Tõnise-päeva päike pidi kena aega ennustama.Tänane talvepoolituspäev on küll uduhall ja tugevatest külmakraadidest kiirelt plusskraadidesse vembutanud talveilm teinud lumekooriku jäälibedaks,kuigi kui veidi lund rookida, on lumi pehme ja sula. Kitsede kabja kirjad piki lumist teeäärt, sest metsa enam pole. Tõnisepäeva toiduks soovitati seapeaga keeta herneid või ube. Nii panin supipuljongi keema, põldoad ja odrakruubid likku. Tuleb tummine toekas supp.
Mina aga armastan väga salateid valmistada. Peolauale ikka tehakse erinevaid segasalateid, on siis põhiaineks kartul, riis, pasta, peet, tänapäeval ka kruup ja tatar. Ja huvitavaid salateid sünnib ka ilma nende eelnimetatud aineteta. Kuidas siis salatid sünnivad? Minul sageli nii, et mida kapist just leida on. Harvem käin planeeritult nimekiri näpus poest toorainet hankimas. Ja sageli teen lennult mõnes salatis retseptis muudatusi. Ometi klassikalist kartulisalatit ja rosoljet teen üsna sageli. See lähtub sageli ka sellest, palju kartulit keldris on ja kui tõnisepäevast veel rääkida, tasuks varasalvedele ka pilk täna heita. Pool peaks täpselt alles olema. Et kuhu seda oma marineeritud või hapendatud kurki ikka kasutada. Kuigi viimasel ajal võlub mind kahe kurgi kooslus. Alguse sai see vist vürtsikilusalati (vürtsikilu, kartul, muna, sibul, marineeritud ja värske kurk)tegemisest, kus retseptis olid nii värske kurk kui marineeritud kurk ja nende kooskõla annab salatile hea krõmpsu tooni. Salatikrõmps ongi oluline hea kastme kõrval, mida ma salatis enne lõplikku valmimist testin. Kas lisada veel midagi või mitte? Vahest päästab lõpuks lisatud õun või sibul salati.
Segasalatite kastmeks kasutan ikka majoneesi ja hapukoort. Olen juba pikemat aega majoneesina kasutanud üht mahedamaitselist lahjat varianti, kus on rasva 18%, toode on ka koservandi vaba, et see nüüd nii oluline just oleks, aga hellmannsi minu külmkapist naljalt ei leia. Mulle ei meeldi ta maitse ja pean seda mõttetult kalliks. Hapukoore valin alati Alma, see on korralikult paks ja hea maitsega. Salatikastet maitsestan tugevalt piprasegu ja soolaga, sageli kasutan julgelt ka olemasolevaid veski tüüpi maitseaineid. Aroomisoola ja mõne muu sarnase maitseainega ma ei mängi. Küll aga puistan lahke käega maitserohelist vastavalt hooajale, kas otse peenralt või sügavkülmast. Rosoljet teen kodus ka raudselt ikka majoneesi-hapukoreseguga, kuigi üht juubelilauda teha aidates sai poolhirmus ära proovitud vanaegne klassika hapukoor+sinep+suhkur+sool. Töötas küll ja karta väga pold mõtet. Klassikalise rosolje jaoks küpsetatakse ka ahjus seapraadi, ma moodsal ajastul sellest ka olen loobunud. Kodujuustusalateid teen siiski vaid hapukoorega. Kodujuustusalatid on head kuuma kartuli ja grillroogade lisandid. Kodujuustusalat kiluga on juba omaette toit kuuma kartuliga. Ja üks hea nipp segasalatitega, kui salat pole hästi maitsetega imbunud ja külalised juba tulemas, võib asja parandada sortsu kohvikoorega. Koor tõmbab maitsed paremini välja.
Oasalatid on hästi kiirelt valmistatavad ja proteiinirohked toekad tegijad, kuigi kurvastusega ikka kuulen, et mõne pere mehed oasalatit ei söö. Oaga annab kombineerida midaiganes. Kurki, õuna, meelepärast pastat, suitsukana, suitsusinki, hernest, maisi, sibulat, porrut. Tomat on segasalatis minu meelest täiesti mõttetu, annab vaid värvi. Makra on hea tooraine, mida kombineerida peale riisi või väikese pasta ka kapsaga näiteks, mis on viimasel ajal popp ja üsna maitsev.
Kihilised salatid maitsevad alati kuidagi pisut teisiti kui kokkusegatud salatid. Miks see nii on, mina vastata ei oska. Näiteks mu kaasale ei meeldi eriti rosolje, ometi heeringa kasukat sööb heameelega. Aga siinkohal meenutan seda, et ka siin tuleb üsna maitsekas kaste salatile teha, muidu võib salati lihtsalt metsa keerata. Ja kui kihtide vahele kastet panna, tasub augud kahvliga salatisse torkida, siis imbub paremini läbi. Minu enda firmasalat juustu-paprikasalat (juust, ananass, paprika, muna, originaalretseptis oli ka sibul) on ka kihiline ja targem on valmistada eelmisel õhtul, et üleöö maitsed hästi maitsetuksid.
Moodsad salatihitid viimastel aastatel on aga kruubi- ja tatrasalatid. Olen suutnud sünnipäevapidudel vaimustusega kaasa tõmmata ka oma külalised. Odrakruubiga sobib suitsune sink, marineeritud kurk, šampinjonid konservist, õun, muna, sibul. Tatra olen tuunikalaga tandemiks teinud, kõik hea krõmpsuv lisaks. Ja ühtegi salatit ei tee ma munata. Muna seob ja teeb sametiseks salati ja annab õige sidusmaitse. Minu arvates. Kodusesse tavalisse kartulisalatisse tasub üllatuseks punast uba panna, olete kohe peoperenaisena populaarsel troonil. Magusa alatooniga salati saab pastasalatist lisades õuna, pirni, viinamarja. Krevetisalat sageli meeldib mulle vaba käega vallatledes suure taldriku salatina rohkem, kui segasalatina(krevetid, värske kurk, riis, muna, sibul). Porgandisalatid majoneesiga on head ja tervislikud (toores porgand, juust, küüslauk), (keedetud porgand, muna, küüslauk). Tursamaks ja kalmaar, nõukaaja nostalgia. Seenesalatid, mis ei puudu seenseõbra üheltki peolaualt. Aastavahetuse eel olin vaimustuses lihata põldoasalatist (põlduba, kartul, muna, marineeritud kurk). Parimad salatid sünnivadki juhuslikult, kui olete sobiliku koostise kokku sobitanud ja kui väga meeldib, tasub oma retseptivihikusse ju üles märkida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar