kingitud lilled maha istutatud, veinipunasele kaunitarlillele /mandaville&sundaville/ köögilauale ja asistele kinkidele köögis koht leitud. Kaunid salatirohelised ja puuviljakirjud säilituspurgid ja korvalusel vaagen ning kauaihaldatud saumikser õrnalt kaunite smuutiklaasidega. Peagi hakkan midagi maitsvat kokku põristama. Redisepesto on ju proovimata veel!:)

2011-06-14T22:58:00.000-07:00

Õunapuuõieroosast õhinast, põnevast Poolast, sirelivalge suve sireenideni

2011-06-03T12:33:00.000-07:00

Õhtusest õitsevast aiast ajavad tuppa ainult kiuslikud sääsed. Taevakarva õrnsiniste meelespeade looduslik rida aiaääres, sama rikkaliku lõhnapahvakuga kaunid piibelehed, õunapuuõieroosas sumisevad rahulikult töökad mesilased. Helelillad sirelid palistavad oma erksusega pruutvalgeid õnneõisi. Kastanid, kirsid, kreegid oma kreemvalgetest lumivalge õievahuni. Vähemgi tuuleiil saputab õiehelmed rohelisele niidetud murule. Punased tulbid ja lapsepõlve lõhnaga topeltnartsissid, meie maja sildi juures varajased leekivlillad iirised. Aiamaal salatiread, redisest koriandrini, kõike saab toidulauale kavalalt juba peenralt napsata. Õnnis suvine aeg on saabunud.

Vahepeal jõudsin 38tunnise kiire tripi Poola teha, kuna mu mehe töölt naasmise kotid olid kolm nädalat ühes esinduslikus remonditöökojas Eestist pärit remonditavas rendibussis. Ja kuna ärasõidu aeg lähenes, tuli ometi asjad kätte saada nii musta pesu kui kõige muu kodustele ostetud meelepärasega. Nii läksin kahele autojuhile reisiselliks kaasa, et nad tukkuma ei jääks, sest käisime sõna otseses mõttes ära edasi tagasi. Toidublogis peatuksin veidi meie kulinaarsetel peatustel. Kui eestlane Lätist läbi kihutab ja Leetu jõuab, minnakse ikka sööma nn "kiviaeda", ööpäev läbi lahti toidukoht on populaarne, kuigi nendel öötundidel, mil me seda kohta külastasime, tundus rohkem nagu üksiku ja mahajäetuna pimedas kõrbes mõnes Ameerika filmis. Ma ei teagi, miks mul niisugune seos pähe lõi. Matsakas teenindaja vedas jalgu järel ja ei viitsinud emakeelsele tervitusele isegi vastata. Ja kui ma tavaliselt söögikohtades kunagi kana ei telli, siis seekordseks valikuks sai kana seentega lausa mõlemal korral. Ja toit oli aus. Manasin silme ette Meisterkoka saate pruunisilmse, naerulohkudega võitja Whitney, kes oma petimarinaadis talupoegliku kanafilee suutis ootamatult põrandale kukutada. Meie praadidega õnneks seda ei juhtunud. Kanafilee oli pehme ja mahlane ja seene-juustukate lisas sametist särtsu, vähese keedukartuli kõrval oli nelja sorti salatit, selles mõttes aus kaup ja kõik ühes praehinnas. Ikka punavat peeti, küüslaugust toorest porgandit majoneesiga, värsket kapsast, kurki, tomatit. Leedu hele õlu maitses ka super hästi ja pani mind taas mõtlema eelolevale suurele suvele, et end lõplikult õlleusku keerata. Poola on kaunis maa minu meelest. Kõikjal ülesharitud põllud, õunapuuaedade sirged read, avarad maasikavälud, rikkalikud ja korras eesaiad uhkete majade ees. Palju kaunist lilleilu kõikjal. Ja kohutav liiklus. Söögikohti, kus kaardiga maksta sai, otsisime põrgulikus palavuses staus venides pool päeva. Lõpuks, kui õnneks läks, siis tellitud nn firma kotletist, poolakate kotlet tähendab meie mõistes šnitslit, ei arvanud ma midagi, kuiv haltuura, õhuke lihaleht ei andnud küll menüüs välja toodud 300g mõõtu välja, kuigi sain taas oma seene-juustukatte kätte. Iga tellitud lisa eest praetaldrikul pead ka eraldi maksma, nii aitas meile mehega ka kahepeale ühest salatitaldrikust, kus oli rohkelt punast kapsast, hapukapsast ja porgandit. Käisin baariletilt näpsamas sojakastet ja maitseaineid, et roog alla kugistada, kuigi Poola heledast õllest oli abi kah.Meeldis mulle siiski valitud kartul, mis olid kartuli seibid friteeritult, krõbedad ja kuumad, rasv kõik ära nõrutatud. Hiljem jäi mul vaid kahetseda, et ma ikkagi poolakate ausat koodihautist ei tellinud, aga ehk järgmine kord.:)

Kui käisime mehele reisitoitu ostmas, sattusin Kadaka uuenenud Selveris Saaremaa pakendatud Osso bucco peale, veeretasin pakendatud kotte mitmeid kordi käes, kilohind oli üllatavalt madal ja ahvatlus suur, peale veidikest kaalumist ajas köögikirg mind ikka sama riiuli juurde tagasi ja nii pea 2kg, mis on siis 4 veisekoodi lõiku, koju ära toodud sai. Teel koju, helistasin pojale, et ta googeldaks ja otsiks retsepti, et mida mul veel vaja on, kuigi mõte porgandist, sibulast, mis kodus juba olemas olid ja veel mõned oma arvates targad mõtted viisid mind väga vahvalt Tuuli blogini, kuhu poeg netis esmaselt jõudis. Lugedes sealt retsepti mulle, sain aru, et tehes veinivarianti on puudu mul vaid sellerivars, mida ma üldse siiani pole armastanud. Aga no poest ära ma ta tõin. Ja koju jõudes kibelesin hullult Osso buccot tegema ja kuigi ma pole üldse mingi retseptiinimene, mida ma siin aeg ajalt ikka rõhutan, siis jooksin muudkui toa vahet ja vilksasin siis lausa mitut Osso bucco retsepti Tuuli blogist, ma võtsin muidugi kuldse keskmise. Pruunistasin koodilõigud jahu ja maitseainetega kuumas õlis, asetasin ahjuvormi, hakkisin 3 sibulat, 3-4 porgandit, tomati, mõne sellerivarre, küüslauku, lisasin veini ja tomatipastat. Kõrvalolev ahjuvorm koodiseibidega tundus nii tilluke, et sain aru küll, et oleksin pidanud kõik malmpotti ümber valama, aga kasutasin kavalalt fooliumit katteks ja kolmeks tunniks ahju hauduma. Kuna kirjutan asjadest läbisegi ja endale vales kronoloogilises järjekorras olen unustanud mainimata kurba tõsiasja, et mul läks ahi katki. Kuigi ma mitmeid kordi muudkui küpsetasin ja küpsetasin ja üritasin külalisi võõrustada, läks mul taipamiseks ikka mitu nässu läinud õhtusööki, et aru saada, et ahju alumine tenn on katki. Aga päästis mind kõrgemale siinile resti tõstmine ja pikem küpsetusaeg, abiks ikka. Suvel tuleb suund õue grillile võtta, nagu normaalsed inimesed ikka teevad. Aga Osso bucco tuli muidugi fantastiliselt hea, kuigi ma olin juba veidi jõudnud kahetseda, et oleks võinud teha naturaalselt ja oma peaga. Kõrvale tegin rohelisest rikast kartuliputru, lisandiks marineeritud kurk, risotot siin kontekstis ma poleks küll ette kujutanud, eriti kui teades veidi lähemalt itaallaste söömisharjumusi. Pehmeks haudunud üdi sulas suus, pani õhkama ja ahhetama, aga üldjuhul ju üdi niimoodi just maitsebki, lihtsalt see tõsiasi, et sellega nii harva maiustada saab. Mees mõmises mõnust, ütles, et niisugust praadi pole siin majas enne saadud.

Avokaado, mu uus arm, leidis ka jälle tee mu lillelisele liuale, peale trügivat jalutamist kodulinnas Keilas, rahvarohkel laadal. Ühe avokaado koorisin ja lõikasin seibideks ja ladusin ringiks sinisele vaagnale, teise avokaado riivisin lumekrabi salatisse. Lumekrabi punakat pakki ostsin esmakordselt ja maitselt erines ta ka tavapärasest makrapulgast, mida aeg edasi, seda keerulisem pakist, kilest välja võtta on.Lumekrabi oli üsna magus, vähem krevetisena tunduv. Lisasin nii värsket kurki, kui marineeritud kurki, tomatit ja keedetud muna, ohtralt kõikvõimalikku rohelist mõne sammu kauguselt aiamaalt ja avasin pühalikult Felixi majoneesipudeli, mida hullult reklaamitakse ja lubatakse lausa raha tagasi maksta, kui ei meeldi. Ja vot nüüd tõsiasi, mulle tõesti ei meeldi. Järele on püütud aimata Hellmannsi hapukat alatooni ja vot mitte kuidagi ei saa niisugusest majoneesist korralikku salatit. Majonees peab kohe maitsema majoneesina/nõukaaegne Laua/, mitte ma ei pea heegeldama suhkru, soola, hapukoore ja maitserohelise ja siis alustama taas suhkrust. Et korralikku lõpptulemust saada. Salati kaunistuseks, silmailuks võilillekollane ja võõrasemasinine söödav õis.

