Otsing sellest blogist

Laadimas...

23. sept 2016

Selge läätsesupp sügise tervituseks

Suvi ulatas sügisele käe. Kauni Eestimaa peal ringi sõites märkad looduses rohkelt kollanevaid metsatukkasid ja sügispruune välju, vahtrapunaseid laike. Lilledes on veel suvelõpupuudet. Kaunitest leekivroosadest värvidest piparkoogipruunini. Hommikul naksab jahmatav jahedus ja enam ei saa niisama pluusi väel kiisudele toitu panna. Suvikõrvitsad kasvatavad kumeraid vilju üle peenrakasti ääre ja erinevates ürtides on väge ja lõhnu. Olen ikka selgete suppide austaja. Üks korralik kuum supp soojendab seest, pühib eemale tööväsimuse, peletab haigusetunde ja täidab tarmukalt kõhtu. Seekord on sügise alguse puhul kummardus läätsedele. Supile saab lisada kõikvõimalikke häid köögivilju. Ja puljongi võib keeta nii kana kui sealihaga, kes lihasööja pole, saab nautida köögiviljade embuses proteiinirikkaid läätsesid.

1 kg sealiharaguud, 1 klaas punaseid ökoläätsesid, 1 sibul, 1 pastinaak, 1 porgand, 2 kartulit, veidi rohelisi aedube, jupp porrut, jupike varssellerit, 4 kirsstomatit, 3-4 küüslauku, 2l vett, meresoola, 1 loorberileht, rose pipart, viie pipra segu, musta pipra terasid, vürtsi, ürte, värsket punet, peterselli, rohelist sibulat, õli

Pane searaguu külma veega keema, eemalda hoolikalt vaht, lase veidi aega kaaneta mustusel välja keeda, enne kui lisad soola ja pipra- ning vürtsiterad. Lase supikogul vaikselt podiseda. Kuumuta pannil veidi õli ja keeruta pastinaagi, porgandi rattad, hakitud sibul ja varsseller ning porru pannilt läbi, lisa potti. Kui liha tundub pehme, lisa korraga kartuli kuubikud, läätsed ja tomatid. Keeda 10 minutit. Lõpuks viimistle supi maitse erinevate meelepäraste ürtidega, rohelisega, purustatud küüslauguga ja jäta supp tõmbama. Paku supi kõrvale head seemnetega teraleiba, küüslaugu viile, sibulat, ingverit, et sügistuul kohe liiga ei teeks.

3. sept 2016

Kohustuslik lestapostitus

Praetud lest tšillise köögiviljaraguu ja värske salatiga
Alkoholivaba õlu on pop - minu uus elu
Lepatriinukogusse lisandunud kaunis alus, millel hoian küll oma akvamariinist ehteid

Suvikõrvitsat ja aeduba tuleb tasapisi peenrakastidest veel
Rukola ja mangoldi lehed kasvavad ka kõrgustesse

Lestal lisandiks siin suvikõrvitsaraguu paprika ja porgandiga ja kodujuustusalat
Küsimus on, miks pole kumbagil pildil minu suurt lemmikut kartulit!?
Kirjutan ikka lestast ka. Vihma niikuinii sajab. Las seened kasvavad. Küll jõuab metsa veel ja veel. Hea Nõva kandi kalamees tõi mulle taas lesta. Alati tuleb ta ootamatult ja kunagi ei tea ega oska kiirelt reageerida, et palju on palju, kui palju lesta siis võtta. 3 kg on vähe, kas 5 kg on parasjagu või tuleks ikka palju rohkem võtta. See viimane variant on vist kõige õigem. Sest hiljem, kui mul käed karedad lesta puhastamisest ja esimesed uhkustavad pildid õnnelikuna Instagrammi postitatud, mitte küll teiste kiusamiseks. Sajab küsimusi, kas rohkem ei saa ja millal jälle too lestasaak tuleb. Lest ajab kõik elevile.


