Otsing sellest blogist

Laadimas...

10. juuli 2015

Suvebriisist lummatult

Kanaraguu köögiviljade ja värske kartuliga rikkaliku rohelisega oma aiast

Poolvedel praemuna kartulite ja suvikõrvitsate ja tomatiga. Suvine panniroog, mida võiks iga päev süüa, kui veel puistada üle oma aia rohelisega. Appi, nii lihtne, nagu Peeter Oja vorstisai

Õunaäädika ja õlimarinaadis lihtsalt maitsestatud kanatiivad, köögiviljaraguu, värske salat ja külm kaste

Karbonaadi on lihtne viilutada. Maitsestamises pole ka midagi keerulist. Lihtsad maitsed. Ja hõrk tulemus on käes.

Lõhe juurde sobib alati aeduba ja kodujuustusalat. Valgest veinist rääkimata

Olen tänulik mehele, kes mulle peenrakastid meisterdas

Salatit 4 sorti, rukola, till, sibul, petersell, koriander, spinat, suvikõrvits, redis. Üks kast oleks võinud veel olla. Suvi ilma rohelise herne ja oma aedoata on poolik

Omlett kartuli, singi, tomati, suvikõrvitsa ja kohvikoorega - toitev hommikune ärataja

Naturaalselt hautatud  küülik. Tomati-kurgisalat hapukoorega - millal Sa seda viimati tegid!?

Lambaraguu koriandri ja suvikõrvitsa-paprika hautisega. Mündirohelisest rääkimata

Lamba üdikondid - gurmaanist perenaise nõrkus

Kihiline lõhesalat

Eelküpsetatud ribid. Vahel on hea, kui keegi Sinu eest juba toidu valmis teeb

Värsket salatit ei jõua nii palju süüa, kui peenrakastidest tuleb. Seesamiseemneid ei tohi ka ära unustada

Õlleoast saab suurepärase segasalati liha lisamata.


Mu eelmise aasta juubeliroosid on täies õies


Varajane ärkamine, aga hiline hommikusöök. Täisterakaerahelbe puder võiga, avokaado, juustu-vorsti terasai salati ja värske kurgiga, lõhe ja mustad oliivid ja kreemivahune kohv koort ootamas. Hommikud on ilusad!

Selle aasta sünnipäevaroosid

Lepatriinu tort ja Martini Asti töökaaslastega maitses ka aasta vanemaks saades suurepäraselt

Rukkipesasse krevetimaitselist Merevaiku, peale julgelt forellimarja ja sibulat ega valget viina pole vajagi. Šampusest piisab

Rexi lilleke peenrakastide kohal
Peedirisoto kitsejuustu ja grillitud portobelloga Haapsalu Kuursaalis



Peekonisse mähitud sea sisefilee bataadivormi ja pohla-portveinikastmega

Õlles mooritud Eesti veisepõsk kartuli-pastinaagipüreega

Käsitsi valmistatud põdraliha ravioolid kooreses rosmariini kastmes

Rabarberi-plaadikook vahukoorega

Kamakreem astelpaju moosiga

Maasikasupp kohupiimavahuga

Tordilõik Kuursaali vitriinist
BLAME CANADA - BBQ vürtsikas searibi M - Foody Allenis Telliskivi linnakus
CLINTI TASKU - Pita tasku, kuulikindel BBQ sealiha, röstpeet, kitsejuustukreem ja punane coleslaw

MUHU PULM -  Räimed musta leiva paneeringu, peedikreemi ja Foody kartuliga
Suvi on kogu oma kõrvetava päikese, vihmasadude ja ootamatute tuulehoogudega ammu juba kohal. Blogisse on tahtmatult imelik vaikus siginenud. Ei ole midagi lahti ega katki. Aeg lihtsalt tormab halastamatult. Aga kõhud on ka ikka kõigil iga päev täis.

