Otsing sellest blogist

10. veebr 2017

Kuningubadega kanasupp maitseb ka teisel päeval hästi

Valge härmaniit joonistab looduses kargeid ja kauneid mustreid. Krõbe külm määrab rütmi nii kütmisele kui keetmisele. Keedan kanasuppi üsna tihti. See kosutab keha peale pikki jalgadel olnud tööpäevi, samas peletab kergeid külmetusnähte ja täidab suurepäraselt ju kõhtu. Seekordne lihtne kanasupp on kuningubadega. Ma väga armastan ube. Oast saab suurepärase toitva supi, toreda salati peolauale või mõnusa ahjuroa koos köögiviljade ja kruubiga. Salatites saab tohutult fantaasiaid rakendada ja koostisosasid vahetada, lisada. Poeriiulitelgi on rikkalikult aina uusi ube ja seemnepoedki pakuvad üha üllatavaid katsetusi rohenäppudele. Valged kuningoad on suured ja lihavad ja supis lausa imelised. Konservuba kasutades valmib supp kiirelt. Ja teisel päeval ka suppi soojendades maitseb see ikka hästi (vihje pildiloleva supi kergele vahumullile).

1 kana supikogu või paar koiba, 1 suur porgand, 2-3 kartulit, 1 sibul, mõned kirsstomatid, 1 purk valgeid kuningube, vett, õli, küüslauku, tükike ingverit, tilli, peterselli, roosat Himaalaja soola, 1 loorberileht, Meira Provencale ürdisegu, Meira ürdist pipramaitseainet, mõned vürtsiterad


Pane kana supikogu või koivad külma veega keema, riisu hoolikalt vaht, lisa katki tehtud loorberileht, mõned vürtsiterad, sool, ingver. Koori porgand ja tükelda ratasteks, haki sibul ja pühi pisarad. Kuumuta pannil veidi õli ja keeruta porgand koos sibulaga kiirelt kullakarvaliseks. Porgand vajab õliga suhet oma heade omaduste väljaandmiseks, muidu hoiab neid kiivalt endale. Lisa oranž söögiisutekitav segu puljongisse. Lase kanal pehmeneda, siis lisa kartuli kuubikud ja nõrutatud kuningoad. Kuni kartul valmib, maitsesta supp meelepäraste maitseainetega, puista rohelisi ürte,  timmi mõõduka soolaga maitset. Lõpuks pane potti mõned kirsstomati sektorid ja purustatud küüslauk ja keera kuumus välja. Küüslauku lisa uhkelt, küüslauk kuulub ubadega kokku ja vormistab iga väärt supi. Võta kanatükid leemest välja, eemalda kondid ja pane tükeldatud liha potti tagasi.
Mina jätan siis tavaliselt supi maitsestuma ja lähen teen oma kohustusliku poole tunnise liikumise ringi. Punaste põskedega tagasi tulles, värske ajaleht või postkasti potsatanud trükilõhnaline ajakiri ühes, külmetavate käppadega kiisud tuppa päästetud, hakkan hea supiga end kosutama. Lisandiks hea teraleib sibula siilude, ingveri tükkide ja küüslaugu laastudega. Olgu tervis hoitud!

9. jaan 2017

Traditsioonide tukseil - supipotid ikka tulele

Kanasupp - külmade ilmade kohustuslik kosutus
Küüslaugust, sibulasärtsust, ingverist rääkimata

Kanasupp nuudlitega läheb soojendades aina paksemaks, teisel päeval süües, riivi supile ohtralt forte juustu

Lumine ilu

Põldoasupp pehme ribilihaga - parem kui praad

Selge supp värske kapsa ja kalkunipallidega

Traditsiooniline jõululaud - seenesalat, võrratu vütsikilusalat, pikantne kanamaksapasteet, marineeritud kuuseriisikad, köögivljarosolje, tšilli särtsuga kõrvitsasalat, marineeritud kurgid - ja muu hea kõik kaadri taga ja  ikka ise tehtud
Isa keetis kõigile terviseampsuks vutimuna, mis tuli koorega koos ära süüa

Köögiviljaraguu vikerkaarevärvid
Uus aasta on kiirelt lumega, nii tuisu kui tormi, krõbeda külma ja pehme sulailma ja päikesega kohale jõudnud. Blogis on pikalt vaikus olnud, kuna mul oli fotoaparaat katki. Muidugi võiks ja saaks otsida kõikvõimalikke pilte arhiivist ja kirjutada ikka, aga mul meeldivad ehedad hetked, asjad, mis on toimunud praegu ja päriselt. Saatsime möödunud aasta tavadega ära ja jätkame ka uuel aastal traditsioonide tukseil.

