01.03.2014

Pardi südamed, kana poolkoivad, seakoodilõigud ja rohkelt köögivilja - tagasivaade talvisesse kööki



Lumikellukesed julgesid lõpuks oma kelmikad heledad õied lahti teha. Ei tea ju täpselt, tuleb talv tagasi või läinud ta ongi. Linnud siristavad ja otsivad oksaküürudel kevadet, päikegi paitas täna põske vägagi soojalt. Kui aga tagasivaatena meenutada, kuis külmapügalaid ikka jätkus ja keha healt tahedat ja mõnusat toitu ihkas, valmistasin Lepatriinuköögis nii kana (kõige sagedasem toit meie laual, millest kuidagi ei saa tüdineda), pardi südameid ja lopsakaid seakoodilõike. Kõikide lisandiks rohkelt erinevat köögivilja. Olen targalt peitnud juba valitud liha tegemisse rohkelt nii oranži söögiisutekitavat porgandit,  rohelist suvikõrvitsat, maguskibedat porrut, tõsist sibulasärtsu ja punaseid kirsstomateid või terveid šampinjone, värvilist paprikat ja krehvtist varssellerit. Ja ühtegi toitu ei tee ma küüslauku lisamata ja seda ikka Peeter Kardi vana õpetuse järgi, et küüslauk lisatakse toidu tegemise lõpus ja kuumus keeratakse välja. Toimib, lõhnab, maitsestab tõhusalt ja maitseb ülihästi. Ja lisandiks ülihead ahjupeedid valgehallitusjuustuga või heledas õlles hautatud hapukapsad või kartulipudru peale kiirelt vokitud köögiviljaribad, krõmpsud ja maitsekad.
Ja mõni hea supp oma tuntud headuses. Pildinäitena kruubi-šampinjonisupp tervete kanakintsudega näiteks.


Tõhus ja tummine, mõnusa seene maitsega ja rikkalikult lihane, kui terve kanakints taldrikusse tõsta. Ei midagi keerulist.

Ja kui lumi kadus, tekkis koheselt isu kergemate toitude järele. Mereannisalatid, kevadised leevendajad, kuni rohkelt rohelist juba oma aiast saab. Seni on tark mereande ja krevette kartulipadjale või rohelisele avokaadotekile ehitada, ikka värsket krõmpsu kurki ja poolpehmet muna lisandiks, magusast oma aia sibulõunast ja mahedast kirsstomatist, mis ikka talvkevadel maitseb ka nagu tomat, sibula sireteravast krõmpsust rääkimata. Ja hea kaste. Merene ja majoneesine. Tuttav teema ja jutt juba minu blogis, et ei hakka end kordama.


Seakoodilõigud muideks ei ole kõrbenud, vaid balsamico+kaneeli+sinepi+mee+kiluvürtsi segu tegi koodilõigud juba enne küpsemist koledalt pruuniks. Aga maitses hästi ja nüüd vastu vastlapäeva tasuks neid koju kindlasti varuda, kas siis ahjus kõbusalt küpsetada või ülihääd põldoasuppi nendega vaaritada, mille peab plaani võtma. Kuigi vahepealne kalle köögiviljausku, mida eriti särtsutas taaskordne Rootsi kruiisi buffet jutukas kokk. Pakkus degusteerimiseks meile köögiviljakotlette, mis valmistatud kartulipudrust, porgandist, maisist ja hernest ja maitsesid suussulavalt, nagu ka Lindströmi kotletid, mille tegemiseks asjad kõik olemas, vaja vaid alustada. Ja siis las kevad tuleb!!!

