Armastan hästi süüa ja mulle meeldib askeldada köögis. Köögiakna peale on läbi juhuste mul kuhjatud lepatriinukesed, ostetud,kingitud, reisidelt toodud. Ma ei seosta küll lepatriinut kuidagi toidumaailmaga, küll aga koduse koduga. Olgu siis täna sündinud uus blogi piilumine Lepatriinu toimetustele oma koduses köögis ja pilguheit gurmaanina ekseldes mööda meie söögikohti.Loodan, et pakub kellegile huvi lugeda, järele teha, arvustada, kaasa elada.

Tänase vihmase päeva nürisus ei rikastanud mind jätkuva puhkuse planeerimisega. Ikka askeldad kodus ja köögis, et veidiki korvata neid pikki töiseid päevi, kui hea ja maitsva valmistamine jääb ainult puhkepäevadesse, paraku. Kuna kodus ka järjekindel kaalujälgija, siis viimati pealinna Toidumaailmast valitud toiduainetelgi jälgisime protsente ja koostist. Kuigi ma väga sellele tavaliselt tähelepanu ei pööra. Nii õnnestus osta alusel vasikaliha puljongikogu, 25 eeku ainult ja välja koorus sealt mahlakas vasikalihatükk, mõne kena kondiga, kust meile kahele täpselt piisas. Valmistasin sellest eile vasikalihahautise porgandi ja sibulaga ja pärast tegin piima-jahuga koduseks kasteks, lisandiks kartul ja paprika-tomati-sibula toorsalat juurde veiniäädika, oliivõliga tipsutatud. Hää kodune toit, pilguheit lapsepõlve ja nuuksatus kurgus, kui taldrik tühi.

Täna aga valmistasin pastat, kiiret ja koorest.Kalkuni hakitud kintsuliha passeerisin maitseainetega läbi, ikka oma lemmikut Chicken&steaki peale kõristades, mis sisaldab sinepiseemneid, tšllit, koriandrit, küüslauku,sibulat, tomatit, musta ja valget pipart, ka kurkumi ja meresoola. Mida hing veel ihkab. Hakkisin toorest paprikat ja sibulat, riivisin porgandit, lisasin hakklihale. Kalkuni hakkliha on üldiselt hoopis teisest puust, kui veise või kodune, mis segu nii sea- kui veisehakklihast. Ei valgu kööki kärsatanud seahaisu ega pannile üleliia rasva. Kooslus jääb hele ja tihe ja täna jäi värviline ka. Lisasin siis sortsu kohvikoort ja pool topsi röstitud kanaga merevaiku(oleks ka naturaalne võinud olla, sest kana oma üsna tugevamaitseline) ja kiirelt keedetud pasta sinna hulka ja valmis ta ongi. Soovitan kõigile, kel kiire, kes armastavad pastat. Juustu või ketšupit või majoneesi lisaks ja elu nagu Itaalias.

Tegelikult Itaaliast asi siiski kaugel. Sest pastat ei jäta ma tavaliselt al denteks, sest minu meelest jätab see tuima maitse. Aga ju ma ka ei osta kõrgekvaliteedilist makaronipakki poest, sest see on üsna kallis. Ja lõppude lõpuks elame ju Eestis. Samahead kodust pastat võib teha suitsukana, singi, seente, erinevate juurviljadega, tuunikalaga, tomatiga, millega iganes, lihtsalt koore ja toorjuustu lisamine teeb ta mõnusalt mahlaseks ja uudseks. Eks makarone vorsti, singi või hakklihaga on praetud eesti kodus tihti, munapiimaga peale klopitud ja nämmu toit valmis. Siis ei teadnud keegi midagi parmesanist ega oliive pold ealesgi maitsnud. Kodudes hõljus päevalilleõli kärsatand lõhn ja searasva sire särin.

