Otsing sellest blogist

Laadimas...

6. okt 2016

Suvikõrvitsa-juustu pirukad


Suvikõrvitsast ei saa kunagi küll. Keerutan teiste värvikate köögiviljadega neid sageli pannil prae lisandiks, hakin värske salati sisse kurgi pähe, lisan supisse, teen talveks vürtsist särtsakat hoidist. Nüüd aga proovisin üht Lia Virkuse piruka retsepti. Kuna kapis oli kasutamata juustu kontsusid, Belgiast toodud pakendis soolatud lihakuubikuid, suvikõrvitsast rääkimata. Tegin pirukad muffinivormi, seisab teine kasutuna ja tolmusena kapis. Muidugi sai retsepti kohandatud lähtudes olemasolevatest toiduainetest.

500g suvikõrvitsat, 4 muna, veidi oliivõli, 2 dl kaerakliisid, 1 spl jahu, 1 tl küpsetuspulbrit, 1 sibul, 150g sinki, 150g Gouda Reserve juustu, 2 kirsstomatit, Provence ürte

Riivisin suvikõrvitsa ja jätsin kaussi nõrguma. Need Belgia soolatud lihakuubikud, mida mu mees endale rekkasse ostab, on tegelikult soolasingi ribad. Praadisin neid pannil omas rasvas ja lisasin ühe hakitud sibula. Kloppisin munad vispliga lahti, lisasin veidi õli, jahu ja küpsetuspulbriga segatud kaerakliid, nõrutatud suvikõrvitsa, riivitud juustu, jahtunud singi-sibulasegu. Soola ei olnud vaja lisada, kuna sink oli päris soolakas, panin veidi Provence ürte.  Segasin ühtlaseks ja täitsin paberiga vooderdatud muffinivormid, peale lõikasin veidi kirsstomateid ja tõmbasin kõva Gouda juustu laaste. Küpsetasin 25 minutit 200kraadi juures. Hea soe ja mahlane juustune amps hommikul tassi kohviga või jahtunult õhtuse aromaatse teega. Igaühe vaba valik. Peaasi, et meele teeb rõõmsaks.

1. okt 2016

Seinast seina


Rammus leem liha ja köögiviljadega Kernu mõisakohvikus Ludvig

Juustusupp rebitud lihaga


Kõrvitsasupp

Uhked mõisakoogid

Marineeritud köögiviljad lihaprae lisandina Tegelaste toas Viljandis

Traditsiooniline kattega liha Tegelaste toas

Grillitud seakaelakarbonaad šampinjonide, grillitud ananassi ja coleslaw salatiga ning kartulipudruga Baby Backis Pärnus

Grillitud seakarree portobello seene, peekonisse mähitud spargli, täidetud ahjukartuli, tomati-sibula salsa ja Hot&Smoke kastmega

Tiigerkrevetid ingveri-laimi siirupiga meloniga ja köögiviljawok restoran & kohvikus Wu Wei Tallinnas


Paberkotis aurutatud valge kala köögiviljawokiga

Tšilli, laimi ja ingveriga marineeritud ning paberis küpsetatud tursk krevettidega

Köögivilja wok - köögiviljad, seened, tofu

Pad Thai Deluxe - hiidkrevetid, riisinuudlid, tofu, idud, tamarind
Hommikusööginäide Georgi hotellis Võrus
Mulle tuleb puhkus alati ootamatult. Ja kuna mu poeg teenib aega Kuperjanovi väeosas, mis asub Võrus, kuhu meie kodunt on 294km, siis sai kolme nädala jooksul läbitud palju kilomeetreid erinevatel marsruutidel. Külastatud neljal korral kolme erinevat hotelli, ühes armsas hotellis viibisime lausa kahel korral. Puhkus oli küll rohkem linnapuhkuse moodi, vabandava argumendina, kuna me enda kodu asub maal. Ja tänase postituse pealkirjast lähtudes, sai külastatud ka erinevaid söögikohti seinast seina. Mõnda neist siis lahkelt lahkaks.