Aga, mida siis lestaga teha? Olen sellest muidugi kirjutanud igal aastal ühtemoodi ja ega tänane jutt vist ka erine. Kuigi olin natuke nukker, kui sel nädalal alanud Terevisiooni toidurubriigis hea kalaonu Hanno lesta fileeris. Muidugi oli seda põnev vaadata ja lihtsusest sai uhkus ise. Aga minu meelest pole midagi paremat sellest rasvavööst, mis just kondiäärtes pesitseb, mis maitseb kuumalt oivaliselt, aga ka jahtunult ja lihtsalt leivaga süües ja iga kondioga lutsutades on lihtsalt õndsuse tipp. Aga kodus võibki ju endale kõike lubada. Tänapäeval on muidugi soolad ka väga muutunud. Kui mõningad aastad veel tagasi soolasid puhastatud lestad ära, siis juba järgmisel päeval praadides võis juhtuda, et lestad olid tulisoolased. Nüüd seda naljalt ei juhtu. Ma tegin toitu oma 5 kilost lestast nädalajagu ja nad ei sooldunud ära. Ikka praadisin täpselt ühtemoodi ja maitses ka samamoodi. Lisanditega sai lihtsalt erinevust toodud lesta juurde. Sest ajarutus polnud aega lesta purki panna ja tarretismarinaadi teha. Samuti ei olnud mul peenrakastis enam niisugust vahvalt vohavat rohelist tilli, et oleks selle lapsepõlve meenutustembu ikka ära teinud, et lestade vahele ohtralt soola ja tilli ja siis peale mõne päevast seismist (võibolla  aega rohkemgi vaja tegelikult) saab lestast ribasid lõigata, see lestakont pehmeneb sooldumise tagajärjel, keedad kartulit kõrvale, kurgi-tomatisalat hapukoorega juurde ja voila, lapsepõlv on tagasi. Aga, mis puudutab kartulit, siis igatsen küll neid aegu, kui olid Vigrid ja Andud ja Andretad. Nüüd saab toitlustuses suve läbi väikseks ja ümaraks kooritud vana Laurat sulfitis nõrkemiseni, vastikult magus, juba lõhn on rõve, kui see potti pannakse, rääkimata söömisest ja seda rikutud maitset ei päästa ka ahjus kauniks ja krõbedaks küpsetamine.
Koju olen muidugi ostnud kättesaadavaid juhuslikke varajasi kartuleid külapoest, mis on ka üsna maitsetud ja niisugust ülihead efekti ja tunnet, mis värske kartuli söömisega tavaliselt tuleb, on jäänud sel aastal küll saamata. Ei aita sulavõi ega ohtralt tilli. Sügisel peab tarku valikuid tegema, mida säilituseks osta. Aga lestapiltidel oli kartul siiski kaadri taga. Kuna keedetud kartulit oli külmkapis küll, siis sai lisandiks söödud teda lihtsalt külmana. Minul see teinekordki tasakaalustab tugevaid maitseid, kõlab võibolla veidralt.

Lesta juurde sobib hästi ka alkoholivaba õlu. Tõusin ka ühel suvepäeval üles ja mõtlesin, et teeks tervisele pai ja kampaaniaid ootamata, väikese pausi, maksapuhastuse. Põnev on siis poes ka uurida alkoholivaba elu. Eks sügishakul tehtud õunamahl on kindlasti ka hea kraam, aga alkoholivabad õlled, siidrid, veinid ja šampused on ka täiesti poeriiulis olemas. Ikka viinamarjadest, õuntest, tsitrustest ja humalast tehtud. Nii et valikuid on palju. Ja neid jagub kõikide erinevatele maitsetele ja vajadustele.

Selge sügisandidega supp kanatiibade ja metsaseentega


Kuigi vaagisin ammu juba peas kohustusliku lestapostituse kirjutamist, mõtlesin ja vaatasin oma iga aastased lestapostitused üle, et mis sellest praetud lestast ikka ja jälle kirjutada. Sama võiks ju kehtida seentegi osas. Sügise saabudes on kuum teema ikka, kas on hea seeneaasta, kes mida korjanud on ja otsitakse õiget infot mõne tundmatu leitud seene osas. Marinaadid ja sissetegemise tehnikad on ununenud ja kui pool päeva metsas ringi uidatud ja teine pool köögis rassitud puhastamise, sorteerimise, leotamise ja kupatamisega, lähevad ikka seened ju pannile, et head kastet keeta. Seda esimest ja head.