Jõululauale sai ikka tehtud läbiproovitud armastatud maitseid. Kuigi seekord pikalt juurdlesin selle üle, et kas ikka keedan sülti, kuna oleme püüdnud olla tervislikumad ja rohkem jälginud, mida suhu pistad ja klaasi valad. Aga minust said traditsioonid võitu ja ühest vene toiduportaalist loetud nippi kukutada süldi kuumutamise lõpuhetkedel potti salvrätik ja see kiirelt siis koos üleliigse rasvaga eemaldada, loobusin. Mõõdukalt võib ju kõike. Jõuluõhtuks oli isegi sealihast saanud juba kerge tüdimus. Ja plaan kala hoopiski teha teostus aastavahetuse õhtul vikerforelli näol ja pere sai ikka seekord suures leivaahjus pehmeks küpsenud mõnusat lihakraami ja kamarat mekkida. Ja ikka need heleda õllega hapukapsad, mida hea varem ja mitu portsu valmis vaaritada. Külmast võtad suurest potist väiksesse kastrulisse soojendada, nii palju, kui momendil kulub. Ja kanamaks sai kenasti roosasüdameliseks keerutatud koos sibula ja porgandiga ja kroonitud tripsu brändiga. Rosolje sai köögiviljane ja heeringas vaagnale, kartulisalati tegi jätkuvalt heaks vürtsikilu ja ema korjatud võiseentest sai muna, sibula ja tibakese kartuliga hapukoorene soolaseenesalat, ehe ja hea.Vaagnatel roosakas soolalõhe ja mõnus marineeritud angersäga. Aga ka uhkelt köögivilja, nii vikerkaarevärvides pannil raguuks keerutatud kui vitamiinirohkes värskes salatis, mida kaunistasid leekpunased granaatõunaseemned. Eelampsuks võis rukkipesadest maheda sulajuustuga kalamarja ampsata ja veidi krehvtisemat küüslaugust juustusegu, mis pojal singirullidest järele jäi. Ja, kui ma mõtlen, et kas ma sel aastal midagi uut ei mõelnudki lauale, siis seekord oli laual palju uusi hoidiseid, mida sügisel meisterdanud olin. Karrine suvikõrvitsahoidis, tšilline kõrvitsakompott, tuline õunavõie, kaneeli ja amarettoga kõvitsamoos juustu kõrvale. Magusa tegi seekord tütar, suussulav pirnikook mandlitega, mida serveerisime jäätisega.

Kuna detsembris sõitsime taas palju marsruudil Kõmmaste - Tartu - Võru, sai kodus veedetud hetkedel kasutatud kuumaks köetud ahju järelkuumust ja nii küpsesid õhtuti, öösiti ahjus küll uhked veisekoodilõigud sibula ja porgandiga, seakõht mitmel moel, seakoodid köögiviljadega, isegi küüslaugune kana. Sõidust tulles oli koguaeg, mida võtta ja soojaks teha, ei pidanud pead vaevama lõuna- või õhtusöögiga. Sama käib supi keetmise kohta. Potitäis head suppi valmib minu jaoks alati nagu pool iseenesest, aga kui imehea on taas soojendamiseks seda võtta. Pühade ajal samuti, järelejäänud ahjukana rümp või poolikud süldikausid või allesjäänud praetükid, kõik saab hea supi tarbeks ära kasutatud.


Võrus käisime seekord Ränduri pubis söömas. Ajaks sattus küll ülerahvastatud reede õhtu, kui juba firmapeod hoogu võtmas, aga kuigi sööki tuli kaua oodata, olid maitseelamused lihastest praadidest rahulolevad ehk uhked maja nime kandvad kartulid olid vaid liigsoolased, aga eks ma olen harjutanud ka seda soola vähem lisamist toidule juba mõnda aega. Taas nii Georgi hotellis kui Kubijal ööbides, et ei peaks 8 tundi järjest teel olema, kui sõdurpoissi oleme viinud või toonud, nautisime ainult hommikusööke ja muu köögikraam jäi proovimata. Georgis oli rahvast nii vähe, et nautida sai privaatset a la carte hommikusööki, kus väga osavõtlik noormees kõike meile kiirelt ette kandis ja köögist veel üle küsimas käis, mis hea vorst see pannilt vaagnale oli potsatanud. Karni grillvorst. Ikka pakuti teistest kohtadest erinevalt külmsuitsulõhet, endiselt oli maitsva hommikupudru peale võimalik toormoosi panna ja ei puudunud ka purukook marjadega ja värske ananass näiteks. Kubijal ma seekord ei vaimustunud. Aga rohkem häirisid mind vahtivad inimesed hommikusöögi saalides kui maitsetu toit.