23.01.2014

Üdikontidega tuline kruubisupp metsaseente ja oliividega

Valged lumekristallid sillerdavad kuldsete päikesekiirte käes. Kergelt kelmikad lumemütsid kiiguvad männiokkapuhmadel. Kitsepaar kaabib julgelt akna all lume alt leherisu ja õunapomme, mis mõeldudki hea tahte märgina neile. Kiisud raputavad külmast käppi. Punakõhuline leevike saputab ümarat kuube, alles olid ju tärkamas juba uued pungad, enne kui talv otsustas ikka lõplikult tulla, et lumesüdameid aeda maalida.
Talv on kuumade suppide ja mõnusate hautiste aeg köögis. Minu vanaisa sõi tulikuuma suppi nii, et lõug rasvast läikis, ikka lihtsalt ja mehemoodi. Minu tänane supp on ka niisugune, mida tuleb tulikuumalt süüa, et üdi kontidest kiirelt kätte saada. Kaupluses saab supi jaoks raguukonte ju uurida, ühed on niisugused ehk lopsaka lihaga, teised kohe nähtavalt üdised lihast puhtaks kaabitud kondiotsad. Nüüd on aeg koju tuua odrakruubi pakid, et neist tummist suppi keeta või mõnusat mulgiputru või seakoodiga ahjuhautist juurviljadega. Sahvrist leiab ehk ikka hapukurki ja külmikust poolikut oliivipurki ja metsaseenehoidist. Niisugune tõhus kruubi-seenesupp on Poolast rännanud meie maile. Et krõbedat külma trotsida tasub suppi särtsutada ehtsa tšillikaunaga.
1,2 kg searaguukonte, vett, 2 porgandit, jupp varssellerit ja tükike punast tšillikauna, paar peotäit odrakruupe, 2 hapukurki, veidi rohelisi oliive, parajalt männiriisikaid, 2 kartulit, 1 suur sibul, 1 kopsakas küüslauk, meresoola, pool loorberilehte, Scandinavian Foresti maitseainesegu, paar vürtsitera, maitserohelist
Pane searaguukondid külma veega keema, riisu vaht hoolikalt, lisa veidi meresoola, pudista loorberileht sõrmede vahel puruks, pane paar vürtsitera leende. Haki sibul, tõmba puhastatud porganditelt koorijaga pikkipidi laastud, tükelda varsseller, lisa kõik supisse. Puista kohe ka mõnusalt mulisevasse potti paar peotäit kruupe. Lase vaiksel tulel kontidel pehmeks keeda. Et sellest mõnusast üdisest kondist kõik hea puljongisse kätte saada, las haudub tundi paar. Lõpuks pane supi sisse tükeldatud hapukurk, tšillikaun, oliiviseibid, seened ja kartuli kuubikud. Maitsesta julgelt maitseaineveskiga, see vahva skandinaaviapärane veski sisaldab kadakamarju, küüslauku, seeni, peterselli, rosmariini, tüümiani, porgandit, rosee pipart, koriandrit, loorberilehte lisaks mustale piprale ja soolale. Viimistle maitseid maitserohelisega ja viimasena lisa purustatud küüslauk ja hetke pärast keera kuumus välja. Rösti supi kõrvale head rukkileiba, üdikontidega maiustamiseks võta abiks väikse lusika vars. Söö tulikuumalt ja aplalt, et kontide ümber ei jää liha- ega rasvariba raasugi, see supp pole pipsidele.

07.01.2014

Pilgukiired peolaudadele








Pühad on läbi, pere taas mööda ilma laiali. Kuusk välja viidud ja jõuluehted kenasti karpidesse tagasi pandud. Veel eile sai viimasest jõulusüldist suppi keedetud ja kapis on veel pikantset brandist broilerimaksapasteeti ja piparkoogi tiramisut. Selle aastased pühadelauad olid kirjud ja ikka koosnesid just niisugustest toitudest, mida ma ise armastan. Menüüd koostades uurisin oma eelmiste aastate peolaudasid, selleks ju see virtuaalne toidupäevik ongi. Abiks on ka pildialbumid, kust hea möödunut meenutada. Ja kuigi esmapilgul tundub, et mu blogis pole liigendatud arhiivindust, siis vasakul ülanurgast olevast bloggeri otsingukastist leiate soovikorral märksõna abil üles nii süldi kui pasteedi või salatiideed. Imestan ikka tänapäevaseid süldikeetjaid, liigselt loorberit ja kõike, mida süldipotis keedetakse, ei hakitagi süldi sisse. Milles see süldi mõte siis küll on!?

Jõuluõhtuks, kui taas pere kolm põlvkonda kokku kogunes, panin lauale sinepise seaprae. Seekord sai vastu tuldud ühele külamehele ja temalt ostetud 2eurise kilohinnaga 5 kilo kondi ja kamaraga karbonaadi. Olin küll üsna pikalt kahevahel, et kas ikka muretseda mõni korralikum seapraetükk. Lõpuks tegin otsuse küpsetada praadi kahel päeval, et jõuluõhtul pigem lõppviimistluse tipp. Maitsestasin soola, piprasegu, kiluvürtsiga, määrisin kokku sinepi-majoneesi-hapukoore seguga, pikkisin küüslauguga, keerasin praetükke ja kastsin tihedalt, enamalt küpsesid lihatükid madalal temperatuuril peale algset 250 kraadini kuumutamist. Praad osutus suussulavaks ja kondid lõikas peremees kergelt välja. Lisandiks keedetud kartul, värviline köögiviljawok, mis valmib kiirelt kuni kartul keeb ja heleda õllega hapukapsad, mida valmistan juba mitu aastat. Perepoeg soojendas pühadejärgsetel päevadel seda kapsast endale korraliku potitäie ja toituski sellest.

