Otsing sellest blogist

18. veebr 2021

Krevetisalat kartuli ja värske rohelise hernega


 Enne, kui vürtsikilu kuldkollase munasisuga ja krõmpsuva rohelise sibulaga heal rukkileival meie meeleolukad sotsiaalmeedia kontod vallutab tähtsal päeval Eestile, võiks midagi õige hõrku ja head lauale panna, kui Eesti Laulu poolfinaalid täishoo saavad. Et asjal on rahvusvaheline mekk juures, ei hakka kilu ja kamaga veel jändama. Krevetid on alati mu ühed lemmikud olnud hoolimata teadmisest, kuidas neid püütakse. Enamasti olen krevette sobitanud värske kurgi, sibula terava ja lihtsa munaga. Tänane salat aga sai niisugune:


1 suur karp(200 g) krevette soolvees, 4 keedetud muna, 2 marineeritud kurki, 1 väike sibul, 2 keedetud kartulit, 100g külmutatud värskeid herneid, tilli, head majoneesi, soola, piprasegu, ürte


Hea on siin kasutada alles jäänud keedetud kartulit, kui aga pole, keetke mõni kartul. Samuti tuleb keeta 4 muna. Jahutada ja koorida ja riivida nõrutatud krevettidele. Külmutatud värsket hernest kuumutage ka keevas vees mõni minut ja valage külma veega tsahh üle. Hakkige sibul, kurk ja kartul ja segage kõik hea kvaliteetse või enda tehtud majoneesiga kokku. Lisage maitserohelist ja maitseaineid, tsipake soola. Maitsete kiiremaks välja toomiseks võib majoneesi hulka ka valada krevettide soolvett. Nautige mõne hea viineri, toorvorstiga või tänulikes rukkipesades, kuhu nad sobivad ka suurepäraselt. Juurde tujutõstev külm prosecco. Ja pöidlad pihku, et lemmikud edasi pääseksid! 

15. veebr 2021

Hernesupp sea pehme ribiga



Hernesupi keetmise aeg on taas käes. Pagarikodades kerkivad kuklite kohevad tainad ja keerduvad lumivalgeks vahuks vahukooremäed. Mina kukleid ise ei tee, küll aga võtsin täna ennatlikult käsile oma lemmik hernesupi tegemise. Teen eranditult alati selge leemega suppi toore lihaga. Lihaks ei pea olema alati siga, võib ka kanaga keeta. Leemele annab ikka selle õige maitse herne iseloomulik maitse ja valitud köögiviljad ja kindlasti küüslauk. Enamasti liiguvad retseptid tummistest suitsulihaga hernesupi variantidest. Kus kindlalt pajas ka odrakruup. Olen teinud nii kruubiga kui ilma, sest kruup meeldib mulle väga. Soomlaste hernesupi arutlustes märkasin sõrmeviibutust porgand supist kindlasti välja jätta. Ja venelastel hoopis paugusupiks saamise vältimist üha korduvast herneste külma veega keetmisest ja vahu riisumisest ja siis alles suitsuste pehmete searibi kontide ja köögiviljadega kokku keetmisest. Endal mul meeldib alati tagasi minna lapsepõlve, kui hernesupi kooslusse kuulus ka kindlasti kaalikas. Kaalikas oli kevadeks kõige rohkem vitamiine alles. Tõeline C-vitamiini pomm. Ja kindlasti on minu selge leemega hernesupis ka kartul. Aga kui vanasid retsepte sirvida võib ka suppi keeta nii sealiha kui suitsuliha, -kamara ja -kontidega koos, tulebki põnevavam maitse. Moodne köök teeb kevadiselt helerohelist püreesuppi hernest krõbeda peekoniga. Eestiaegne aga keedab nutikalt hoopis tooreste seajalgadega, et saaks vastlavurri juba kiirelt valmistada. Siingi blogis üks selline retsept juba kirjas. Aga poeski on riiulitel rikkalik valik hernesuppe igale maitsele. Mu rekkajuhist mees kiidab Salvesti suitsulihaga varianti, väljakujunenud lemmikut. Ja kindlasti tuleb siia heietuse lõppu lisada, et minugi vastlasupp valmib ikka ja ainult rohelistest kuivatatud hernestest. 