Töökoha jõululõuna oli meil NOA restoranis Viimsis. Mitmeastmeline omanäoline tippkoht mõjus tegelikult koduselt ja lihtsalt. Vaade tormisele merele, saabuvatele, lahkuvatele või merel olevatele laevadele, pealinna siluetile oli lihtsalt võrratu. Tekkis ka niisugune valikuline hetk, milleks üldse süüa ja juua, kui on olemas selline vaade. Tellisime alkoholivabasid kokteile lapseootel töökaaslasega: Its Cloudy - koriander, melon ja sidrunhein ja Vallatu Vaarikas, kus vahustatud munavalge koos naturaalse vaarikamahlaga martiiniklaasis. Hea, et valikus on aina rohkem levinud mokteilid. Ja need maitsesid võrgutavalt. Eelroaks sai  tuunikala tellitud, vinegrettkastmes, arbuusi ja röstsibulaga, minu esimene toores tuunikala, maitses mahedalt, magusalt vahepeal. Portski tundus suur. Aga üle elasin. Pearoaks tahtsime koha valida, aga pakuti turska, selle asemel valisime hoopis Josper Tallekarree, green coleslaw salati juurselleri ja viinamarjalehekastmega, mille teksakleidis teenindajaneiu kastmekannust osavalt taldrikule valas. Need lihtsad teksakleidid köitsid silmi. Ei olnudki valgeid särke triiki aetud ja maani lohisevaid põllesid. Malbelt sinised nöpsikud napid kleidid olid nii lihtsad ja kodused, et oleks nagu külla läinud tädi Maali juurde kaugele mere äärde, keda pole kaua näinud. Peterselli ja parmesani paneeringus lammas oli suurepärane ja huvitavalt mõjusid krõbedad viinamarjalehe krõpsud. Magustoiduga sai punnitud. Tellides šokolaadi "Hot&Cold" kadusid arusaamatult soe šokolaad, mustsõstrad ja valge šokolaad ebamäärasesse pruuni kaussi, aga tundeid ajas kihevile nitro vaniljejäätis. Oli maitsev küll, aga piiludes pilguga ka teisi magustoite, olid serveeringud rohkem öeldes, kui tagasihoidlikud, minu arvates. Aga kokkuvõttes oli ülimalt meeldiv ikkagi, et kibeleks sinna veelgi midagi tähtsat tähistama.

Veel sai käidud Tallink City hotelli buffet õhtusöögil mitmeid kordi. Peale kino või pühade vahel, kui isu teiste tehtud toidu järele või ootamatute külalistega. Miks mitte? 12 euri eest valikus erinevaid salateid, kus võid endale ise Kreeka salati või Caesari lõpuni komplekteerida, mõnusalt üleküpsetatud kitsejuust või suussulav quiche lõik, marineeritud kurki, kõrvitsasalati ribasid, heeringat sinepikastmes ja lihavaid singilõike, rohelisest ja seemnetest rääkimata. Ja ka kartulisalat.  Soojas valikus nii kana karrikastmes, valget paneeritud kala, riisi, köögiviljaraguud, nagu mul kodus, ka peenikesi krõbedaid verivorste jõhvikatega, singipada köögiviljadega, ahjukartulit. Panin siia nüüd mitmed käimised kokku. Kolme sorti kooki ja magustoitu, värsket puuvilja, küpsiseid veel pealekauba, teest, kohvist, veest rääkimata. Kui veini või õlle järele isutas, sai juurde tellida. Ja kui klaverimuusikat lounge baarist kostub, polegi soomlaste jutuvada häiriv.

Ülemiste Lidos sõin väga isuäratavat kartuli-seenevormi, mis oli nii juustuselt kohev ja ilusa väljanägemisega, tuletades meelde, et kodus on vormiroogade tegemine puhta ununenud. Maitsva vormi kõrvale maiustasin kattega lestafileega, mis tuletas mulle meelde selle sügist lestarohkust, et ikka puhastama ja siis pannile, aga purki polnud mahti panna, siis poleks marineeritud angersäga vaja poest ostagi. Veel meenub mulle Leoki kalapoe külastus. Pidasin pakutut kalliks ja ostsin vaid kala supikogu ja paras mulle, sain kondikogu, kust väga korralikult kalaliha ära võetud pealt, et sai üsna vesise supi, aga õige ka, erafirma asi, mitte nii nagu suurtes kaubanduskeskustes, kus oskuslikult osa supikogust napsatud kalaääri näiteks soolagi vahel võib panna või mitu toitu teha.

Aga tervislikku toiduaastat kõigile! Teeme tervisele ja südamele ikka pai! Südamlikud tervitused kõigile, kes loevad! :)

6. okt 2016

Suvikõrvitsa-juustu pirukad


Suvikõrvitsast ei saa kunagi küll. Keerutan teiste värvikate köögiviljadega neid sageli pannil prae lisandiks, hakin värske salati sisse kurgi pähe, lisan supisse, teen talveks vürtsist särtsakat hoidist. Nüüd aga proovisin üht Lia Virkuse piruka retsepti. Kuna kapis oli kasutamata juustu kontsusid, Belgiast toodud pakendis soolatud lihakuubikuid, suvikõrvitsast rääkimata. Tegin pirukad muffinivormi, seisab teine kasutuna ja tolmusena kapis. Muidugi sai retsepti kohandatud lähtudes olemasolevatest toiduainetest.