Rullbiskviidiralli jätkus seetõttu, et pisarakattega mu lemmik rabarberikook ei küpsenud kahjuks enam mu katkises ahjus ära, küll aga rullkook. Rõõmsast rabarberist keetsin ingveri kollasega mõnusa moosi ja paksendasin veidi jahuga. Vahukoor ja kohupiimakreem sai magusa mütsi kondentspiimast, jälle uus maitse ja väga õnnestunud. Umbes sama kreemi tegin täna tordile oma pojale sünnipäevaks, kuigi noorhärra sai 15, ootab teda homme võistluspäev, siis oli pidupäevaroaks kanafilee seene-sibula-majoneesikattega ja koduse kartulipudruga rõkkava rohelisega. Peterselli, rohelise sibula, koriandri, salvei, tüümiani, murulaugu hakkisin peeneks, keegi ei domineerinud ega seganud, vaid sobisid putru suurepäraselt. Torti saab homme ja ehk tort saab ka peale linnaskäiku punavad maasikad peale.

Naudin suvehõngulisi õhtuid, mis maikuu mesisest möllust joovastavasse juunisse mind tõi. Taas üksi, mees, poja sünnipäevaks juba, Prantsusmaa avarustes, kaaslaseks kollane vilgas kass õunapuuõieroosal vanal laste kiigepuul, millele nüüd petuuniakambaga ampli riputasin. Maasikad õitsevad ja rabarber vohab, kiviktaimlasse läbi juhuslikkuse rajatud maitsetaimede aed mühab ja muru nõuab igal viiendal päeval niitmist. Vahel on ka hea käia vanu tuttavaid radu ja tunda end vajalikuna. Pedase. Nädala pärast olen aga Laitse Graniitvillas jubelipeol ja veini joomine lükkub edasi.

2011-06-03T11:55:00.000-07:00

Roheline rõkkav rõõm

2011-05-14T21:54:00.000-07:00

Rohelus lausa pulbitseb ümberringi. Unustatud on pikaleveninud karm talv ja tore on jälgida, millise hooga aias cm kaupa kohinal kõik kasvab. Sirgu ajavad end räsitud igihaljas ja alandavalt pikalevajutatud roosakates õiepungades mandlipuu. Tulpide oranžikas puna tervitab hommikutel ja värvikad amplililled rõõmustavad vihma üle. Vihma järele januneb ka maa, maha sai pandud redisest, rukolast, muust rikkalikust erinevast salatimaterjalist herne ja peedini ja võrratu ubade valik ja suvikõrvitsad ootavad oma järge, samuti porgand juunist jaanipäeva. Ja toidulauale jätkub värsket rohelist otse aiast, lõpmatult nutikat naati, ületalve hästi elanud mahedat käharpeterselli, maasikate vahel perekonna loonud kergelt kibemagusat murulauku, vitamiinirohket võilille. Nurmenuku helekollased õrnad õied ja mahlakad maherohelised lehed kõnelevad laste koolitee lõpusirgest. Nagu ka lehte puhkenud kased valgete sihvakate saludega. Nii on minuga kevadel, alati. Rabarberi roosasid varsi sai mõõdetud kah cm-dega, kui äkki unustad ja ehmatad end kaameks, kuidas vohav kevade kuulutaja on kohevaks roheliseks põõsapuhmaks kasvanud.

Kõikidele headele sõpradele teadmiseks, et kallis mees on mul ka koju jõudnud. Seiklusrikkast Poolast, kus neil vahetust edastav rendibuss katki läks ja koduigatsus nii võimatult suur oli, et oma mustad riided kottides, peredele, lähedastele kokku ostetud meelehea alates valgehallitusjuustudest lõpetades ohtra kohvi ja veiniliitritega kükitab siiani kuskil Poola avarustes läppavas remonditeos rendibussis ja kas leidub Poolas või Eestis juhti, kes selle hullult haiseva kraami nõus ära sealt tooma on. Kuigi head chorizot ja fantastilist fetajuustu, lubatud head kohvi ja veiniväge näen juba unes. Ise nad on nastoilises rahus, et noh poole kuu pärast tagasi sõites viivad oma musta pesu Belgiasse pessu.

Söögilauale on jõudnud palju roheliselt rikkaid salateid ja puu tegemise talgute kohaseid toekaid lihapraade, millest pold mahti pilti teha, aga ega seal ka midagi vapustavalt uut polnud, lihtne kodune gurmee, mis värskes õhus maitseb kordi paremini, kuigi vihmaeelsete päevade lämmav päike tahtis juba piinavalt tappa. Aga tehtust siis järjekorras. Tütreke käis kodus ja tegin talle meeleheaks singi-juustupirukat ja värsket värvikalt rõõmsat salatit, mille ladumine taldrikule vaba käega on lihtsamast lihtsam ja fantaasia võib laieneda piirituks. Rohelisele lambasalatile sai laotud värsket kurki ja tomatit, hakitud punase sibula lillakaid siirusid, tummiseid talusingi kuubikuid, mozzarella juustu pehmet paitust, oliivi musti rõngaid, singipirukast allesjäänud mahlast ananassi. Kastme segasin majoneesist, hapukoorest ja ananassi mahlaga pikendasin maitseainete rohkuses. Serveerisin eraldi kausis, kus kõik said ise meelepäraselt mahlast kastet rõõmsale salatile niristada. Koos kuuma pirukaga serveerida värsket salatit on nutikas ninanips kõigile moekatele aiakohvikute pidajatele tänases hetkes. Magusaks meelerõõmuks on toimunud tohutu rullbiskviidi ralli. Küll tütrele napiks kojutuleku päevaks ja mehele kaua oodatud kojujõudmise tunniks. Tuunisin vahuse kreemi ikka vahukoorest maasika kohupiimakreemiga, mesimagusate banaanitükkidega ja sügavkülmas nutvate, väljaihkavate mõrkjate pohlamammudega pohlaparadiisist. Ma küpsetan harva ja kui hoo saan sisse, siis teen ühte ja sama asja mitmeid kordi järjest, et küpsetuskindlus taastuks, nojah, mugavusest kah.

Avameelsed mängud avokaadoga on järgmine teema trikk. Mees arvas küll, et ma tahan selverist nüüd lõpuks mürkrohelist laimi osta ja et ei tea, kas hakkan rummikokteile kodus segama, aga no kurvastasin teda, samas harisin, et tegemist hoopis avokaadoga, millest mõnusa salati saab kreveti abil, ma kasutasin ka makrat ja vaba käega taaskord taldrikule laotud valgehallitusjuustu, punapõskset mahlast õuna ja toorjuustust tummist külma kastet. Külma kastet grilliperioodil tasub teha kohe liitritega, pikendada keefiriga ja uudistada erinevate toorjuustude maitsetega hapukoore asemel lisaks majoneesile. Eriti kevadiselt särtsakas on farmi redise toorjuust, selle võiks lusikaga vabalt karbist ka tühjatumaks limpsida. Kamaluga kavalalt erinevat rohelist ka aiast kastmesse, ei keegi uskumatu saa aru, kui talle unikaalset umbrohtu sisse söödad.

Valgest oast, konservi kasutades, segasin aga mõne päeva eest taas metsategijatest vendadele kokku tõhusa salati. Hulk eelmise päeva keedetuid kartuleid sai hakitud, kaks purki nimetatud valget oakonservi nõrutatud, pool valget sibulat, 1 tomati punane, pool värsket kurki, veidi õuna, 5 keedetud muna riivitult, pekiribadega mahlakat suitsusinki ja pekiriba on seal kohustuslik kooslus, proovige järgi. Lisasin ka koduselt tehtud marineeritud kabatšoki hoidist ja ongi vist uus retsept sündinud, kastmeks hapukoor majoneesiga, piprasegu ja sool, murulauku ka ohtralt. Ma ei hakka iial mõistma seda perenaiste sünnipäevalaudade vaimuvaesust, kus ainukeseks võimalikuks oasalati variandiks on uba+porru-+sink+õun ja uhked ka veel peale selle.

Eurovisiooni õhtuks olen pidanud mingit nõukaaegset traditsiooni, et küpsetad ikka koogi ja istud pühalikult diivanile. Kuna kook sai küpsetatud paar päeva varem taas metsamurdjatele meeleheaks, siis eile maiustaisn ihuüksi siin imekena nurmenukkudest kollase kevadise salatiga. Ja moodsad ajad istutasid mu hoopis arvuti taha msn-i kudrutama, nii harva, kui keegi mind märkab või mu järele igatseb. Aga koogist enne. Retseptiidee hakkas silma ja kummitama Mari-Liisi blogist, kui ta kevadet maal kiikas ja mustjaid lõputuid mutimullahunnikuid. Pole meil siin kellegil neist muttide mustadest kuhilatest ja viguritega vesirottide radadest pääsu. Aga mina kohe ei oska etteantud koogiretsepti järgi kooki teha, vaid muudan seda alati jooksvalt, olgu öeldud, et köögikaalu mul ikka veel pole, heaks truuks abiliseks on endiselt veneaegne teeklaas ja no küpsetusmargariini pakil on grammid peal. Nii tegin kiirelt taigna 100g margariinist, 2,5 dl jahust, 1 sl suhkrut tundus tohutult vähe, panin ikka mitu head lusikatäit, veidi soola ja sõtkusin sisse ka valge õhulise pisarakihi jaoks munavalgetest eraldunud munakollased, veidi vett ka, pirukavormi põhjale, kahvliga augud sisse ja külmkappi ootele, tahenema, selginema. Kolm kopsakat rabarberivart murdsin ja hakkisin koorimata, segasin kastrulis kiirelt 1dl vee, 1,5dl suhkru ja 2sl nisujahuga kissellitaoliseks massiks. Munavalged vahustasin soola ja suhkruga vahuks, aga kahene kooslus tundus häbematult vähe. Põhi küpses 200kraadi juures 15 min, jõudsin just õues aiamaal vahepeal maha panna koriandri ja spinati enda meeleheaks ja siis suskasin rabarberikisselise ja munavalgevahu vahuse koogi 150kraadi juurde ahju ja keerasin taimeri 35min peale ja läksin muretult maitseainepeenrasse melissi ja tüümiani laialivalgumist peatama. Kui kell tirises, hindav pilk pisarakroonile, viis minutikest lisaks, kuumus välja ja ahjuuks irvakile ja kook saab seal veidi aega rahulikult jahtuda. Kook oli lihtsalt võrratu. Ja mehed küsisid, miks nii vähe!? Ja kohe läheb kordamiseks. Nii asendub rullbiskviidiralli just selle rõõmsa rabarberikoogi ralliga, mis on parim kevadine kook üldse. Tänud, Mari-Liis! Tänane pealkiri võiks ka olla minu, kui blogija, sõnamänge harrastades, et pealkirjad on samade tähtedega:Roheline rokkiv rõõm...

