Tänane hommik üllatas külmunud maaga. Kresside veetlev värvilaik ja suvikõrvitsate rohe-kollane väli napsas kõrk külmakäsi hetkega. Aga sügise tervitajad kirgaslillad sügisastrid ja võrratu valge mirt alustavad alles õitsemist ja sibulõunade potsatused murravad ootamatut vaikust peale tigedaid tormituuli ja päikesehelk mängib helklevaid valgusmänge lehekirjul rohul.
Köögis on askeldatud palju. Tujukad sügisilmad,tatine nina lausa januneb supi järele ja suppi mulle meeldib keeta ja söömisest rääkimata. Seekord olin seljanka lainel. Kodune lihtne gurmee. Puljongi keetsin searaguu kontidest ja suppi pikendasin maheda tomatimahlaga, sest tummist tomatipaksu nappis. Oliivid olid paprikaga täidetud rohelised ja mahe marineeritud kurk oma. Kiitis mees ja matsutas mõnuga laps .Supituhin aga jätkus seeneseljankaga. Puljongi keetsin veise- ja seakontide segust, vahest mulle meeldib niisugune segamaitseline puljong. Uuel pannil, mis libiseb pidevalt keraamiliselt plaadilt minema keerutasin õlis porgandeid sibulaga mestis ja värvikirevust lisas punane paprika. Peotäis mahlast hapukapsast ka ja vaikselt kõik koos podisema. Hapu mõnus lõhn köögis meenutas lapsepõlve pühapäevasid. Ribastasin veidi ka värsket kapsast ja kuubistasin mõned kartulid. Avasin naturaalse männiseene purgi, mis on valmistatud mõõdukalt soolasena ja vähese äädikasortsuga. Sõrmeotsaga mõnusat rohelist ka, nii tilli kui peterselli. Ja suppide kuningas küüslauk finaaliks peenestatult supisse ja pliidikuumus välja. Nii head suppi pold tükk aega söönud. Kerge, kuid korralik seenemekk hapukas leemes. Mees sõi isuga, sai purgigi oma taas alanud tööreisile kaasa, laps aga saatis mu "seenele" ja pani võileivagrilli sooja. Kotlett ketšupiga saia vahel, kodune mäkk.
Suvikõrvitsahooaja hõrk lõpp oli väärikas soolane pirukas, juustune ja hea. Seekord panin soolasesse muretaignasse ka kartulihelbeid ja suvikõrvitsa seltsi suitsust peekonit, paprika ja tomati punast, kohustuslikku sibulat loomulikult ka. Laabijuust forte aga täiendas sõbra juustu mahedat pehmust. Klaas ploomiroosat roset mõrkja ja meelana täiendamas sügiskimbus piruka põnevust.
Mihklipäeva varasalv, kartul ja kapsas, peet ja porgand varutud. Aeg üks korralik ürtiderohke kartulipudru teha maitsva karbonaadi kõrvale. I-le pani täpi seekord mõnus meenutus lapsepõlvest kastme näol,kus tuleb sulatada või kastrulis tasasel tulel ja hapukoor kergelt sisse kloppida, maitsestada julgelt soolakaks ja tõsta toonust peterselliga.Viimased võrratud oliivõlist nõretavad oad sulasid suus. Kodujuustu külm kaste, alatine minu suvegrillide või toekate lihapraadide lemmik, lisades veidi tomatit, värsket kurki, sibulat ja head paksu hapukoort. Kerged kapsasalatid, porgandi ja muu värskega varieerides mahehapukas kastmes.
Lõputud kalaneelud aina jätkuvad, hilisõhtused kiluleivad ingverikillu ja sibulaga.Suitsuräimesalat muna,sibula ja majoneesiga.Meresed mereannid värske kurgi,tomati,sibula ja munasektoritega klaasikese Gaio Biancoga,värske ja lillelisega.Õhtute hõrgud hetked.
Võrratu valejuustukook,jätkuvalt hea,seekord lahkumisõhtusöögiks tehtud banaani mesisusega õunte magushapude rea vahel.Maitses oivaliselt,nagu ikka.
2 kommentaari:
On alles road!
Krevetisalat ja soe pirukas näevad küll kadedusväärselt maitsvad välja...
Üks päev sõin Su seenepurgi ühe korraga ära, tõeliselt hea oli, aitäh!
Pean vist seenepurgid kotti panema ja Viljandi rongi peale peagi tulema.:)
Muidugi seenepurgid riiulil ootavad ju ka siin,praegu ei tea veel,mis see esimene külm öö metsas seentega tegi,peab minema vaatama.
Isa aga soojendas täna Belgias kolmapäeval keedetud uhket seeneseljankat,ütles,et parem veel kui enne. Suppide hea omapära,seistes lähevad aina paremaks,just hapu leemega ja tomatised supid.
Eile aga maiustasin siin uhkes üksinduses krevettidega,selveri soodukas pühkimas saabunud reaalset rutiini.
Postita kommentaar