Peale meie perekoera Rexi surma, pole ma seenel käinud. Pole tahtnud sinna metsa minna, kus alati Rexiga jalutasime. Pohlaparadiisi, mis asub siinsamas kodunt mõnekümne meetri kaugusel. Sel nädalal võtsin end lõpuks käsile. Mets on muidugi ajaga muutunud. Korjasin pohli, pistsin kesksuvest jäänud mustikaid suhu ja otsisin seeni. Uhked kitsemamplid valge kärbseseenega kõrvuti. Ülekasvanud telliskivivärvi pilvikud ja väiksed sambla seest välja pugevad kollakad kübara kerad. Kastanpruunid mehised männiriisikad, mu lemmikud. Aastate eest siin kukeseeni eriti ei olnud. Nüüd paistavad hariliku kukeseene erkkollased laigud sambla seest kaugele. Kukeseened minu meelest kasvavadki nii, et teinekord võid terve perekonna sambla seest õrnalt kahlates välja rohida. Ühe pruuni sametpuraviku leidsin ka. Ja rida tundmatuid seeni pistsin seekord korvi, et hiljem kodus neid uurida, tuvastada. Kuigi see tarkade raamatute lehitsemine võib viia selleni, et hakkadki kahtlema ja viskad väärt seened ka minema. Aga eks ikka peaks kehtima niisugune kuldreegel, et korja neid seeni, mida hästi tunned. Nii viskasin punakad liimikud minema ja ühed riisikalised, kuna ei suutnud päriselt välja mõelda, millega tegemist ja raamatutest polnud ka abi. Ja 3e ülejäänud tuvastatud seene nimed on juba ununenud. Männiriisikad panin vette ligunema. Ühte kaussi puhastasin ja lõikasin väiksemaks erinevad pilvikud. Ja järelejäänud kukeseentest, kitsemamplitest ja uhkest puravikust otsustasin suppi keeta. Selget ja head, appi võttes ka ikka kanaliha ja sügisesed köögiviljad.

600 g kanatiibasid, 2 l vett, 1 suur kartul, 1 suur porgand, 1 suur sibul, paar küüslauku, veidi rohelisi aedubasid, paar kirsstomatit, väike suvikõrvits, veidi loorberit, rose pipart, musta pipart, Provence ürte, meresoola, õli, maitserohelist

Pane kanatiivad külma veega keema, riisu vaht, pudista potti loorberileht, erinevate  piparde terad ja puista veidi soola. Lisa tükeldatud aedoad. Haki sibul ja viiluta porgand. Aja õli pannil kuumaks ja keeruta sibula- ning porgandisegu pannilt läbi, lisa seened, raputa veidi soola peale. Lase veel väljuda seentest ja keeruta kõike veel rõõmsalt ja lisa kastrulisse kana juurde. Las supp vaiksel tulel podiseb. Mul oli tõeliselt mini suvikõrvitsake, viilutasin selle ja panin koos kirsstomati sektoritega ka supi sisse. Lõpuks ka kartuli kuubikud. Maitsestasin veel erinevate ürtidega ja viimaseks karastasin purustatud küüslauguga ja keerasin kuumuse välja. Seeneleemega puljong tasahilju tumeneb ja annab oma mitmekülgset rikkalikku maitset mõnusalt välja. Nii hea supp sai, ise olin ka üllatunud. Kuna rohkem olen seenesuppe teinud kruubi ja sealihaga kahasse tummiseks keetes või teine minu lemmik ja sageli sügiseti valmistatav, veerandosa hapukapsaga metsaseenesupp.

Pilvikud praadisin sibulaga koos läbi ja tegin teisel päeval lihtsat kastet ribi ja kartuli juurde. Männiriisikate kupatamisaur köögis aga äratas hinges sügisetunde. Nii juhtub alati.