Eile kimasime aga kinno. Kui mu pere mehed eelistasid actionit ja "Kiireid ja vihaseid", siis mul oli jonnituju ja shoppamisetung, aga no poolvägisi saatsid nad mu "Midagi laenatut" seansile ja hästi tegid. Soe romantiline lugu oma parimasse ikka jõudnud juristi neiust, kes teeb kõike sõbranna tahtmise järgi ja laseb elul vaid voolata reeglite järgi ja nii nagu peab,on viks ja viisakas, leiab end oma 30 sünnipäeva üllatuspeo järgsel hommikul oma parima sõbranna kihlatu kaisust. Pulmad on määratud ja kutsed trükkimisel, mis saab edasi, kes võitleb oma armastuse pärast, kes peab elulisi keevalisi heitlusi reegliteta, läheb ja vaatab igaüks ise. Kate Hudson pirtsaka pruudi rollis, kellelt armsate põselohkudešarmiga Ginnifer Goodwin peikat laenab ja juba "It`s complicated"´st meeldima hakanud John Krasinski lojaalse kuulajana, sõbrana ja ka täitsa ok välimusega pere traditsioonides siplev Colin Egglesfield on täitsa muhe filmikamp. Eriti meeldisid mulle need siivutud peod nädalalõppudel nn suvemajas, ookeani mühas, 30-ndad on kihvt aeg!:)

Ja kuna siis Eurovisiooni võistlus oli õhtul ootel ja mees kiirustas oma külakooli kokkutulekule, siis peale korralikku köögikoristust tegin endale meeleheaks supersalati. Vihma käes kevadsoojas õhus käisin noppisin naati, nurmenukku, murulauku, peterselli, rabarberit, loputasin kergelt veega ja pigistasin üleliigse märja välja, hakkisin lõikelaual peeneks. Kelmikad kollased õied jätsin garneeriks. Kodujuustuvalge laotasin ümmarguselt kaunile rohelisele taldrikule, peale pudistasin rohelisi kurgi kolmnurki, niristasin toorjuustust toekat külma kastet, hakkisin rõõmsat rabarberit, lõikasin kahest keedumunast sektorid ja ehitasin meremarjast eluvärvides kuhja, sibula särtsu ja kaunistuseks helekollased kevadrõõmsad nurmenukuõied ja suurepärane salat oligi valmis, kõrvale sobib hästi röstitud täisterasai. Ja Getter ja Eesti tiim esines tublilt, meeleolukalt, üks kriiskav veakriip oli lõpu eel ja tantsupoisi kerge koperdus, aga muidu kõik rahuldav. See punktiandmise mäng on igal aastal nii mõttetu, et nutta pole kellegil põhjust. Eestlane on piisavalt tark, et sellest aru saada, et Sven Lõhmuse laulud on alati head, ka siis, kui mõni serblane neile punkte ei anna, vahet nagu pole.

Kuigi pühapäeva hommik võiks pannkookide järgi lõhnata, panin keema seljanka supi, teadagi miks. Ehk saavad ka pannkoogid tehtud ja õhtuks nägu pähe, peoriided kapihallist välja ja juubelile. Särtsakad tüdrukud ruulivad, kellelt vanust küsida pole enam sobilik. Rohelise kevade jätku kõigile!:)

2011-05-14T21:12:00.000-07:00

Sinavate sinilillede, sillade sünd

2011-04-26T00:36:00.000-07:00

Metsaalune sinetab sinililledest, taevakarva sinistest ja rõõmsalt lillakassinistest. Aed aga rõõmustab peale riisumist ja käes on hetk, kui lillede pärast ei peakski nagu muretsema, sest nii kaugele kuhu silm ulatub sinetavad sügavsinised sillad ja rohelised lehed kasvatavad lopsakust tekitades näilise kobeda kevadise muru. Aga see on vaid sinise sina sündiv hetk. Päike panustab kuumusega ja kohe tulevad valged ja kollased ülased ja paiselehtede kollakad õied. Meie küla kurg on ammu kohal ja napsab nokaga usinalt põhupatakaid ja lendab kohinal pesasse. See on niisugune kummaline kevade hääl, kuidas ta nokaga laksutab ja tiibadega kuuldavalt sahistab. Jalutab ta ka sundimatus rahus teel, kui vaja ja võtab madalaid ootamatuid lennukaari.

Varakevadel ilmub maapoe nurka nädalalõppudeks üha täituv grilli-külmkapp. Nii ma teda nimetan. Kaua sa ikka ninapidi sügavkülmast soodsat Soome ribiliha otsid või koerale kõlbulikku konti. Uhked kodumaised vorstid ja marinaadides lihaämbrid ja kanakarbid on kohal. Vähemalt mõnes mõttes värske kraam. Kuna olen lasknud salakavalal kevadtuulel end põhjalikult räsida, siis on ju lihtne valmis portsjone kuuma ahju pista. Jääb üle vaid kartulid koorida ja aiast ja aiamaalt kõikvõimalikku rohelist kärmelt korjata. Ninakat naati, võilillelehe tarka mõrksust, nurmenuku helerohelist õrnust, muhedat murulauku, talvituma jäänud sibula rohelisi otsi, peterselli käharat ja kavalat karulauku. Nutikas on kogu see roheline kraam kodujuustusalatisse peita. Karbile kodujuustule lisasin kaks keedetud muna riivitult, hakkisin pool valget sibulat, veidi marineeritud suvikõrvitsat purgist, lisasin hapukoore, maitseained ja peeneks hakitud kogu roheline rikkus. Sobilik kõikvõimaliku grill-liha ja kuuma aurava kartuli juurde, varieerides seda päeviti värske kurgi krõmpsu, õuna mahlase magususe või värvika tomati punasega.

Vabade päevade hiline hommikusöök lõunaks laienedes, aga meenutab mõnusalt ikka lapsepõlve. Pehmete pilvedega piimasupp ehk munatolguga, kus muna tuleb kergelt kartulijahuga läbi segada ja libistada lihtsalt keema tõusnud piima-makaronisupisse. Kuna mul kartulijahu on kapis otsa saanud, proovisin sama teha jahuga. Et mitte tihkem klimbitainas, aga niisugune poolvedel pehme muna-jahu kooslus. Tuli välja küll. Aurava piimasupi pinnale jäid pehmed munased kruubid, munakruupideks õigupärast 1981.a välja antud Salme Masso ja Olga Relve kapsaks keeratud kaanega raamat "Supid ja ühepajatoidud" seda nimetabki. /2 muna, 50g jahu, soola. - Munad klopitakse lahti, segatakse juurde jahu, maitsestatakse soolaga. Läbi sõela lastakse taigen keevasse puljongisse või piimasupisse"/

Kevadpühade krooniks kohupiimane rullbiskviit, pikantse ploomimoosi ja marjase mustsõstra-vaarikakeedisega, vahele veel vaba käega puistatud punased mõrkjad pohlamammud, sügavkülma talveandide lõpp. Kui saaks nüüd kopsud puhtaks köhida ja hääle käreduse taas normaalseks, võiks kevadist kaunist päikesepaistet nautida.

2011-04-26T00:02:00.000-07:00

Kollase kevade kulg

2011-04-15T10:12:00.000-07:00

Eile nägin kollast liblikat. Erkkollane, vilgas ja nii ilus. Ja kui alati ennusta-takse selle järgi suve kumavat tundevärvi, siis mina mõtlen alati, ooh, kollane kevad on käes. Ja päikese kollane kiir meelitab toast välja rohkem kui muidu. Veidi nukker on päästa lumemägede alt igihaljast päikese poole sirgu. Eriti kurvaks teeb mandlipuu okste poolkängus ja rohkem pikali asendid peenramullal. Olen vaasi sunnitud neid oksi lõikama. Esimesed heleroosad õied Eestimaal. Punaroosa kõhualusega leevikesed nokivad hommikutundidel hangunud poolkülmal maal söögipoolist. Lumikellukesed valendavad viimse lumelaigu kõrval ja rabarberi roosa kikitab mullast kelmikalt päid. Õhtupäike pillerkaaritab värvilaike mulle tuppa nüüd palju enam, kui metsa enam ees pole.