Aga alustan ma kohast, mis kuulub meie kodukanti Harjumaale. Uhke renoveeritud Kernu mõis. Kuna mu mehel oli suvel väike juubel ja ta juba viimased 6-7a pole kunagi oma sünnnipäeval kodus, siis oli põhjust perel kokku tulla. Kernu mõis kogub populaarsust, nii oli ka pühapäevasel päeval seal kena sagimine, seltskondi läks ja saabus. Lahked perenaised tutvustasid kohta ja menüüd ja tegid meie pere olemise suursuguses ja väärikas mõisas aga üsnagi koduseks. Mõisaköögis askeldab sakslasest kokk Rainer Andreas. Baarileti taga köidavad pilku uhked ja isuäratavad koogid, tordid, mida võib juba süüa silmadega. Tellisime erinevaid suppe ja populaarseid leegipirukaid. Supiportsud olid pirakad ja õhukesed, krõbedaks küpsetatud flammenkuchenid maitsesid suurepäraselt. Minu valitud rammusas leemes oli küll ehk varssellerit liiga palju, ise ma supi sisse seda nii palju ei paneks. 5 liitrise liha-köögiviljasupi sisse piisaks umbes 10cm jupikesest, et varsseller ei domineeriks. Aga supp oli aus ja paks, rammus ja tõhus, et õhtuni püsis kõht täis, kui Võrru sõitsime poega väeosasse tagasi viima.  Mõisas on avarust ja salapäraseid soppe, seintel kauneid naisi kujutlev kaunis kunst. Pakutakse toite kohalikust toorainest ja ärgitatakse võimalusi nii tööks kui kokkutulemiseks üritustes ka ümbritsevale kogukonnale. Usun ja loodan, et Kernu mõis on pikalt kaardil ja soovin neile edu ja õnnestumisi!


Ma sageli juurdlen selle üle, mis hoiab mõnda toidukohta kaua populaarne, teist nö vegeteerides vee peal ja kolmandad tulevad ja lähevad. Kas ei tegeleta õige asjaga, kas ei armastata head toitu või jäetakse hoopis maksud maksmata. Nii sattusime ühel päeval marsruudil Võrust Pärnusse vahepeatusena teadlikult Viljandi. Ja kuigi olen kuulnud Fellini edulugu ja üks hea sõber oli ka kiitnud hiljuti head sushit Arkaadia aia sushirestoranis, läksime nostalgiat nuusutades Tegelaste tuppa. Ja see käik oleks võinud küll olemata olla. Une- ja tolmuvõrgus kulunud koht, kus ikka pead maksma sularahas. Inimesi õieti polnudki ja kokk ei viitsinud isegi jahust paksu valget kastet soojaks teha. Arvas, et kuum, praetud liha soojendab kastme ise üles ja need mõttetud marineeritud köögiviljad lisandina, ärge neid küll enam inimestele pakkuge. Liha küll kustutas näljatunde ja algselt tahe Saksa nädala raames õunastruudlit mekkida, jäi küll tegemata, kiirustades, pettunult põgenesime lossimägedesse jalutama.


Et sai neljal korral kolmes erinevas hotellis käidud puhkamas, siis vaagiks veidi ka pakutavaid hommikusööke. Pilte on mul küll siin ainult üks, ülejäänud telefonis, mida kätte ei saa, aga iseenesest on hommikusöögi pildid üsna igavad. Kubija hotell-loodusspast inimeste tagasisidet lugedes olin kõige negatiivsemalt häälestatud. Ikka vähe valikut ja halb maitse, mida kõike veel. Tegelikkuses oli Kubija ainukene koht, kus pakuti kahte sorti putru, mitut erinevat kala, leiba, saia valikus, erinevaid maitsvaid määrdeid, nii munavõiet kui toorjuustumääret lisaks võile, makaroni-singisalatit lisaks kodujuustule, hooajalist purukooki ja omatehtud rulaadi lisaks tavapärasele singile, juustule. Arbuusi ja erinevaid mahlasid, maitseveesi ja ehk vaid kehv kohv termoses tõi ebamäärase tunde, aga mitte pettumuse. Kõik maitses hästi. Hotelli köögid arvestavad ikka inimeste arvuga ja kes tuleb viimasena, kas teda peab ootama vaagnatäis juustu või vaid viilukene!?