Külmale lauale sai
värviline tsitrusesalat, kus hakkisin apelsinid, greipfruudid, mandariinid ja lisasin nii valget kui punast sibulat. Ja need naturaalsed maitsed seguneksidki imeheaks praelisandiks või vahepealseks mahlaseks ampsuks salatite vahel. Laual olid ka taas long dringis marineeritud punane sibul, pikantne pasteet, mida valmistasin seekord koheselt topeltkoguse, et jätkuks nii lauale, kui hommikul võileivakatteks, kui tütrele pühadeks kaasa ja mehele tööle. Kartulisalat suitsukanaga, ema marineeritud ja hapukurgid, kõrvitsasalat, erinevad head sinepid praele ja süldile lisandiks, soolalõhe. Väga maitsvaks osutus krevetikate, mille tegin kahest karbist krevettidest soolvees, lisades väikse paki lumekrabi, 3 keedetud muna, pool punast sibulat ja maitserohelist majoneesiga. Hea saiale panna või niisama nosida. Nii kaua, kui kartul kees ja köögiviljawok pannil valmis, pakkusin perele rukkipesades heeringakaaviari, mõnus soolakas amps, kus heeringas kokku segatud keedetud kartuli, muna ja sibula ja hapukoorega. Need rukkipesad on algul nii mõnusalt krõbisevad. Aperatiiviks segasime Luxemburgist toodud Martini Fierot, küll puhtalt ja apelsinimahlaga. Millal küll see ahvatlev naps Eestisse jõuab!? Laual oli ka juustuvaagen oliivide ja mandariinidega. Magusaks tegin seekord virsikutega piparkoogi põhjal koogi, mille kreemi sisse sai seekord vahukoor, ricota maasika kohupiimapasta ja valge šokolaad. Seekord sai ilma toorjuustuta tehtud. Pildile ei jäänud, aga maitses hästi. Ema valmistas rullbiskviiti taas oma tuntud headuses, lihtne klassika.

Aastavahetuse lauale valmistasin 
seakaelakarbonaadi (Laagri Rimis oli müstiline 2.99 kilohind), maitsestades soola, tulise liha maitseaine, Vahemere ürtidega, purustatud loorberiga, purustatud küüslauguga, teralise dijoni sinepi segasin majoneesi ja balsamicoga ja hõõrusin prae algul ühelt poolt kokku, hiljem praadi keerates teiselt poolt. Kuuma vette lisasin nii hakitud sibulat, varssellerit, porrut kui porgandit. Ja algul taas küpsetasin umbes pool tundi 250 kraadi peal ja hiljem mitu head tundi 180 peal, alandades veel enne lõppu 160le. Kokku küpses taas liha 4-5 tundi ja oli täiesti vastupandumatu. Lihakiud olid hamba all nii pehmelt maitsvad, praad kadus imekiirusel. Kaste oli imehea. Salatiks valmistasin seekord nuudli-singisalati, mille jaoks keetsin terve paki Tartu Milli nuudleid, hakkisin juurde 300g singirulaadi, riivisin 5 keedetud muna, hakkisin jupi porrurohelist, punast ja valget sibulat, mõned tomatid, värsket kurki ja ka marineeritud kurki, kastmes nii hapukoor kui kaks erinevat majoneesi, soola, ürte, piprasegu, maitserohelist maitsestamiseks ja kuna nuudel tõmbab maitsestudes salati kuivaks, siis kasutasin seda kohvikoore nippi, et enne veidi majoneesi ja soola juurde, siis paras sorts kohvikoort ja kõik korralikult enne serveerimist läbi segada. Veidi teistsuguse koostisega heeringasalat sai taas rukkipesadesse(Linkosuo RuisSipsi), seekord lisasin ka õuna ja marineeritud kurki ja majoneesi. Lavaširullid soolalõhe ja avokaadoga olid noorrahva lemmikud. Seekord ei unustanud lauale panna marineeritud männiriisikaid ja tursamaksasalatit. Jõulu õhtul avastasin salati külmkapist, kui külalised hakkasid lahkuma, tegijal ikka juhtub. Et seda suurt söömist kuidagi tasakaalustada oli laual ka värske salat salatimixist, kirsstomatitest, värskest kurgist, porrust, punasest sibulast, granaatõunaseemnetest, maitsestatud hea vinegrettkastmega.