500g suvikõrvitsat, 4 muna, veidi oliivõli, 2 dl kaerakliisid, 1 spl jahu, 1 tl küpsetuspulbrit, 1 sibul, 150g sinki, 150g Gouda Reserve juustu, 2 kirsstomatit, Provence ürte

Riivisin suvikõrvitsa ja jätsin kaussi nõrguma. Need Belgia soolatud lihakuubikud, mida mu mees endale rekkasse ostab, on tegelikult soolasingi ribad. Praadisin neid pannil omas rasvas ja lisasin ühe hakitud sibula. Kloppisin munad vispliga lahti, lisasin veidi õli, jahu ja küpsetuspulbriga segatud kaerakliid, nõrutatud suvikõrvitsa, riivitud juustu, jahtunud singi-sibulasegu. Soola ei olnud vaja lisada, kuna sink oli päris soolakas, panin veidi Provence ürte.  Segasin ühtlaseks ja täitsin paberiga vooderdatud muffinivormid, peale lõikasin veidi kirsstomateid ja tõmbasin kõva Gouda juustu laaste. Küpsetasin 25 minutit 200kraadi juures. Hea soe ja mahlane juustune amps hommikul tassi kohviga või jahtunult õhtuse aromaatse teega. Igaühe vaba valik. Peaasi, et meele teeb rõõmsaks.

1. okt 2016

Seinast seina


Rammus leem liha ja köögiviljadega Kernu mõisakohvikus Ludvig

Juustusupp rebitud lihaga


Kõrvitsasupp

Uhked mõisakoogid

Marineeritud köögiviljad lihaprae lisandina Tegelaste toas Viljandis

Traditsiooniline kattega liha Tegelaste toas

Grillitud seakaelakarbonaad šampinjonide, grillitud ananassi ja coleslaw salatiga ning kartulipudruga Baby Backis Pärnus

Grillitud seakarree portobello seene, peekonisse mähitud spargli, täidetud ahjukartuli, tomati-sibula salsa ja Hot&Smoke kastmega

Tiigerkrevetid ingveri-laimi siirupiga meloniga ja köögiviljawok restoran & kohvikus Wu Wei Tallinnas


Paberkotis aurutatud valge kala köögiviljawokiga

Tšilli, laimi ja ingveriga marineeritud ning paberis küpsetatud tursk krevettidega

Köögivilja wok - köögiviljad, seened, tofu

Pad Thai Deluxe - hiidkrevetid, riisinuudlid, tofu, idud, tamarind
Hommikusööginäide Georgi hotellis Võrus
Mulle tuleb puhkus alati ootamatult. Ja kuna mu poeg teenib aega Kuperjanovi väeosas, mis asub Võrus, kuhu meie kodunt on 294km, siis sai kolme nädala jooksul läbitud palju kilomeetreid erinevatel marsruutidel. Külastatud neljal korral kolme erinevat hotelli, ühes armsas hotellis viibisime lausa kahel korral. Puhkus oli küll rohkem linnapuhkuse moodi, vabandava argumendina, kuna me enda kodu asub maal. Ja tänase postituse pealkirjast lähtudes, sai külastatud ka erinevaid söögikohti seinast seina. Mõnda neist siis lahkelt lahkaks.

Aga alustan ma kohast, mis kuulub meie kodukanti Harjumaale. Uhke renoveeritud Kernu mõis. Kuna mu mehel oli suvel väike juubel ja ta juba viimased 6-7a pole kunagi oma sünnnipäeval kodus, siis oli põhjust perel kokku tulla. Kernu mõis kogub populaarsust, nii oli ka pühapäevasel päeval seal kena sagimine, seltskondi läks ja saabus. Lahked perenaised tutvustasid kohta ja menüüd ja tegid meie pere olemise suursuguses ja väärikas mõisas aga üsnagi koduseks. Mõisaköögis askeldab sakslasest kokk Rainer Andreas. Baarileti taga köidavad pilku uhked ja isuäratavad koogid, tordid, mida võib juba süüa silmadega. Tellisime erinevaid suppe ja populaarseid leegipirukaid. Supiportsud olid pirakad ja õhukesed, krõbedaks küpsetatud flammenkuchenid maitsesid suurepäraselt. Minu valitud rammusas leemes oli küll ehk varssellerit liiga palju, ise ma supi sisse seda nii palju ei paneks. 5 liitrise liha-köögiviljasupi sisse piisaks umbes 10cm jupikesest, et varsseller ei domineeriks. Aga supp oli aus ja paks, rammus ja tõhus, et õhtuni püsis kõht täis, kui Võrru sõitsime poega väeosasse tagasi viima.  Mõisas on avarust ja salapäraseid soppe, seintel kauneid naisi kujutlev kaunis kunst. Pakutakse toite kohalikust toorainest ja ärgitatakse võimalusi nii tööks kui kokkutulemiseks üritustes ka ümbritsevale kogukonnale. Usun ja loodan, et Kernu mõis on pikalt kaardil ja soovin neile edu ja õnnestumisi!


