Otsing sellest blogist

27. nov 2018

Rammus liha-nuudlisupp pehme muna ja seene-sibula seguga


Talv näitab oma kargemat kohalolekut ja lumevalge ümbrus paitab talvearmastajate südant. Olen suur supikeetja ja valmistan tavaliselt kõik nullist ise. Tänane supp on aga niisugune ramen supi stiilis kokkupandav rammus kuum kõhutäide, mis pole küll hetkegi aasiapärane. Valmistan seda tavaliselt praejääkidest, kui eelmine päev olen valmistanud pajatäie lihahautist, mida oma rekkajuhist mehele tööle kaasa valmistan. Vahet pole, kas teen seda kana või sealihaga, ühe portsu jagu head maitsekat leent ja veidi liha jääb alati järele. Ja siis polegi muud, kui keeta eraldi potis veidi spagette või nuudleid, poolpehmeid mune ja keerutada kuumal pannil veidi seeni ja sibulat. Hiljem panen kuuma aurava toeka supi lihtsalt kõikidest ainetest moodsalt kokku. 

Pool liitrit lihapuljongit ja sealihatükke, 2 muna, 100g šampinjone, 1 sibul, õli,  50g spagette või nuudleid, veidi porru rohelist osa ja toorest ingverit

Pane ühte kastrulisse spagetid või nuudlid keema, keeda soolakas vees pakendi juhiste järgi. Teises potis lase vesi keema ja lisa munad, keeda 6 minutit. Kuumuta pannil õli, haki sibul ja viiluta šampinjonid, keeruta kuumal pannil nad koos küpseks. Lase ka lihapuljong lihatükkidega kuumaks. Ja nüüd pane supp kiirelt kokku. Tõsta kõigepealt mõned kulbitäied kuuma auravat lihakeedust, siis paras ports spagette või nuudleid, ühte supitaldriku nurka aseta praetud seene-sibula segu ja teise poolitatud poolpehmed munad. Puista supi keskele viilutatud rohelist porrut või rohelist sibulat ja munale krooniks toore ingveri seibid. Söö tulikuumalt ja isukalt, nii et lõug supist märg ja kohustuslik on ka toores ingver ära krõmpsutada. Nii on seest hea soe ja tervis tallel. 

22. mai 2018

Hüvasti, armas Atsinna!






Aastajagu pole kirjutanud. Kuidagi liiga lihtsal põhjusel, mul on digikas katki. Ja vanu pilte taaskasutada nagu ei taha. Kuigi retsepte kasutan ja vaatan ikka sageli üle. Tänane sissekanne on aga üsna ootamatu. Lahkunud on mu kallis Toidutare sõber, Atsinna. Atsinnana tundsid teda kümneid aastaid tagasi üks suur grupp toiduarmastajaid. Atsinna teadis alati vastuseid. Atsinna teadis alati, mis on õige. Atsinna tundis hästi toiduklassikat ja oskas hästi anda soovitusi, mismoodi autentselt üks hea asi peab olema. Mingil ajajärgul mängisime usinalt mälumängu. Kus küsimuse äraarvaja esitas uue küsimuse. Atsinna teadis alati vastuseid. Sealt sai meie sõprus alguse. Ikka keerlemas ümber hea toidu ja kaunite lillede. Koduse elu. Atsinna kasvatas ise palju oma kaunis aias köögivilju tarbeaias. Ehtis uhkeid kasvuhooneid ja talletas talveks toiduaineid, nagu vanasti. Kuigi võttis vastu ka moodsaid šnitte toidumaailma arengutest.

Nüüd kevade kaunemail ajal, kui õunapuuroosa ja pruudivalge hõljub puudel, sirelilla lööb ehedaid lillasid lõhnapahvakuid, kui nurmenukud oma noorusliku kollasega kutsuvad korjama, kui päikesekollane võililleväli kutsub oma rüppe, lahkus kallis Atsinna taevastele radadele. Hüvasti, kallis Astrid, olgu seal sul suur rahu. Jään Sind väga igatsema!

P.s`! kasutatud lillepildid on tema aiast.

13. apr 2017

Tursamaksasalat avokaadoga

Kevad veab talvega vägikaigast. Aga kerge lumekaste pidavat olema kevadlilledele vätiseks. Mõne nädala eest tõin mustikavarred vaasi, on ikka imeline salatiroheline värv lehtedel ja kelmikad pruutloori värvi kellukad. Metsas ju ei märka neid kunagi. Lihavõttepühad ees ootamas. Ootan sõdurpossi koju. Segasin kokku lihtsa salati, mis sobib nii pühadelauale, kui pärast pühi, kui värvitud munadega pole ehk midagi peale hakata.