Poeriiulitel tomatid polegi enam nii plastmassi maitsega kui varem ja leiavad tee ahjukalale värvikaks katteks koos särtsaka sibula ja rõõsa koorega. Pannile grillvorsti mahlakaks kastmepõhjaks valmistades ette ehk homme algavat grillihooaega, kui loodetavalt päike päeva kuumaks kütab. Kodujuustu kergesse salatisse, millest ma kevad-suvisel hooajal kunagi ei tüdine. Krevetid seekord pisukest pidulikkust andes muidu lihtsale hapukooresele salatile, lisaks veel värske kurk ja krõmpsuv sibul. Tomatiseks sai ka üks pühapäevaõhtune mahlane singi-seene-juustupirukas, täiesti tavaline lihtne lihtsus, aga tulemuseks õnnis õndsus kõhus. Tomat pipramahlas hommikusel võileival ja lisandina kurgiga salatis argiroogade kõrval. Lillkapsa lillekobaratega hakklihaga ühepajatoit ja kodune hapukapsasupp hea hapuka leeme ja külma keedetud kartuli lisandi ja pehme hapukooretupsuga. Felixi Inglise sinepi mahe maguskibe mekk lihaga leival ja lõpuks sööd noaotsaga seda rohekollast lisandit nagu moosi. Kuna mul isal oli sel nädalal sünnipäev, viisin temalegi ühe sinepi kingiks. Hindab ja tunneb ta alati huvi erinevate sinepite ja nende maitsete ja vahest ka põnevate kannude vastu, millesse neid villitakse. Mina seevastu unustasin end vitsutama veini kõrvale ema marineeritud ja korjatud kuuseriisikaid. Mmmm, oli tõesti hea seenesügis.

Prismast olen avastanud kuumsuitsulõheribi pakendatud variandi. See on alati kindla peale minek, et ei ole saanud rääsunud, mõnelt laadalt tagasi saadetud lõhehunnikute, ülesuitsutatud varianti. Õhtuseks nn vesise südame saiakatteks paras, lisandiks külma kartulit, muna ja sibulat, mõni kollane sidruniviil ja esimesed rohelise sibula otsad aknalaualt. Suitsuräimega täpselt sama lugu. Käed saavad puhastades suitsuselt kalaseks ja kord nädalas kohustuslik kalakord linnukesena taas kirjas.

Punane peet on meie pere suur lemmik. Eelmisel korral viskasin veksli õhku, et teen seenerosoljet, kuigi piirdusin lihtsa praelisandiga, mille sain marineeritud riivitud peedi ribadest, kodustest marineeritud männiriisikatest ja valgest kibedast sibulast. Majoneesiga kokku segades segunes äädikane kerge kirbe maik mahlaseks lillakirjuks kastmeks. Heaks vahelduseks küüslaugusele peedisalatile.

Kevad on lõplikult kohal.

2011-04-15T09:23:00.000-07:00

Tuule tigedad tiirud

2011-03-25T10:40:00.000-07:00

Kuidas pildistada tuult? Tuul tiirutab tigedalt päeval ja ööl, murrab armutult oksi ja lennutab katuselt plaate. Määrdunud lumi kihab okka- ja oksapurust, nagu sipelgatest. Lihtne on ju pildile saada kaunis ohkamapanev roosa laotus või sinkjasmustad ähvardavad pilved. Kuidas aga pildistada kurbust, leina, pettumust, üksindust, valu? Palju kergem on anda edasi rõõmust kumavat kaunist pilti õitsema hakanud särtsroosast jõulukaktusest või õnnepiisast uudishimuliku kollase kassiga, kes läbi akna kolme kevadekuulutajat vilkalt vaatab. Toidupilte pole ka teha sugugi lihtne, valgus varjude ja värvidega ja tavaline lihtne digikas.

Blogi on võtnud kolumnilaadse tagasivaatava stiili Lepatriinu köögis tehtust, kuigi olen vaikselt pidanud ka kahtlevat plaani blogimine hoopiski lõpetada. Aga seekordseteks märksõnadeks olgu seened, külmutatud hõbeheik ja värvilised puu- ja juurviljad. Kuna kevade künnisel tuleks talveks kogutud varusid vähendada, nii teen ma üsna tihti seenesalateid. Naturaalsed männiriisikad sibulaga, muna ja sibulaga või keedetud kartuli ja sibulaga või mõni mahlane õun krõmpsuks või hapukas kurk ja kastmeks hapukoor. Pikkpoisi taignasse hakkisin lohakalt vaba käega marineerituid seeni, sobivalt mahlased küpses hakkliharoas kui ka kaunil taldriku äärel. Võimalusel ostan poest ka muidugi šampinjone, sobivad hästi risotosse või omletti, saab sametise seenese kastme või peenemaks lisandiks sinihallitusjuustuga kaetud polentale. Seenerosolje tegemise plaan ootab nädalavahetust.

Vastlapäev, mis kõigil juba meelest läinud, tegin aga oa-hernesuppi. Kuna nii põlduba ja rohelist hernest suureks supipotitäieks nappis, siis arvasin, et mis siin ikka valesti saab minna. Ja ega ei läinudki. Armastan selge puljongiga suppe väga, puljongi keetsin lihavatest seakontidest ja lisasin sibula ja porgandi peale passeerimist. Veidi eelleotatud kaunviljad keesid küll kaua, aga kui lõpuks kartul, maitseroheline ja küüslauk ka potti said, oli valmisteos suurepärane.

Hõbeheik on pisut tihedamini tee leidnud meie toidusedelisse, et vahest mingitki kalaisu rahuldada. Ja kuigi ma pole üldse mingi retseptiinimene,siis otsustasin ühe Pereköögi retsepti järgi kondiga hõbeheiki praadida. Et kõigepealt kartulijahusse,siis munasegusse ja lõpuks riivsaia ja pannile. Kohutavalt vastik kooslus, aga seda ainult minu jaoks, sest poeg kiitis ja kui kala teen, siis ikka ütleb, et tee, nagu koolis. Aga vot enam ei tee. Tegin ahjus majoneesi-koore-muna kattega ja rohkem nautisin värvikalt värske maitsega juurvilju. Külmutatud juurvili poe sügavkülmast pole muidugi mingi märkimisväärne asi,aga seekord sattus eriliselt värske maitsega kooslus,pehmelt soolaka ja võisena jäi hää. Ja see toidujutt hakkab mul raamist ja peast väljuma, sest Eesti lõi just jalgpallis Uruguai vastu teise värava.Jee!:) Ja kalast siis veel nii palju, et kui ma lõpuks siit märtsivangistusest metsast linna pääsesin, sai poole odavam hõbeheigifilee suurepärase lisandi pannil, porgandi päikeseoranžid koorijaga tõmmatud laastud,porru rohelised rõngad ja paprika punased krõmpsud tükid.Imehea. No ei saa hindu ja tooraine kvaliteetväärtust võrrelda, kui varustad end hädaga poolvigasena karmilt kalli maapoega või külastad väikelinna kolme korralikku suurpoodi ja pealekauba veel mõtetut turgu. Kalajutu lõpetuseks olgu siis lihtne salat pokaalis, lihtsatest igapäevastest asjadest ja kui on kilukarp avatult kapis.Vaja ei lähegi muud, kui musta leiba riivitult,külma keedetud kartulit hakitult,veidi sibula teravust ja riivitud muna sametist pehmust, kilufileesid ja head kastet, majoneesi-hapukooreseguga. Õhtune isusid vaigistav amps või hiline hommikune ärataja.

Kevadet köögis oleme endas äratanud värviliste mahlaste puuviljadega. Nii tõi mu teismeline poeg ühel õhtul poest ära tundmatu mango. Olen küll kompotina tortides seda kasutanud, aga mitte ise oma käes hoidnud ja salatiks hakkinud. Veidi googeldasin ja uurisin ka enne. Aga lihtne puuviljasalat õunaga mestis särtsaka sidrunimahlaga krõbeda ahjukana lisandina maitses suurepäraselt. Greipfruut koorerüüst vabastatuna vähese suhkruga taldrikul vitamiinisüsti tegemas. Värske kapsas porgandiga koos riivitult, salat, mida võib suurema kogusegi valmis teha, õlist, äädikast, keedetust veest, suhkrust, soolast, maitseainetest kaste peale ja purgiga külmkappi. Salat mahlaseks lisandiks seenest, värvikast juurviljast ja kanalihaga risotole, kuigi suussulav ülipehme võine lillkapsas vallutas mu meeled. Värskekapsasupp kosutab keset koolivaheaega,kui ootamatud tõved jalust niidavad.Külmad kastmed ahjuroogade krehvtised lisandid,kui hapukoore,majoneesi sisse saab peita küüslauku,sibulat.Kasutada ära marineeritud kabatšokki ja hapukurki, teravdada sinepi särtsakate seemnemügarikega, mädarõika valge vurtsuga, pikendada keefiri või pehmendada toorjuustuga, kasvõi Farmi omaga, mis parimaks piimatooteks hiljuti kuulutati. Mõni keedetud muna riivitult vahest ja lapse soovi järgi ka kohustuslik ketšup, külma kastme kameeleonlikud vajalikud erinevused.

Päikesepai põsel keskpäeval, kapuuts tugevalt peas nagu kummut, et tuule käest varjuda.Valkjashallilt lumelt peegelduv päike pidi vingem akude laadija olema, kui kuumavalt laisaks tegev kesksuvine. Tuule tiirudega kevadele vastu.

