Otsing sellest blogist

27. dets 2009

Jumekad jõulud




Nüüd nad on siis möödas. Jõulud. Ootad 12 kuud,et kõik tuleks koju, mõtled mitmeid kuid ja vaaritad vankumatult ka hiljaõhtul. Sel aastal suutsin end säästa sellest üleküpsenud tomati tundest, mis mind eelmisel aastal painas. Kuigi olen tihedalt tööl olnud ja muudkui pidulaudu teistele teinud, nii et mõnel hetkel saab hapukapsalõhnast, punastest salvrätiridadest ja jõulutuledest siiber, sest ei suuda sellest kõigest end välja rabeleda. Kuna aasta on olnud üsna raske mulle endale ja tunnen, et mõjutab juba mu mõtlemist on halvanud mu hõrkuse igatsuse ja takistanud mu tundeid kõige ümbritseva vastu...


Siiski, siiski tulid meil imekenad jõulud ja pidulaud oli just niisugune:


Porgandi pehme pai


Kodune kruubisalat


Siidpehme sült


Hõrk heeringas mõnusas muna muhvis


Lõbus lõhe liud


Oivaline e ohtlik oasalat


Kuldkollane kõrvitsasalat


Peremehe pidupraad


Jõulune juustutort


Kuna olin muudkui tööl, aga nimekiri poeskäikudeks mehele oli tehtud, siis tema muudkui käis ja kriipsutas mõttes läbi. Ja oi ma hoidsin pead ja hinge kinni, kui ostmisel oli süldiliha ja praeliha. Aga pold hullu. Kuna mu ema oli just endale vahetult enne süldipaja Keila selverist varunud, tormas mu mees ka õilsalt sinna, varus nii koote kui jalgu ja minu soovi kohaselt ka kana süldi sisse. Aga jõuluõhtu pidupraeks oli ostnud valmis jõuluprae. Mida silmitsesin küll üsna turris olekuga, et mida nüüd...? Mina ikka teen ja maitsestan ise...Aga võta näpust. Pean kahetsema oma hulli mõtteid. Sest praad oli aus, sildil oleva õpetuse pealt lugesime tütrega koos välja, et tuleb küpsetada 180 kr juures, kuni praevalvur endast märku annab. Kujutlesin siis end Ameerika filmi, kus kopsakast kalkunist karjuv termomeeter välja lärmiga hüppab jne. Aga tegelikult küpses ahtakesena tunduv võrku mässitud praad ca 3 t ettenähtult õigel kuumusel kuni sinine vahva vigur temast väljus... Praad maitses oivaliselt, veidi küll teistmoodi, aga eriliselt ja hästi.
Salatite rida oli mitme päevaga või õigemini hilisõhtute tundidega peale tööd ettevalmistatud. Tuttav "kuum" kruubisalat minu juubelipeolt, ikka pool potti kruupi keema ja suitsusinki, keedumuna, sibulat, õuna, marineeritud kurki ja konservšampinjone majoneesi-hapukoore kastmes juurde segada.Kodune ja tõhusalt toitev. Porgandi pehme pai jaoks keetsin nii porgandit kui muna, hakkisin mõlemad, lisasin purustatud küüslauku ja majoneesi. Sülti keetsin tõsiselt kohe kaks päeva. Kuna üks töö-öö oli jäänud ainult 3 t une jaoks, siis keetsin ühel päeval ja hakkisin teisel päeval ja ei juhtunud midagi.Keetsin seakoodist ja jalast ja pisukesest kanast. Peale vahu riisumist lisasin kuldkollase siiruviirulise koorega sibulad ja maitseained, muuhulgas ka kirgliku kiluvürtsi ja kui kõik liha oli juba kondist lahti , lisasin küüslaugu ja keerasin kuumuse välja. Hakkisin järgmisel päeval ja kordan veel, et ei juhtunud midagi hullu, väga hea, kodune sült sai.


Lõbusale liuale keerasin soola lõhest rulle ja poja meeleheaks oli ka kohalikust kalatööstusest varutud külmsuitsu lõhet. Sobib saiale või kuuma kartuli kaissu. Oivaline oasalat on täiesti tavaline: punane uba, keedumuna, suitsune keeduvorst ja sibul. Ohtlikuks nimetasime ta sõnamängu jõululauas tehes emast blogija meeleheaks ja eks kõhutuultelegi saab see ontlik mõnus uba ohtlikuks. Selle aasta soolaseks hitiks laual osutus hõrk heeringas mõnusas muna muhvis, mis oli spikerdus ja teisendamine viimasest pereköögist Siire Vanaselja retseptist. Kuigi ise alati eelistan tõelist kasukat teha ja ka rosoljet(MIDA HULLUPÖÖRA ARMASTAN), siis seekord jäi keedupeet poest leidmata ja kuna mul oli mõte hoopis heeringaga tort rukkileiva baasil teha, siis tegelikult sündis niisugune kihiline mõnus gurmee. Põhja hakkisin mahesoola vici heeringat, minu meelest vici valikutest parima maitseomadusega. Edasi panin sibula kibedat,siis riivisin musta leiba mõnuga, edasi hapukoorega valmis segatud kodujuust, kuidagi mahlasemana tundus, kuigi ehk just too toode tekitas järgmiseks päevaks salatile üleliigset vedelikku. Edasi uuesti heeringas ja sibul ja leib ja marineeritud kurk(salatis siiski 2x) ja keedumuna, peale hapukoor segatult maitsestamata jogurtiga. Imestasin isegi, et pere oli vaimustuses, ise ehk niiväga mittegi, seda salatit annaks rohkemgi tuunida. Kuigi mina panin soovitaja retseptis oma meele järgi kaks kokku.