Pildirida sai pikk. Lahti kirjutades, ei saa ma üldse ilma kosutava kanata. Olen pikki päevi järjest tööl, tüdinenud ja näljane, siis wok-pannile visatud kana rohke köögiviljaga päästab mu elu. Ja see puljong. Rikkalik, samas naturaalne. Küüslauguga lõpus kroonitud.
Ja hommikutes on igatsus poolvedela muna järele teadmata oma kolesterooli numbreid. See käib kõik nii kähku. Eelmise päeva keedetud kartuli rattad, tomati sektorid ja suvikõrvitsa viilud, lööd munad kõrvale lahti, veskist piprasegu peale, korraks kaanega kuumust kinni hoida ja juba valmis. Rohelisest rikkad peenrakastid asuvad köögist mõne sammu kaugusel. Napsad aplalt vahel kõike - spinatit, koriandrit, tilli, salateid, peterselli, rukolat - mu suurt lemmikut. Kõik võib lihtsalt kuuma toidu peale hakkida. Ja sädeled vitamiinidest ja suvest.

Ma ei kannata neid punaseid maitseid. Liha  või kana maitseaine, sellest jääb toidule rõve mekk. Nii lihtne on ise sealiha või kana maitsestada, sellepärast ei pea kokakooli minema. Veidi õli ja midagi haput, on see siis õunaäädikas, valge veini äädikas, balsamico, sidrun või mõni mahl, piprasegusid, Vahemere ürte, soola, suhkrut, sibulat, küüslauku, chilli magusat ketšupit. Maitsestad liha ära, toidukile kausile peale ja külmikusse. Ei mina neid seal käi keeramas või segamas. Kui söögitegemisaeg käes, siis ahju või grillile, väga maitsev ja loomulik. Keegi ei kurda.

Omlett on samuti suvetoit. Pool päeva kõht täis. Ja see rikkalik salatiroheline, mida talvel pole võtta, muudab hõrgu ja toitva omleti suvetoitude esikolmikusse. 5 muna klopin kohvikoore (või hapukoorega) lahti, pannile kartulit, sibulat, sinki, suvikõrvitsat, tomatit, seeni õli sisse praadima. Maitsestad kiirelt meelepäraselt ja keerutad pannikuumusest kõik korra läbi. Ja siis muna-kohvikooresegu pannile ja kohe kaan peale pannile ja kuumus madalaks. Muidu läheb kiirelt kõrbema. Veidi algul aitan ja tõstan omleti ääri. Aga lasen rahus küpseda. Niikaua kui rohelist hakin või juustu ribasid, hüübib omlett ka keskelt. Ei mingit jahu ega täidise eraldi tegemist. Värske salat lisandiks ja elu on lill!

Mees rääkis viimasel ajal pidevalt, et tahaks jänest süüa. Minu mälestused olid küll lapsepõlvest kurvad, kui mu lemmikjänes jõulude ajal potti pandi ja ma kummuli tooli all nutsin. Aga lõpuks sai tõesti üks kena küülik koju toodud. Tükeldasin lihtsalt ja kiirelt, nagu kana. Ja ega tegemises ka mingit eripära tegelikult polnud. Rohkelt porgandi oranži, sibula võib ka suurelt tükeldada, küüslauku, väike loorberi tükike, piprasegusid ja meresoola, kuuma vett peale ja kaanega ahjupotiga ahju hauduma. Hõrk ja pehme, lisandiks värske kartul ja üle tüki aja segasin kurgi ja tomati hapukoorega kokku, tilli ja sibulat ka, nagu nõukaajal. Küll oli hea.

Pildireas järgmine on lammas. Lambaga on küll koguaeg nii, et ema saadab mulle kotikese. Häbi küll tunnistada, et poest nagu ei kipu ostma. Ema ostab ka tuttavatelt lambakasvatajatelt. Oi appi, kui hea see oli. Küpsetasin samuti haudepotis rikkaliku küüslaugu, suuremate porgandite ja sibulaga. Maitsestasin Chicken&Steak veskiga, sest seal on koriander sees ja plaan oli oma värsket koriandrit roa valmides kasutada. Lisandiks keetsin värsket kartulit ja pannil tegin suvikõrvitsa rattaid paprika ja küüslauguga. Ja rohkelt koriandrit hakkisin nii tilli kui peterselli ja rohelise sibulaga peeneks ja mündi rohelised lehed. Ma sõin ja sõin, nagu oleks nädal aega nälgas olnud. SEE oli lihtsalt nii hea ja siis veel need üdikondid, mida pead tulikuumalt noaotsaga limpsima. Oh jah ...

