Maitsehetkede meeldiv masu

Suvised Eestimaa linnad on muutunud viimaste aastatega väga kaunilt lillelisteks. Palju toredaid värvilisi ampleid ja lillekaste, mõttega rajatud lilleklumpe ja aianurki ka paljudes toredates kohvikutes ja retoranide terrassidel. Kuna juulikuus oli ka mu tütre sünnipäev, siis kordasime tema soovil eelmise aasta traditsiooni, et momendil moodsad vautšerid pakuvad võimalust kuskil kenas kohvikus soodsalt poole raha eest einestada. Kui eelmisel aastal käisime Zebras ja valik pold ehk kõige parem, siis seekord sattusime tütre valikul kenasse Kaevukohvikusse pealinnas. Sümboolne oli kuidagi see, et olime mõni hea aasta tagasi seal käinud ühel kenal kohtumisel Tšiili Vina Maipo veinimeistriga ja nautinud lausa 5-käigulist õhtusööki. Vahepeal on masu toidukohti seal vahetanud, aga meie külaskäik kulges meeldivas joones. Algul on pisuke kartus, et mismoodi üldse suhtutakse ostetud vautšerisse. Aga kenad teenindaja neiud olid sõbralikud ja tähelepanelikud, lasid meil maja saalidega tutvuda ja pakkusid ka võimaluse sisehoovi või terrassile koht valida. Jäime ikka tütre soovil Kaevukohviku kesksaali ja tutvusime pikalt menüüdega. Kulutada oli meil tervelt 32euri, nii et valikut pidi hoolega kaaluma. Ettekandja oli säravate pruunide silmadega kannatlik neiu, kui me neljal korral ühe telefonikõne pärast teda ikka tagasi saatsime, kuna tellimus pold veel läbi mõeldud. Aga lõpuks saime ka oma valikud kenasti tehtud. Mina valisin koorese lõhesupi ja lõheprae keedetud vähi ja kartulipudru lisandiga, milles oli spinatit ja peekonit. Tütar valis köögiviljapüreesupi ja siiski sama prae, kuna meil mõlemal oli suur lõheisu. Kui oleks teadnud, et lisandina tellitud kartulipudru serveeritakse eraldi kausikeses, oleks tellinud ehk keedetud köögivilju hoopis teise kena kausitäie. Märjukeseks siis ka majaveini. Koorene lõhesupp nägi veidi kahvatu välja, kuna puudus täielikult maitseroheline ja veidi ootamatult oli ka supp mage, vähene kalapuljongi maitse või lausa puudumine, nõudis haarama soolaveski järele, kuigi mul üldiselt pole kombeks iial soola peale raputada. On see sageli pigem koka solvamise laadne seik. Ja jumal tänatud, et oli massiivne soolaveski, kuna peensoola ei kannata ma kasutada üldse, sest sellega tekib tobe ülesoolamise oht ja pärast hullult janutab. Aga need mõned peale krõpsutatud soolahelbed päästsid supi ja lõhetükkide paras kalane maitse pääsis lõpuks ka kooreleemes lõplikult esile, oli krõmpsu suvikõrvitsat, paprikat ehk, veidi mõttetut maisi, aga muidu täitsa ok supp. Tütre köögiviljasupp oli muidugi juurviljaselt tummine. Pruunisilmne teenindaja oli tähelepanelik ja käis mainimas, et kui ta umbes 10min pärast meile praed köögist tellib, kas see on ok. Oli küll. Eriti