11. aug 2016

Roheline suveohe

Suitsuahvena salat suvikõrvitsaraguu, kartuli ja värskelt soolatud kurgiga rohelisel salatipadjal

Suitsuahvena salat sai krooniks veel kodujuustu, mõnusalt hapukad punased sõstrad ja poolvedelad munad, millest valgus salatile siidine kaste

Värskelt soolatud kurgid, kus kübeke ka koriandrit

Kas oled rohelisi, õigemini kollaseid, tikreid soolase toidu juurde proovinud!?
Suvikõrvits rukola ja värske kartuliga
Kodujuustusalat värske kurgi ja kirsstomatiga ja rohkelt hakitud rohelist otse peenrakastidest

Selles rohelises eines oli suvi täielikult kohal

Esimesed rohelised aedoad keerutasin suvikõrvitsa ja porgandiga pannil suussulavaks lisandiks ahjukanale
Salatis on lisaks rukola, mangoldi lehtedele nii koriandrit, tilli kui rohelist sibulat, värskelt soolatud kurgid kaanonis värske kurgi ja kirsstomatiga

Üle mitmete aastate õitsevad mu aias taas värvikad gladioolid

Milline lill valitseb augustikuus aias!?

Rohelises suveohkes on tegelikult momendil väga palju värve

13. juuli 2016

Tšillised kanatiivad suvikõrvitsaraguu ja rohelise salatiga, mida kroonib avokaado. Suveõhtu ehtne toit


Seitsmevennapäev ennustab aina vihma. Vaatan, kuidas oblika looduslik vars muruplatsil aina pikkust viskab. Ja jälle tuleb vihm. Kasvataks sel aastal muruplatsi heinamaaks, kas peab olema koguaeg nii rohitud, niidetud, korras kõik!? Tore oleks ju mõelda, et ka armsal, vahel küll tüütul putukamaailmalgi on oma elu. Ja kuidas ma peale vihma pelgan tigude peale astuda. Aga siis tuleb valge inimene päris maailmast ja ütleb sulle, et nad muidu söövad kõik su lilled ja taimed ära. Rukola kallal oli ka käbe koi, armastan rukolat, olin üsna õnnetu, lehed olid auguliseks söödud, aga tundub, et koiliblika tööst hoolimata rabeles rukola sellest välja, on õide puhkenud ja õite alt leiab ka korralikke lehti salatiks toidu sisse. Hiljuti tegelesin tööl taimetoidu menüü koostamisega rahvusvahelisele tantralaagrile. Arvasin, et mulle jääb rohkem külge vahvaid toite läätsedest, mungoast, kikerhernest, aga kui neid tooraineid kodus sul pole, ega siis ei tee ju ka. Ikka teed seda, mida armastad, millega harjunud oled.

Suvikõrvits, rukola, koriander - on mu suured lemmikud. Ma vist elan üsna põhjamaises kliimas, sest mul veel suvikõrvits isegi ei õitse. Ja kui loen, et kellegil on mustsõstrauputus, siis minul on marjad kõik veel toored. Aga suvikõrvitsat saab ju poest ka. Aga kõik värske maitsekas roheline, saab peenrakastidest nopitud. Olen korjanud kimpu koriandrit, peterselli, tilli, rohelist sibulat, erinevaid salatilehti, rukolat, spinatit ja lihtsalt kõik ära hakkinud, nii sooja toitu lisanud kui värskelt peale saputanud. Lillepeenras kasvab mul ka oregano ja kasutust leiab harva. Ei teagi miks. Nüüd lubasin endale, et seda väekat, kaitsvat taime lisan rohkem toidu sisse ka.