2 karpi tursamaksa, 2 keedetud muna, 1 avokaado, 4 kirsstomatit, pool punast sibulat, sidrunimahla, meresoola, ürte


Haki punane siiruviiruline sibul peeneks, tükelda kirsstomatid. Nõruta tursamaks õlist ja suru kahvliga katki. Riivi algul munad ja siis avokaado. Mina alati riivin munad salatitesse, see on palju lihtsam hakkimisest või kahvliga katki surumisest. Pigista avokaado peale veidi sidrunimahla, maitsesta meelepäraselt ürtide ja vähese soolaga. Pane rukkipesadesse või serveeri röstsaial, maitseb ikka hästi.

1. apr 2017

Peedi-suvikõrvitsa riisiroog kreemja kitsejuustuga

Blogimine pole enam moes. Söömine aga ikka. Armusin peedi ja kitsejuustu imepärasesse kooslusesse. Ja erinevaid variante kokku segades on lõpptulemus ikka hea.

1 pakk Jasmiini riisi(125g, mõeldud kahele inimesele), 2 keedetud peeti, 1 porgand, pool suvikõrvitsat, jupp porrut, 2-3 küüslauku, õli,  veidi puljongit, vett, 150g kreemjat kitsejuustu, meresoola, maitseaineid, serveerimiseks forte juustu, rohelist sibulat

Kuumuta pannil õli, haki porrulauk ja viiluta suvikõrvits pikkadeks ribadeks, riivi porgand, kalla kõik pannile. Passeeri neid kergelt edasi tagasi kuumal pannil. Lisa kuiv riis. Keeruta kõik läbi ja siis lisa riivitud keedetud peet. Nüüd on vedeliku kord, seekord,ma veini ei lisanud, kasutasin ahjukoodist järelejäänud puljongit ja kuuma vett. Niimoodi silma järgi sirtsutasin. Ehk tasub jälgida riisi valmimisaega, jasmiini riisil oli see 15minutit. Lõpuks segasin sisse kreemja kitsejuustu ja kibekiirelt veel kroonisin purustatud küüslauguga ja kuumus välja, et head maitsed kõik imenduksid. Serveeri forte juustu kuhilaga ja rohke rohelise sibulaga. Sest kevad on käes. Kuigi korraks läks ära. Aga homme on juba lumi läinud, eks! :)

10. veebr 2017

Kuningubadega kanasupp maitseb ka teisel päeval hästi

Valge härmaniit joonistab looduses kargeid ja kauneid mustreid. Krõbe külm määrab rütmi nii kütmisele kui keetmisele. Keedan kanasuppi üsna tihti. See kosutab keha peale pikki jalgadel olnud tööpäevi, samas peletab kergeid külmetusnähte ja täidab suurepäraselt ju kõhtu. Seekordne lihtne kanasupp on kuningubadega. Ma väga armastan ube. Oast saab suurepärase toitva supi, toreda salati peolauale või mõnusa ahjuroa koos köögiviljade ja kruubiga. Salatites saab tohutult fantaasiaid rakendada ja koostisosasid vahetada, lisada. Poeriiulitelgi on rikkalikult aina uusi ube ja seemnepoedki pakuvad üha üllatavaid katsetusi rohenäppudele. Valged kuningoad on suured ja lihavad ja supis lausa imelised. Konservuba kasutades valmib supp kiirelt. Ja teisel päeval ka suppi soojendades maitseb see ikka hästi (vihje pildiloleva supi kergele vahumullile).

1 kana supikogu või paar koiba, 1 suur porgand, 2-3 kartulit, 1 sibul, mõned kirsstomatid, 1 purk valgeid kuningube, vett, õli, küüslauku, tükike ingverit, tilli, peterselli, roosat Himaalaja soola, 1 loorberileht, Meira Provencale ürdisegu, Meira ürdist pipramaitseainet, mõned vürtsiterad