ok aga polnud teenindava personali üsna segane seerimine edasi tagasi, kuna köök asub ilmselt keldris, siis käisid niisugused ülemuse ilmega inimesed edasi tagasi, teenindajate süles veini tassimisest sain ma veel aru, aga ülejäänud kaader, mängivad lapsed, see oli pisut arusaamatu ja segav. Ja siis saabus meie uhke lõhe, enne siiski küll kausid kartulipudruga ja siis alles suurel taldrikul kaunilt serveeritud praad. Kuna pirakat vähki tuli süüa näppude vahelt, oleks võinud olla laual ka rohkem salvrätikuid või lausa näpuloputuskauss. Lõhe oli taas pisut mage, aga õnneks mahlane, mitte kuiv. Purgipesto liiga soolakas, ananassiratas täiesti sobilik lisand ja hernevõrsed nupukas roheline kaunistus. Mandariinid magushapult mõnusad ja kohustuslik sidrun kala juures minu jaoks mõttetu. Veidi igatsesin mingi kastme järele.Mida siiski ei asendanud mulle uhkeks kalaks maalitud balsamico pruunid triibud taldrikul. Kartulipudru oli koduselt tihke, oleksin kreemjalt pehmemat suussulavat eelistanud, aga kokku täitis hullult kõhtu. Ja Kiku unistus proovida creme bruleed jäi järgmiseks korraks. Kõht oli nii täis, et ei mahtunud veinigi enam. Kuna meid ees ootas veel üks kena üritus, saime jalutada veidi mööda vanalinna ja olin täiesti võimatult unustanud, kui kena ikkagi meie arhailine munakivi sillutisega linn on. Tutvusime paljude söögikohtade menüüdega, mida tänapäeval saab kõikjal juba tänaval või värava ja ukse taga lugeda. Astusime sisse uudistamiseks kondiitriäridesse ja delipoodidesse. Nii saime elamusliku külastuse Imre Kose toredasse poodi, kus ta meile soravalt seletas kõik ahvatlevad koogid lahti ja pakkus omatehtud pestot maitsta, mille tükiline tekstuur oli sadu kordi tõesti äsjasöödud purgipesto törtsust parem. Hilisem õhtu möödus värvikate maasikatest ja vaarikatest rikaste kokteilidega Butterfly lounges, kus esines meeldivalt Laura Põldvere.
Suvine vabadus aga viis meid teisel nädalal idüllilisse Pärnusse. Sealgi sai uudistatud ja sisse astutud väga paljudesse kohvikutesse. Mõnesse põhimõttelisest teadlik olekust, et millised siis näevad välja Mahedikus koogid või mis aura siis seal Supelsakstes on. Kumbagisse me einestama ei jäänud, Mahediku koogid olid koduse käejoonega ja minu jaoks on kodune toit või kook kodune ja kohvikus ma ootan mingit teist vinksi. Supelsakste kirjud tapeedimustrid olid liiga kirevad ja vitriinis koogid seletamatult suured ja menüü mõttetult kallis. Kuna peesitasime ka paar tundi rannas, siis valisime lõunahetkeks hoopiski Kuursaali, mille läppav palavas veidi kulunud ilmega terrassil rippusid ka kaunid lilleamplid ja toit tundus üsna soodne ja praed väga tavalised, aga siiski maitsvad.Teenindaja neiu pakkus ka lahkelt meil einestada jahedates siseruumides.