Oliive ma armastan küll ja nendel, kes endiselt neid mõrkja ehk ka imeliku maitsega ümmargusi mammusi pelgavad, soovitan ikka ära proovida. Hea chenin blanc või rose pinot kõrvale, tükike euroopalikku salaamit, viinamarjaga pärast suu magusaks. Aasta eest Hispaanias, nii me iga päev toitusimegi, 3-4 t jalutust Rubi armsas linnakeses, siis taas autosse tagasi ja lauake end kata. Päike kuumas taevas, missiis et oli oktoobri viimane päev, palavuse leevendajaks vein sobibki hästi ja oliivid tšilliga said me vaieldamatuks lemmikuks.

"...Kaks letti müüsid näiteks oliive - ainult oliive -, valmistatud igal mõeldaval viisil:oliivid kreeka moodi, oliivid maitsetaimedega õlis, veripunaste paprikakildudega segatud oliivid, oliivid, mis nägid välja nagu tillukesed mustad ploomid või pikergused vinamarjad. Need kõik olid töntsakates puuanumates ritta seatud ja läikisid, nagu oleks keegi neid ühekaupa poleerinud..." P.M

Ja mis seljanka on ilma musta oliivita või mahe Nizza salat või juustuvalik kreekeritega veini kõrvale kui vaheampsuks täpselt üks mõrune oliiv passib. Maitse asi muidugi ja pean tõdema, et pole mu lepatriinukodus praegu ühtegi purki.

Kui analüüsida ka viimatist väljassöömist, kinos käies külastame alati AURA cafed kaubamajas. Sealgi mahlakad ja põnevad pastad, tomatised ja mereandidest merised. Seekord sõin mina täidetud pannkoogikompse, krevetid toorjuustuvahus, salatiribad balsamicoga üle pisardatult juures ja poja sealihawokki aedviljadega. Kuna ma krevette taas jumaldan, siis oleks veidi krevetisemat maitset tahtnud ja maitseainetopse seal kunagi laual pole, et i-le täppi anda või köögi puudujääki soolaga tappa. Samasisulise väga vinge pannaka maitsesin ma aga eelmisel suvel hoopis mu tütre lemmikkohas Kompressoris, vot see oli alles täidetud pannkook ja kreveti puuduse üle ei saanud nutta.
Koduse kiire salati krevettidest saab taldrikule laotades eilsest järgi jäänud keedu kartulit hakkides, värsket kurki ja sibulat ja keedumuna sektorid ja peoga krevette peale ja kindlasti majoneesikastmeke üle. Mmmm, mine või ööpimeduses poodi...

"...Ja siis veel kalad, lõpuse kõrval ritta laotud lettidele, mis ääristasid tervet ühte seina - nelikümmend meetrit või enamgi helkivaid soomuseid ja ikka veel säravaid silmi. Mere järele lõhnava purustatud jää mäed eraldasid kalmaari verest tumenenud tuunikalast,meripuuke merihuntidest, turska raikalast. merekarpide, kuradi-nimeliste molluskite, ranniklaste püramiidid, tillukesed hallid garneelid ja koletusuured krevetid, kala praadimiseks, kala soupe`ks, tumedad terasevärvi homaarid,näpuga kollast taldrikutega letile asetatud värske sidruni näol, osavad käed pikkade õhukese teraga nugadega lõikamas ja rookimas, kummisaabaste lirtsumine märjal kivipõrandal..."P.M

Niisugune kala järgi lõhnav lett laius Hispaanias meie romantilises Rubis ühes supermarketis, mille me nn maa alt avastasime juhuslikult. Käisime ikka sellest haisvast letist mööda ja himu oli midagi proovida, mille nimegi ei teadnud. Aga kuidas ja millega, tekitas nii palju küsimusi ja mees kahtles minu kulinaarsetes võimetes...Vot nii!

Nii tegin veidi nurgelise, siia-sinna põikleva alguse oma Lepatriinu lembehetkede maailma ja unustasin mainida, et tänast hommikut alustasin peotäie värskete vaarikatega. Voh!