Pane kana supikogu või koivad külma veega keema, riisu hoolikalt vaht, lisa katki tehtud loorberileht, mõned vürtsiterad, sool, ingver. Koori porgand ja tükelda ratasteks, haki sibul ja pühi pisarad. Kuumuta pannil veidi õli ja keeruta porgand koos sibulaga kiirelt kullakarvaliseks. Porgand vajab õliga suhet oma heade omaduste väljaandmiseks, muidu hoiab neid kiivalt endale. Lisa oranž söögiisutekitav segu puljongisse. Lase kanal pehmeneda, siis lisa kartuli kuubikud ja nõrutatud kuningoad. Kuni kartul valmib, maitsesta supp meelepäraste maitseainetega, puista rohelisi ürte,  timmi mõõduka soolaga maitset. Lõpuks pane potti mõned kirsstomati sektorid ja purustatud küüslauk ja keera kuumus välja. Küüslauku lisa uhkelt, küüslauk kuulub ubadega kokku ja vormistab iga väärt supi. Võta kanatükid leemest välja, eemalda kondid ja pane tükeldatud liha potti tagasi.
Mina jätan siis tavaliselt supi maitsestuma ja lähen teen oma kohustusliku poole tunnise liikumise ringi. Punaste põskedega tagasi tulles, värske ajaleht või postkasti potsatanud trükilõhnaline ajakiri ühes, külmetavate käppadega kiisud tuppa päästetud, hakkan hea supiga end kosutama. Lisandiks hea teraleib sibula siilude, ingveri tükkide ja küüslaugu laastudega. Olgu tervis hoitud!

9. jaan 2017

Traditsioonide tukseil - supipotid ikka tulele

Kanasupp - külmade ilmade kohustuslik kosutus
Küüslaugust, sibulasärtsust, ingverist rääkimata

Kanasupp nuudlitega läheb soojendades aina paksemaks, teisel päeval süües, riivi supile ohtralt forte juustu

Lumine ilu

Põldoasupp pehme ribilihaga - parem kui praad

Selge supp värske kapsa ja kalkunipallidega

Traditsiooniline jõululaud - seenesalat, võrratu vütsikilusalat, pikantne kanamaksapasteet, marineeritud kuuseriisikad, köögivljarosolje, tšilli särtsuga kõrvitsasalat, marineeritud kurgid - ja muu hea kõik kaadri taga ja  ikka ise tehtud
Isa keetis kõigile terviseampsuks vutimuna, mis tuli koorega koos ära süüa

Köögiviljaraguu vikerkaarevärvid
Uus aasta on kiirelt lumega, nii tuisu kui tormi, krõbeda külma ja pehme sulailma ja päikesega kohale jõudnud. Blogis on pikalt vaikus olnud, kuna mul oli fotoaparaat katki. Muidugi võiks ja saaks otsida kõikvõimalikke pilte arhiivist ja kirjutada ikka, aga mul meeldivad ehedad hetked, asjad, mis on toimunud praegu ja päriselt. Saatsime möödunud aasta tavadega ära ja jätkame ka uuel aastal traditsioonide tukseil.

Jõululauale sai ikka tehtud läbiproovitud armastatud maitseid. Kuigi seekord pikalt juurdlesin selle üle, et kas ikka keedan sülti, kuna oleme püüdnud olla tervislikumad ja rohkem jälginud, mida suhu pistad ja klaasi valad. Aga minust said traditsioonid võitu ja ühest vene toiduportaalist loetud nippi kukutada süldi kuumutamise lõpuhetkedel potti salvrätik ja see kiirelt siis koos üleliigse rasvaga eemaldada, loobusin. Mõõdukalt võib ju kõike. Jõuluõhtuks oli isegi sealihast saanud juba kerge tüdimus. Ja plaan kala hoopiski teha teostus aastavahetuse õhtul vikerforelli näol ja pere sai ikka seekord suures leivaahjus pehmeks küpsenud mõnusat lihakraami ja kamarat mekkida. Ja ikka need heleda õllega hapukapsad, mida hea varem ja mitu portsu valmis vaaritada. Külmast võtad suurest potist väiksesse kastrulisse soojendada, nii palju, kui momendil kulub. Ja kanamaks sai kenasti roosasüdameliseks keerutatud koos sibula ja porgandiga ja kroonitud tripsu brändiga. Rosolje sai köögiviljane ja heeringas vaagnale, kartulisalati tegi jätkuvalt heaks vürtsikilu ja ema korjatud võiseentest sai muna, sibula ja tibakese kartuliga hapukoorene soolaseenesalat, ehe ja hea.Vaagnatel roosakas soolalõhe ja mõnus marineeritud angersäga. Aga ka uhkelt köögivilja, nii vikerkaarevärvides pannil raguuks keerutatud kui vitamiinirohkes värskes salatis, mida kaunistasid leekpunased granaatõunaseemned. Eelampsuks võis rukkipesadest maheda sulajuustuga kalamarja ampsata ja veidi krehvtisemat küüslaugust juustusegu, mis pojal singirullidest järele jäi. Ja, kui ma mõtlen, et kas ma sel aastal midagi uut ei mõelnudki lauale, siis seekord oli laual palju uusi hoidiseid, mida sügisel meisterdanud olin. Karrine suvikõrvitsahoidis, tšilline kõrvitsakompott, tuline õunavõie, kaneeli ja amarettoga kõvitsamoos juustu kõrvale. Magusa tegi seekord tütar, suussulav pirnikook mandlitega, mida serveerisime jäätisega.