Lõhesalatit kihilisena olen teinud sel suvel juba mitu korda. Kaubanduses on täiesti olemas lõhe konservid. Kena roosakas lõhe tuleb plekk-kaane alt välja, nagu päris. Ei pea pelgama. Suurepärase salati saab.
1 lõhekonserv, 3 keedetud porgandit, 1 sibul, 5 muna, 5 keedetud kartulit, veerand värsket kurki, 1 magus õun, mõned marineeritud kurgid, majoneesi, hapukoort, murulauku, reohelist sibulat, meresoola, 5 pipraseguVali serveerimiseks mitu kena läbipaistva klaasiga kaussi ja peale ettevalmistusi hakka kihtidena salatiaineid kaussidesse laduma. Sega hapukoorest ja majoneesist maitseainetega koos kaste, vala salatile ja torka kahvli või noaga augud salatisse, et kaste saaks allapoole valguda. Lase külmas seista mõned tunnid või üleöö.


Selle suve leid poest on eelküpsetatud ribid. Meie pere vist proovis 3 erinevat maitset. Tõesti mõnus, kui keegi on Sinu eest juba kokkamise töö ära teinud. Nii kaua kui ribi ahjus (järel)küpseb, siis saab ju meelepärase lisandi valmistada, salateid, värsket kartulit keeta või juurviljawoki, milles küsimus. Pere mehed mõmisevad mõnust ja õlu peab külm olema.


Olen suur oasalatite tegija. Ja olen ikka seda meelt, et fantaasial tasub lasta lennata. Kui liha grillida, siis ei peagi alati oasalatisse sinki või vorsti lisama. Kaubanduses (taas) on müügil niisugune vahva Õlleoa purgike. Jaani eel oli see kindlasti ka sooduses. Seal on juba valmis tehtud mõnusad põldoad. Tasub vaid veega üle loputada ja nõrguma panna.
1 purk õlleuba, 6 keedetud kartulit, 4 muna, veerand värsket kurki, 2 marineeritud magusat kurki, pool punast sibulat, maitserohelist, peterselli, tilli, rohelist sibulat, hapukoort, majoneesi, soola, piprasegu,  Vahemere ürteHaki, riivi, kõik salatiained ja sega kokku. Kuna oad on üsna tummised, siis kaste peaks olema vedelam, alati aitab sortsu kohvikoorega ehmatamine, mis maitsed välja tõmbab.

Selle aasta sünnipäeval olin vaimustuses kalamarjast. Kuna ma sünnipäeva õieti suurelt ei pidanud, siis jäi seekord salatite hakkimse vaev ära. Tähistasime kaasaga Pärnus Oti ja Taneli plaadiesitluskontserditel käies ja siis hotellis maitses rukkipesadesse pandud krevetimaitseline Merevaik forellimarja kuhila all suurepäraselt. Ei mingit sibulat või külma valget viina. Külm šampus oli see, mis sobis. Oh, kui hea, kirjutades ja meenutades, tuleb juba isu peale. Selverist ostetud Lepatriinu tort oli ka väga aus. Kohupiimane ja kreemine ja isegi martsipan polnud liig magus. Soovitan soojalt.