Aastavahetuse magusaks tegin seekord
Vana Tallinna tripsuga šokolaadise tiramisu granaatõunaseemnetega. Tordi sisse läks 1 pakk Lady Fingersi küpsiseid, kreemiks 1 suur vahukoor, 2 muna, 1 Philadelphia maitsestamata toorjuust, 1 Philadelphia šokolaadiga toorjuust, suhkrut, Vana Tallinna likööri, riivitud sidrunikoort, immutamiseks koorega kohvi ja Vana Tallinna segu. See tort on nii lihtne, ainult kreemide kokkusegamisevaev ja tordi liuale ladumine. Kreemi tuli muidugi sellest kogusest rohkem, nii tegin ka õhukeste piparkookidega kihiti teise koogi. Aga... kui blogi lugeja teab, et ma pole suur magusasõber ja kuigi mu meespere on, siis on mõlemat kooki veel siiani kapis. Vahel on lihtsalt nii, et kõike on korraga liiga palju. Vana Tallinna likööri ülejääke oli hea nostalgiasegaduses segada ka šampusega. Et oleks vahel midagi teistmoodi.


Loodan, et teil olid ka toredad pühad ja uus aasta saabus kenade tunnetega ja ülevate hetkedega.
Uus aasta on juba kiirelt ja töökalt alanud, ometi on Vene turistid ummistanud meie kohalikud turismiasutused. Ja kui on vaba aeg, on lähemateks kaaslasteks karvased südamesõbrad Porkkana ja Miki. Sõbrad, kes poevad südamesse ja tahavad oma teatud minutitel kõik oma saamata jäänud paid ja tähelepanu kätte saada. Sõbrad, kes ei vaidle vastu ega räägi vahele. Positiivsust uude aastasse ja erksat ellusuhtumist!!!









19.12.2013

Advendigurmee kodus ja hõrgud hetked soolaleivapeol ning kruiisil







Pole paremat lõhna köögis, kui sügiseti kirbe männiriisikate kupatamisaur lae all või siis, kui süldipotid podisevad, see mõnus vürtside ja loorberi gamma lihavas kraamis ja leemes ja need kullakarvalised koorega sibulad ja porgandid. Mmmm... või kuidas see nuusutamise hääl kirjapildis oleks...!?

Aga advendiajal mõned ideekillud Lepatriinu köögist läbi kiire pildirea, kuni sült keeb.
Pane ahju kopsakas seakoot, maitsesta sinepiseemnete ja piprasegu, soolaga, hõõru pealt sinepi-hapukoore-majoneesiseguga. Küpseta pikalt, 5-6 tundi, kui võimalik, et liha kontidelt lahti ja koodikamar suus sulab. Tee lisandiks köögiviljaraguud. Lõigu võisele wokpannile nii porgandit, suvikõrvitsat, paprikat, sibulat, porrut, kirsstomatit, küüslauku. Keeruta ja maitsesta.
Rullbiskviidi küpsetamine võiks olla lihtsaim tee, et ennast küpsetamisusku keerata. Lihtne ja kiire, kreemiks head maasikatega ricotakohupiima ja vahukoort ja kaunistuseks jõulust mandariini ja šokolaadi.

Õdusal soolaleivapeol tütre juures kostitas ta peret heade piparkoogiamspudega, millel sinihallitusjuust ja punavad granaatõunaseemned. Soolakas rukkileivaga heeringatort ja punavad peedi-kitsejuustupirukad otse ahjust värske salatiga. Hea kuum glögi, mida ma kunagi oma kodus ei paku, aga külas naudin meeleldi.Hõrk krevetikate kapparitega ja mozzarella-kirsstomati saiakesed.