Kuna detsembris sõitsime taas palju marsruudil Kõmmaste - Tartu - Võru, sai kodus veedetud hetkedel kasutatud kuumaks köetud ahju järelkuumust ja nii küpsesid õhtuti, öösiti ahjus küll uhked veisekoodilõigud sibula ja porgandiga, seakõht mitmel moel, seakoodid köögiviljadega, isegi küüslaugune kana. Sõidust tulles oli koguaeg, mida võtta ja soojaks teha, ei pidanud pead vaevama lõuna- või õhtusöögiga. Sama käib supi keetmise kohta. Potitäis head suppi valmib minu jaoks alati nagu pool iseenesest, aga kui imehea on taas soojendamiseks seda võtta. Pühade ajal samuti, järelejäänud ahjukana rümp või poolikud süldikausid või allesjäänud praetükid, kõik saab hea supi tarbeks ära kasutatud.


Võrus käisime seekord Ränduri pubis söömas. Ajaks sattus küll ülerahvastatud reede õhtu, kui juba firmapeod hoogu võtmas, aga kuigi sööki tuli kaua oodata, olid maitseelamused lihastest praadidest rahulolevad ehk uhked maja nime kandvad kartulid olid vaid liigsoolased, aga eks ma olen harjutanud ka seda soola vähem lisamist toidule juba mõnda aega. Taas nii Georgi hotellis kui Kubijal ööbides, et ei peaks 8 tundi järjest teel olema, kui sõdurpoissi oleme viinud või toonud, nautisime ainult hommikusööke ja muu köögikraam jäi proovimata. Georgis oli rahvast nii vähe, et nautida sai privaatset a la carte hommikusööki, kus väga osavõtlik noormees kõike meile kiirelt ette kandis ja köögist veel üle küsimas käis, mis hea vorst see pannilt vaagnale oli potsatanud. Karni grillvorst. Ikka pakuti teistest kohtadest erinevalt külmsuitsulõhet, endiselt oli maitsva hommikupudru peale võimalik toormoosi panna ja ei puudunud ka purukook marjadega ja värske ananass näiteks. Kubijal ma seekord ei vaimustunud. Aga rohkem häirisid mind vahtivad inimesed hommikusöögi saalides kui maitsetu toit.

Töökoha jõululõuna oli meil NOA restoranis Viimsis. Mitmeastmeline omanäoline tippkoht mõjus tegelikult koduselt ja lihtsalt. Vaade tormisele merele, saabuvatele, lahkuvatele või merel olevatele laevadele, pealinna siluetile oli lihtsalt võrratu. Tekkis ka niisugune valikuline hetk, milleks üldse süüa ja juua, kui on olemas selline vaade. Tellisime alkoholivabasid kokteile lapseootel töökaaslasega: Its Cloudy - koriander, melon ja sidrunhein ja Vallatu Vaarikas, kus vahustatud munavalge koos naturaalse vaarikamahlaga martiiniklaasis. Hea, et valikus on aina rohkem levinud mokteilid. Ja need maitsesid võrgutavalt. Eelroaks sai  tuunikala tellitud, vinegrettkastmes, arbuusi ja röstsibulaga, minu esimene toores tuunikala, maitses mahedalt, magusalt vahepeal. Portski tundus suur. Aga üle elasin. Pearoaks tahtsime koha valida, aga pakuti turska, selle asemel valisime hoopis Josper Tallekarree, green coleslaw salati juurselleri ja viinamarjalehekastmega, mille teksakleidis teenindajaneiu kastmekannust osavalt taldrikule valas. Need lihtsad teksakleidid köitsid silmi. Ei olnudki valgeid särke triiki aetud ja maani lohisevaid põllesid. Malbelt sinised nöpsikud napid kleidid olid nii lihtsad ja kodused, et oleks nagu külla läinud tädi Maali juurde kaugele mere äärde, keda pole kaua näinud. Peterselli ja parmesani paneeringus lammas oli suurepärane ja huvitavalt mõjusid krõbedad viinamarjalehe krõpsud. Magustoiduga sai punnitud. Tellides šokolaadi "Hot&Cold" kadusid arusaamatult soe šokolaad, mustsõstrad ja valge šokolaad ebamäärasesse pruuni kaussi, aga tundeid ajas kihevile nitro vaniljejäätis. Oli maitsev küll, aga piiludes pilguga ka teisi magustoite, olid serveeringud rohkem öeldes, kui tagasihoidlikud, minu arvates. Aga kokkuvõttes oli ülimalt meeldiv ikkagi, et kibeleks sinna veelgi midagi tähtsat tähistama.