Võrus külastasime elitaarse interjööriga vanasse postimajja renoveeritud uhket hotelli Georg lausa kaks korda. Köögiosaga apartmendid olid avarad ja stiilsed ja seal oleks võinud ise ka süüa teha, kui ma vaid oleksin teadnud, et ma niisuguse uhkuse endale kinni panin. Nõud ja potid ja pannid olid olemas, keraamilise pliidi kasutusvõimalus ja veekeetja, mille abil kohvi, teed nautida. Aga hommikusöök restoranis Postipoiss tundus esmapilgul tagasihoidlik. Tegelikult polnud millestki puudus. Head kohvi sai valida ise masinast. Maitsvale pudrule sai nii toormoosi vaarikatest kui seemneid, pähkleid uhkest agregaadist peale keerutatud. Külmsuitsulõhe juurde maitses hästi kodujuust ja seemnetega croissandid olid tõesti ülipehmed. Ei puudunud ka viinerid ja praemuna, samuti pakuti kooki, esimesel korral oli õunakook biskviittaignaga ja teisel korral šokolaadibrownie.

Pärnus ööbisime Kurgo Villas. Kodumajutust meenutavas villas, kus kauni sinise veega välibasseiniga toreda haljastusega sisehoovist sai astuda kuulsasse kohvik-restorani Piparmünt. Siin pakuti konservist võetud sprotti ja poe pasteeti, kohvi sai termosest, aga magusas ampsuks oli tore besee nupsuke ja hooajaline biskviittaignaga õunakook. Aga oli head putru, viinerit, peekonit, munaputru ja keedetud muna ja leiva ning saiavalik ning puuviljad. Kõrvallauas einestanud sakslastest mootorratturid täitsid usinalt laua lausa 9 taldrikuga, et head ja paremat ja rohkelt maitsta, et päev oleks tegus. Tore oli ka nende tervitusele vastata. Mis eestlasele väga omane pole, et ruumi sisenedes teisi külastajaid tervitad, mis on ju elementaarne. Interjöör oli hubaselt kodune, mida aga polnud aknast avanev vaade remonti ootavasse naaberaeda, mis aga sinna ikka parata, kardin ette ehk vaid tõmmata. 

Peale veemõnude nautimist Estonia termides, mõtlesime, et kuhu Pärnus sööma minna, et Tegelaste toa moodi ämbrisse ei peaks astuma. Aastate eest käisime alati Härma Grillis, hea koht linnast kodu poole välja sõites, parajalt mõnus hästi tehtud lihatükk, missiis, et värske salat püsis aastaid sama ja erilisi arenguid pold näha. Nüüd seda kohta enam pole. Oleme käinud hoopiski Kaubamajakas Baby Backis ja ei ole pidanud kunagi pettuma. Suudavad hoida oma taset ja saad seda, mida ootad. Minu valitud grillitud seakarree oli väga hästi tehtud, spargel mõnus ja kastmetriibud põnevad. Ja mees ei nurisenud ka millegi üle.

Kogu oma reisi rägastikus käisime ka Lennusadamas Viikingite näitust vaatamas ja tahtsime minna pärast einestama kohvikusse Klaus. Mereäärne pop koht oli rahvast tulvil ja tühjal terrassil oleks olnud istuda tuuline, kuna seltskonnas oli ka mehe vennapoeg. Suundusime siis lähedal asuvasse restoran-kohvikusse Wu Wei, kus laiutas tühjus ja meie väikse seltskonna marakratt sai vabalt liikuda ja asju uurida. Wu Wei on rahuliku meele koht ja peakokk Aare Sild, kui käis toidu maitse ja rahulolu kohta uurimas, ütles, et last ei pea keelama. Nii lendasid meil seal paberlennukid ja oli rahulik omaette head, maitsvat toitu nautida. Mulle meeldis, et kõik oli päris. Polnud mingeid külmutatud köögivilju, mida ikka ja sageli meie toidukohtades kohtad. Krevette võis käe vahelt süüa, mille kaste oli jumalik ja köögivili polnud liiga krõmps. Pärast õhetasime mõnusalt, nagu oleksime veini joonud, kuigi seda ei teinud. Salapärased tulised aasiapärased maitsed. Teinekordki läheks sinna uudistama, et teada saada, kas pelmeenivalik ja kevadrullid maitsevad ka ehedalt.