Ja kuna ma pikkade järjekordade või muude segaste asjaolude tõttu polnud siiamaani sattunud populaarsesse pizzarestorani Steffani, sai see tühimik ka seekord täidetud. Seal mulle meeldis kohe kõik. Vaimustusin rikkalikust lillemerest kaunis eesaias. Korralikult ette kaetud lauast, et veiniklaasid laual kummuli juba, kenas purgis söögiriistad ja volditud salvrätikud, samuti värvikirevad menüüd ja maitseaine- ja kastmete korv. Kenal ettekandjapiigal jäi vaid lauale tuua küsitud sidrunijäävesi, mis pidavat olema traditsioon. Kuna jõudsime sinna keskpäeval ja pizzaisu väga veel polnud, siis sai valitud salatite hulgast krevetisalat ja pastadest koorene kanapasta. Pizzadega žongleerivaid noori neide vaadates sain siiski ka selle koha põhimagnetist ettekujutuse.Ja tegelikult olen siiski pizzasid söönud meie firmapidudel läbi kodutellimise. Rahvast pold liigselt palju ja asjalik sagimine ei häirinud siin sugugi. Imetlesin aina laternaid ja lilli ja viisin kurssi end võimalusega peale tellimust majasalatit marmiidist võtta või lõuna juurde kannukohvi juua, mida me kumbki küll ei kasutanud.Krevetisalat oli hiiglaslik ja kanapasta krõbeda juustukatte all maitsekas. Sinna olekski võinud jääda istuma, siis juba veine proovides ja pizza kallale asudes, aga teine kord. Kena heledapäine ettekandja pakkis osa toitu meile kaasa, küll aga me ei arvestanud, et ka koju sõitev buss võib olla põrgulikult palav, et toit ei pruugi pikalt säilida. Kuna me väga suured magusasõbrad küll pole, aga mul ammu juba on suur kiusatus ära proovida mõni marjane beseerull või pavlova, siis oma kolmel Pärnus viibimise päeval maiustasime Pärnu Keskuses Cafe Frensis vahuse beseerulliga. Pontsakas tükk kahe peale, taldrikule joonistatud kolla-punane kaste ja vaarikapunane marjane sisu oli maitsev, pehmeks jäänud munavalgevaht ehmatav, mis veidi käis suus ringi, sest ootasin pigem pikalt küpsenud krõbedat suhkrust beseed, aga ehk jälle mõni teine kord.Steffani magustoidud paistsid uhked ja fantaasiarohked ja ülesehitatud jäätisekuhilad meenutasid mulle 80a algust Viru hotelli kohvikus, kui serveeritud jäätisele, mis oli kõrge jalaga magustoidu kauss, oli peale pandud äge kuhil sefiiri, kompotiks oli hapukas rabarber ja kaunistuseks pikad keelekese küpsised. Suvevõimalused lillelisel Eestimaal on tegelikult rikkalikud, aga nüüd jätan teiega mõneks ajaks hüvasti ja suundun mehe juurde kaugele Belgiasse nautima Euroopa paljude maade suvelõpu erinevusi ja pikendama koosolemise kvaliteetaega. Nautige suve!:)

Kesksuvega köögis kimpus

Roosapõselised vaarikad kasvatavad enda külge mahlaseid usse ja kollaseid vaarikaid ehk mampleid on roheliste lehtede vahelt raske märgata. Vaarikapõõsas maitsevad marjad suussulavalt, õhtuhakul serveeritud jäätise peal aga hoiatavalt hapukalt, tordis jällegi kesksuviselt kuninglikult. Mustsõstrad noolivad päikeselt ja kuivadelt ilmadelt viimast küpsust ja punased sõstrad leiavad nutikalt tee mõne koduse roa garneeringuks. Särtsakalt magushapu ja sobilik, proovige järgi. Oleme siin lihtsaid toite teinud, nagu ikka. Oma aia rohelised herned koorest rikkas kanapastas, hellalt helerohelised ja värvikalt maitsvad. Pasta tegemiseks täiesti sobilik ära kasutada eelmisel päeval tervelt küpsetatud ahjukana jäägid, veidi sibulat, küüslauku, tomatit ja paprikat lisada, rohkelt koort, veidi toorjuustu ja vastu punnimata lahke käega kõikvõimalikke aia ürte, ka neid, mis kõigile ei meeldi. Aga kui ei proovi, siis ei saagi teada. Nii maitseb ühele koriander, teine vihkab, üks jumaldab basiilikut, teine ei kannata silmaotsaski. Üks kena pühapäev aga tõi mulle kööki kala praadimise käreda lõhna. Lahke kliendi käsi kinkis mulle kotitäie värskeid priskeid ahvenaid. Lihtne jahuga paneering, lisandiks keedetud kartul ja rohke keedumunaga külm kaste. Muna sametine pehmus värske kurgi ja tomati kõrval majoneesi-hapukoorekastmes on kalale ja kartulile õige lisand. Kohustuslik roheline rohke till ja ehmatuseks vinge koriander, ahvena valge liha pehme ja matsakas. Paras doseering soola kalale, mage kala tähendab rikutud õhtusööki ja viletsat kokka.