500 g Veski Mati rohelist hernest, 0,750 g Saaremaa lihatööstuse sea pehmet ribi, vett, 4 kartulit, 3 porgandit, 1 kaalikas, 2 sibulat, 4 küüslauku, jupp ingverit, veidi porrulauku, värsket tilli ja peterselli, soola, loorberilehte, vürtsi- ja pipraterasid, nelki, koriandrit, sinepiseemneid


Pane kuivataud rohelised herned paariks tunniks vette ligunema. Kui ainult mõned tunnid leotada, siis ei lagune hernes ära, vaid koor lööb kergelt lahti ja supis on niisugused nunnud ümarad hernepallid mitte lagunenud sodi. Loputa hernes siis veel läbi mitme vee ja pane koos ribilihaga potti. Kalla peale nii palju külma vett, et oleks kõik kaetud. Eemalda hoolikalt vaht. See pole üldse tüütu tegevus, vaid nagu mõnus meditatsioon, kui muudkui liigutad õrnalt vahukulpi supipinnal ülesmulksuva vahu suunas ja mõtled peas ringisagivaid mõtteid selgeks. Kui enam vahtu ei tule, puhasta salvrätiga poti äär ja keera kuumus kõige madalamaks. Lisa potti kohe mõned loorberilehed ja vürtside terad ja muud meelepärased maitseained ning lase supil tunnike rahulikult valmida. Kui hernes hakkab kergelt juba pehmenema lisa tükeldatud köögivili. Alati ei pea rasvaines passeerima, sest supis on niigi piisavalt rasva ja teinekord on supi lõppmaitse palju parem, kui kiirelt pannilt läbikeerutatud pehmenenud köögiviljaga. Porru valget osa ja pool maitserohelist lisan lõpu poole, kui supp juba peaaegu valmis. Kõige lõpuks timmin veel maitset soolaga ja lisan purustatud küüslaugu koos peterselli ja tilli rohelisega ja keeran supil kuumuse välja ja lasen maitsetel tõmmata. Lõikan liha väiksemaks, krõmpskondi söömise või siis eemaldamiega saab juba iga sööja ise hakkama. Maitsed on inimestel erinevad, kes sööb hoopis piimaga, nagu mu armas lahkunud Toidutare kirjasõber seda tegi või sinepiga või tänapäevaselt hoopis mõne laagerdunud kõvajuustuga. Aga kindlasti hea teraleib küüslaugu ja ingveri viiludega kuulub supi kõrvale. Mul viimasel ajal kombeks kõik supid üsna paksuks keeta. Eks alati on abiks kuum keedetud vesi, mida võib kohe lisada või järgmistel kordadel üles soojendades. Aga võibolla ka see tänavune mõnusalt karge ja lumine talv nõuab hoopis tummisemaid suppe, et oleks ikka jaksu lumiselt mäelt pika liu laskmine ette võtta. Vitaalset vastlapäeva!!!
 

2. veebr 2021

Kohustusliku kuuma supi aeg

                                                                 Linnuliha seljanka
                                                                Kurkumist kollane kanasupp tomatiga
                                              Põldoasupp kruubises leemes ribilihaga - parem kui praad
                                          Valgete kuningubadega supp pehme ribilihaga 


 

                                                      Kodune rekkamehe vorstisupp
                                       Hapukapsasupp kana ja kahe peki verikäkiga
                                 Hapukapsasuppi süüakse Harjumaal külma kartulipudru lisandiga