23. sept 2016

Selge läätsesupp sügise tervituseks

Suvi ulatas sügisele käe. Kauni Eestimaa peal ringi sõites märkad looduses rohkelt kollanevaid metsatukkasid ja sügispruune välju, vahtrapunaseid laike. Lilledes on veel suvelõpupuudet. Kaunitest leekivroosadest värvidest piparkoogipruunini. Hommikul naksab jahmatav jahedus ja enam ei saa niisama pluusi väel kiisudele toitu panna. Suvikõrvitsad kasvatavad kumeraid vilju üle peenrakasti ääre ja erinevates ürtides on väge ja lõhnu. Olen ikka selgete suppide austaja. Üks korralik kuum supp soojendab seest, pühib eemale tööväsimuse, peletab haigusetunde ja täidab tarmukalt kõhtu. Seekord on sügise alguse puhul kummardus läätsedele. Supile saab lisada kõikvõimalikke häid köögivilju. Ja puljongi võib keeta nii kana kui sealihaga, kes lihasööja pole, saab nautida köögiviljade embuses proteiinirikkaid läätsesid.

1 kg sealiharaguud, 1 klaas punaseid ökoläätsesid, 1 sibul, 1 pastinaak, 1 porgand, 2 kartulit, veidi rohelisi aedube, jupp porrut, jupike varssellerit, 4 kirsstomatit, 3-4 küüslauku, 2l vett, meresoola, 1 loorberileht, rose pipart, viie pipra segu, musta pipra terasid, vürtsi, ürte, värsket punet, peterselli, rohelist sibulat, õli

Pane searaguu külma veega keema, eemalda hoolikalt vaht, lase veidi aega kaaneta mustusel välja keeda, enne kui lisad soola ja pipra- ning vürtsiterad. Lase supikogul vaikselt podiseda. Kuumuta pannil veidi õli ja keeruta pastinaagi, porgandi rattad, hakitud sibul ja varsseller ning porru pannilt läbi, lisa potti. Kui liha tundub pehme, lisa korraga kartuli kuubikud, läätsed ja tomatid. Keeda 10 minutit. Lõpuks viimistle supi maitse erinevate meelepäraste ürtidega, rohelisega, purustatud küüslauguga ja jäta supp tõmbama. Paku supi kõrvale head seemnetega teraleiba, küüslaugu viile, sibulat, ingverit, et sügistuul kohe liiga ei teeks.

3. sept 2016

Kohustuslik lestapostitus

Praetud lest tšillise köögiviljaraguu ja värske salatiga
Alkoholivaba õlu on pop - minu uus elu
Lepatriinukogusse lisandunud kaunis alus, millel hoian küll oma akvamariinist ehteid

Suvikõrvitsat ja aeduba tuleb tasapisi peenrakastidest veel
Rukola ja mangoldi lehed kasvavad ka kõrgustesse

Lestal lisandiks siin suvikõrvitsaraguu paprika ja porgandiga ja kodujuustusalat
Küsimus on, miks pole kumbagil pildil minu suurt lemmikut kartulit!?
Kirjutan ikka lestast ka. Vihma niikuinii sajab. Las seened kasvavad. Küll jõuab metsa veel ja veel. Hea Nõva kandi kalamees tõi mulle taas lesta. Alati tuleb ta ootamatult ja kunagi ei tea ega oska kiirelt reageerida, et palju on palju, kui palju lesta siis võtta. 3 kg on vähe, kas 5 kg on parasjagu või tuleks ikka palju rohkem võtta. See viimane variant on vist kõige õigem. Sest hiljem, kui mul käed karedad lesta puhastamisest ja esimesed uhkustavad pildid õnnelikuna Instagrammi postitatud, mitte küll teiste kiusamiseks. Sajab küsimusi, kas rohkem ei saa ja millal jälle too lestasaak tuleb. Lest ajab kõik elevile.