Ma sageli juurdlen selle üle, mis hoiab mõnda toidukohta kaua populaarne, teist nö vegeteerides vee peal ja kolmandad tulevad ja lähevad. Kas ei tegeleta õige asjaga, kas ei armastata head toitu või jäetakse hoopis maksud maksmata. Nii sattusime ühel päeval marsruudil Võrust Pärnusse vahepeatusena teadlikult Viljandi. Ja kuigi olen kuulnud Fellini edulugu ja üks hea sõber oli ka kiitnud hiljuti head sushit Arkaadia aia sushirestoranis, läksime nostalgiat nuusutades Tegelaste tuppa. Ja see käik oleks võinud küll olemata olla. Une- ja tolmuvõrgus kulunud koht, kus ikka pead maksma sularahas. Inimesi õieti polnudki ja kokk ei viitsinud isegi jahust paksu valget kastet soojaks teha. Arvas, et kuum, praetud liha soojendab kastme ise üles ja need mõttetud marineeritud köögiviljad lisandina, ärge neid küll enam inimestele pakkuge. Liha küll kustutas näljatunde ja algselt tahe Saksa nädala raames õunastruudlit mekkida, jäi küll tegemata, kiirustades, pettunult põgenesime lossimägedesse jalutama.


Et sai neljal korral kolmes erinevas hotellis käidud puhkamas, siis vaagiks veidi ka pakutavaid hommikusööke. Pilte on mul küll siin ainult üks, ülejäänud telefonis, mida kätte ei saa, aga iseenesest on hommikusöögi pildid üsna igavad. Kubija hotell-loodusspast inimeste tagasisidet lugedes olin kõige negatiivsemalt häälestatud. Ikka vähe valikut ja halb maitse, mida kõike veel. Tegelikkuses oli Kubija ainukene koht, kus pakuti kahte sorti putru, mitut erinevat kala, leiba, saia valikus, erinevaid maitsvaid määrdeid, nii munavõiet kui toorjuustumääret lisaks võile, makaroni-singisalatit lisaks kodujuustule, hooajalist purukooki ja omatehtud rulaadi lisaks tavapärasele singile, juustule. Arbuusi ja erinevaid mahlasid, maitseveesi ja ehk vaid kehv kohv termoses tõi ebamäärase tunde, aga mitte pettumuse. Kõik maitses hästi. Hotelli köögid arvestavad ikka inimeste arvuga ja kes tuleb viimasena, kas teda peab ootama vaagnatäis juustu või vaid viilukene!?

Võrus külastasime elitaarse interjööriga vanasse postimajja renoveeritud uhket hotelli Georg lausa kaks korda. Köögiosaga apartmendid olid avarad ja stiilsed ja seal oleks võinud ise ka süüa teha, kui ma vaid oleksin teadnud, et ma niisuguse uhkuse endale kinni panin. Nõud ja potid ja pannid olid olemas, keraamilise pliidi kasutusvõimalus ja veekeetja, mille abil kohvi, teed nautida. Aga hommikusöök restoranis Postipoiss tundus esmapilgul tagasihoidlik. Tegelikult polnud millestki puudus. Head kohvi sai valida ise masinast. Maitsvale pudrule sai nii toormoosi vaarikatest kui seemneid, pähkleid uhkest agregaadist peale keerutatud. Külmsuitsulõhe juurde maitses hästi kodujuust ja seemnetega croissandid olid tõesti ülipehmed. Ei puudunud ka viinerid ja praemuna, samuti pakuti kooki, esimesel korral oli õunakook biskviittaignaga ja teisel korral šokolaadibrownie.

Pärnus ööbisime Kurgo Villas. Kodumajutust meenutavas villas, kus kauni sinise veega välibasseiniga toreda haljastusega sisehoovist sai astuda kuulsasse kohvik-restorani Piparmünt. Siin pakuti konservist võetud sprotti ja poe pasteeti, kohvi sai termosest, aga magusas ampsuks oli tore besee nupsuke ja hooajaline biskviittaignaga õunakook. Aga oli head putru, viinerit, peekonit, munaputru ja keedetud muna ja leiva ning saiavalik ning puuviljad. Kõrvallauas einestanud sakslastest mootorratturid täitsid usinalt laua lausa 9 taldrikuga, et head ja paremat ja rohkelt maitsta, et päev oleks tegus. Tore oli ka nende tervitusele vastata. Mis eestlasele väga omane pole, et ruumi sisenedes teisi külastajaid tervitad, mis on ju elementaarne. Interjöör oli hubaselt kodune, mida aga polnud aknast avanev vaade remonti ootavasse naaberaeda, mis aga sinna ikka parata, kardin ette ehk vaid tõmmata. 

