Jõulujam...

Vaesed perenaised jõulu ajal. Süldikeetmispäeva pidin endaga kokku leppima, arvestades töö-ja lustipäevi. Siis planeerima toiduained endale kappi ja siis veel aja ka leidma, et see kõik lauale võluda, kui teised kuuske valivad, päkapikku aitavad või lehte loevad. Jõululaupäeva hommikuks olin , nagu üleküpsenud tomat. Kuigi sült oli edukalt keedetud ja maitsta tööle viidud ja koduski proovitud, olid ju paljud asjad kõik alles ees. Aga seljataga oli ka 12 t tööpäev, üks kurb surmasõnum vahepeal ja paikapandud töökoosolek, kus ootamatult võib sülle sadada koondamisteade või puhkusele minek. Sunnitud. Nii alustasingi oma päeva köögis üsna arutult, teadmata isegi, mida tegema pean. Kuigi menüü oli ju välja mõeldud.

Ahjus küpsetatud lõhe, kodune keedetud kartul, juurviljawok(porgand, kabatškk, paprika, porru).

Kartulisalat kanaga, kasukas, kodujuustusalat.

Krevetisalat.

Sült.

Oliivid.

Virsiku-halvaa-päikese tort.

Ja kell muudkui tiksus seinal ja minu unine pea ei tahtnud kuidagi toimida. Kui ma muidu kokkamist nii armastan, siis tundsin, et kõigest ei käi jõud üle.Sest jõudu lihtsalt ei olnud. Aga kui mees läks tütrele Keila järgi, sain üksipäini asjatada. Üksiolek annab ka selgust ja pinda jalge alla ja suunab korra loomist. Nii paningi asjad toimima. Võtsin lõhe toasoojusesse, eemaldasin pea ja saba, pistsin sügavkülma supijärge ootama. Maitsestasin sidruni ja maitseainetega, fooliumi sättisin kenasti ümber. Kodujuustust segasin kokku mõnusa salati, ikka värsket kurki, porrut, pisut punapõsksest tomatit, keedumuna ja ohtralt hapukoort. Et kui muidu võiks lõhe juurde veini-kreveti sooja valge kastme keeta, siis ma alati kodus eelistan külma salat-kastet või tžatsikit. Sest mulle lihtsalt meeldib nii. Kartulisalatis ja kasukas polnud ka midagi keerulist, kartulid, peedid, porgandid, munad, kõik olid valmis keedetud, vaid ainult kokku segada, kaussi seada, ei midagi enneolematut ja täiesti traditsiooniline. Aga jõulusöögi maiuste tipp. Ikka heeringa tahedus, mis maa peale tagasi toob.

Tordi keerasin ka kiiresti kokku, küpsetasin tordipõhja, tegin kreemi vahukoorest, kohupiimast ja halvaast. Ja maitseb siiani hästi.

Kala tuli lihav ja hea ja söömise ajal kuuma koduse kartuli ja salatitega, püüdsin ikka süldi jaoks ka ruumi jätta. Ja krevetisalatini ei jõudnud üldse, kuigi salat oli uhke ja hää. Ja piparkoogilõhn levis me majas esimesel pühal, kui poeg käis väga peale, et millal ikka tema saab juba ahju kallale ja rullima asuda. Väike maja, pisike köök, aga ...peagi levis majas piprane piparkoogilõhn. Ehk mul kasvab siin tublile korvpallurile lisaks ka üks äge kokk. Tunnustamist väärt elukutse, eks.

Esimese püha õhtul maiustasime filmi vaatamiste(6-7 filmi vt ära 12 t jooksul nii telekast kui lindilt) vahel väga hea sealiha, hapukapsa ja kartuli ja süldiga. Seapraad tuli eriti hea, kuna jõuluvanakotist leidsin endale küüslaugu veiniäädika, mida lisaks küüslaugule, porgandile, sibulale ja maitseainetele koos sinepiseemnetega lihale puistasin ja ikka iga 15 min tagant kastsin.Kuna meile ilmus jõuluajal ka toanurka digikaal, mis küll igapäev erinumbreid näitab, ahaa, siis täna on üldse dieedipäev. Mees läks oma firma meeste-jõulupeole, tütar sõprade juurde kodulinna, nii ootame pojaga sõbrannat seentega...külla, et Karavani live- kontserti vaatama hakata, mille ka mulle osav jõulumees tõi. Ei tea ju, äkki olen ise ka peal...

Ja jõuluvana tõi mulle ka Maru raamatu, mida nüüd vabadel päevael usinasti loen, tema roosa mullimaailm mürklite, Minka ja punasesõstratordiga, mille retsept oli mulle täitsa tuttav. Nii et peab vist taas küpsetama hakkama.