Supi keetmine on minu jaoks nagu meditatsioon. Ja niisugused talvised lumerohked ilmad lausa nõuavad lõuna lauale kohustuslikku kuuma suppi. Kas on midagi mõnusamat, kui talve võlumaal sumbata lumises metsas, uurida kitsesõra kirjasid metsarajal või jänesehaake üle lumevallide. Lasta kallima tugevatel kätel end lumehangedest päästa. Metsavaikuse kõrval on kauneim heli karge lume krabisev krudin saapatalla all. Lumekuhilad oranžidel kibuvitsamarjadel nagu vahukooremütsid. Ja vahel imetled lumise põllu pealt üles kerkivat udu nagu loori, mille sisse tahaks mähkuda. Selle talve lumised rõõmud on lahked kõigile, suusa- ja kelgumägedel on lakkamatu laulupidu. Sulalume päevad kutsuvad lumememmi ja -linnasid meisterdama. Talv oma suursuguses ilus heleda valguse ja puhtusega looduses teeb südamele ainult pai. Mul on lapsepõlvest ilus mälestus, kui käisime perega talvekuudel isa töökoha puhkemajas Nelijärvel. Kuidas suured mäed said suusatades, kelgutades ruttu väikesteks. Ja kui külmast punaste põskede ja lumest märgade kinnastega sai õnnelikult, aga väsinununa lõpuks naabrilastega tuppa tuldud, pold midagi paremat sidruniga teest ja kuumast heast kausitäiest supist. 


Linnuliha seljanka


6 kanakintsu, vett, 200g hapukapsast, 4 hapukurki, 2 porgandit, 1  suur sibul, 2 tomatit ja tomatihoidist, õli, kodust seenehoidist, oliive ja kappareid, 2 kartulit, hapukurgi soolvett, ahjulinnu jääke, suitsukana või -parti, 2 loorberilehte, 5 vürtsitera, 5 pipratera, paprikapulbrit, ürte, soola, suhkrut, küüslauku

Pane kanakintsud külma veega keema, riisu hoolikalt vaht. Puista loorberilehed ja maitseaine terad potti. Tükelda või riivi köögivili. Kuumuta pannil õli ja keeruta porgand, sibul ja hapukurgi tükid pannilt läbi. Lisa suppi kõigepealt hapukapsas, siis pannilt köögiviljasegu. Muidugi võib kasutada supis ka ahjukana või ka mõne muu linnu, pardi, hane jääke lisaks ja suitsutatud tooteid, mis rikastavad seljanka lihast sisu. Kui hapukapsas hakkab pehmenema lisa kartuli kuubikud, meelepärased seened, oliivid ja kapparid. Kui kasutad toorest tomatit, haki väiksemaks, lisa potti, võib kasutada ka kodust tomatihoidist või poe purustatud tomateid, kui neid ei ole, siis mõni lusikatäis tomatipastat. Maitsesta soola, suhkruga ja timmi maitseid vajadusel hapukurgi soolveega. Lõpuks lisa ürdid ja purustatud küüslauk ja keera kuumus välja ja lase supil seista ja maitsetel süveneda. Mul meeldib koduste suppide puhul nii, et ma ei tükelda vahel liha ja tõstan selle kanakintsu tervelt kaussi koos supiga. Supp ja praad oleks nagu üheskoos. 


Kurkumist kollane kanasupp tomatiga 


4 kanakintsu, vett, 1 porgand, 1 sibul, õli, 5 kirsstomatit, 2 küüslauku, soola, kurkumi, ürte, piprasegu

Pane kana külma veega keema, riisu hoolikalt vaht. Tükelda porgand ja haki sibul, kuumuta pannil õli ja passeeri kergelt, lisa kurkum. Kalla kollane kaunis segu potti. Kui kana pehmeneb, lisa kartuli kuubikud ja tomati tükid. Maitsesta ürtide, pirpasegu ja soolaga. Purusta noaseljaga küüslauk ja lisa supile ja keera taas kuumus välja. Nii iga supitegu lõpetades saab õige maitse küüslaugust kätte, seda tunned ka kohe lõhnast. See kanasupp on mõnus vaheldus kana-nuudlisuppidele, et nuudlid on siit lihtsalt ära jäetud. 


Põldoasupp kruubises leemes ribilihaga


1-1,2 kg pehmet sea ribiliha, vett, paar peotäit põldube, kruupi, 1 porgand, 1 sibul, paar kartulit, loorberit, vürtsiterasid, musta pipart, piprasegu, ürte, soola, küüslauku