Jõuluaskelduste eel käisime tormisel merel ja kiikamas Stockholmi jõulusaginat lumeta linnas. Tore ja kinnistav. Korraliku kruiisi juurde käib ikka tants ja trall, aga tähtis ka kajutigurmee ja naudingud laeval. Buffet´ Tallink oma tuntud headuses. Et targalt jätad puutumata selle, mida ei armasta ja selle ehk, mis tuttav-tuttav ja kohe laual. Nii ei proovinud me jõulupraadi, hapukapsaid ja verivorsti ja soomepäraseid juurviljavormisid, aga kõike muud siit ja sealt ja üle ühe maitsemeelte võrgutuste saatel ikka. Kuna pildid reastasid end sinna ülesse, siis mõned ülestähendused: krevetisalat rukkileivapesadel, lihtne ja hea, lisa keedetud krevettidele sibulat ja tilli ja head majoneesi ja ongi shrimp skagen valmis. Mõnusad lestarullid küpsetatud köögiviljavarrastega. Rohkem head kala ja köögivilja lauale ja kõik on rahul! Soolaseenesalat, hea klassika nii kuuma kartuli juurde, aga hästi sobib ka Saksa kartulisalat, millest ma rootsilikud lihapallid välja veeretasin, sest kartul marineeritud kurgi ja sibula koosluses vinegrettkastmega oli väga hea. Sinimerekarbid ja muud mereannid, erinevad kalamarjad paksu hapukoore ja peenestatud sibulaga, hea amps, kui kõrval külm hea vein. Punav peet kitsejuustuga ja apelsinid sibulaga, hea idee, oma jõululaualegi valmistada. Ploomid mitmel moel. Magusavalikut piidlesin ainult kaasa taldrikult, seepärast pilt ka ähmane, aga maitsesin shotiklaasist mustikakisselli, just niisugust, mida vanaema tegi. Ja hommikusöögiks mõnus isetehtud pasteet, aga mitte poe- või kulinaariatööstuse oma, et riivjuustust läbi veeretada.
Kui süldiliha saan hakitud, on plaanis veel pikantset kanamaksapasteeti teha, piparkoogihõngulist ja branditripsuga. Ja seni ketrab plaadimängijas Vallatute Vestide talveplaat "Kelmid ja pühakud", küll see lumesillerdus ka tuleb, kui väga soovida. Kelmikad talvelaulud võrratus muusikalises harmoonias, mis muusikute vahel valitseb. Lihtsalt hea ja ilus.


20.11.2013

Sügise madalamad ja kõrgemad noodid

Sügis on ammu kohal ja mul meeldib peituda sooja jope sameti sisse ja mähkida pehme kašmiirsall ümber kaela. Loodus on üsna pikalt pehmet, pimedat ja vihmast sügist pidanud. Pole mahti olnud sel sügisel pilte loodusest klõpsida. Ei saanud seekord kordagi seenelegi. Kui välja jätta kaasa viimane käik Rexiga metsas, saagiks 4 oranživöödilist porgandiriisikat. Rex oli lõplikult õnnelik ja sibula ja kuldse või sees sai neljast riisikast suutäie kodumaist delikatessi. Kuigi ei teinud ma sügisvärvidest väljas pilte, tabasin ma seekord silmadega ja kuulasin kõrvadega. Lilla mitu erinevat tooni, mis sügistes lilledes võimu võtab. Ja linnud, väikesed ja suured, pruunikirju kõhuga ja tillukesed, kollasekirjud ja suuremad, valgemusta kirjud ja nahhaalsed. Ja sädin ning laul, kõrgemad noodid varavalges, kui veel niiväga tahaks magada, madalamad noodid päeval, kui astud nende territooriumile. Kogu suve oli lindudega seekord kuidagi väga teisiti. Hiljem sain teada, miks.

Aga Lepatriinu köögis toimetatakse ikka, missiis, et pere mööda ilma laiali. Aga, kui nädalalõpuks koju tuleb poeg, nõuab ta nädalast nädalasse, et teeksin ma talle ikka karrist risotot ja küpsetan erineval moel kana, veinises kastmes ja köögiviljadega, koorest või vürtsikat, värsked salatid, kuum kõõgiviljaraguu, külmad kastmed lisaks ja endale boonusena kuum keedetud kartul.
No ei armasta eriti riisi. Ja kõik on maitsev ja kosutav ja sellel toidul on ses sügises usun, et meie kodu lõhn.