Veel sai käidud Tallink City hotelli buffet õhtusöögil mitmeid kordi. Peale kino või pühade vahel, kui isu teiste tehtud toidu järele või ootamatute külalistega. Miks mitte? 12 euri eest valikus erinevaid salateid, kus võid endale ise Kreeka salati või Caesari lõpuni komplekteerida, mõnusalt üleküpsetatud kitsejuust või suussulav quiche lõik, marineeritud kurki, kõrvitsasalati ribasid, heeringat sinepikastmes ja lihavaid singilõike, rohelisest ja seemnetest rääkimata. Ja ka kartulisalat.  Soojas valikus nii kana karrikastmes, valget paneeritud kala, riisi, köögiviljaraguud, nagu mul kodus, ka peenikesi krõbedaid verivorste jõhvikatega, singipada köögiviljadega, ahjukartulit. Panin siia nüüd mitmed käimised kokku. Kolme sorti kooki ja magustoitu, värsket puuvilja, küpsiseid veel pealekauba, teest, kohvist, veest rääkimata. Kui veini või õlle järele isutas, sai juurde tellida. Ja kui klaverimuusikat lounge baarist kostub, polegi soomlaste jutuvada häiriv.

Ülemiste Lidos sõin väga isuäratavat kartuli-seenevormi, mis oli nii juustuselt kohev ja ilusa väljanägemisega, tuletades meelde, et kodus on vormiroogade tegemine puhta ununenud. Maitsva vormi kõrvale maiustasin kattega lestafileega, mis tuletas mulle meelde selle sügist lestarohkust, et ikka puhastama ja siis pannile, aga purki polnud mahti panna, siis poleks marineeritud angersäga vaja poest ostagi. Veel meenub mulle Leoki kalapoe külastus. Pidasin pakutut kalliks ja ostsin vaid kala supikogu ja paras mulle, sain kondikogu, kust väga korralikult kalaliha ära võetud pealt, et sai üsna vesise supi, aga õige ka, erafirma asi, mitte nii nagu suurtes kaubanduskeskustes, kus oskuslikult osa supikogust napsatud kalaääri näiteks soolagi vahel võib panna või mitu toitu teha.

Aga tervislikku toiduaastat kõigile! Teeme tervisele ja südamele ikka pai! Südamlikud tervitused kõigile, kes loevad! :)

6. okt 2016

Suvikõrvitsa-juustu pirukad


Suvikõrvitsast ei saa kunagi küll. Keerutan teiste värvikate köögiviljadega neid sageli pannil prae lisandiks, hakin värske salati sisse kurgi pähe, lisan supisse, teen talveks vürtsist särtsakat hoidist. Nüüd aga proovisin üht Lia Virkuse piruka retsepti. Kuna kapis oli kasutamata juustu kontsusid, Belgiast toodud pakendis soolatud lihakuubikuid, suvikõrvitsast rääkimata. Tegin pirukad muffinivormi, seisab teine kasutuna ja tolmusena kapis. Muidugi sai retsepti kohandatud lähtudes olemasolevatest toiduainetest.

500g suvikõrvitsat, 4 muna, veidi oliivõli, 2 dl kaerakliisid, 1 spl jahu, 1 tl küpsetuspulbrit, 1 sibul, 150g sinki, 150g Gouda Reserve juustu, 2 kirsstomatit, Provence ürte

Riivisin suvikõrvitsa ja jätsin kaussi nõrguma. Need Belgia soolatud lihakuubikud, mida mu mees endale rekkasse ostab, on tegelikult soolasingi ribad. Praadisin neid pannil omas rasvas ja lisasin ühe hakitud sibula. Kloppisin munad vispliga lahti, lisasin veidi õli, jahu ja küpsetuspulbriga segatud kaerakliid, nõrutatud suvikõrvitsa, riivitud juustu, jahtunud singi-sibulasegu. Soola ei olnud vaja lisada, kuna sink oli päris soolakas, panin veidi Provence ürte.  Segasin ühtlaseks ja täitsin paberiga vooderdatud muffinivormid, peale lõikasin veidi kirsstomateid ja tõmbasin kõva Gouda juustu laaste. Küpsetasin 25 minutit 200kraadi juures. Hea soe ja mahlane juustune amps hommikul tassi kohviga või jahtunult õhtuse aromaatse teega. Igaühe vaba valik. Peaasi, et meele teeb rõõmsaks.