Selle supiga on küll nii, et kui tuleb põldoasupi isu, tuleb kuivatatud põldoad eelmisel õhtul ligunema panna. Kruubi võib ka samal hommikul vette panna ja siis enne supile lisamist ta mitu korda läbi pesta. Seda suppi keedan ma nii loomaliha kui sealihaga. Supi keetmiseks kasutan ikka soodsamat toorainet ja pigem siis ikka supikogu. Aga Saaremaa lihatööstusel on mõnus pehme ribiliha kenasti ära pakitud, sellest saab ka väga hea supi. Pane ribiliha külma veega keema, riisu hoolikalt pinnale kerkiv vaht. Seda võib tulla päris palju ja läheb veidi aega. Siin võib kasutada ka nn salvrätitehnikat lõpuks, et puhastad puhta köögipaberiga poti vahuse ääre ja lased järgmisel paberil ka puljongisse kukkuda, siis eemaldad selle ja ta võtab kaasa ülearust rasva. Muidugi võib supi valmides liigse rasva ka pealt ära tõsta, kui ei soovi. Suppi soojendades järgmisel päeval saab ka lihtsamalt, eemalda hangunud rasv täiesti. Kui vahust potiäär puhas, lisa maitseained ja leotatud põldoad. Lase vaiksel tulel neil keeda. Porgandi ja sibula võib suppi ka ilma passeerimata panna vahel. Kuna rasvainet leemes piisavalt porgandi kasulike vitamiinide omastamiseks. Kartuli võib põldoasupist ka ära jätta. Kruubi kasutamine teeb peaaegu kõik supid üsna tummiseks ja paksuks. Kui seda alati ette näha, siis võiks lisada piisavalt vett. Aga ei juhtu ka soojendades mitte midagi, kui veidi kuuma vett lisada. Timmi maitseid erinevate piparde, ürtide, soolaga ja lisa taas lõpus korralikult küüslauku. Olen ennegi siin blogis põldoasupi kohta kirjutanud, et parem kui praad. 


Valgete kuningubadega supp pehme ribilihaga


1-1,2 kg Saaremaa pehmet sea ribiliha, 1 suur porgand, 1 suur sibul, 2 purki valgeid kuningube, 2-3 kartulit, jupp varssellerit, 2-3 küüslauku, soola, loorberit, pipart, vürtsi, ürte, piprasegu


Pane ribiliha külma veega keema, riisu vaht. Lisa maitseaineid, lase lihal madalal tulel vaikselt podiseda. Tükelda porgand, haki sibul, soovi korral keeruta need pannilt rasvainest läbi, lisa supile. Nõruta oakonserv vedelikust. Kuna ma tahtsin selget suppi, siis ei soovinud vedelikku kasutada, aga muidu tummisuse eesmärgil võib oad lisada koos vedelikuga. Samal ajal lisa suppi ka kartuli tükid. Keeda kõik pehmeks. Maitsesta jälle lõplikult nii ürdi- kui pipraseguga. Krooni maitset küüslauguga. Selleski supis olen jätnud liha tükeldamata. Kellele meeldib krõmpsutab ka pehme ribiliha valge krõmpskondi ära, loodetavasti tuleb kollageeni siis kuhjaga. 


Kodune rekkamehe vorstisupp


1 pakk suitsusardelle, 300 g suitsuvorsti , vett, kodust seenehoidist, 1 sibul, 1 porgand, 2 kartulit, kodust Toome salatit, küüslauku, loorberit, vürtsi- ja pipraterasid, ürte, paprikapulbrit, 1 purk tomateid


Kuna mu mees on rekkajuht ja aeg-ajalt toob oma Euroopa sõitudelt toidukotis tagasi nii sardelle kui erinevaid vorste, siis tihti keedan sellest mõnusa vorstisupi. See valmib väga lihtsalt ja ka uuesti soojendades läheb aina paremaks. Pane kartulid veega keema. Keeruta pannilt läbi sibul ja porgand, lisa potti. Tükelda sardellid ja suitsuvorst, pane potti, lase vaikselt keeda. Mina kasutasin selles supis seekord niisugust ise tehtud seenehoidist, kus on nii porgandit, sibulat, tomatit, mida nimetatakse ka seeneseljanka põhjaks. Et see supp sai sibulat, porgandit topelt. Veidi ka kodust Toome salatit, aga kasutada saab ka marineeritud kurki või soolakurki. Ja tomatihoidisena olid mul suured piklikud ploomtomatid omas mahlas. Need lõikasin väiksemaks. Maitsestasin loetletud maitseainetega ja jälle küüslauk kõige lõpus.Vahel olen isegi nii teinud, et sööme seda suppi alles järgmine päev. Siis ka ei soojenda tervet potitäit, vaid väiksemas potis mõned mõnusad kulbitäied. Supp valmib tänulikult kiiresti, tulelt maha ja küla vahele mehega uusi metsanurki ja lumist muinasjuttu nautima. 