Nii saigi pandud kanatiivad lihtsasse tšillisesse marinaadi. Selleks kasutasin näiteks fetajuustupurgi järelejäänud maitseõli, õunaäädikat ja tšillikastet, tšilli veskist ka osavaid tiire, Provence ürte ja roosat soola. Paar tundi maitsestumiseks on täitsa piisav. Ahi 250 peale ja kui sobiv kuumus saavutatud, siis punakastmes tulised tiivad lähevad ahju. Samal ajal ettevalmistasin värske kartuli, porgandi ja panin keema. Ja wokpannile veidi kookosrasva ja sinna korraga suvikõrvitsa pooleks lõigatud rattad, kahe porgandi laastud, pool punast sibulat, veidi kirsstomateid, keerutan need kõik läbi, lisasin taas Chili Explosioni veskist tuld, Vahemere ürte, roosat soola ja kui kuumuse madalaks keeran, lisan ka rohkelt küüslauku. See annab niisuguse õige maitse suvikõrvitsale. Armastan ikka öelda, et suvikõrvits nõuab lausa küüslauku ja baklažaan juustu lisandiks. Värskesse salatisse rebisin 5 erineva salati lehti, viilutasin kurki, hakkisin punast sibulat, veidi kirsstomateid ja üks küps avokaado viiludena. Ja ikka koriandrit ja oreganot ka julgelt. Ka sinna kasutasin fetajuustupurgi maitsestatud oliivõli, õunaäädikat, erinevaid maitseaineid. Suhkur jäi ka nüüd mängust välja. Kuigi mõtled, et muidu ei tule õiget tasakaalu maitsetes. Aga tuleb küll. Ja kogu see roheline rikkus hakituna veel suvikõrvitsaraguule ja ongi kõik valmis. Ja külmapärlenduses klaas valget veini. Ja las sajab suveõhtul ja päeval vihma, kui nii on määratud.

7. juuli 2016

Kui lihtne kodune gurmee alati võidab

Lõhemari krevetimaitselise Merevaiguga muretaignalusikas

Üllatuskimp kallilt sõbrannalt

Ja üllatuskorv keset kiiret tööpäeva
8 sorti juustu, hea vein, oliivid ja päikesekuivatatud tomatid, kodumaine suitsuvorst

Väike peolaud peale kiiret tööpäeva ja armsad sõbrad

Tabasalu Gurmee Garaaži küljelt leiab ka poe lemmikloomadele

Uh, mulle meeldivad nelgilised, ei tea küll, miks ma neid ei ostnud

FAO27 Kalakohvik kliente ootamas

Mereannisupp, mis keerles suus
Kalmaar/ suitsuangerjas/ wakame/ enoki seened/ pak choi/ muna/ krevett

MUSTSÕSTAR JA KITSEJUUST
Mesi/ kitsejuusrukreem/ sorbee/ besee

CHURROD JA TIKKER
Pontšikud/ tikrimoos/ vaniljekaste

Juunikuus niisugune pontšakas lest, mis ei mahu pannile... küll aga kõhtu koos värske kartuli ja köögiviljaraguuga

Pizza Grande Haapsalus - vana hea tuttav, milles ei pea kunagi pettuma
Kiire juunikuu on möödas. Lähemad inimesed teavad, et minu kaasa on just märtsis, juunis, septembris, detsembris kodus ja siis saab palju ringi sõidetud ja elu nauditud. Kuna juunikuus on nii mu poja kui minu sünnipäev, siis kiire tööaja kõrvalt leidsin seekord, et miks mitte seda tähtpäeva töö juures tähistada, kutsudes endale külla mõned armsad sõbrad geograafiliselt just lähedalt.