Aga, mida siis lestaga teha? Olen sellest muidugi kirjutanud igal aastal ühtemoodi ja ega tänane jutt vist ka erine. Kuigi olin natuke nukker, kui sel nädalal alanud Terevisiooni toidurubriigis hea kalaonu Hanno lesta fileeris. Muidugi oli seda põnev vaadata ja lihtsusest sai uhkus ise. Aga minu meelest pole midagi paremat sellest rasvavööst, mis just kondiäärtes pesitseb, mis maitseb kuumalt oivaliselt, aga ka jahtunult ja lihtsalt leivaga süües ja iga kondioga lutsutades on lihtsalt õndsuse tipp. Aga kodus võibki ju endale kõike lubada. Tänapäeval on muidugi soolad ka väga muutunud. Kui mõningad aastad veel tagasi soolasid puhastatud lestad ära, siis juba järgmisel päeval praadides võis juhtuda, et lestad olid tulisoolased. Nüüd seda naljalt ei juhtu. Ma tegin toitu oma 5 kilost lestast nädalajagu ja nad ei sooldunud ära. Ikka praadisin täpselt ühtemoodi ja maitses ka samamoodi. Lisanditega sai lihtsalt erinevust toodud lesta juurde. Sest ajarutus polnud aega lesta purki panna ja tarretismarinaadi teha. Samuti ei olnud mul peenrakastis enam niisugust vahvalt vohavat rohelist tilli, et oleks selle lapsepõlve meenutustembu ikka ära teinud, et lestade vahele ohtralt soola ja tilli ja siis peale mõne päevast seismist (võibolla  aega rohkemgi vaja tegelikult) saab lestast ribasid lõigata, see lestakont pehmeneb sooldumise tagajärjel, keedad kartulit kõrvale, kurgi-tomatisalat hapukoorega juurde ja voila, lapsepõlv on tagasi. Aga, mis puudutab kartulit, siis igatsen küll neid aegu, kui olid Vigrid ja Andud ja Andretad. Nüüd saab toitlustuses suve läbi väikseks ja ümaraks kooritud vana Laurat sulfitis nõrkemiseni, vastikult magus, juba lõhn on rõve, kui see potti pannakse, rääkimata söömisest ja seda rikutud maitset ei päästa ka ahjus kauniks ja krõbedaks küpsetamine.
Koju olen muidugi ostnud kättesaadavaid juhuslikke varajasi kartuleid külapoest, mis on ka üsna maitsetud ja niisugust ülihead efekti ja tunnet, mis värske kartuli söömisega tavaliselt tuleb, on jäänud sel aastal küll saamata. Ei aita sulavõi ega ohtralt tilli. Sügisel peab tarku valikuid tegema, mida säilituseks osta. Aga lestapiltidel oli kartul siiski kaadri taga. Kuna keedetud kartulit oli külmkapis küll, siis sai lisandiks söödud teda lihtsalt külmana. Minul see teinekordki tasakaalustab tugevaid maitseid, kõlab võibolla veidralt.

Lesta juurde sobib hästi ka alkoholivaba õlu. Tõusin ka ühel suvepäeval üles ja mõtlesin, et teeks tervisele pai ja kampaaniaid ootamata, väikese pausi, maksapuhastuse. Põnev on siis poes ka uurida alkoholivaba elu. Eks sügishakul tehtud õunamahl on kindlasti ka hea kraam, aga alkoholivabad õlled, siidrid, veinid ja šampused on ka täiesti poeriiulis olemas. Ikka viinamarjadest, õuntest, tsitrustest ja humalast tehtud. Nii et valikuid on palju. Ja neid jagub kõikide erinevatele maitsetele ja vajadustele.

Selge sügisandidega supp kanatiibade ja metsaseentega


Kuigi vaagisin ammu juba peas kohustusliku lestapostituse kirjutamist, mõtlesin ja vaatasin oma iga aastased lestapostitused üle, et mis sellest praetud lestast ikka ja jälle kirjutada. Sama võiks ju kehtida seentegi osas. Sügise saabudes on kuum teema ikka, kas on hea seeneaasta, kes mida korjanud on ja otsitakse õiget infot mõne tundmatu leitud seene osas. Marinaadid ja sissetegemise tehnikad on ununenud ja kui pool päeva metsas ringi uidatud ja teine pool köögis rassitud puhastamise, sorteerimise, leotamise ja kupatamisega, lähevad ikka seened ju pannile, et head kastet keeta. Seda esimest ja head.