Kalkunipallisupp kirsstomati ja ingveriga 



Aga kuna ilmad on ikka tõsiselt nigelad pidevalt, on aeg kuuma maitsvat suppi keeta. Ja kui ma vahel unustan end mingitele lehtedele lugema retsepte, kus ikka soovitatakse supi keetmist praadimisest alustada. Mitte, et aus tooraine, mis polegi poes nii kallis. Supikondid, nii veise, kui sea, või kana erinevad supbroduktid. No ei ole ju ometi midagi keerulist. Aga ikka leiad mingeid portaale või lehe retseptilisasid, kus on niisugused supid, et usun väga siiralt, et mina neid küll süüa ei soovi. Korralik supp peab olema aus ja ausalt tehtud. Ei mingeid puljongikuubikuid ja muud jama. Ja üldiselt on igasuguste nn punaste suppidega nii, et need lähevad soojendamisel aina paremaks. Boršid, seljanka, hapukapsasupp, aga korraliku kondipuljongil keedetud leem heade lisanditega seisab ka väga hästi. Aga seekord kriban mina üles mõnusa supi retsepti, kus peaosas kalkuniliha ja lisanditeks punavad magusad kirsstomatid ja vürtsiks ja sügiseseks soojendajaks ingver. Ja soovitav nahka pista ikka ühe õhtuga, kui külm ja niiskus naha vahel ja tüdimus-tülpimus nõdrast ilmast.


Kalkunipallideks: 450g hakitud kalkuni kintsuliha, 1 muna, 1 sibul, 2 küüslauku, 2 viilu rukkisepikut, purustatud loorberit, piprasegu, Vahemere ürte, soola

Vett, 3-4 kartulit, 1 porgand, 1 sibul, 2 viilu punast paprikat, 4 seibi suvikõrvitsat, 6 kirsstomatit, 1 suur küüslauk, 1 purustatud loorber, tilli, peterselli, rucolat sügavkülmast, soola, cayenne pipart, jupike ingverit, Vahemere ürte 

Kõigepealt valmista hakitud kalkuni kintsulihast kalkunipallitaigen supi jaoks. Aseta kalkuniliha sobiva suurusega kaussi, löö lahti muna, haki üks keskmine sibul peeneks ja purusta noaseljaga paar küüslauguküünt ja haki need. Aseta rukkisepiku viilud hakklihale, lisa veel purustatud loorberit, pudista lihtsalt üks leht hästi peeneks, raputa soola, piprasegu, Vahemere ürte, rohelisi ürte või enda jaoks meelepäraseid maitseaineid. Sega märja käega kõik tihkeks massiks, sega ja loobi veidi pallitaigent, võid kausi kilega katta ja korraks külma panna. Supi jaoks pane paari liitrine pott kuuma veega keema. Puhasta ja haki porgand, tükelda sibul ja paprika ning suvikõrvits. Kuumuta pannil väheke õli ja passeeri kogu hakitu. Lisa viimasena purustatud küüslauk ja poolitatud kirsstomatid. Keeruta kiirelt ja lisa keevale veele. Koori ja tükelda kartulid, pane potti. Lisa purustatud loorberileht. Kui loorberileht purustada sõrmede vahel, annab ta palju paremini maitset toidule ja pole põhjust seda söömise ajaks toidust eemaldada. Kui supp koos kartuli ja maitseviljadega keema tõuseb, võib hakata kalkunipalle lisama. Mina teen neid käte abil, vahepeal sõrmi märjaks kastes, nii tuleb just paras pallike, mis järjest supipinnale valmisolekuks kerkib ja polegi midagi keerulist. Maitsestada veel korralikult ja lisada roheline. Minu suppi täiendasid rohelisena oma aiamaalt sügavasse talletatud nii rucola, till, kui petersell, aga kuna mul on alati kalkunipallisupp just tšillisena meeldinud. See magus ja samas vürtsine maitse lihtsalt liitus nii suurepäraselt. Seekord pidin leppima cayenne toosi raputusega ja ingveri kohalolekuga, ka muideks võileival, kui juba suppi serveerisin ja teraleiva röstrikuumast läbi lasin. 



 Ja kui ma enne blogi kirjutamist pilte otsisin, siis olgu siin üks tõeline loomalihapada pilt, kuhu lisatud nii põld- kui aeduba, suvikõrvitsat ja kirsstomatit, sibulast, porgandist, küüslaugust rääkimata. Kui saate turult kätte suuremad loomalihakondid, kus ikka liha ka küljes, tasuks niisugust rikkalikku juurviljaga hautist valmistada. Kui uuesti teen, lisan ka tegemisjuhise.