Peale veemõnude nautimist Estonia termides, mõtlesime, et kuhu Pärnus sööma minna, et Tegelaste toa moodi ämbrisse ei peaks astuma. Aastate eest käisime alati Härma Grillis, hea koht linnast kodu poole välja sõites, parajalt mõnus hästi tehtud lihatükk, missiis, et värske salat püsis aastaid sama ja erilisi arenguid pold näha. Nüüd seda kohta enam pole. Oleme käinud hoopiski Kaubamajakas Baby Backis ja ei ole pidanud kunagi pettuma. Suudavad hoida oma taset ja saad seda, mida ootad. Minu valitud grillitud seakarree oli väga hästi tehtud, spargel mõnus ja kastmetriibud põnevad. Ja mees ei nurisenud ka millegi üle.

Kogu oma reisi rägastikus käisime ka Lennusadamas Viikingite näitust vaatamas ja tahtsime minna pärast einestama kohvikusse Klaus. Mereäärne pop koht oli rahvast tulvil ja tühjal terrassil oleks olnud istuda tuuline, kuna seltskonnas oli ka mehe vennapoeg. Suundusime siis lähedal asuvasse restoran-kohvikusse Wu Wei, kus laiutas tühjus ja meie väikse seltskonna marakratt sai vabalt liikuda ja asju uurida. Wu Wei on rahuliku meele koht ja peakokk Aare Sild, kui käis toidu maitse ja rahulolu kohta uurimas, ütles, et last ei pea keelama. Nii lendasid meil seal paberlennukid ja oli rahulik omaette head, maitsvat toitu nautida. Mulle meeldis, et kõik oli päris. Polnud mingeid külmutatud köögivilju, mida ikka ja sageli meie toidukohtades kohtad. Krevette võis käe vahelt süüa, mille kaste oli jumalik ja köögivili polnud liiga krõmps. Pärast õhetasime mõnusalt, nagu oleksime veini joonud, kuigi seda ei teinud. Salapärased tulised aasiapärased maitsed. Teinekordki läheks sinna uudistama, et teada saada, kas pelmeenivalik ja kevadrullid maitsevad ka ehedalt.

23. sept 2016

Selge läätsesupp sügise tervituseks

Suvi ulatas sügisele käe. Kauni Eestimaa peal ringi sõites märkad looduses rohkelt kollanevaid metsatukkasid ja sügispruune välju, vahtrapunaseid laike. Lilledes on veel suvelõpupuudet. Kaunitest leekivroosadest värvidest piparkoogipruunini. Hommikul naksab jahmatav jahedus ja enam ei saa niisama pluusi väel kiisudele toitu panna. Suvikõrvitsad kasvatavad kumeraid vilju üle peenrakasti ääre ja erinevates ürtides on väge ja lõhnu. Olen ikka selgete suppide austaja. Üks korralik kuum supp soojendab seest, pühib eemale tööväsimuse, peletab haigusetunde ja täidab tarmukalt kõhtu. Seekord on sügise alguse puhul kummardus läätsedele. Supile saab lisada kõikvõimalikke häid köögivilju. Ja puljongi võib keeta nii kana kui sealihaga, kes lihasööja pole, saab nautida köögiviljade embuses proteiinirikkaid läätsesid.

1 kg sealiharaguud, 1 klaas punaseid ökoläätsesid, 1 sibul, 1 pastinaak, 1 porgand, 2 kartulit, veidi rohelisi aedube, jupp porrut, jupike varssellerit, 4 kirsstomatit, 3-4 küüslauku, 2l vett, meresoola, 1 loorberileht, rose pipart, viie pipra segu, musta pipra terasid, vürtsi, ürte, värsket punet, peterselli, rohelist sibulat, õli

Pane searaguu külma veega keema, eemalda hoolikalt vaht, lase veidi aega kaaneta mustusel välja keeda, enne kui lisad soola ja pipra- ning vürtsiterad. Lase supikogul vaikselt podiseda. Kuumuta pannil veidi õli ja keeruta pastinaagi, porgandi rattad, hakitud sibul ja varsseller ning porru pannilt läbi, lisa potti. Kui liha tundub pehme, lisa korraga kartuli kuubikud, läätsed ja tomatid. Keeda 10 minutit. Lõpuks viimistle supi maitse erinevate meelepäraste ürtidega, rohelisega, purustatud küüslauguga ja jäta supp tõmbama. Paku supi kõrvale head seemnetega teraleiba, küüslaugu viile, sibulat, ingverit, et sügistuul kohe liiga ei teeks.