Hapukapsasupp kana ja kahe peki verikäkiga 


6 kana pooljalga, vett, 500 g hapukapsast, 1 porgand, 1 sibul, 3 küüslauku, 2 dl kruupe, soola, suhkrut, loorberit, vürtsi- ja pipraterasid, ürte, jupp ingverit, 1 rull Oskari kahe peki verikäkki 

Pane kana keema külma veega, riisu hoolikalt vaht. Lisa hapukapsas, riivi lisaks porgand, haki suur sibul ja pane paar küüslauku koos kuuega potti. Veidi leotatud kruubid loputa mitu korda külma veega ja lisa ka supipotti. Puista sisse ka maitseainete pukett ja lase vaikselt podiseda. Kui kapsas kergelt veel krõmpsub, maitesta lõplikult soolaga, täiusta suhkruga ja vajadusel lisa sorts õunaäädikat. Lõika verikäkk viiludeks ja pane supi pealispinnale keema. Lõpuks lisa veel maitserohelist, ürte ja küüslauku. Kui supp tundub liiga paks, lisa kuuma keedetud vett. Verikäki sildil oli tärniga märge, et tegemist on nii küüslaugu kui Ungari pekiga. Nostalgiline mõelda, et kunagi sai mõlemat pekki ka kodus ise teha, kui kodune sealiha realiseermist nõudis. Ühele tuli rikkalikult soola panna ja küüslaugud sisse pikkida ja teisele lisaks soolale parikapulbriga ümbritseda. Ja, kui piisavalt olid need tükid seisnud, siis sealt imeõhukesi viile lõigates need lausa sulasid suus. Hapukapsasuppi aga söön mina lapsepõlvest sisse juurdunud harjumusega. Eelmisel päeval tehtud külma kartulipudruga. Nii hea. Ja verikäki maitse viis ka tagasi lapsepõlve. 


Supitegu võib tunduda tüütu ja aeganõudev. Aga mulle on ta nagu meditatsioon. Mulle meeldib suppi keeta. Koostisosasid kokku sobitada. Hakkida ja maitsestada. See on üks meeletult mõnus meeldiv protsess. Ja milline hea tulemus. Sageli tõstan purgitäie kuuma suppi kohe kõrvale ja mees saab sõitu selle kaasa. Aga kui potitäis maha jahutatud, siis on teistel päevadel lihtne väiksemas potis paras ports üles soojendada, aga päris mitte keema lasta. Lisanditeks meeldib meile head kodumaised teraleivad, rohke küüslaugu, sibula ja ingveri lisandiga. Kui küüslaugu järgi lõhnata hiljem ei soovi, võib leivale head toorjuustu määrida. Nii et supipotid tulele, kui supp valmis, siis lumistele radadele nii maal kui linnas. 







28. okt 2020

Hautatud veisekaela lõigud porgandi ja magusa paprikaga


 Kindlasti ei ole ma nüüd taimetoitlaseks hakanud. Lihatoite teeme ikka regulaarselt. Ja heameelega jagan kiitust Tüdrukute lihapoe aadressil. Külastasin kauplust esmaspäeva hommikul. Letis värskus ja mitmekülgsus. Müüja saabus kiiremini, kui mu pea jõudis juba seapõsest ahjukartulite ja porgandi ning kõrvitsaga krõbeda kamaratriipudega ahjuroa teha. Aga pilku ma ei saanud veisekaela lõikudelt. Lihav matsakas peopesasuurune lihatükk väikese kondiäärega. 4 suurt kaunist lihatükki kaalus umbes 1,3 kg ja kaks tublit toidukorda kahele inimesele erineval päeval olid hooleta. 