Kuna meie suve algusesse jäi ka perepoja gümnaasiumi lõpetamine, siis sai käidud armsas Haapsalu Kuursaalis.
Kuna poeg lõpetas Noarootsi Gümnaasiumi, siis otsisime ümberringi toidukohti, kuhu perega kenasti tähistama minna. Muidugi on Teeristi Villa väga armas koht. Millegipärast arvasin, et sinna on palju tahtjaid ja sinna ei hakanud reserveeringut isegi küsima. Küll oli tore enne aktust kohapealsest kohvikust tuttavaid Teeristi hõrke kohupiimataskuid ja beseerulle ja kauneid tordilõike näha. Aga jah... uurides Haapsalu toitlustuskohte, sai välja valitud Kuursaal. Ja kindlasti me ei pidanud kahetsema. Kuigi lauale tellitud eelroad tulid alles siis, kui me juba lauas ja pisukest segadust tekitas nende söömine. Et kas nopid näppudega kiiresti näljasesse kõhtu(näljakustutamiseks see oligi ju mõeldud), või ootad siivalt, kui sulle taldrik ja mõni söögiriist tuuakse. Aga meri loksub kuursaalis lausa akna all. Luiged poegadega siinsamas. Vaade on aus ja eestlaslik. Aga seda oli tegelikult ka toit. Mina näiteks sõin õlles hautatud veisepõske. Oh jummel, see oli nii hea, et kui uuesti läheksin, telliksin topeltportsu. Kuidas loomalihakiud olid nii pehmeks hautatud ja siis seda kartuli-pastinaagipürees leemega koos püüdes, ma arvasin juba, et ma olen taevas. Gurmeetaevas - see oli lihtsalt nii, nii hea. Peedirisoto sai ka kiidusõnu. Seafilee arvasid meie pere noorsandid kuivaks. Ja isa polnud ka vaimustuses põdraliha pelmeenidest. Aga ega ta ju tellides ka teadnud, mida saab. Põdraliha oli see, mis tõmbas. Teenindus aga oli suurepärane. Ja minu rabarberikook vahukoorega sulas suus, nagu ka kõik teised magustoidud. Sealt polekski tahtnud ära tulla. Kihisev külm prosecco. Maitsekas kohv. Suvebriis. Päike peegeldamas meresillerdust. Nimedega pingid Kuursaali promenaadil.Jääkaru valge suvesoojas vees.





Kevadel
käisin etendusel Vaba Lava teatrimajas. Viipekeel kui tants. Eriliselt helge projekt. Olen õnnelik oma tütre ja tema kaaslaste tegemiste üle. Lausa uhke. Samas sai ka söömas käidud Foody Alleni restoranis. Kuigi seal tööl olnud noorsandid ei reklaaminud enda restorani tööd hullult välja, siis lõpuks see, mida me sõime, oli ülivõrdes. Jälle üks armas koht, seekord siis Telliskivi linnakus, kus võikski istuda ja istuda ja süüa ja süüa. Minu ribid avasid suve.

Ja nüüd eile tähistasime minu tütre sünnipäeva Laulasmaa kandis. See nagu kodukant, kus palju suviti mere ääres käidud, nii Laulasmaal, kui , Lohusalus, kui Tornimäel. Tore, et sinnakanti tuleb ka juurde lihtsaid ja vähe peenemaid söögikohti. Käisime algul tähistamas
Kahvel Kahega toredas toidukohas ja hiljem Ott&Matildas.
Üleküpsetatud šampinjonid malmpannil/ sinihallitusjuutsuga Kahvel Kahele Laulasmaal