Aga enne ühel vihmasel päeval käisime väikesel ringsõidul, mis ei ole ka meie kodunt kaugel ja on vägagi tuttav. Läbi Madise käänulise tee kulgesime Paldiski poole. Klooga-Rand on koht, kus olen terve lapse- ja noorpõlve suvedel päikest püüdmas käinud ja merevett nautimas. Sama kogemus ja värvikad mälestused on nii Laulasmaalt kui Lohusalust. Need kaunid mereäärsed paigad, mis lõhnavadki sõna otses mõttes mere järele. Vihmas kulgesimegi autoga läbi nende kaunite paikade. Teeremont ei häirinud meie liikumist ega ausalt öeldes ka kole ilm. Võimalusi kerge kohv ja kook võtta või einestada oli nii võrratus Ott&Matilda-Laulasmaa kohvikus, kui Kahvel kahele asemele tulnud toredas perekohvikus, mis kannab nüüd nime Lille kohvik. Samuti saab suviti süüa Lohusalu sadama pubis. Ja ka alati eriliselt armsal Keila-Joal on üks tore 24 t lahtiolev toidukoht, kust oleks saanud nii pelmeene kui šašlõkki. Aga mul oli silme ees siht ja tahtmine Tabasalus Gurmee Garaažis kõiki toredaid poode külastada ja Kalakohvikus süüa. Sest olin ju nii palju head ja positiivset reklaami lugenud. Osmani Grilli asemele oli pesa teinud Selleri nimeline koht, mille kohta olin ka lugenud ainult head, aga ikka nii tahtsin sinna Gurmee Garaaži. Esimesena käisimegi kohe kalapoes. Särtsakas ja sõbralik müüja soovitas meile lõhe grillvorste, mis pidavat eriti just meestele meeldima. Silma hakkas küll sinimerekarpide hea hind, aga ma ei olnud nö Belgia rahvustoidu lainel, kuigi mu mees just Belgias töötab. Ikka tahtsin kodumaist head ja värsket kala ja midagi ka oma eelolevale peolauale. Nii saigi ostetud lesta, üllatus, üllatus, mis olid nii paksud, mis enamasti toimub alles augustis. Lõhemarja andis müüjanna lahkelt proovida ja see rändas ka koos soovitatud lõhevorstidega kotti. Olgu kohe öeldud, et neid lõhevorste ei söönud isegi kassid, need olid nii mõttetud ja ülesoolatud, et küsimus tekib, kas ikka jääkidest maksab midagi niisugust üldse teha. Järgmisena väisasime sealihapoodi Kolm Põrsast, sealne müüja nii jutukas ja lahke ei olnud, aga pika piidlemise peale avastasime, et hinnad on ikka hüper-super madalad ja lausa patt oleks mitte midagi osta. Nii sai ostetud nii sealiha, kui searaguukonte. Ainuke viga oligi see, et meil oli kodus külmkapp suvist grill-liha täis, aga need soodsad asjad rändasid sügavkülma. Edasi oli küll Juustukuningate armas pood, aga selle me kuidagi jätsime vahele ja pärast unustasime. Tahtmine oli enne sööma minemist nurga taga hoopis lillepoodi külastada. Ikka ju tahaks veel midagi istutada ja alati on mõni armas ampel puudu. Tore oli seal lilleaias kõndida, keegi ei määrinud midagi pähe ega tüüdanud küsimustega. Koguaeg arvasin, et müüja istub putkas, aga pärast alles lugesime lustakat silti, et küsimuste korral vajuta kella. Seal kõrval oli ka armas lemmikloomapood, kus uksel sõbralikult istuv koer lahkelt sisse kutsus.  Siis oli küll juba kõht tühi.