3. sept 2016

Kohustuslik lestapostitus

Praetud lest tšillise köögiviljaraguu ja värske salatiga
Alkoholivaba õlu on pop - minu uus elu
Lepatriinukogusse lisandunud kaunis alus, millel hoian küll oma akvamariinist ehteid

Suvikõrvitsat ja aeduba tuleb tasapisi peenrakastidest veel
Rukola ja mangoldi lehed kasvavad ka kõrgustesse

Lestal lisandiks siin suvikõrvitsaraguu paprika ja porgandiga ja kodujuustusalat
Küsimus on, miks pole kumbagil pildil minu suurt lemmikut kartulit!?
Kirjutan ikka lestast ka. Vihma niikuinii sajab. Las seened kasvavad. Küll jõuab metsa veel ja veel. Hea Nõva kandi kalamees tõi mulle taas lesta. Alati tuleb ta ootamatult ja kunagi ei tea ega oska kiirelt reageerida, et palju on palju, kui palju lesta siis võtta. 3 kg on vähe, kas 5 kg on parasjagu või tuleks ikka palju rohkem võtta. See viimane variant on vist kõige õigem. Sest hiljem, kui mul käed karedad lesta puhastamisest ja esimesed uhkustavad pildid õnnelikuna Instagrammi postitatud, mitte küll teiste kiusamiseks. Sajab küsimusi, kas rohkem ei saa ja millal jälle too lestasaak tuleb. Lest ajab kõik elevile.


Aga, mida siis lestaga teha? Olen sellest muidugi kirjutanud igal aastal ühtemoodi ja ega tänane jutt vist ka erine. Kuigi olin natuke nukker, kui sel nädalal alanud Terevisiooni toidurubriigis hea kalaonu Hanno lesta fileeris. Muidugi oli seda põnev vaadata ja lihtsusest sai uhkus ise. Aga minu meelest pole midagi paremat sellest rasvavööst, mis just kondiäärtes pesitseb, mis maitseb kuumalt oivaliselt, aga ka jahtunult ja lihtsalt leivaga süües ja iga kondioga lutsutades on lihtsalt õndsuse tipp. Aga kodus võibki ju endale kõike lubada. Tänapäeval on muidugi soolad ka väga muutunud. Kui mõningad aastad veel tagasi soolasid puhastatud lestad ära, siis juba järgmisel päeval praadides võis juhtuda, et lestad olid tulisoolased. Nüüd seda naljalt ei juhtu. Ma tegin toitu oma 5 kilost lestast nädalajagu ja nad ei sooldunud ära. Ikka praadisin täpselt ühtemoodi ja maitses ka samamoodi. Lisanditega sai lihtsalt erinevust toodud lesta juurde. Sest ajarutus polnud aega lesta purki panna ja tarretismarinaadi teha. Samuti ei olnud mul peenrakastis enam niisugust vahvalt vohavat rohelist tilli, et oleks selle lapsepõlve meenutustembu ikka ära teinud, et lestade vahele ohtralt soola ja tilli ja siis peale mõne päevast seismist (võibolla  aega rohkemgi vaja tegelikult) saab lestast ribasid lõigata, see lestakont pehmeneb sooldumise tagajärjel, keedad kartulit kõrvale, kurgi-tomatisalat hapukoorega juurde ja voila, lapsepõlv on tagasi. Aga, mis puudutab kartulit, siis igatsen küll neid aegu, kui olid Vigrid ja Andud ja Andretad. Nüüd saab toitlustuses suve läbi väikseks ja ümaraks kooritud vana Laurat sulfitis nõrkemiseni, vastikult magus, juba lõhn on rõve, kui see potti pannakse, rääkimata söömisest ja seda rikutud maitset ei päästa ka ahjus kauniks ja krõbedaks küpsetamine.
Koju olen muidugi ostnud kättesaadavaid juhuslikke varajasi kartuleid külapoest, mis on ka üsna maitsetud ja niisugust ülihead efekti ja tunnet, mis värske kartuli söömisega tavaliselt tuleb, on jäänud sel aastal küll saamata. Ei aita sulavõi ega ohtralt tilli. Sügisel peab tarku valikuid tegema, mida säilituseks osta. Aga lestapiltidel oli kartul siiski kaadri taga. Kuna keedetud kartulit oli külmkapis küll, siis sai lisandiks söödud teda lihtsalt külmana. Minul see teinekordki tasakaalustab tugevaid maitseid, kõlab võibolla veidralt.

Lesta juurde sobib hästi ka alkoholivaba õlu. Tõusin ka ühel suvepäeval üles ja mõtlesin, et teeks tervisele pai ja kampaaniaid ootamata, väikese pausi, maksapuhastuse. Põnev on siis poes ka uurida alkoholivaba elu. Eks sügishakul tehtud õunamahl on kindlasti ka hea kraam, aga alkoholivabad õlled, siidrid, veinid ja šampused on ka täiesti poeriiulis olemas. Ikka viinamarjadest, õuntest, tsitrustest ja humalast tehtud. Nii et valikuid on palju. Ja neid jagub kõikide erinevatele maitsetele ja vajadustele.