2011-03-25T09:41:00.000-07:00

Nädal nostalgia nootidega

2011-02-28T09:04:00.000-08:00

Päike pimestab üle jääsiidiste lumevallide silmi, külmale kargele ööle järgneb pehme soe päev ja lumi sulab silme ees. Räästad tilguvad ja jääpurikad lasevad kevademärkidel endaga orelit mängida. Seljataga on nädal, täis Eesti sünnipäeva meeleolusid, tõsidust ja rõõmu, nukrust ja austust. Läbi nädala oli märksõnaks köögis - kodune Eesti. Esmaspäev algas toimekalt hapukapsasupi keetmisega. Olin pikalt jälle hoogu võtnud, aga poole kilose koti Kadrabiku hapukapsast linnatiirult poodidesse koju tõin. Supi jaoks panin keema lihavad seakondid koos kapsa ja külma veega. Hakkisin ühe sibula ja kuumutasin koos porgandiribadega õlis, kuigi hapukapsas sisaldas porgandit ka, aga tundus üsna vähe. Lisasin soola, suhkrut parajalt, loorberilehe ja piprasegu. Mõnusat haput lõhna oli maja täis. Supipada podises mitmeid häid tunde.Väheke lisasin vett ja timmisin sidrunimahla ja suhkruga hapumagusust. Kõige lõpuks veidi rohelist särtsu sügavkülmast, tilli ja peterselli näol ja mõned hakitud küüslauguküüned. Kontidelt eemaldasin liha ja lisasin supile, mõned mahlaselt lihavad tükid jätsin leivakäärule panemiseks inglise sinepikollasel. Eelmisel õhtul olin kartuliputru keetnud ja teadlikult jätsin ta siis pisut tahkema tekstuuriga, et külmi kartulipudru tükke kuuma suppi lisandiks tõsta. Nii on kombeks meie peres süüa. Järgmisel päeval aga maitses hästi hoopis hapukooretupsuga. Soojendades läheb supp aina paremaks ja kui ma ei eksi on mul vist üks väikene kausitäis külmikus veelgi.

Kalaisu rahuldasid aga suitsuräimesalat õuna, sibula ja munaga krõbedal saial ja lõhe supikogust pätsatud paksemad kõhuääred, millele sahmaka soola, suhkrut ja tšilliveskit jahvatasin. Juba järgmisel päeval oli hea soolane roosa maius saial, kerge ja tahe suutäis, odavalt saadud pealekauba.

Huvitav leid toidumaailmast oli peedikreem mädarõikaga, riivisin paar keskmist keedupeeti, lisasin veidi toorjuustu ja hapukoort, mõned lusikatäied mädarõigast. Pigem valmis minul kergelt magus-mõrkjas peedisalat, mida oli hea kuumale kartulikettale krooniks panna, kui porgandise kruubipudruga maiustasime või mustal leival kanakallerdise ja sibulaga või hoopis pidupäevaõhtul kipakaks lisandiks sibula-suitsupeekoniga kaetud kanafileele ja porgandi-kartulipudrule käremahedate punavate pohlamammudega. Lisandiks marineeritud männiriisikad, kodune hapukurk ja kartuli-heeringasalat, tuntud headuses, nagu ikka.

Magusaks meeleheaks lihtne tort küpsistest, kohupiima-vahukoore-banaanikreemi ja šokolaadiglasuuriga.

Tänase sissekande pealkiri võiks ka olla "nädal nostalgia nootide ja nutuga", sest enam ei oota mind köögiaknal valge kurguauguga Nurr, kes kahe aastaga kõigi südamesse suutis pugeda. Nurril oli lubatud alati rohkem, laual kõrvitsaseemnetega mängida või uudishimulikult kilu soolamist jälgida. Meeldis tal sageli magada raadio taga köögiletil ja sealt ta siis võis sujuvalt käpaga muusikat panna, laskmata end kõrva ääres olevast kõlarist häirida. Ja tahtmata mõelda, kus külmas lumehanges mu karvane lemmik igavest und magab on see ebamaiselt ilus laul "Külm" Johansonide esituses minu tundeid tabav. "Nii külm, nii külm, igatsus silmili teel, head teed, head teed, soovin sul vaid, head teed, head teed..." Pilguga paitan, kallistan vaikselt nüüd juba mõtetes ja piltidel. Kurbusenoodid on südames.

2011-02-28T07:53:00.000-08:00

Harras härmas hetk

2011-02-18T09:33:00.000-08:00

Jäälilled joonistavad kauneid mustreid akendele. Hommikuti on ebamaine udune külmavall puude-ladvus, nagu ootaks sealt kutset alla. Nagu koera härmas nägu ja vuntsid ja tüdrukute pikad juuksed tuulekülmas sulavad päikesehelgis kaua. Ometi on õhus kevadet, mis vägisi üritab läbi selle külmamüüri tulla. Lapsed saavad ometi kodus külmapühi pidada ja ahjud, pliidid saavad mõistlikku turmtuld hommikul ja õhtul ja vahest hilisõhtutel ka.

Ahjuroad koorest rikkad ja toitvad on loogiliselt esiplaanil. Olen suur pikkpoisi tegija. Kotlettidega on perenaisel kana kitkuda, köök praesuitsu täis ja pooled tulitavalt kuumad vastvalminud kotletipoisid kaovad vägisi perenaise aplasse kõhtu, enne kui laua jõuad katta. Nii olen läinud teed, et südametunnistus ei piinaks ja kuna pikkpoissi on lihtne teha, küpseb kiirelt ja peaaegu ise ka veel.Minu põhiretsept ja tegemine on kindel ja väljakujunenud, mõjutas mind aga lapsepõlves minu naabrimaja tädi Triinu, kelle lätisugemetega ristinimi oli tegelikult Gladis. Ta oli tõre ja tark, talle meeldis oma majatrepilt koera koju vilistada ja ta jutustas pliiti ees suitsu tehes lugusid, mida ma polnud iial kuulnud.Tema õpetas mind kotletitaignat kätega tegema ja siis kausist lahti loopima. Nii segunevad taignas kõik koostisosad põhjalikult. Mina teen siis nii: 700g segahakkliha, 1 muna, 2 viilu saia või sepikut, kohvikoort, 1 tõeline sibul, paar küüslauku, sinepit, hapukoort, värsket kartulit või keedetud kartulit mõni, maitserohelist, maitseaineid. Suurde kaussi siis kõigepealt hakkliha, siis hakin sibula ja küüslaugu, saia, sepiku või meelepärase täisteraga saia, mida just juhtub kodus olema, panen eraldi kaussi ja valan peale kohvikoort ja lasen tõmmata. Löön muna lahti. Kui on eelmisest õhtust järel külmi keedetud kartuleid, siis riivin mõne.Toores kartul on aga ka väga hea valik. Lisada võib ka veidi riivitud toorest porgandit,seeni, juustu, tomatit või suvisel ajal hoopiski suvikõrvitsat, aga see on nii natukene, täidise mahlaseks tegemise eesmärgiga. Kui maitsestamiseks läheb, siis erinevad pipraveskid, sool ja maitseroheline, kõike parajalt näpuotsaga ja hapukoort otse pakist silmaga paras ports. Siis on sai koorega parajalt imbunud ja kõik see saiast mahlane kraam pikkpoisi pessa. Ja siis kätega sõtkuma. Ja kohe korralikult. Et kõik seguneks omavahel ja et ühtegi heledat saiaäärt kuskil ei vilguks. Ja siis võtad nagu lumepalli ja hakkad loopima kaussi tagasi. Ja jälle järgmine peotäis ja kaussi tagasi. Ja nii edasi.:) Nii tuleb lihane pikkpoiss, lisandid aga annavad selle mahlasuse. Muidugi enne tasub ka taigent maitsta, et kas kõike on parasjagu ja siis külmkappi vähekeseks ajaks seisma. Ja kui söögitegemiseks läheb, siis märja käega patsutada pikkpoiss ponksiks praeks ahjupotti. Lisandiks sobib alati porgand. Rõõmsad rattad või sihvakad seibid, kuuma vett veidi ümber toore taigna ja kuuma ahju. Tunniga valmib korralik õhtusöök. Samal ajal võib salatit valmistada, külma kastmesse kurki ja küüslauku hakkida või seenekastet teha. Ja kui pikkpoiss valmis, võib kastme kurnata hoopis ja sinepiselt kooreseks kastmeks segada. Lisandiks hea felixi inglise sinep või mõni vürtsisem kaste. Kas kartuleid keeta või ahjus küpsetada, valib igaüks ise. Korralik õhtusöök on igaljuhul garanteeritud.

Hilised hommikusöögid, mis sageli kasvavad lõunaks üle on endiselt minu halvem pool. Aga punapeedist roosaks valguv heeringas keedukartuli ja sibularatastega ja ühe ära uputatud munaga, hea tass presskannu kohvi korraliku koorega juurde ja elu nagu lill. Ka talvel. Mul on heameel, et hinnas on head kodused toidud ja aina enam inimesed ümberringi õhkavad, et oih, tahaks ema tehtud ahjuliha kaalika ja porgandiga ja ahjukartuleid,mis valminud õiges köetavas ahjus. Ja et niisugune udupeen kastmetriipude vedamine pole enam nii väga in. Isegi mitte Meisterkoka saates. Ka seal küsivad karmid ja kuulsad žüriiliikmed, aga mida sinu ema sulle õpetas!?