4 veisekaela kondiga lõiku, 2 sibulat, 2 porgandit, 1 magus paprika, 5 küüslauku, 2 spl jahu,   2 dl kohvikoort, soola, piprasegu, 1 loorberileht, pipra- ja vürtsiterasid, paprika pulbrit, maitserohelist, õli, vett

Pane veekeetjaga vesi keema. Kuumuta pannil õli. Võta hautise jaoks suurem kastrul, vala keev vesi sinna ootele. Kui pann kuum, pruunista liha igalt küljelt, kui käel rammu, pruunista ka neid lihaotsi, mis pannil ise ei seisa. Maitsesta soola, pipraseguga, tõsta järjest potti, kui keema tõuseb, keera kuumus maha. Keeruta lihaselt pannilt läbi ka hakitud porgandid ja sibulad ja kalla pannisisu potti, viska potti ka vürtsid, pirpaterad, paprika pulber ja loorberileht ja lase madalal kuumusel lihal haududa paar tundi, kuni liha hakkab kondi küljest lahti tulema. Lõpus lisa  magusa paprika ribad.  Kastme jaoks sega jahu kohvikoorega tassis siledaks ja vala ühtlaselt segades potti. Hauta 10 minutit, et jahu saaks läbi küpseda. Alati, kui jahu lisad kastmesse, pead arvestama, et roog ei ole kohe valmis, vaid jahu tahab paisuda, valmida.  Purusta küüslauk ja haki petersell, till, lisa lihale ja pane potile kaan ja keera kuumus päris välja ja lase roal maitsestuda. Serveeri kartulipudru või keedetud kartuli ja köögiviljaraguuga. Leia kapist üles hea sinep. 

Lühikese leemega köögiviljad


 Kollakirjuid vahtralehti on vihmamärg rohi täis. Sügise hall valgus on pilvevati sees peidus. Aga õhk on tegelikult soe. Ja suvelillede oranžikirju kuninganna kress utsitab veel oma viimaseid õisi, enne kui öökülm nad neelab. Rooside roosad õied õitsevad nastoilises rahus mitmendat ringi, pole neil peitu pugemisega kuhugi kiiret. Peenrakastides on salatiroheline hakanud omaette elu elama, pikaks veninud salatilehed ja õied seemneid vormimas. Keegi neid enam ei söö. Vajadus on ahju tuli teha. Ja taldrikul auravaid roogi nautida. 

Üks lühikese leemega köögiviljade postitus siin blogis on, hea pehme ribilihaga. Seekord on täitsa ilma lihata taldrikutäis. See pole nagu köögiviljasupp ega ka mitte ühepajatoit. Ongi maitseka lühikese leemega köögiviljad lihtsalt. 

Veerand värsket kapsast, 2 kartulit, 2 porgandit, jupp varssellerit, tükike ingverit, 1 sibul, 1 küüslauk, maitserohelist, soola, 1 loorberileht, mõni vürtsi- ja pipratera, vett

Pane kapsalohud veega keema, lisa porgandid ja sibul, sellerivars, kartulid ja ingveritükike. Kõik köögivili jäta suuretükiliseks. Maitsesta loorberilehe, vürtsi- ja piprateradega, mõõda mõõdukalt soola. Lase köögiviljal valmis haududa madalal tulel. Puista üle maitserohelisega ja hellita küüslauguteravaga ja keera kuumus välja, lase maitsetel veidi tõmmata. 

27. okt 2020

Millal tegid viimati piimasuppi pehmete munapilvedega!?


 Ilmad on hallid ja rõsked. Kuum lihtne piimasupp tuletab meelde lapsepõlve varahommikuid vanaema juures maal. Piimasuppi võib süüa varajaseks hommikuks ja kõht püsib pikalt täis. Tummiseks lõunaks, kui köögivilja ja liha järele puudub isu. Ka kergemaks õhtusöögiks, maiustades juurde soolalõhe saia või nostalgilist vorstileiba või koguni klassikalist kilivõileiba muna ja sibulaga. 