Vahest ollakse külalistega kimpus, mida pakkuda homme külla tulevale sõbrannale või ootamatult kaela sadanud sugulastele. Kui kapis mõni heeringapakk, siis tasub mõned munad keeta, sibulat hakkida ja hapukoore ja kimbu maitserohelisega kokku segades saab kerge, kuid soolaka võileivakatte, juhul, kui külaline ise koogi külakostiks toob. Külmkapi jääkidest lihtsa salati valmistamine ei võta ka kaua aega, kui kapis on viinerit, tomatit, kurki, muna, juustu. Sügavkülmas võiks alati peidus olla mõni jäätisepakk, aiast ajakohased marjad peale ja ei mingit küpsetamisevaeva. Edaspidi võtan selle teema lahkamise veidi pikemalt ette.
Kuna juulikuus on meil peres jälle mitmed sünnipäevad, siis seekord meeldis meile väga mõte teha mu emale maal minu juures suvine rõõmus aiapidu. Kanatiivad said taas marinaadi, seekord ürdirohelisse: veidi pehmendavat õli, sidrunimahla, veiniäädikatörts, äädikat mõni korgitäis, piprasegu, soola, suhkrut, tšillitükk, sibulat, küüslauku, koriandrit, salveid, tilli, peterselli. Poeriiulilt lisaks mõni klassikaline sealihašašlõkk, grillvorstipakk, lambasooles toorvorstid ja Maks ja Mooritsa mahe grillvorst, alati kindlapeale minek. Salatiks otsustasin ema külalistele pakkuda oma kuulsat kruubisalatit ja lahedat lainetust tekitab see salat alati. Seekord keetsin kolm klaasi kruupi eelmisel päeval, umbes 30-40min keevad ja paisuvad podinal vaikselt. Hamba all peabki kruubitera jääma kergelt vetruv ja pisut mittevalmis muljega. Kurna kuumalt sõelale ja vala mitmel korral külma veega läbi. Salatisse läks siis seekord veel 5 keedetud muna, 1 õun, marineeritud kurki hulga, sibulat, 4 kopsakat suitsukana kintsu, konservšampinjone, maitserohelist, majoneesi, hapukoort, piprasegu, soola. Pastasalati võluvaks jooneks oli seekord aga magus puuviljasus ja sõbrannalt pätsatud ideena lihata variant, ei sinki, ei vorsti, kuna kuumalt grillilt tuli liha ja vorste küll. Pastaks valisin väiksemõõdulise makaroni, lisasin kaks pirni, 5 muna, värsket ja marineeritud kurki, punase paprika, tomatit ja peotäis viinamarju. Kastmeks samuti majonees, hapukoor, maitseained ja parajalt ka tilli ja peterselli. Õigel peolaual peab ka kala olema, kui peale tordivooru kellegil heeringaisu peaks tulema. Tort sai kohupiimane ja vaarikane, kuigi kõik momendi valmimisjärgus marjad said ka kreemi sisse peidetud. Põhjaks purustasin kombainis peaaegu kaks pakki tavalist selga küpsist, kastrulis sulatasin paraja portsu võid, mina ei kaalu ega mõõda, silmamõõt peab köögis kirgas olema. Surusin küpsisemassi lahtikäiva tordivormi põhja ja külmikusse tahenema. Kreemiks kulus kokku 600g maasikamaitselist ja vaniljemaitselist kohupiima, 1 farmi originaal toorjuust, kaks vahukoort, klaasitäis roosakaid vaarikaid, kollaseid mampleid, punaseid ja musti sõstraid, veidi küpsise tükke. Ööks külma tahenema. Hommikul kaunistasin vaarikate ja riivitud šokolaadiga. Lapsed tegid esimest korda ka Lepatriinu köögis vaarika muffineid, said palju kiitust ja täna hommikukohvi juurde maitses vaarikamagusa ja üsna šokolaadisena päris hästi. Pidu oli rõõmus ja laste kilgetega, külalisterohke ja koer sai taas vapralt haukuda ja konti küsida. Üks pidu jääb pidada veel vaid kaugel Belgias.Kuigi kodus paitab ritsikate saagimine kõrvu, päikeseoranžid kressid poevad välja vanast tünnist ja flokside lilla-roosakirev värvilaik täidab kesksuvist aeda.