Küpsetatud lõhefilee/ porgandi-pastinaagi-herne vorm, valge veinikaste

Grillitud karbonaad/ praekartul, seenekaste, kõrvits, hapukurk

Kihiline sealiha-peekoniga hapukapsa, ürdikartuli ja kastmega

Eesti kuulsad heliloojad - kõik kenasti seinal

Kookide valik Ott&Matilda-Laulasmaa kohvikus

Kodune interjöör

Hea, kui serviis on klaasi taga

Koogid sulasid suus ja terrasil oli imehea istuda

Nime päritolu kohta jäid küsimused küsimata. Vana ajakirjanik, kus sa küll olid

Kuigi tumedad vihmapilved turritasid taevas, sõitsime Laulasmaale tütre sünnipäeva tähistama. Väljavalitud Kahvel kahele oli end kaunistanud suviste lilledega ja rahvast saalis edasi tagasi. Kurb, et kõrvalolevas Recleti toidukohas, mis seal juba aastaid, välise vaatluse järgi tundus üsna vaikne. Teenindaja oli rõõmus ja käbe ja lubas tellimuse lauast võtta. Kihisev šampus ja eelroad ja väiksed taldrikud armsate kahvlikestega tulid kiiresti lauda. Siinkohal pean meenutama Haapsalu Kuursaali. Tellisin eelroad lauale, eeldades, et nad meid ootavadki. Taldrikud, küsis tütar, kui meil olid sõrmedega enamus liha ja juustuvalikust juba nahka pistetud. Üleküpsetatud šampinjonid Laulasmaal olid hääd, peaks neid kodus ka tihemini tegema. Küüslauguleivad ja porgandi ning kurgikangid täiesti OK, et elevust peletada. Praed tulid ka tegelikult ruttu. Kuulates tütre Riia-reisi muljeid kaunis Eesti muusikutest ümbritsetud interjööris, läks aeg linnutiivul.
Ma olen nii rumal, et tahan ikka igal pool tellida sealiha seentega. Kuna ise väga tihti liha ei tee ja seened on lemmikud. Oh jah, seekord oli ikka täielik ämber. Liha oli vintske ja niimoodi suvaliselt lõigatud, mis väga karbonaadi moodi välja ei näinud. Seened olid kastmes ja neid oli nii vähe ja kaste oli nii ülesoolatud, et ... Aga ok, isa tellis kihilise sealiha peekoniga. Oi appi, need mundris kartulid olid juba jube head ja liha oli nii, niiii pehmeks hautatud. Ühesõnaga aitasin isal süüa. Ema ja tütre lõhed nägid suurepärased välja ja maitsesid ka. Väimehel oli sama tülikas lihatükk, nagu minul. Aga ok, me ei kurjusta. Sest koht oli kena ja interjöör uudne, kuigi vetsust väljumine on pisut aeganõudev, sest ukse käepide on raske ja ilmselt sissetöötamata. Aga muidu 4 pluss, sest arenemisruumi on. Pärast toekat kõhutäit käisime Lohusalu sadamas merd vaatamas. See niisugune südame kutse ja traditsioon. Aga magusat läksime uudistama paljukiidetud Ott&Matildasse, mis asetseb vanas Laulasmaa poes. Seal ümberringi ju nii palju suvilaid, et kust need puhkajad siis süüa saavad. Õnneks on mõni aasta tagasi neile ehitatud co-market eelnevalt kirjeldatud toidukohtade kõrvale. Aga koogid olid head ja koju tulemise mõte tundus küll nii, et käin auto järel, et kogu see kalorihulk põletada. Kuigi ma väga sageli sellele ei mõtle.


Kui mul kuu aega tagasi sünnipäev oli, kinkis mulle armas töökaaslane pudeli. Sellel ripub silt - ÕNNE VALEM. Nii tore  on igal hommikul õngitseda sealt üks sinine sedel. Ja siis lugeda: "Inimese õnn On kuskil vabaduse ja distsipliini vahel." I. Pavlov või "Me käitume, nagu oleksid mugavus ja luksus elu põhinõuded, samas kui meie tõeliselt õnnelikuks tegemiseks on vaja midagi, millesse me suhtuksime vaimustusega." 
Toitu on ka hea suhtuda vaimustusega, ka siis, kui see on vaid muna, mille pannile lööd ...

19. apr 2015

Roheline peotäis krevetisalatile

Laula mu laulu salat

Spetsiaalselt ostetud rohelised herned ununesid sügavkülma

Roheline peotäis vitamiine - naati, nurmenukku, võilille, murulauku ja mustsõstra kasve

Poolvedel muna ootab sööjat
Tähtsatel õhtudel meeldib mul ennast ja lähedasi millegi heaga hellitada. Krevetisalatist on saanud sageli niisugune pärusmaa, mida ma maiustan üksinda ja pärast näitan mehele lemmikust pilte. Nüüd lubasin Laula mu laulu avaõhtuks seda kaasale ka valmistada, muidu jäängi natuke narriks, kui üksinda muudkui krevetisalatiga end kostitan. Eriliseks, telekast millegi hea vaatamiseks, midagi head valmistada, on umbes nagu aegade tagune traditsioon Eurovisiooni õhtuks kook küpsetada. Koogi tegemise jätsin ma muidugi ka seekord vahele. Ja ega salatiski midagi keerulist ei ole, vaid taldrikule ladumise vaev, mis ikka krevettidega sobib. Avokaadot, värsket kurki, sibulat, porrut, keedetud kartulit, makrat, muna, kirsstomatit, õuna, porgandit, herneid, salatilehte jne. Salatit ma ei maitsesta, sest segan hapukoore ja majoneesi hulka kreveti soolvett, ürte, meresoola, piprasegu. Ja juba sööma asudes, siis lisan salatikastet järk järgult. Maitseb alati hästi ja mees jäi isegi rahule ega nõudnud, kus on sealiha ja kartul ning must leib. Kõrvale poolkuiv Santiago de Chile gewürztraminer semillon maitses hästi ja meelitas ka oma lilleliste nootidega kevadet. Nüüd aga on juba eriliselt hea võimalus kõike rohelist vitamiinilaksu aiast salatile tuua - võilille lehte, naati, nurmenukku, nõgest, murulauku, mustsõstra kasve. Ma ei ütle, et nad mulle väga maitseksid, aga see niisugune kevadine kiiks on paljudel ilmselt praegu, et end vitamiinidega kosutada. Ja selle mõrkja maitse peidab alati hea salatikaste.