Ja nii me lõpuks FAO24 Kalakohvikusse sisse astusimegi. Sõbralik ja krapsakas neiu tõi menüüd, peale meie polnud seal kedagi. Tõmbasin ninaga lõhna, et kus see uhke puljongipott, mereandidest tihe, siis vaikselt podiseb. Ei tundnud midagi. Peakoka pakkumine vahelehena menüü vahel maksis 10euri ja kuskil ei näinud ma neid 5-6 euriseid päevapakkumisi hooaja tänasest ahvatlevast kalast. Nii tellisingi mereannisupi ja mees ka nõustus sellega. Hea, kuum rikkalik mereannisupp keset vihmast ja veidi jahedat suveilma, sobib ju suurepäraselt. Teenindaja veel hoiatas, et supp on vürtsikas. Andis ikka seda suppi oodata. Tumeda juuksepahmakuga kokk loivas mööda kööki. Mulle tegelikult ei meeldi, kui köögid paistavad. Inimesed kulgevad seal oma maailmas, räägivad omi jutte, teevad omi toimetusi, mis kliendil sellega pistmist. Samuti ei meeldi mulle, kui omanikud ringi laiavad, mina ei pea kliendina teadma, kes selle koha omanik on. Ma tulin lihtsalt sööma. Lõpuks saabusid meie supid. Midagi nii koledat ja rõvedat, ma pole elus söönud. Ma olen väga sõbralik klient alati, kuna ise töötan teeninduses. Teretan ja tänan ja kummardan, kui isegi minust suurt välja ei tehta. Alati leian selle sõrmenipsuga väärtoleva jootraha hetke, et teenindajat tänada. No see supp tõsiselt keerles suus. Kõik, mis seal sees oli, oli toores. Kui välja arvata keedumuna. See puljong oli mustjas sojast, suitsuangerja äärtes võis vaevu aimata angerja head ja mõnusat rasvasust, kalmaari ribad keerlesid mul suus, need olid lihtsalt toored. Herned ja seened olid vist sekundiks ainult panni või puljongi kuumust näinud. Ma ei naudi neid moodsa kokamaailma hetki, kui kõik peab hullult al dente olema. Las see pasta on minut vähem keedetud kui pakendil, aga muu - köögivili ja mereannid, no andke andeks. Jätsin lopsaka kreveti viimaseks. No see oli lausa jube. Ma arvan, et ma ikka väga pikka aega ei tee enam endale lohutuseks ega heaoluks ühtegi kreveti- või mereannisalatit. Isegi sellest ma ei saanud aru, miks seal oli suureleheline pikk vars peterselli ja paksoa ja mangoldi lehed, mida see sellele supile andis. Mitte midagi. Vürtsikus polnud probleem, see oli lausa leebe. Ütlesin muidugi teenindajale ka. See oli vist üldse esimest korda elus, kui ma ütlen teenindajale, et vabandust, aga see supp ei maitsenud mulle. Ma üldse ei saa aru, et miks peaks Eestis niisugust suppi valmistama!? Lohutuseks tellisime endale magustoidud, kuigi teenindaja sõnul magustoidu menüü väga pikk polnud. Kaua meisterdatud kaunike maitses muidugi meile hästi, serveering oli jahmatav ja sisu üllatav, aga nii head kohvi ma polnud tükk aega kuskil joonud. Et lahkusime ikka sõpradena. Ja muidugi see kalapoest ostetud lest, mis õhtul kodus pannile rändas. Juuni alguses nii paksu ja lihavat lesta süüa on lausa luksus. Lisandiks värske keedetud kartul ja köögiviljaraguu, pole tõesti ilmas midagi paremat. Lesta valge liha oli niisugune siidine ja jäme, tavaliselt augustis on ehk lest pigem niisugune jahusem. Ja siis mõtledki, kuidas lihtne kodune gurmee alati võidab.


Sünnipäevalauale aga sobis kalapoest ostetud lõhemari suurepäraselt. Seekord olin mõelnud menüü koostada nii, et valmistan suupistete jaoks erinevad salatid, mida mõnusalt rukkipesadest või näkileivaga õndsalt süüa saab. Tursamaksasalat kirsstomatiga. Kalmaarisalat muna ja värske kurgiga. Kalkunirulaadiga lihane salat vürtsika porgandisalatiga. Juba aastavahetusel lemmikuks saanud avokaadomääre külmsuitsulõhega. Lisaks veel maasikad, juustu-oliivi-chorizo vaagnad,  magusaks maasikatort, mida ma muidugi ise ei valmistanud. Sest selleks polnud lihtsalt aega. Ja need Martini Fiero suvised kokteilid, peame ikka seda rubiinpunast apelsinist õndsust vist maale hakkama tooma. Sõpradega on alati tore ja kodune gurmee on alati hea, millega saab kõiki üllatada. Ja üllatusi täis oli ka tihe tööpäev, kui lillekuller tõi armsa lillekimbu koos rikkaliku gurmeekorviga armsalt sõbrannalt. Juustu mekin siiani ja vein veel proovimata. On ka meil Eestimaal imelisi võimalusi kallite üllatamiseks, aitäh, aitäh, aitäh!

13. juuni 2016

Orhideepulm Padise mõisas

Kingituseks kaunid orhideed ja mälestuspilt
Meid ootas 4-käiguline õhtusöök



Eha ja Arvo - 55 pulma-aastapäev - Palju õnne!