1 l piima, vett, 2 dl väiksemaid makarone, 2 muna, 2 tl kartulijahu, soola, suhkrut, võid

Pane paraja hulga veega makaronid keema. Kui paar minutit on pasta valmimise lõpuni, lisa piim, kuumuta ettevaatlikult. Lõõ munad tassi ja sega kergelt kartulijahuga. Kui piim tõuseb keema, keera kuumus maha ja libista munasegu potti. Maitsesta vähese soola ja tasakaalusta suhkruga. Lisa või. Pehmed munapilved tõusevad pinnale. Serveeri suppi mõnusa võisilmaga. 

Kas tuli lapsepõlv meelde!? 

23. okt 2020

Seenejuttu ja seenesuppi

Vahtralehevärviline sügismaal

Seeneraamatute kõrval kulunud äärtega kodune kokandus kaasavara

Saagu suppi

Sügisel on metsas ka punavaid pohlasid ja vitamiinipommist kibuvitsasid

Lihtne seenesupp kartuli ja maitseviljadega ja kuldkollase kõrvitsaga

 Et kaks süldipostitust siin blogis taas kokku ei saaks, kirjutaks üle pika aja hoopis seentest. Ma väga armastan seeni. Ja eks aastad on olnud erinevad. Vahel käid rohkem metsas ja võibolla teine seenesügis üldse mitte. Sel aastal ma murdsin endas mingit üksi metsamineku vastumeelsust. Kui sellest üle sain, oli ilusa ilma korral tung metsa seenele minna juba ülisuur. Mu kodu lähedal on kena männimets, mida hellitlevalt olen ju pohlaparadiisiks nimetanud, millest mu teine blogigi kunagi nime sai. Ega mul lapsepõlvest mingit seenekorjamise mälestust suurt pole. Marjadega on teine teema. Aga seenel ma lapsena ei käinud. Et kõik teadmised seentest olen oma täiskasvanuea ajal saanud ja endale selgeks teinud. Uurides ja tutvudes ja lugedes raamatuid ja miks mitte ka tänapäeval googeldades. Kuigi mäletan ka pruuniks võidunud äärtega Eesti Naise väljalõikeid, kus seene marinaadide ja säilitamise retseptid kirjas. Ja korjanud olen ikka neid seeni, mida siis männimetsaalune pakub ja mida ma tunnen. Meil siin kasvab erinevaid üksikuid matsakaid puravikke ja mitmeid pilvikuid, õlgkollaseid kitsemampleid pärlmutriläikelise valge kirmega, oranže porgandiriisikaid, mis kavalalt lausa teeraja ääres peidus. Pruunikübaralisi männiriisikaid, mille kupatuslõhnast pole paremat asja sügisel köögis. Erkkollaseid kukeseeni, mille korjamine on omaette kunst.  Kukeseened on alles viimastel aastatel tekkinud või ei osanud ma neid varem märgata. Sest kukeseene silmatorkava kollase välja otsimine sügisese samblakihi alt on tõeliselt nauditav tegevus. Kukeseened kusjuures kasvavad ühes ja samas kohas, nii et mingi intervalli tagant tasub taas samadesse kohtadesse piiluda. Uhkelt kõrguvaid sirmikuid, mis igas seenesõbras seenetule silmis süütab. Eks metsa alla jääb neidki seeni, mida ei tunne ja mida seeneraamatut lehitsedes ka ei õnnestu tuvastada. Mul on aastatega kokaraamaturiiulile siginenud niisugused asjalikud seeneraamatud. Margit Härma Seeneaabits. Seda raamatut saab põhjalikkuse ja heade nippide ning avatud gurmaanluse eest kiita. Tarmo Niitla, Vladislav Koržetsi Korilase käsiraamat on väga mitmekülgne, kus lisaks seentele ka metsaliikidest, taimedest, marjadest ja ka kalariigist juttu. Selle raamatuga oli kaasas ka tore retseptikogu, Korilase kokaraamat: Seened. Seal on rikkalikult erinevaid variante ja hoidistamise põhitõdesid. Siis on mul Lia Virkuse, Pille Endeni Seeneraamat, kus on samuti säilitamise põhiteesid kirjas ja tuttavlikud retseptid, kuidas toredat pirukat teha või suppi keeta. Viimasena ostsin soomlaste Pertti ja Ulla Salo Meie metsade seened. See on ka silmiavav heade fotodega varustatud seeneõpik. Abiks on nad kõik. 