Peale meie perekoera Rexi surma, pole ma seenel käinud. Pole tahtnud sinna metsa minna, kus alati Rexiga jalutasime. Pohlaparadiisi, mis asub siinsamas kodunt mõnekümne meetri kaugusel. Sel nädalal võtsin end lõpuks käsile. Mets on muidugi ajaga muutunud. Korjasin pohli, pistsin kesksuvest jäänud mustikaid suhu ja otsisin seeni. Uhked kitsemamplid valge kärbseseenega kõrvuti. Ülekasvanud telliskivivärvi pilvikud ja väiksed sambla seest välja pugevad kollakad kübara kerad. Kastanpruunid mehised männiriisikad, mu lemmikud. Aastate eest siin kukeseeni eriti ei olnud. Nüüd paistavad hariliku kukeseene erkkollased laigud sambla seest kaugele. Kukeseened minu meelest kasvavadki nii, et teinekord võid terve perekonna sambla seest õrnalt kahlates välja rohida. Ühe pruuni sametpuraviku leidsin ka. Ja rida tundmatuid seeni pistsin seekord korvi, et hiljem kodus neid uurida, tuvastada. Kuigi see tarkade raamatute lehitsemine võib viia selleni, et hakkadki kahtlema ja viskad väärt seened ka minema. Aga eks ikka peaks kehtima niisugune kuldreegel, et korja neid seeni, mida hästi tunned. Nii viskasin punakad liimikud minema ja ühed riisikalised, kuna ei suutnud päriselt välja mõelda, millega tegemist ja raamatutest polnud ka abi. Ja 3e ülejäänud tuvastatud seene nimed on juba ununenud. Männiriisikad panin vette ligunema. Ühte kaussi puhastasin ja lõikasin väiksemaks erinevad pilvikud. Ja järelejäänud kukeseentest, kitsemamplitest ja uhkest puravikust otsustasin suppi keeta. Selget ja head, appi võttes ka ikka kanaliha ja sügisesed köögiviljad.

600 g kanatiibasid, 2 l vett, 1 suur kartul, 1 suur porgand, 1 suur sibul, paar küüslauku, veidi rohelisi aedubasid, paar kirsstomatit, väike suvikõrvits, veidi loorberit, rose pipart, musta pipart, Provence ürte, meresoola, õli, maitserohelist

Pane kanatiivad külma veega keema, riisu vaht, pudista potti loorberileht, erinevate  piparde terad ja puista veidi soola. Lisa tükeldatud aedoad. Haki sibul ja viiluta porgand. Aja õli pannil kuumaks ja keeruta sibula- ning porgandisegu pannilt läbi, lisa seened, raputa veidi soola peale. Lase veel väljuda seentest ja keeruta kõike veel rõõmsalt ja lisa kastrulisse kana juurde. Las supp vaiksel tulel podiseb. Mul oli tõeliselt mini suvikõrvitsake, viilutasin selle ja panin koos kirsstomati sektoritega ka supi sisse. Lõpuks ka kartuli kuubikud. Maitsestasin veel erinevate ürtidega ja viimaseks karastasin purustatud küüslauguga ja keerasin kuumuse välja. Seeneleemega puljong tasahilju tumeneb ja annab oma mitmekülgset rikkalikku maitset mõnusalt välja. Nii hea supp sai, ise olin ka üllatunud. Kuna rohkem olen seenesuppe teinud kruubi ja sealihaga kahasse tummiseks keetes või teine minu lemmik ja sageli sügiseti valmistatav, veerandosa hapukapsaga metsaseenesupp.

Pilvikud praadisin sibulaga koos läbi ja tegin teisel päeval lihtsat kastet ribi ja kartuli juurde. Männiriisikate kupatamisaur köögis aga äratas hinges sügisetunde. Nii juhtub alati.

11. aug 2016

Roheline suveohe

Suitsuahvena salat suvikõrvitsaraguu, kartuli ja värskelt soolatud kurgiga rohelisel salatipadjal

Suitsuahvena salat sai krooniks veel kodujuustu, mõnusalt hapukad punased sõstrad ja poolvedelad munad, millest valgus salatile siidine kaste

Värskelt soolatud kurgid, kus kübeke ka koriandrit

Kas oled rohelisi, õigemini kollaseid, tikreid soolase toidu juurde proovinud!?
Suvikõrvits rukola ja värske kartuliga
Kodujuustusalat värske kurgi ja kirsstomatiga ja rohkelt hakitud rohelist otse peenrakastidest

Selles rohelises eines oli suvi täielikult kohal

Esimesed rohelised aedoad keerutasin suvikõrvitsa ja porgandiga pannil suussulavaks lisandiks ahjukanale
Salatis on lisaks rukola, mangoldi lehtedele nii koriandrit, tilli kui rohelist sibulat, värskelt soolatud kurgid kaanonis värske kurgi ja kirsstomatiga

Üle mitmete aastate õitsevad mu aias taas värvikad gladioolid

Milline lill valitseb augustikuus aias!?