Professionaalne eelkate

Padise mõisas saab kauni päikesepaistelise ilmaga ka terrassil istuda

Parmesaniga täidetud sibul toorsingiga

Suitsujuustu püreesupp lõhega

Hautatud metskits pärlsibulate ja lillkapsaga

Õrnroosad roosinupud pitsides

Metskits oli mõnusalt pehme ja koduses võtmes



Küpsise kräsupeakook
55 aastat tagasi kaunil maikuul abiellusid Keilas minu ema Eha ja isa Arvo. Tahtsime perega teha neile väikese üllatuspeo, valides tähistuskohaks Padise mõisa. Ema on pärit Munalaskmest ja isa Laitsest ja nende sünnikodud ja hilisemad kodukohad ei jää Padiselt kuigi kaugele. 55 kooseluaastat nimetatakse mitmet moodi - orhidee- või smaragdpulmaks. Ja kuna mu ema väga armastab orhideesid, siis kinkisimegi neile tänutäheks, silmailuks kaunid orhideed. Ja ka neile antud kutsel sai üritus just orhideede järgi nime - orhideepulm.


Padise mõisas ootas meid privaatne armas väike saal, kus meie perele oli kaetud nelja käiguline õhtusöök. Õdus ja elegantne, kaunid põlevad küünlad, siidised linad, antiikne mööbel ja pilkupüüdvad maalid seinal. Õrnroosad roosinupud pitsides, laual ürdivõi ja pehmed leivad, kuklid. Esimeseks roaks oli parmesaniga täidetud kopsakas sibul toorsingiga, kaunistuseks rukola kiharad ja kastmeks mõni balsamico tups. Oleme ikka harjunud sibulat rohkem toidus lisandina kasutama, parmesaniga täidetult ja prosciuttosse mähituna, maitses sibul väga hästi. Teiseks roaks tuli suitsujuustusupp lõhega. Suitsujuust on minu jaoks pisut vänge. Pelgasin seda valikut, aga juustune supp oli väga mahe ja lõhetükk maitsekas ja üllatuslikult suur. Põhikäigu, prae juurde olime tellinud punast veini, itaallaste Pinot Noir oli mahe ja kirsine. Kuna minu emapoolne vanaisa oli jahimees, siis valisime praeks spetsiaalselt hautatud metskitse, kuna tänasel päeval kodus enam metslooma liha me väga tihti ei satu tegema. Metskitse liha oli mõnusalt pehmeks hautatud, praad kodune ja üsnagi suur, kui mõelda, et kaks käiku seljataga ja üks veel ees. Keedetud kartulid, porgandid, krõmpsud lillkapsad ja oad, pannilt üle lastud kirsstomatid ja pärlsibulad täitsid lisandina väärikat rolli. Nüüd oli juba kõht nii, nii täis. Aga oli ju koogiaeg. Küpsise kräsupeale mõeldes manasin silme ette küpsiseruudu suuruse koogikese, aga tegelikkuses tuli mõisaköögist pirakas koogi tükk, hapukoorene ja vaarikatest, šokolaadinirest pungil, aga õnneks mitte väga magus. Valikus veel kohv ja tee. Meid teenindanud Katrin oli väga asjalik ja professionaalne, tutvustades enne igat käiku serveeritavat rooga. Saabudes käis mõisaomanik ise uurimas, kas leidsime õige saali. Õdus ja sõbralik õhkkond, rahulik miljöö, kuigi teises saalis sõid mõnikümmend pensionäri, kes ilmselt mõnel Eesti ringreisil olid, oma ettetellitud roogasid. Nii usun, et Padise mõis sobib nii noortele armunutele glamuurseks pulmapeoks, möödujatele kerge eine võtmiseks, kes Padise kloostrit näiteks uudistama tulevad, aga ka väärika sündmuse tähistamiseks lihtsale perele. Jäime väga oma valikute ja teenindusega rahule. Et mälestustes on taas lisaks üks tähtis peatuspaik, verstapost, mida uhkuse, tänutunde ja armatusega meenutada. Aitäh, kallid vanemad! Jätkuvat koosolemist ja tervist, olge hoitud!