Peale tavapärast pooleteisttunnist metsaskäiku, asun mina kohe seeni puhastama, sorteerima ja ka hoidistama. Männiriisikad lähevad kohe likku ja nendega tegelen enamasti teisel päeval, kui just neid väike käputäis pole, et siis olen teinud samal päeval nii veevahetust kui rohke veega mitmekordset kupatust ja lisanud hoidistesse segaseentele. Eks iga üks peab endale selgeks tegema, millised seenehoidised meeldivad, kas magusamapoolsed või äädikased või soolasemad hoopis. Kas tahaks talvel hoopis ehedamat seenetoitu saada, siis tasuks sügavkülmutamise nippe uurida. Mina olen hoidiseid teinud. Ja ega ma väga pead ei vaeva. Kupatamist mitte vajavad seened olen peale puhastamist omas mahlas ära keetnud ja siis soovi korral marinaadi peale keetnud. Mõned olen ainult omas mahlas soolvette jätnud, et saaks salatit teha. Aga aastad on näidanud, et väga edukalt saab ka marineeritud seeni nii salati sisse hakkida kui supis toredaks sügismaitseks kasutada. Võiseentele sobib näiteks just magusam marinaad ja männiriisikatele ehk äädikasem. Maitse ja maitsesta kehtib ka siin. Köögikappi tuleks varuda lisaks suhkrule ja soolale ja äädikale ka veini- või õunaäädikat, vürtse, terapipart, nelki, loorberit, koriandrit, kui värskeid tilliõisikuid võtta pole, on nutikas kasutada ka kurkide marineerimiseks mõeldud valmis segupakke, kus kuivatatult tilli ja küüslauku ja sinepiseemneid ja maitseaineid sees. Seene seltsiliseks sobivad hästi porgandid ja sibulad, aga miks mitte ka magus paprika.  Aknaalusel sissesõiduteel narris pool suve mind  soomustindiku tore kelluk-kübarate rida. Lugesin kiitusi, kui hea seen see ikka on ja ühe hea soovituse napsasin, et magusate paprikaribadega koos marineerida. Tindikuid ma siiski korjata siit ei julge, kui autod sõidavad, et nende üheks omaduseks on sobivast kasvukohast keskkonnamürke endasse koguda. Nii läksid magusa paprika punased ribad segaseente hoidise purki kaunistama. 

Mõned korrad sel sügisel läksime ka kodunt kaugemale ja avastasime Vihterpalus ja Tänavjärve ääres priskeid pohli ja uhketest kuuseriisikatest, mis on teisalt seenegurmaani suur lemmik, sai ka head kastet ja salatit tehtud. Kuigi nad on ikka kurvaks tegevalt ussitanud. Ja tuttavaks sain ma see sügis lehter-kukeseenega, mida esmapilgul polegi leida nii kerge. Aga, kui loodus kutsub ja kükitada vaja, siis võid avastada vahvad helepruunide kübarate ja kollaste varte kogumid. Kuuldavasti on sel aastal lisaks pohladele jõhvikaidki rikkalikult, aga need avastused on veel ees.

Kui seenetoitude retseptidest rääkida, siis seenesalatit meeldib mul alati teha sibula, keedumuna ja kartuli ning hapukoorega. Nii muna kui kartuli võib riivida, siis jääb sametpehme salati kooslus. Kuuseriisika kastet tegin ma sibula, jahu ja pigem piima kasutades kui kukeseeni pikema praadimise järel kohvikoorega hellitades. Aga lihtsa seenesupi valmistasin nii:

Peotäis kukeseeni, vett, 1 porgand, paar kartulit, 1 sibul, lõik kõrvitsast, soola, vahemere ürte, maitserohelist, õli

Pane kartuli kuubikud veega keema. Kuumuta pannil õli, lisa sinna hakitud sibul ja porgandi kettad. Lõika kukeseentelt ära varred ja lisa need ka pannile. Lisa segu kartulitele. Maitsesta soola ja ürtidega. Lõika kõrvits kuubikuteks ja lisa siis, kui kartul pehme ja kalla seenekuhil potti, mida tervem kukekas, seda uhkem. Puista üle maitserohelisega ja vähese vaevaga seenelise magus preemia ongi valmis.