Ühel õhtul tegin ühe oma hea toidutare sõbra eeskujul koorest kana ahjurooga rikkaliku punase paprikaga. Kana tükid panin sibula ja paprikaga ahjuvormi, maitsestasin tšilliveskiga, valasin kuuma vee peale ja küpsetasin korralikult, nagu kana ikka peab küpsetama. Et algul 250 ja siis 200 peal, et pahad "", mis iganes kaoksid ja kanaliha jäi hõrk ja paprikane, mitte vedel ega õnnetu. Koorese kastme teen mina ikka klassikalisel nõukaaegsel iidsel moel, segan jahu, kas piima või koorega, segan kuuma puljongisse, lasen paisuda, haududa ja soovi korral lisan hapukoore.

Mõni külmunud karge hetk, aga nõuab vahest külmkapi "kaapekakku" ja igihaljast.

Ja kui sõbrapäeval on enamasti head sõbrad need, kes on nagu tähed pilvede taga peidus, siis mõnele on tore ka lauda katta, šarmantset šokolaadist rikast šokolaadikooki küpsetada. Kartuli-heeringasalatit valmistada ja head sissetehtud seened kaussi sättida ja siis veel kapis ringi vaadata, et kas vahest mõttetuna tunduv, aga alati päästev makra koos sibularatastega taldrikule sättida ja mõned sügavkülmikusse varutud lihapallid pannil soojaks teha. Ja kuigi ma olen juba pikka aega üsna veiniusku ja sõbrapäeval oleks ehk midagi roosat ja kihisevat hoopiski tahtnud, siis seekordne sõbrapäev möödus kokteile segades.

Puud plaksuvad ja öö teeb külmaga imelikke hääli, kitsed on öösiti, kui külge keerad, siinsamas aias paksu lume alt õunapabulaid kaapimas ja perekoer Rex saab käppadele jäises külmas tööd ja sooja.

Ja armas mahedahäälne Mari Pokinen laulab: "Mööda lähevad uued talved. Mõned karmid, mõned malbed. Jalge all on kolisemas valge, puhas vatt..." Läheme kevadele ja päikesekiirte paitusele vastu ja tulge kuulama Mari. 2.märtsil Keila Kultuurikeskusesse. Härmas hetk hardana hinge.:)

2011-02-18T08:25:00.000-08:00

Kirevalt kassiaastasse

2011-02-04T10:29:00.000-08:00

Kollane kass nurrub mõnusalt diivanikorjal sulandudes tapeediga. Oi, kuis ma armastan kiisusid ja kogu meie pere. Nurrmuskad oskavad südamesse pugeda ja kahevahele, kui musiga diivanil istud, isegi kiilu lüüa. Olgu siis noored või vanad. Vastarmunud või veel kirest kustumatud. Kirevad nädalad on seljataga. Meie pere elurütm. Pereisa kolm kuud Euroopas, kuu kodus. See määrab ja suunab elu. Aga jõulutaat tõi muhedalt mulle vahva kohvipurgi, mille sees rõõmustas mind üllatuslikult tore Rootsi reis. Ja seal me siis ka lõpuks perega ära käisime. Mees jõudis napikalt Sloveeniast tagasi, kaasa võtsime veel minu ema ja peakorraldaja tütar meid siis suunamas, juhatamas. Lumemärg lörts saatis meid Eestist ära toredale laevareisile. Toidublogis peatuksin ainult veidi toidumaailmaga seotud teemadel. Esimeseks õhtuks olime endale kajutisse varunud korralikult veini, juuste, oliive, pirukaid, puuvilju. Reisile sisse elamiseks ja laevaga tutvumiseks andis parajad tuurid. Järgmisel hommikul, kui päike tervitas kaunilt lumiste skääride vahel kosutasime end rikkaliku hommikusöögiga. Ikka korralikult munaputru, omletti, mune erinevas keeduastmes,head sinki ja juustu, putru, nagu ikka. Soolalõhet ja krevette.Rikkalikult puuvilja. Ja ikka nagu Maret alati õpetas, et mahlase meloniviiluga tuleb lõpetada söömine. Annab rikkalikult vitamiine ja lukustab sõbralikult seedimise.:)

Päev Stockholmis oli vahva, lumeta vanalinn ja hea mõne külmakraadiga päikseline ilm. Turul eranditult sümpaatsed pikad mehed, nagu viikingid. Kosutasime end kohvi ja teega ühes kohvikus päeval. Pilusilmset teenindajat andis oodata. Kohvi ja tee eest tuli välja käia üüratu summa. Soojendasime varbaid ja puhkasime jalgu, jälgisime kohvikus istuvate kurttummade vanemate naiste sümpaatset seltskonda. Rikkalikke krevetist pakse võileibe või pakse koogilõike poleks ma ühtegi neist võtnud. Tualeti mündiaparaat neelas tasu ja ei lasknud mind, vaesekest, sisse.:(

Aga pold hullu midagi. Õhtul ootas meid laev ja rikkalik õhtusöök. Veidi puhanuna ja laeva peal ringi jalutades suundusime juba õhtusöögile. Aga hommikul menüüd juba lugedes, teadsin, millega tahan alustada. Thai-pärane kookospiimaga kanasupp. Ema oli minuga sama meelt. Kuigi pold väljas eriti külm, oli siiski mitmetunnine õues jalutamine mingi külmavõbina sisse löönud. Vana Tallina piisk kajutis oli asjakohane. Supp oli aus ja tohutult maitsev ja võibolla tõesti ma võtsin teda liigse kulbitäie. Edasi maiustasime pisut mageda ahjulõhe, kartulivormi jms. Kõike ju kindlasti ei võta ega taha ega vali. Poolpehme loomaliha oli väka. Proovid pigem midagi uut, aga ega alati uus pole meeldiv. Põhjamaine maitse kala marineerimisele või maitsestamisele võib ka pikali viia. Lõpetasin mina tavapäratult hea kalamarjaga. Sest ei minust magusa sööjat pole. Kuigi magusalaud oli ääretult ahvatlev ja lauas mu pool peret mõmises mõnust, kui selle maiusega tegeles. Siis veeretasime end nurrudes kajutisse, et ikka teisel õhtul ka Rolfi kuulama minna...

Kodune elu on kulgenud ka jube kiires tempos. On küll ahju kanu ja lihasid ja valget kala pandud, aga siin toidublogis toon esile ehk koduse eestlasliku kana-klimbisupi, mida mu vahva vanaisa sõi nii, et lõug oli rasvast märg. Ja ema reisil meenutas, et vanaisal pidi ikka supiliitreid üsna palju olema. Nonäe, seetõttu ma suppe vist armastangi ja neid teha.:) Ja klimbitaignasse ikka puljong, kui on lihasupiga tegemist. Valget kala proovisin seekord teha majoneesi-kohvikooreseguga, sibul ka muidugi nagu rusikas silmaaugus. Maitses väga hästi. Alati võib korrata. Ja sageli jääb väheks. Koduse mahlase pikkpoisi lisandiks aga sametine seenekaste. Polegi vaja purgilt kaani võtta, vaid piisab karbikesest šampinjonist ja kohvikoorest. Ja porgand. Ikka meie menüüs, aga seekord siis stoovitult. Mina tegin nii, keetsin porgandi, koorisin, siis panin õliga pannile, lisasin veidi jahu, siis piima, kohvikoort, törts hapukoort. Maitsestamisega tasub kaaluda omi maitsesuundasid, pisut soola ja suhkrut, vähem midagi pipralist. Aga muskaat sobib suurepäraselt. Porganditeragi ei jää pannile. Magusaisu peletamiseks sai mitmeid kordi tehtud šokolaadikooki, pildil vaniljekastmega variant.

Kassiaasta alguseks tuli tütar oma noormehe Karliga külla, selleks pidusöögiks tegin tellitud võileivatorti, ikka tuunikala ja rikkaliku juustu-makra-munakreemiga, kaunistuseks seekord lisaks krevettidele ka magusad viinamarjad. Magusaks valmis seekord suussulav toorjuustutort rohke virsikuga. Põhjaks aitas mees mul mätsida poolteist pakki selga küpsist võiga, kreemiks vahustasin kaks tere maitsestamata toorjuustu, ühe suure paki vahukoort, suhkrut, sidrunimahla, purustasin mitu kopsakat konservvirsikut kahvliga ja noaga naksisin küpsist. Kaunistasin virsiku ja küpsisega ja veelkord ütlen, et sulas suus...

Oli ka üks võrratult armas katsikulkäik. Siinsamas, oma külas, minu päikseline Ruti tuli oma vahva Patrikuga isakoju. Külalislahke ema Reet kostitas meid kosutava maitsva puljongiga ja porgandipirukas lihtsalt sulas suus ja meenutas mulle nõukaaegset noorpõlve. Salatid ja muu mõnus gurmee ja hästisulanduv seltskond nautimas särasilmse noore ema olekut ja vahva väikse poisi eluteradust. Magusaks tehtud "rubiinid lumes" (oli vist nii), maitses hästi, ka mulle, kes ma ei taha eriti magusat, aga besee kooslus šokolaadise kreemiga ja punased granaatõunaseemned, mis meenutasid mulle endagi lapseootust, maitsesid lihtsalt suurepäraselt. Karge talveõhtu, võrratu seltskond, maitsev söök, tänud lahkele pererahvale, kes tegelikult on mulle nii lähedal.