Selge sügisandidega supp kanatiibade ja metsaseentega


Kuigi vaagisin ammu juba peas kohustusliku lestapostituse kirjutamist, mõtlesin ja vaatasin oma iga aastased lestapostitused üle, et mis sellest praetud lestast ikka ja jälle kirjutada. Sama võiks ju kehtida seentegi osas. Sügise saabudes on kuum teema ikka, kas on hea seeneaasta, kes mida korjanud on ja otsitakse õiget infot mõne tundmatu leitud seene osas. Marinaadid ja sissetegemise tehnikad on ununenud ja kui pool päeva metsas ringi uidatud ja teine pool köögis rassitud puhastamise, sorteerimise, leotamise ja kupatamisega, lähevad ikka seened ju pannile, et head kastet keeta. Seda esimest ja head.

Peale meie perekoera Rexi surma, pole ma seenel käinud. Pole tahtnud sinna metsa minna, kus alati Rexiga jalutasime. Pohlaparadiisi, mis asub siinsamas kodunt mõnekümne meetri kaugusel. Sel nädalal võtsin end lõpuks käsile. Mets on muidugi ajaga muutunud. Korjasin pohli, pistsin kesksuvest jäänud mustikaid suhu ja otsisin seeni. Uhked kitsemamplid valge kärbseseenega kõrvuti. Ülekasvanud telliskivivärvi pilvikud ja väiksed sambla seest välja pugevad kollakad kübara kerad. Kastanpruunid mehised männiriisikad, mu lemmikud. Aastate eest siin kukeseeni eriti ei olnud. Nüüd paistavad hariliku kukeseene erkkollased laigud sambla seest kaugele. Kukeseened minu meelest kasvavadki nii, et teinekord võid terve perekonna sambla seest õrnalt kahlates välja rohida. Ühe pruuni sametpuraviku leidsin ka. Ja rida tundmatuid seeni pistsin seekord korvi, et hiljem kodus neid uurida, tuvastada. Kuigi see tarkade raamatute lehitsemine võib viia selleni, et hakkadki kahtlema ja viskad väärt seened ka minema. Aga eks ikka peaks kehtima niisugune kuldreegel, et korja neid seeni, mida hästi tunned. Nii viskasin punakad liimikud minema ja ühed riisikalised, kuna ei suutnud päriselt välja mõelda, millega tegemist ja raamatutest polnud ka abi. Ja 3e ülejäänud tuvastatud seene nimed on juba ununenud. Männiriisikad panin vette ligunema. Ühte kaussi puhastasin ja lõikasin väiksemaks erinevad pilvikud. Ja järelejäänud kukeseentest, kitsemamplitest ja uhkest puravikust otsustasin suppi keeta. Selget ja head, appi võttes ka ikka kanaliha ja sügisesed köögiviljad.

600 g kanatiibasid, 2 l vett, 1 suur kartul, 1 suur porgand, 1 suur sibul, paar küüslauku, veidi rohelisi aedubasid, paar kirsstomatit, väike suvikõrvits, veidi loorberit, rose pipart, musta pipart, Provence ürte, meresoola, õli, maitserohelist

Pane kanatiivad külma veega keema, riisu vaht, pudista potti loorberileht, erinevate  piparde terad ja puista veidi soola. Lisa tükeldatud aedoad. Haki sibul ja viiluta porgand. Aja õli pannil kuumaks ja keeruta sibula- ning porgandisegu pannilt läbi, lisa seened, raputa veidi soola peale. Lase veel väljuda seentest ja keeruta kõike veel rõõmsalt ja lisa kastrulisse kana juurde. Las supp vaiksel tulel podiseb. Mul oli tõeliselt mini suvikõrvitsake, viilutasin selle ja panin koos kirsstomati sektoritega ka supi sisse. Lõpuks ka kartuli kuubikud. Maitsestasin veel erinevate ürtidega ja viimaseks karastasin purustatud küüslauguga ja keerasin kuumuse välja. Seeneleemega puljong tasahilju tumeneb ja annab oma mitmekülgset rikkalikku maitset mõnusalt välja. Nii hea supp sai, ise olin ka üllatunud. Kuna rohkem olen seenesuppe teinud kruubi ja sealihaga kahasse tummiseks keetes või teine minu lemmik ja sageli sügiseti valmistatav, veerandosa hapukapsaga metsaseenesupp.

Pilvikud praadisin sibulaga koos läbi ja tegin teisel päeval lihtsat kastet ribi ja kartuli juurde. Männiriisikate kupatamisaur köögis aga äratas hinges sügisetunde. Nii juhtub alati.