Kui märkate veel lillede ilu enda ümber ja erineval aastaajal, siis pole depressioon veel teie kallale asunud. Helelilla kahar kanarbik, kaunis ja kuninglik talvele vastu minemas. Nii ilus lihtsalt!Aga kui ongi juba väljas pisut külmakargem ja külmetavad varbad nõuavad ema kootud villaseid sokke ja kui aevastus üha peale tükib, siis tasub üks kuum ja kosutav supp keeta.
Kui olen kolm-neli päeva tööl orjanud, seal püstijalu "midagi" suhu toppinud, kui kodu on pikalt kütmata ja külmetus ligi hakkab ronima, tuleb kanasuppi keeta. Räägitakse ju gripi imerohustki, kanasupi näol ja mida Santa Barbaras Sophia haigele CC-le meeleheaks viis. Mõned kanakoivad keema, porgandit ja sibulat juurde passeerida, nii tuleb õigem maitse. Kuigi mina laisana panen juurikad kõik otse puljongisse, kuigi nn praadimine annab nendele hoopis teise kuue.Lisandiks nuudleid, riisi või klimpe, kui on viitsimist teha, mida paraku lapsed tänapäeval eriti ei taha. Või laisa inimese külmutatud juurviljasegu, maitsestada ja kosutav supp, mis väsimuse pühib nii jalgadest kui meeltest, ongi valmis. Sama kehtib kalasupi kohta, mida täna ka valmistasin, aga pean mainima, seda sõin ka üksi ja pojale tegin kõrvale pelmeenisupi, mille kohta ta teatas, et see on rämpstoit. Ja ma panin veel, porgandile lisaks oma selle sügise aiamaa leidu nuikapsast suppi ja ta ütleb rämps- või kiirtoit. Kiirtoit on ta siis, kui seda Pae pubis fritüüris valmistatuna söömas isaga käia, teatasin uhkelt.Aga kalasupi juurde tagasi. Lõhe supikogu maksab mõnikümmend krooni, kui kala ise on kallis. Pead ja kõhuääred, nahad ja kondid ja kõige parem leem sealt tulebki. Taas lisades sibulat, porgandit, kui peenemat tahta, siis oliive ja tomatit,kindlasti tuleb maitsestamiseks loorberit kasutada ja muid kavalaid aromaatseid vürtse. Lisaks supile on ka loorber seestsoojendava toimega. Ja nagu meie jutupaunikut tööl koolis 20 a eest õpetati, et loorberit lisa ainult siis, kui liha hapuks on läinud, ei tea ma midagi.
Mu lapsepõlvekodus tehti pühapäeviti hapukapsasuppi, kartulipudru valmistati eraldi ja lasti ära jahtuda, seda oli siis hea supi sisse panna. Muidugi isa armastab nii hapukapsasupi sisse kui ka kartulipudru sisse kruupi lisada. Mulle see niiväga ei meeldi ja kruubist ja kapsast saab hoopiski mulgi kapsad ja kartulist kruupidega Mulgi pudru, aga see pole tänane teema.Ja kuna mul kruupi kapis pea kunagi pole, siis pole ammu teinud ka. Aga hapukapsasuppi ikka ise tooretest hapendatud kapsastest valmistada , lisades tüki sealiha, riivitud porgandit ja sibulat. Missiis, et kaua tuleb keeta ja hapukat lõhna on terve ilm täis. Kui meil mitme aasta eest Kikul Hollandi vahetusõpilane käis, siis vanaema tegi talle ka just nimelt hapukapsasuppi ja lisandiks kartulipudru. Hakkasime usinalt sööma ja Sophie muudkui kastis saia hapukasse leende, lõpuks vaatas, kuidas meie sööme ja hakkas ka "normaalselt" sööma, ikka lusikaga ja pudru ka proovides.
Vanasti, ahaa, siis kui lastega kodus olin, keetsin ikka ise borši ja seljankat ja seda jätkus ka teise päeva. Nüüd vahest kui tuleb peedisupi isu peale, kasutan häbitundmata purgisuppe, midagi kodust juurde lisades, kartulit või viinerit. Hapukoore tups peale ja kosutav supp ongi söömiseks. Punase põhjaga supid on kosutavad eriti peale suurt pidu, oasupp üsna tomatisena näiteks.Hakklihast saab kiire argise supi. Kuigi punaseks tegemisel peaks ikka tomatipastat kasutama mitte ketšupit, rääkis vanasti Maire Suitsu, paljude kokaraamatute autor.
Tulise supi saab aga valmistades tavalise koduse frikadellisupi, millele lõpus lisada tšillit. See moodsa aja uus avastus. Kusjuures väga hea ja ei riku sugugi muidu magusat ja kerget frikasuppi ära.Proovige.
Muidugi tulevad ülihead puljongid, kui hoopiski supikonti kasutada, veisekondist saab veidi tumedama, aga väga maitsva leeme ja sea raguud kasutades magusama, mahlasema maitsega puljongi. Lisades mida iganes, juurvilju, makarone või siis tõepoolest klimpe voolides. Mäletan kui lapsepõlves minu vanaisa klimbisuppi sõi, keevkuumalt ja rasv suu nurgast tilkudes. Ise ohtralt jahimehe jutte vahele rääkides. Kihvt!
Nüüd tehakse trendikalt paljud supid kooresed ja palju kasutatakse ka igasuguseid kuubikuid, pulbreid, kuivsegusid, millest annab ka midagi voolida. Nii ongi, et seenesuppi pole mina ise küll keetnud. Aga hea lisand ja leid supi rikastamiseks on topsike merevaiku, supp jääb mõnusalt tummine ja kreemjas.
Vastlapäeval keedame ikka hernesuppi, kui vähegi meelde tuleb, eks. Paari seajalaga ja koorimata hernega, ikka porgandit, kaalikat, sibulat lisades. Ja paljude suppide võluvits küüslauk lisatakse alati keemise lõpus ja lülitatakse pliit välja. Mõnus küüslauguaroom täidab sekundiga köögi ja paneb maitsemeele süljenäärmetega koos tööle.
Aga vaatame korra ka minevikku: "Kõige tavalisem toit nädala söögikordades oli kas õhtul või hommikul tanguleem. See keedeti veega, millele keetmise lõpul lisati piima vastavalt perenaise heldusele. Mõnel pool pandi juurde ka natuke rasva või võid. Tanguleent söödi leivaga, kõrvale võeti silki. Keedeti ka oa-, herne- ja läätseleent, samuti käki-, kapsa-, kala- ja lihaleent....Lihasuppi keedeti neljapäeva ja pühapäeva õhtutel. Kõige levinum oli hapukasasupp. Esines ka klimbi-, kartuli-, oa- ja hernesupp. Suvel, kui liha ei olnud, keedeti suppi rasvaga või piimaga. Esmaspäeval, teisipäeval ja reedel söödi piimasuppi või körti..."/S.K "Eesti rahvatoite"
Nii et keetkem maitsvat ja mõnusat suppi, mis soojendab meid seest.
1 kommentaar:
Postita kommentaar