Ilm tujutseb, libekirmes hoiad veel end püsti, aga mitte sulajääl. Koeral on küll veel päeval põõnamiseks kopsakas lumemägi mu kiviktaimla kohal, käpad püsti nii ta seal siis end lõdvestab. Ja mina võtan täna aja maha, seljataga kiire kokkamisenädal taas appikutsena vallabaaris ja ees uus kassiaasta. Appi,ma pole isegi lugenud, mida siis kassiaasta ühele draakonist kaksikule toob!? Ohjah...Ja kuigi ma olin äärmiselt põnevil, et minna külastama toidublogijate kohvikut, aga leides menüüst ainult magusa...no, ma ei tea, kas peaksin tõesti linna sõitma selle pärast...

2011-02-04T09:42:00.000-08:00

Salatite salaloorist

2011-01-17T02:25:00.000-08:00

Tõnise-päeva päike pidi kena aega ennustama.Tänane talvepoolituspäev on küll uduhall ja tugevatest külmakraadidest kiirelt plusskraadidesse vembutanud talveilm teinud lumekooriku jäälibedaks,kuigi kui veidi lund rookida, on lumi pehme ja sula. Kitsede kabja kirjad piki lumist teeäärt, sest metsa enam pole. Tõnisepäeva toiduks soovitati seapeaga keeta herneid või ube. Nii panin supipuljongi keema, põldoad ja odrakruubid likku. Tuleb tummine toekas supp.

Mina aga armastan väga salateid valmistada. Peolauale ikka tehakse erinevaid segasalateid, on siis põhiaineks kartul, riis, pasta, peet, tänapäeval ka kruup ja tatar. Ja huvitavaid salateid sünnib ka ilma nende eelnimetatud aineteta. Kuidas siis salatid sünnivad? Minul sageli nii, et mida kapist just leida on. Harvem käin planeeritult nimekiri näpus poest toorainet hankimas. Ja sageli teen lennult mõnes salatis retseptis muudatusi. Ometi klassikalist kartulisalatit ja rosoljet teen üsna sageli. See lähtub sageli ka sellest, palju kartulit keldris on ja kui tõnisepäevast veel rääkida, tasuks varasalvedele ka pilk täna heita. Pool peaks täpselt alles olema. Et kuhu seda oma marineeritud või hapendatud kurki ikka kasutada. Kuigi viimasel ajal võlub mind kahe kurgi kooslus. Alguse sai see vist vürtsikilusalati (vürtsikilu, kartul, muna, sibul, marineeritud ja värske kurk)tegemisest, kus retseptis olid nii värske kurk kui marineeritud kurk ja nende kooskõla annab salatile hea krõmpsu tooni. Salatikrõmps ongi oluline hea kastme kõrval, mida ma salatis enne lõplikku valmimist testin. Kas lisada veel midagi või mitte? Vahest päästab lõpuks lisatud õun või sibul salati.

Segasalatite kastmeks kasutan ikka majoneesi ja hapukoort. Olen juba pikemat aega majoneesina kasutanud üht mahedamaitselist lahjat varianti, kus on rasva 18%, toode on ka koservandi vaba, et see nüüd nii oluline just oleks, aga hellmannsi minu külmkapist naljalt ei leia. Mulle ei meeldi ta maitse ja pean seda mõttetult kalliks. Hapukoore valin alati Alma, see on korralikult paks ja hea maitsega. Salatikastet maitsestan tugevalt piprasegu ja soolaga, sageli kasutan julgelt ka olemasolevaid veski tüüpi maitseaineid. Aroomisoola ja mõne muu sarnase maitseainega ma ei mängi. Küll aga puistan lahke käega maitserohelist vastavalt hooajale, kas otse peenralt või sügavkülmast. Rosoljet teen kodus ka raudselt ikka majoneesi-hapukoreseguga, kuigi üht juubelilauda teha aidates sai poolhirmus ära proovitud vanaegne klassika hapukoor+sinep+suhkur+sool. Töötas küll ja karta väga pold mõtet. Klassikalise rosolje jaoks küpsetatakse ka ahjus seapraadi, ma moodsal ajastul sellest ka olen loobunud. Kodujuustusalateid teen siiski vaid hapukoorega. Kodujuustusalatid on head kuuma kartuli ja grillroogade lisandid. Kodujuustusalat kiluga on juba omaette toit kuuma kartuliga. Ja üks hea nipp segasalatitega, kui salat pole hästi maitsetega imbunud ja külalised juba tulemas, võib asja parandada sortsu kohvikoorega. Koor tõmbab maitsed paremini välja.

Oasalatid on hästi kiirelt valmistatavad ja proteiinirohked toekad tegijad, kuigi kurvastusega ikka kuulen, et mõne pere mehed oasalatit ei söö. Oaga annab kombineerida midaiganes. Kurki, õuna, meelepärast pastat, suitsukana, suitsusinki, hernest, maisi, sibulat, porrut. Tomat on segasalatis minu meelest täiesti mõttetu, annab vaid värvi. Makra on hea tooraine, mida kombineerida peale riisi või väikese pasta ka kapsaga näiteks, mis on viimasel ajal popp ja üsna maitsev.

Kihilised salatid maitsevad alati kuidagi pisut teisiti kui kokkusegatud salatid. Miks see nii on, mina vastata ei oska. Näiteks mu kaasale ei meeldi eriti rosolje, ometi heeringa kasukat sööb heameelega. Aga siinkohal meenutan seda, et ka siin tuleb üsna maitsekas kaste salatile teha, muidu võib salati lihtsalt metsa keerata. Ja kui kihtide vahele kastet panna, tasub augud kahvliga salatisse torkida, siis imbub paremini läbi. Minu enda firmasalat juustu-paprikasalat (juust, ananass, paprika, muna, originaalretseptis oli ka sibul) on ka kihiline ja targem on valmistada eelmisel õhtul, et üleöö maitsed hästi maitsetuksid.

Moodsad salatihitid viimastel aastatel on aga kruubi- ja tatrasalatid. Olen suutnud sünnipäevapidudel vaimustusega kaasa tõmmata ka oma külalised. Odrakruubiga sobib suitsune sink, marineeritud kurk, šampinjonid konservist, õun, muna, sibul. Tatra olen tuunikalaga tandemiks teinud, kõik hea krõmpsuv lisaks. Ja ühtegi salatit ei tee ma munata. Muna seob ja teeb sametiseks salati ja annab õige sidusmaitse. Minu arvates. Kodusesse tavalisse kartulisalatisse tasub üllatuseks punast uba panna, olete kohe peoperenaisena populaarsel troonil. Magusa alatooniga salati saab pastasalatist lisades õuna, pirni, viinamarja. Krevetisalat sageli meeldib mulle vaba käega vallatledes suure taldriku salatina rohkem, kui segasalatina(krevetid, värske kurk, riis, muna, sibul). Porgandisalatid majoneesiga on head ja tervislikud (toores porgand, juust, küüslauk), (keedetud porgand, muna, küüslauk). Tursamaks ja kalmaar, nõukaaja nostalgia. Seenesalatid, mis ei puudu seenseõbra üheltki peolaualt. Aastavahetuse eel olin vaimustuses lihata põldoasalatist (põlduba, kartul, muna, marineeritud kurk). Parimad salatid sünnivadki juhuslikult, kui olete sobiliku koostise kokku sobitanud ja kui väga meeldib, tasub oma retseptivihikusse ju üles märkida.

2011-01-17T01:38:00.000-08:00

Teistmoodi talveõhtud

2011-01-14T10:47:00.000-08:00

Taliharja-päeva õhtul valgus laotus roosaks ja tuulevaiku-ses naksuvad puud.Läheb külmaks taas.Kerge lumeriisi kihi all libedad väljad,lumemügarikud ja karedad jäljed.Hommikud lõhnavad õues suitsuvinese pliiti kütmise järele.Linnud naksavad puudel ahnelt koorepude alt miskit.Metsaveoautod panevad juba mitu päeva järjest palke peale.Vaade üle kiviaia aina avardub.Ja nii nagu meie metsamees Olev Terevisioonis rääkis, et mitmekülgsuse puud jätab ta alles. No aitäh, on mändi,kuuske,kaske,haaba ja pihlakat.Milleks nuriseda!?:D Ahjus küpseb taas mõni hästi maitsestatud röövlipraad,sest palju seda sealiha pühade ajal ikka sai söödud.Ja kui arvestada, et mu kaasa on kolm kuud jutti niikuinii purgitoidul, siis võib mehi (ka poega) lihaga toita ju küll.Ja pühapäeva hommikutel pannkookidega kostitada, sest muidu nad ei lõpeta mu kallal lihtsalt norimist.

Aga ennäe, võta näpust.Planeeritud talvise puhkuse lõhkus varahommikune telefonikõne,kus selgus, et mees peab kiirelt koti pakkima ja Sloveenia suunal ühe edasi-tagasi sõidu tegema kolleegi haigestumise tõttu.Hetk ka minul siis unistavat mõtlemist.Minna või mitte,millest õhtuks sai segane nukrus hinge, sest jäin ikkagi koju.Lootuses siiski,järgmisel nädalal kõik koos Rootsi laevale jõuda.Nüüd joon hommikuti kohvi oma lemmik lepatriinutassist nukralt üksi,lohutamas lummav Inglise teleseriaal "Maahaigla",täiesti soblik "Südameasja"asendaja.