Rohelises suveohkes on tegelikult momendil väga palju värve

13. juuli 2016

Tšillised kanatiivad suvikõrvitsaraguu ja rohelise salatiga, mida kroonib avokaado. Suveõhtu ehtne toit


Seitsmevennapäev ennustab aina vihma. Vaatan, kuidas oblika looduslik vars muruplatsil aina pikkust viskab. Ja jälle tuleb vihm. Kasvataks sel aastal muruplatsi heinamaaks, kas peab olema koguaeg nii rohitud, niidetud, korras kõik!? Tore oleks ju mõelda, et ka armsal, vahel küll tüütul putukamaailmalgi on oma elu. Ja kuidas ma peale vihma pelgan tigude peale astuda. Aga siis tuleb valge inimene päris maailmast ja ütleb sulle, et nad muidu söövad kõik su lilled ja taimed ära. Rukola kallal oli ka käbe koi, armastan rukolat, olin üsna õnnetu, lehed olid auguliseks söödud, aga tundub, et koiliblika tööst hoolimata rabeles rukola sellest välja, on õide puhkenud ja õite alt leiab ka korralikke lehti salatiks toidu sisse. Hiljuti tegelesin tööl taimetoidu menüü koostamisega rahvusvahelisele tantralaagrile. Arvasin, et mulle jääb rohkem külge vahvaid toite läätsedest, mungoast, kikerhernest, aga kui neid tooraineid kodus sul pole, ega siis ei tee ju ka. Ikka teed seda, mida armastad, millega harjunud oled.

Suvikõrvits, rukola, koriander - on mu suured lemmikud. Ma vist elan üsna põhjamaises kliimas, sest mul veel suvikõrvits isegi ei õitse. Ja kui loen, et kellegil on mustsõstrauputus, siis minul on marjad kõik veel toored. Aga suvikõrvitsat saab ju poest ka. Aga kõik värske maitsekas roheline, saab peenrakastidest nopitud. Olen korjanud kimpu koriandrit, peterselli, tilli, rohelist sibulat, erinevaid salatilehti, rukolat, spinatit ja lihtsalt kõik ära hakkinud, nii sooja toitu lisanud kui värskelt peale saputanud. Lillepeenras kasvab mul ka oregano ja kasutust leiab harva. Ei teagi miks. Nüüd lubasin endale, et seda väekat, kaitsvat taime lisan rohkem toidu sisse ka.

Nii saigi pandud kanatiivad lihtsasse tšillisesse marinaadi. Selleks kasutasin näiteks fetajuustupurgi järelejäänud maitseõli, õunaäädikat ja tšillikastet, tšilli veskist ka osavaid tiire, Provence ürte ja roosat soola. Paar tundi maitsestumiseks on täitsa piisav. Ahi 250 peale ja kui sobiv kuumus saavutatud, siis punakastmes tulised tiivad lähevad ahju. Samal ajal ettevalmistasin värske kartuli, porgandi ja panin keema. Ja wokpannile veidi kookosrasva ja sinna korraga suvikõrvitsa pooleks lõigatud rattad, kahe porgandi laastud, pool punast sibulat, veidi kirsstomateid, keerutan need kõik läbi, lisasin taas Chili Explosioni veskist tuld, Vahemere ürte, roosat soola ja kui kuumuse madalaks keeran, lisan ka rohkelt küüslauku. See annab niisuguse õige maitse suvikõrvitsale. Armastan ikka öelda, et suvikõrvits nõuab lausa küüslauku ja baklažaan juustu lisandiks. Värskesse salatisse rebisin 5 erineva salati lehti, viilutasin kurki, hakkisin punast sibulat, veidi kirsstomateid ja üks küps avokaado viiludena. Ja ikka koriandrit ja oreganot ka julgelt. Ka sinna kasutasin fetajuustupurgi maitsestatud oliivõli, õunaäädikat, erinevaid maitseaineid. Suhkur jäi ka nüüd mängust välja. Kuigi mõtled, et muidu ei tule õiget tasakaalu maitsetes. Aga tuleb küll. Ja kogu see roheline rikkus hakituna veel suvikõrvitsaraguule ja ongi kõik valmis. Ja külmapärlenduses klaas valget veini. Ja las sajab suveõhtul ja päeval vihma, kui nii on määratud.