Igal ühel on meist mingid lemmikud, kiindumused toidusse, mis pakub lohutust, turvatunnet, peletab üksindust. Ma ei häbene siin seda tunnistada, et kulgen sageli nädalast nädalasse üksi, kui vahepeal pole töö maha murdnud. Mees on mitu kuud Salvesti supidieedil Euroopas niikuinii. Aga kui ma pääsen toitlustusmaailma  nii- ja naasugustest maitsetest ja füüsiliselt pinda käivatest tundidest, siis keedan ma kanasuppi. Seda õiget ja head, mis annab Juudi penitsiliini mõõdu välja vägagi hästi. Aga, kui ma tahan tunda end hästi ja kui ma valmistun nädalalõpu sügiskaamose meelelahutussaateks TV3s, siis sätin ma endale taldrikule oma lemmikud, alates krevettidest lõpetades oliividega. Ei mingit metspardifileed kirsikastmes või kaalika-porgandisegusid lisandiks põdralihale täiesti mõtlematutes pakettides. Ja sageli olen veel nii ebatervislik, et nii lõuna-kui õhtusöök on kõik ühel taldrikul. Aga olen kiindumusest krevettidesse otsinud ikka uusi lisandeid, põnevaid maitseid, aga ikka jäänud oma väljavalitute juurde. Krevettidega sobivad suurepäraselt nii värske kurk kui terav sibul, roheline ja must oliiv, värske salat ja rohelised avokaado maitsvad viilud, toetavaks maitseks makra või krabinuudel, kirsstomati magusus või mõni muu mõnus puuvili (koduaia õun praegu sügisel on väga asjalik, aga katsetada tasub erinevaid maitseid, nii mangost greipfruudini). Ja poolpehmeks keedetud 6 minutiline muna on ka väga IN. Ja mahe majoneesikaste. Ja rikkalikult rohelist, salati sisse ja peale. Kui kõik virgad ...olid virgad. Aga kui erinevaid veine kõrvale valida, sobib liuale sättida ka valgehallitusjuust. Ja ikka need viinamarjad, seekord magusad, üsnagi. Nii nagu "Su nägu kõlab tuttavalt! poolfinaalgi, millest ise sain mitmesaja-protsendiliselt just kohapeal osa, magus, magus ja veelkord magus. Sest võidutunne on alati magus ju.





25.09.2013

Armastus käib kõhu kaudu

Sügistuul lennutas juba lehekirjut ja ürgne looduskunstnik oli metsaveered puna-kolla-pruuni triibuliseks värvinud, kui sõitsime Pärnusse tähistama augustis täitunud 20-t kooseluaastat. Välja valitud Villa Wesseti puhkusepakett ootas intrigeerivalt. Ja kuigi  kurvalt /Hüvasti, kallisRex! www.pohlaparadiisike.blogspot.com / ja keeruliselt alanud päev pakkus meile kohapeal kohe katsumusi, jätaksin ma Estonia Termidesse mittepääsemise ja asenduspakkumise Surnumere Keskuses teenindaja ebaproffesionaalsuse kommenteerimata. Piirdun toidublogis meie õhtusöögi naudingute kirjeldamisega. Kuigi algselt polnud plaanis Villa Wesseti restoranis õhtustada, siis tujukas ilm ja ebameeldivad komistuskivid sundisid meid just valima lihtsama tee, kõndida oma imeilusast toast trepist lihtsalt alla, lasta laual süüdata küünal, mis oligi väga sümboolne meie jaoks ja valida menüüst sobivad road ja joogid nii turgutuseks kui meeleheaks.

 Argipäevadel valime õhtusöögi kõrvale ikka pigem sobiva veini või heleda õlle, siis restoranis otsustasime sel korral end lasta üllatada erinevate kokteilidega, mida polnudki proovinud. Martini Royale Rosato proseccost ja Martini Rosest kokkusegatud kokteil koos apelsinimahlaga oli suursugune, mõrkjalt söögiisu tekitav. Bacardi Mojito mehe jaoks üsna mõttetult rohune jook. Mis teha, pole mojito-põlvkond. Eelroaks valisin mina Rohelise salati tiigerkrevettide ja parmesanilaastudega. Krevetid, mu üksinduse hetkede lohutajad, olid kaunilt sätitud rohelisele salatipadjale ja rikkalikult kaetud parmesanilaastudega. Kaasat üllatas tellitud Delikatess-mozzarella tomati ja pestoga torni kujul. Köögi serveeringud üllatasid meid väga positiivselt. 