Ja õhtu naelaks oli juustutort valge šokolaadiga.Pehmelt kreemjas ja mõnusalt jõulune, et pidurdas korrakski piparkoogiisu. Vot niisugused jumekad jõulud seekord. Ja tulede värvi-virvarr me väikesel majal ja lumehangedes helbevalgega mängivad kassid ja hangega võitlev Rex ja küünlad said ka valgesse lumeloori meie lahkunud karvastele sõpradele.




































Vasikakoodi vaimustus ja lambaribi lunastus


Juhtus nii, et mul tuli lõpuks mees ka koju. Nädal enne jõulu.Kolm ja pool kuud oli kodunt eemal Euroopa avarustes. Ja kuna oli lumerohke sajune päev, siis tegin "tere tulemast koju" toiduks, seda, mida kapis oli. Kuna olin vahetult enne just pealinnas käinud, siis leidus külmikus nii vasikakooti kui lambaribi. Ja tegin niisuguse kummalise roa kahel pannil.

Vasikakoodid pruunistasin pannil, lisasin ohtralt sibulat,küüslauku ja karbi šampinjone, maitsestasin ja jätsin põgusalt podisema. Lambaribidele ajasin kuuma alla teisel pannil, lisasin samuti sibulat, küüslauku ja tomatit ja lasin hõõguval tulel haududa, lõpuks lisasin lillkapsa lunastusest järele jäänud kapsa lilled. Lisandiks keetsin pastat.Ja kruvisin lahti järjekordse purgi kuldkollast kõrvitsasaltit. Sest kartul oli just otsa lõppenud. Maitses oivaliselt, ka mehele. Midagi erilist, samas koduselt hea, sest kehva asja ei taha isegi süüa, ammugi teha.:)

15. dets 2009

Lillkapsa lohutus


Olen siin ikka oodi laulnud suvikõrvitsale ja eriti meeldib mulle ju suvikõrvits sinihallitusjuustukastmest sametisena. Kord aga ajasin retseptid segi ja tegin sama asja lillkapsaga. Lisades lillkapsa lustlikku keemisse rõõska koort ja sinihallitusjuustu, millest sai suussulav kooslus. Kuna mul täna kohvikoor läks viimseni ergutavale kohvile, tegin hoopis pastat. Lillkapsa panin soolakasse vette keema, samamoodi tegin spiraalidega.Pannile panin kuuma õlisse särisema väikse sibula ja kopsaka küüslaugu, lisasin juurde lillkapsa keenud õisikuid ja liigutasin neid kiirelt kuumal pannil, püüdes mitte lillkapsast purustada. Lisasin pasta ja sinihallitusjuustu sinakashallid laastud, sutsu oli ka järgi maitsvat farmi seene toorjuustu, lisasin ka kiirelt selle. Ja uskumatult hästi sobis kõik kokku, missiis, et toit jäi värvilt ehk liiga hale-hele, aga valmis väga kiiresti ja maitses suurepäraselt.

14. dets 2009

Tuunikalaga tundeliseks


Lumekirmes valged jäälilled kaunistasid täna külma õhkuvat koridoriakent. Ja päike piilus kartlikult. Üsna pehmetest sügistalve kraadidest kõvasse külma kukkudes oleme ehmunud ju alati. Aga mulle meeldib niisugune ilm. Härmatanud oksad maalivad kaunist talvepilti silme ees ja ehk sügismasendusgi pisut taganeb.Kuigi olen enda jaoks naeratuse võtme kaotanud, siiski tekitab valgetest lumekruupidest õrn vaip tunnetetulva ja paneb rohkemgi veel mõtlema lähenevale pühademerele.