Pühapäevane peedisupp hapukapsa ja seentega

Pühapäevane punav peedisupp

Hapukoor teeb supi heaks ja küüslauk seemneleival paneb i-le täpi
Mooni kohviku Romani borši keetmise katse
Pühapäevad algavad paljudes peredes pannkookide või pirukate küpsetamisega. Aga mina keetsin täna hoopis suppi. Mu lapsepõlvekodus keedeti ikka pühapäeviti hapukapsasuppi ja eelmisel päeval tahkemat kartuliputru, näiteks kruupidega, mida siis külmalt serveeriti supi keskele lisandiks. Viimastel aastatel olen aga hakanud keetma liharikast hapukapsasuppi seentega, kus hapukapsa osakaal on lihtsalt väiksem ja muud maitseviljad ka esindatud. Pealkirjas aga nimetatud peedisuppi võiks ju täna ka boršiks nimetada, aga seekord tegin kodusemal moel, mis ei nõua mingit erilist raskust ja suurem osa ajast podiseb potitäis mõnusalt ise pliidil. Kuna mul oli ahjuliha valmistamisest järele jäänud suur hulk head maitsekat puljongit koos rohke sibula(ka sibulakoorte) ja küüslauguga, siis algul plaanitud puljongi keetmine hoopiski kanast jäi ära. Mulle üldiselt meeldib borš rohkem hapukapsaga kui värskega. Seda kinnitas ka hiljutine katse keeta Mooni kohviku Romani retsepti järgi punavat kuulsat suppi, kuhu lisatakse ka musti ploome ja kasutatakse värsket kapsast. Tulemus jäi minu jaoks liiga magus ja kerge, mustad ploomid tegid supi küll huvitavamaks. Aga hapukapsa lisandiga jääb supp niisugune mõnusalt hapukas, mis meeldib enam.



Sealiha puljongit, kuuma vett, paar peotäit hapukapsast porgandiga, 1 purk Bonduelle spicy šampinjoniletšot, 500g keedetud peeti, 2 kartulit, 6 viinerit, 3 viilu ahjuliha, 3 viilu suitsutatud seapõske, 3 küüslauku, suhkrut, meresoola, sidrunit, õunaäädikat, maitserohelist


Valmis puljongile lisasin veidi kuuma vett, kuna puljongit ei olnud piisavalt ja panin hapukapsa sellega keema. Kui kapsas oli juba parajalt krõmps, lisasin seeneletšo segu, see on mõnusalt tomatine, seal on punast paprikat ja muid pikantseid pipraid. Kasutan seda sageli mõnes supis või hakklihakastmes. Riivisin keedetud peedi ja lisasin passeerimata supile. Tükeldasin viineri, liha ja suitsupõse, kartuli, tasakaalustasin maitseid suhkru ja soolaga, lisasin mõned sidruniviilud ja veidi sidrunimahla ja ehmatasin sortsu õunaäädikaga, et punane peedi värv püsiks ja mõnus hapukas maitse oleks tasakaalus. Kõige lõpuks lisasin purustatud küüslauguküüned ja keerasin samal ajal pliidikuumuse välja. Vene suppide käe sisse harjunud nipp. Ja eks ausalt öeldes seda küüslauku saab kõikidesse toitudesse sama võttega lisatud. Ja tulemus on seda väärt. Serveerisin hapukoore ja rohelise sibulaga ja hea teralise Jassi seemneleivaga, millel õhukesed viilud küüslauku. See on nagu i-le täpp, kindel meie pere supisöömise stiil. Ja kui poeg õhtul suppi nahka ei pista, saab seda uue nädala argipäevadel soojendada, sest seismisel läheb supi maitse aina paremaks. Ja kui väga end käsile võtta, võiks ju pärast pannkooke ka teha. Jahupakk seisab nukralt kapis, kuna kasutust leiab harva.