 
Salatid olid lihtsad ja maitsvad. Teenindaja Maris sõbralik ja osavõtlik. Põhiroa valimisel pisut arutlesime, kuna olin eeltööd tehes pilku peale visanud lestafileele ja kuigi kehtiski veel suvemenüü, siis uurisin, kas lesta ikka on. Oli. Pidasin endaga aru, et kas suvelõpu lemmiktoit restoranivariandina võib mind üllatada või pettumust tuua, küsisingi ettekandjalt, et mida peale ahjukartuli ja tartarkastme praad pakub. Maris seletas lahkelt kuid napisõnaliselt, et mingi salat seal ikka on. Ja hoobilt tegin kannapöörde ja tellisin lõhesteigi.  Maris imestas, et kas otsust muutma pani tema mitte-eriti-pikalt-lahti-seletamine. Võibolla küll. Ja see dialoog mulle meeldis ja valisin ikkagi Praetud lestafilee tartar-kastme ja ahjukartuliga ning mees tellis Milano seašnitsli ahjukartuli, Dijoni sinepikastme ja sidruniga. Mu kallis mees jõudis vahepeal ka endale Punapea kokteili tellida, viin jõhvikamahla, red mixeri ja maasika siirupiga mekkis mu rekkajuhist härrale paremini, kui piparmündine rummikokteil. Arusaadav.

Asja plussiks oli see, et kogu restoran oli vaid meie päralt. Villas peale meie ööbivad mõned soomlased kasutasid õhtustamiseks päikeseterrassi. Muusika taustaks oli džässilikult kurblik, aga seegi sobis suurepäraselt meie mõtlikku õhtusse, kus ühtäkki pidime tagasi vaatama oma 20-le kooseluaastale kui ka hüvasti jätma oma pere liikme, koer Rexiga, kes oli meiega üle 10 a. 

Praadide serveeringuga köök taas üllatas, kui kahe silma vahele jätta veidi jahtunud olek. Mu eelmise postituse soojas suvikõrvitsa-kanasalatis olid kaunistusehteks punav oma aia sõstrakobar ja siis tihkusin kurta, et miks küll meie koduseid aiamarju ei kasutata kohvikutes-restoranides garneeringuna. Ja võta näpust, nüüd sain küll kultuurvariandina ilmselt taldrikule nii lihavad põldmarjad, vaarikad ja punase sõstra hapukad kobarad kui ka eksootilise tähtvilja. Lest oli mereselt soolakas ja hõrk. Kartulist jätan toitlustusinimesena rääkimata. Las ta olla pealegi. Kaasa šnitsel oli ka maitsev. Sinepikastet näpata ei jõudnud. Balsamico jätaks ka koka ostunimekirja tehes laoriiulile. Aga, mis viga sellega joonistada sik-sakke või pitse roa alla taldrikule heegeldada.



Magustoidud pole minu teema, kuigi teenindaja ikka proovis minus magusaisu tekitada. Tellisime Valge šokolaadi mousse mangokastmega kahe lusikaga, aga lusikad sättisin ma alustassil ise nii, sest nii teeme me aastaid juba Pedasel, kui romantikutele musi-musi-maiust pakume. See lööb kihevile nii noore kui vanema armastajapaari. Magustoit oli muidugi aus ja ma jõudsin isegi pisut kahetseda loobumist, aga maitsta ju sain. Aga mu tellitud kokteil All Berry Margarita oli juba magustoidu eest, et algul mu mees arvas, et mulle toodigi vale magustoit, et "ei, seda me ei tellinud". No tellisime ikka. Jäine marjane margarita oli hea muidugi, et võtsin hiljem ta lausa tuppa kaasa. Restorani õhtu oli äärmiselt meeldiv ja väljapeetud, tänud selle eest teenindaja Marisele. Õige õhkkonna ja meeleolu loomiseks piisab vahel vaid kuulamisest ja tagasihoidlikust osavõtlikkusest. Toas nautisime šampust ja maiustasime mereandide, juustude ja hapude viinamarjadega. Aga vahel võivadki viinamarjad hapud olla, et aru saada, kui magus on elu.