Olen mõned päevad veel üksi, mees sõidab juba Eestile lähenedes ehk Poolas ja lapsed tulevad ka jõuluks koju, aga seni valmistan toitu ikka ainult endale. Täna õhtul tegin siis niisuguse mõnusa tuunikalsasalati. Lõikasin punamooniga kaunile taldrikule mõned väiksemad magusad tomatid, kuldkollased hoole ja armastusega tehtud pikantsed kõrvitsatükid, punase sibula leebed rattad, tuunikala tummiselt õlise kuhja, ühe keedetud muna lõikasin sektoriteks ja sinihallitusjuustu peened viilakad, et asi eriline oleks. Tegelikult teengi mina salatit mitte retsepti järgi, vaid sellest, mis on ja nii sünnib ka uus ahvatlev retsept. Üle nõristasin majoneesiga kergelt ja ampsasin juurde kiudainetest rikast Tera-Timmut.Klaas hispiaannalikku vega libre roset ja maitsed olidki kõik paigas. Ei sinihallitustjuust tundunud tugeva tuunikala kõrval vänge, vaid kõik salati lisaained täiustasid ja mahendasid maitset.

5. dets 2009

Moodsad maitsed


Lepatriinu köögist tuli täna lõuna ajal pannkoogi lõhna ja õhtuks valmis koorene kana-seenepasta, kuid see kõik on näiline, sest tegelikult olen kodunt eemal olnud. Meeleolukal minipuhkusel ja sinna jutti otse tööl. Aga kerides eelmisesse nädalasse, kiigata võib ka tegevuse kirjeldusele Pohlaparadiisi. Pisuke ülevaade kogetud kulinaarsetest hetkedest.

Esimese töökoha kokkutulekut peeti Tallinna Ülikooli lahkes kohvikus ja buffest pakuti seal traditsiooniliselt rosoljet, kartulisalatit, rulaade, täidetud mune ja maja hitti marineeritud räime. Aga koogist tahtsin kirjutada hoopiski ja ehk annan mõnele jumekale järeltegijale siinkohal hea idee. Kook nägi välja nagu napoleoni tort, aga lisaks võikreemile ja hapuka moosi kihile oli üheks kihiks besee ja isegi minul, kes ma magusa poole tavaliselt ei vaata, tuli kiusatus teise koogitüki järele. Kuna tol õhtul oli aega veel ka linna peal lustida, sai ka järjekorra tunnet uues Komeedis nuusutatud ja menüüd kiigatud. Ja isu hea õhtuse pealinna vaate peale oli ehk tugevam kui isule sobiva pala leidmine menüüst. Nii liikusime kuhugi Solarise ja Viru keskuse vahele pikalt lahtiolevasse kohvikusse. Kus sai maiustatud caesari salati ja uhketest hiidkrevettidest rikka krevetisalatiga. Ja oli kohe niisugune kokteilide õhe õhetuse isu. Lady Killer maitses küll mõnusalt ginisena.:)Samal õhtul jõudsime ka veel itaaliahõngulisse kohvikusse kesklinnas, kus vana tallinnast hõrk kuum kohvijook maasikase rullkoogi kõrval oli justkui rusikas silmaauku enne koduteele asumist.

Saaremaal meie esimeseks kokkusaamiseks tütre õpetajaga valitud moodne lounge õhkas kaasaegset hubasust. Mereannisupp serveeritult kihvtilt kandilises taldrikus oli sinikarbirohke ja krevetine. Teised valisid taas valitumat salatit kodumaises listis, caesari salat ja suitsukana koorene pasta. Ja kokteililainetel edasi lainetes oli mõnus uudistada ka alkoholivabasid kaunilt serveeritud jooke. Rose Spa köögipoolega tutvusime läbi buffetoidu. Hommikusöök oli rikkalik ja maitsev. Värsketest lisanditest, singist, juustust, omletist soojade ubade ja omatehtud pasteedi ja jogurtini. Lõunalauas ploomidega täidetud sealihalõigud, spinati kaissu paneeritud merekala, soe ratatoulle moodi salat, rosmariinist kibedad ahjukartulid, värvirikas penne, marjane vedelam kissell vahukoorega, seljanka hea paksu hapukoorega ja vinoteegist taaskord valitud Tšiili vein.Tütre mitmepäevane chai otsimine jäi küll hüüdja hääleks kõrbe. Aga mina sain kõike oma maitsemeelte kosutavaks ergutuseks ja oma koduse õdusa köögi eemaloleku palgaks. Eilne töine pilguheit veinimaailma lasi mulgi täna tutvust teha Torrese meeste kirgliku kombega nimetada oma veine kaunite naiste nimedega. Viva Esmeralda maitses mõnusalt muskaadise ja gewürztriminerist vürtsikalt veenvana, et suutsin peale Pohlaparadiisi sissekande kirjutamist veidi oma 20t tööpäeva järelpiinu pisukese unega leevendada, et seejärel mõned read taas siiagi kirjutada. Tore on vahel kuhugi eemale pääseda, et nuusutada ja nautida teiste inimeste koka käte all valminut ja kurssi viia end tänapäevaste moodsate maitsetega. Aga kõige parem on ikkagi olla oma kodus, toetada selg vastu äsjaköetud ahju ja vaadata oranžikast ja öösinisest küünlapesast kumavat küünlaleegi rahu ja võbelust, mis viib meid homsesse teise adventi. Jätkuvalt rahulikku advendiaega!:)