Suvine summ: krõbedatest kanatiivaotsadest magusate maasikate musideni

Suveõhtu värske lõhn, segu vihmajärgsest tardunud hetkest ja maasikate punavast peitusemängust roheliste lehtede all. Valged võimsad aiakellukad oma sirgete ridadega. Redis ja rukola venitamas õite pikkust. Ürtide roheline rikkus, vohav meliss ja piparmünt, üksik salvei ja lokkav pune, seemneid hästi külvav koriander, mu eelmise aasta lemmik ja talupoegade tavaline till, mahedast petersellist rääkimata. Niisugune ürtidest roheline pikkpoiss valmis tänaseks õhtuks. Pistsime enne nahka, kui pildile saime. Naaberküla väikese poe olen vist kanatiivaotsa pakkidest tühjaks ostnud. Viimati 4,8 kg lausa. Lihtsad maitsestamisvõtted, vahelduseks pikantset punavat tšillit või adžikat. Õues grillil suviselt "chillid", toas ahjus lõpuni küpsed ja mahlakalt krõbedad. Heaks lisandiks keedetud kartulist pruuni riisini. Värsked salatid rohkest salativalikust aiamaalt, värskest kurgist ja tomatist. Hea maitseka õli-veiniäädikakastme jaoks võtsin kaanega pikliku purgi, kus hea maitseid segi sheikida. Ikka kolmveerand osa head oliivõli, veerandi jagu veiniäädikat, sidrunimahla, suhkrut, soola, meele järgi maitseaineid. Mis alles jääb, kaan kinni ja külmikusse järgmist salatitegu ootama.

Maasikas grillitud lõhesalatis, magusalt punane ja hea, nagu ka tomat ja paprikasüdamega roheline mõrkjas oliiv. Kuumaasikas aiamaasika seltsis melissilehega valgel vaniljejäätisel. Õhtuseid magusaisusid nahutamas. Kogu grilliralli vahele mõni värske supp kapsast näiteks või jaanipäeva paiku punav tummine seljanka. Seisab nädala kapis, kui on viitsimist hea suur potitäis valmis keeta. Hea võtta, kui isu kammitseb. Juunikuise sünnipäeva pikaleveninud ahel tõi mulle kenaks kingiks meeldetuletuse, et olen lepatriinu lembene. Rutakalt lauale sai kiireks mõnusaks ampsuks ikka redist, kirsstomateid, konservvirsikuid, juustusid, oliive, heeringasalatit heale mustale seemneleivale, redisega kibekat toorjuustu krõbedale kreekerile. Külaline tõi külakostiks kiirelt ja hästi tehtud koduse salatipadjal leiva-singi-tomati-kurgi tordikarbi.

Ja hiljutine lahkumisbrunch oma tütre poisssõbra sõjaväkke minekuks. Maasikaamps kihisevas šampusepokaalis. Tõhus oasalat ja lihtne värske salat grillitud kanatiivade kõrvale. Maasika tort, vahune ja hea. Ainult küpsiste purustamise ja kreemi kokkusegamise õhtune vaev. /1,5 pk Selga sidrunimaitselisi küpsiseid, sulatatud võid, 1 maasika kohupiimatoru, 2 pk vahukoort, 1 farmi naturaalne toorjuust,sidrunimahla, tükeldatud maasikaid/.

Õlleusku end keerates, mõnus jahutav Tuborg lime cut klassikalise šašlõki ja kohustusliku suvise kodujuustusalati kõrvale. Ei ole mingit hullu hakkimist ega askeldamist liiast. Lihtne võluv lihtsus. Esimesed magusad hernekaunad said põske ja peagi hakkab suvikõrvits, mu vaieldamatu lemmik, õitsema. Suvesumin südames.:)