Köögis on ka nagu hapukurgihooaeg, et teed ikka ühest ja samast toorainest tuttavaid lihtsaid toite.Siinkohal siiski paar uudset lähenemist mõnele roale suutsin enda võibolla ehk tuhmunud köögikires leida.Maksa-juurviljahautis.Pruunistasin suuremal pannil kahe sibula rattad ja kahe porgandi koorijaga tõmmatud laastud.Jätsin madalale kuumusele hauduma. Maksa paneerisin jahu-maitseaine-soolasegus ja praadisin teisel pannil ja lisasin järjest sibula-porgandisegule.Hakkisin terve suure küüslaugu ja kuumutasin kiirelt rasvaines ja lisasin lõhnavale roale.Lõpuks lisasin veidi kuuma vett, üldse mitte palju ja maitsestasin üle.Lõpuks törtsuke hapukoort.Pann oli suur,aga vähesest vedelikust ja hapukooretörtsust sündis mõnusa maksase maitsega hautis,porgand andis sametist pehmust ja sibul tõstis porgandi magusust topelt.

Pärastlõuna kiireks eineks sobib aga kartuliomlett.Hakkisin hulga suitsusinki,ühe sibula ja 4 keedetud kartulit,riivisin pisut toorest porgandit.4muna kloppisin lahti piimaga ja valasin kartuli-singi-sibulasegule.Küpses kaane all mõnusalt,veidi riivisin juustu ka.Lisandiks marineeritud kurk.Sest eks sissetehtud sügiseseid purke on vaja ka hävitada.

Ja kui ahi tuleb ikka korralikult kuumaks kütta,siis tekib aeg-ajalt kiusatus sinna pikalt midagi küpsema panna. Nii meenus mulle mu möödunud aastane kruubi vaimustus.Nii läkski kilose searaguu kaissu ahjuvormi klaasitäis odrakruupi,liiter kuuma vett,porgandit,sibulat ja küüslauku maitseainetele,soolale lisaks.Foolium peale ja kuuma ahju. Kokku küpses vist 2,5t.Porgand teeb kruubipudru kuidagi magusalt mahedaks,searaguu pehme liha on samuti suussulavalt mõnus ja nii nagu ennegi, söön mina seda nii, et lisandiks lõikan taldriku äärele mõne külma kartuli viilu.Võitups ka pudrusilma ja õhtusöök on täiuslik, kui keefiri ka veel kõrvale rüübata saab.Külma talveõhtu teistmoodi toit.

2011-01-14T10:24:00.000-08:00

Sulaaja selged supid

2011-01-12T00:42:00.000-08:00

Pühad on juba veidi aega läbi ja rikkaliku-mad lauad ja suured söömingud seljataga.Uue aasta arginädalat alustasin borši keetmisega, kuhu sai ka ära kasutatud peolaual kaussi pandud letšo või pannil hautatud juurviljad.Sest mis need muud on, kui üks korralik supipõhi.Lume valgest vatist pilved asendusid vahepeal vihmaseguse jäitega ja külmakraadid muutusid mõneks soojakraadiks.Libedus,sula ja tatine ilm, mis talve juures kellegile ei meeldi.Aga ka niisuguse vahest tuulise ja teinekord nagu äraootaval kavalal talvesilmapilgul sobib keeta üks selge supp.

Supp kosutab ja toidab hästi.Mulle meeldivad just selge puljongiga supid.Kasutan tihti puljongi keetmiseks kana.Kuna ostan kana tervena, siis tükeldan ja jagan tavaliselt ühe suure kana kolmeks.Rinnakondist fileeta ja sabakondist saab suurepärase supikogu.Ja kanakontidest leem valmib kähku.Ja ega midagi ju keerulist supikeetmiskunstis pole.Liha ja kondid külma veega keema, eemaldada vaht ja lisada maitseained ja jätta madalale kuumusele vaevu liikuvana keema.Ja hiljem juba meelepärased valikud.Mina lisan enamasti sibulat ja porgandit ja kas seda rasvaines passeerin või lisan leemele toorelt, otsustan käigupealt.Passeerides jääb supp värvist rikkam.Kanasupi puhul siis kõige lõpuks kartuli kuubikud ja meelepärane lisand, väiksem pasta, kohevad klimbid(klimbitaignas kindlasti mitte piim,vaid jahtunud puljong) või riis.Vahest lisan ka paprikat,herne-maisisegu või lillkapsast ja brocolit,paraku küll külmutatud segudena.Viimase aja uus nipp on, kui lisan ühe tomati hakitult, annab kerge särtsaka vurhvi.Samuti lisan mõned ingverijupid, kui juhtub käepärast olema.Kanasupp on hea kerge külmetuse peletamiseks või pikkade tööpäevade tervendavaks kosutuseks vabal päeval.

Hernesupp on aga üks tõeliselt tõhus talverakett.Puljongiks võib kasutada searaguu konte,veisekonte, suitsuribi või seajalga.Lisaks porgandile ja sibulale sobib alati ka kaalikas, kui muidu kaalikas üsna harva oma sõbraliku tee meie söögilauale leiab.Herneid tasub eelnevalt leotada, siis valmib supp kiiremini.Mulle ka hernesupina meeldib selge puljong ja kestast veidi lahti löönud kollane või roheline lihvitud hernetera.Ema aga teeb tummist hernesuppi ahjus ahjupotis.Hea suitsuse lihaga,kruubi ja maitseviljadega.Siis kartulit lisada pole vaja.Niisugune supp on alatine nostalgiline meeldetuletus mõnelt talviselt väliürituselt,vastlapeolt lumehanges või laulupeo suvisest katlast.

Borš on aga punapeediselt võluv supp, mida armastavad ka lapsed.Seekord keetsin searaguu kontidest puljongi ja kondid olid ausalt öeldes üsna lihavad, nii jäi supp väga toekas.Peeti võib kasutada nii toorelt kui keedetult,pikeneb esimesel juhul vaid keetmisaeg.Peet tuleb aga mõlemal juhul rasvaines passeerida,lisades tomatipastat ja sortsu mingit haput äädikalist,mis säilitab kena supivärvi.Peedisuppi sobib nii värske kapsas kui hapukapsas või ka kiire supi puhul mõned viineri rattad.Porgand ja sibul niikuinii, mina selleriga sõber pole,nii ei leia ka seda mitte ühestki meie pere supist kahjuks.

Kalasupiga on nii ja naa.Lõhe supikogust saab hõrgu supi nii või teisiti.Aga last roosa maheda kalalihaga meelitades on nagu pikk tume tee düünides.Endale mulle lõhesupp väga meeldib, tuleb siis oliividega ja tomatipunasega lõheseljanka või tavaline porgandi,sibula,kartuliga lihtne lihtsus.Kala supikogust valmib muidugi rammus leem üsna ruttu.Loorber ja vürts on kohustuslikud kaaslased,samuti võimalusel roheline till,petersell vm maitseroheline.

Minu lapsepõlvekodus lõhnasid pühapäevad hapukapsasupi järele. Laupäeval valmistati tahkem kartulipudru,millele isa lisab vahest ka kruupe.Hapukapsasupp keeb muidugi pikalt.Kasutada võib samuti searaguu konte,aga miks mitte ka kana.Poekapsal on enamasti porgand sees, siis eraldi seda ma ei lisa. Kindlasti üsna algul lisan terve keskmise sibula hakitult.Kui erinevaid variante vaagida, siis võib lisada ka odrakruupi.Hapukapsasupp on niisugune supp, mis läheb soojendamisega ja päevadega aina paremaks.

Lihtsad argisupid on frikadellist või poe pelmeenidest.Kalkuni kintsulihast hakklihapallidele olen vahest lisanud ka tšillit.Ühelt poolt frikadelli kerge magusus ja teiselpool pisut äkilisust päeva.Hakklihaga saab samuti kiirelt lihtsa toeka supi.Prantsuse sibulasupp ei ole samuti keeruline ja röstitud saiakuubikud ja üleküpsetatud juust annab mõnusale sibulamassile hõrgu maitse.

Parim värskekapsasupp aga valmib lambalihast.Lammas ja värske kapsas lihtsalt sobivad kokku.Lambaribid keevad vaiksel kuumusel pikalt ja lisades passeerides nii porgandi kui sibula omandab taas rõõmsa värvi.Kapsas nõuab ka haudumisaega,mida aga eriti pikalt ei taha kartul.

Kruubiga supid on väga toitvad.Minu eelmise aasta lemmik oli seene-kruubisupp, kus nimelt kasutasin tooreid šampinjone.Retsepti leidsin seenepakilt väiksest retseptiraamatust.Hiljem netis surfates olen leidnud viiteid Poolale ja samas avastanud ka seose Lõuna-Eestiga.Ei midagi keerulist taas.Kanapuljongi baasil hea supp, kruupe tasub enne leotada, porgandi ja sibula passeerisin ja kuigi retseptis polnud kartulit,lisasin ka selle.Teine sarnane variant on rassolnikulaadne, kus on lisatud ka hapukurki.Tublid perenaised hangivad õigeks rassolnikuks ka neere, nagu seljankagi puhul.

Üllatas mind eelmisel toiduaastal põlduba.Vaimustunult panin põlduba searaguuga kuuma leivaküpsetusahju malmpotti hauduma ja keetsin ka mõned head supid sellest.Kindlasti peab põlduba leotama ja tarvilik pole üldse lisada kartulit.

Suppide kuningas on aga küüslauk.See kibe valge küün annab supile õige maitse.Hakin küüslaugu küüned peeneks ja lisan supile ja kohe keeran kuumuse välja.Nii tõmbab supp küüslaugust just selle kõige õigema maitse endasse.Küüslauguküüned leival on mõne supi puhul kohe kindlalt kohustuslikud kaaslased. Head supikeetmist!:)

2011-01-12T00:11:00.000-08:00