Roheline rõkkav rõõm

Rohelus lausa pulbitseb ümberringi. Unustatud on pikaleveninud karm talv ja tore on jälgida, millise hooga aias cm kaupa kohinal kõik kasvab. Sirgu ajavad end räsitud igihaljas ja alandavalt pikalevajutatud roosakates õiepungades mandlipuu. Tulpide oranžikas puna tervitab hommikutel ja värvikad amplililled rõõmustavad vihma üle. Vihma järele januneb ka maa, maha sai pandud redisest, rukolast, muust rikkalikust erinevast salatimaterjalist herne ja peedini ja võrratu ubade valik ja suvikõrvitsad ootavad oma järge, samuti porgand juunist jaanipäeva. Ja toidulauale jätkub värsket rohelist otse aiast, lõpmatult nutikat naati, ületalve hästi elanud mahedat käharpeterselli, maasikate vahel perekonna loonud kergelt kibemagusat murulauku, vitamiinirohket võilille. Nurmenuku helekollased õrnad õied ja mahlakad maherohelised lehed kõnelevad laste koolitee lõpusirgest. Nagu ka lehte puhkenud kased valgete sihvakate saludega. Nii on minuga kevadel, alati. Rabarberi roosasid varsi sai mõõdetud kah cm-dega, kui äkki unustad ja ehmatad end kaameks, kuidas vohav kevade kuulutaja on kohevaks roheliseks põõsapuhmaks kasvanud.

Kõikidele headele sõpradele teadmiseks, et kallis mees on mul ka koju jõudnud. Seiklusrikkast Poolast, kus neil vahetust edastav rendibuss katki läks ja koduigatsus nii võimatult suur oli, et oma mustad riided kottides, peredele, lähedastele kokku ostetud meelehea alates valgehallitusjuustudest lõpetades ohtra kohvi ja veiniliitritega kükitab siiani kuskil Poola avarustes läppavas remonditeos rendibussis ja kas leidub Poolas või Eestis juhti, kes selle hullult haiseva kraami nõus ära sealt tooma on. Kuigi head chorizot ja fantastilist fetajuustu, lubatud head kohvi ja veiniväge näen juba unes. Ise nad on nastoilises rahus, et noh poole kuu pärast tagasi sõites viivad oma musta pesu Belgiasse pessu.

Söögilauale on jõudnud palju roheliselt rikkaid salateid ja puu tegemise talgute kohaseid toekaid lihapraade, millest pold mahti pilti teha, aga ega seal ka midagi vapustavalt uut polnud, lihtne kodune gurmee, mis värskes õhus maitseb kordi paremini, kuigi vihmaeelsete päevade lämmav päike tahtis juba piinavalt tappa. Aga tehtust siis järjekorras. Tütreke käis kodus ja tegin talle meeleheaks singi-juustupirukat ja värsket värvikalt rõõmsat salatit, mille ladumine taldrikule vaba käega on lihtsamast lihtsam ja fantaasia võib laieneda piirituks. Rohelisele lambasalatile sai laotud värsket kurki ja tomatit, hakitud punase sibula lillakaid siirusid, tummiseid talusingi kuubikuid, mozzarella juustu pehmet paitust, oliivi musti rõngaid, singipirukast allesjäänud mahlast ananassi. Kastme segasin majoneesist, hapukoorest ja ananassi mahlaga pikendasin maitseainete rohkuses. Serveerisin eraldi kausis, kus kõik said ise meelepäraselt mahlast kastet rõõmsale salatile niristada. Koos kuuma pirukaga serveerida värsket salatit on nutikas ninanips kõigile moekatele aiakohvikute pidajatele tänases hetkes. Magusaks meelerõõmuks on toimunud tohutu rullbiskviidi ralli. Küll tütrele napiks kojutuleku päevaks ja mehele kaua oodatud kojujõudmise tunniks. Tuunisin vahuse kreemi ikka vahukoorest maasika kohupiimakreemiga, mesimagusate banaanitükkidega ja sügavkülmas nutvate, väljaihkavate mõrkjate pohlamammudega pohlaparadiisist. Ma küpsetan harva ja kui hoo saan sisse, siis teen ühte ja sama asja mitmeid kordi järjest, et küpsetuskindlus taastuks, nojah, mugavusest kah.

Avameelsed mängud avokaadoga on järgmine teema trikk. Mees arvas küll, et ma tahan selverist nüüd lõpuks mürkrohelist laimi osta ja et ei tea, kas hakkan rummikokteile kodus segama, aga no kurvastasin teda, samas harisin, et tegemist hoopis avokaadoga, millest mõnusa salati saab kreveti abil, ma kasutasin ka makrat ja vaba käega taaskord taldrikule laotud valgehallitusjuustu, punapõskset mahlast õuna ja toorjuustust tummist külma kastet. Külma kastet grilliperioodil tasub teha kohe liitritega, pikendada keefiriga ja uudistada erinevate toorjuustude maitsetega hapukoore asemel lisaks majoneesile. Eriti kevadiselt särtsakas on farmi redise toorjuust, selle võiks lusikaga vabalt karbist ka tühjatumaks limpsida. Kamaluga kavalalt erinevat rohelist ka aiast kastmesse, ei keegi uskumatu saa aru, kui talle unikaalset umbrohtu sisse söödad.

Valgest oast, konservi kasutades, segasin aga mõne päeva eest taas metsategijatest vendadele kokku tõhusa salati. Hulk eelmise päeva keedetuid kartuleid sai hakitud, kaks purki nimetatud valget oakonservi nõrutatud, pool valget sibulat, 1 tomati punane, pool värsket kurki, veidi õuna, 5 keedetud muna riivitult, pekiribadega mahlakat suitsusinki ja pekiriba on seal kohustuslik kooslus, proovige järgi. Lisasin ka koduselt tehtud marineeritud kabatšoki hoidist ja ongi vist uus retsept sündinud, kastmeks hapukoor majoneesiga, piprasegu ja sool, murulauku ka ohtralt. Ma ei hakka iial mõistma seda perenaiste sünnipäevalaudade vaimuvaesust, kus ainukeseks võimalikuks oasalati variandiks on uba+porru-+sink+õun ja uhked ka veel peale selle.

Eurovisiooni õhtuks olen pidanud mingit nõukaaegset traditsiooni, et küpsetad ikka koogi ja istud pühalikult diivanile. Kuna kook sai küpsetatud paar päeva varem taas metsamurdjatele meeleheaks, siis eile maiustaisn ihuüksi siin imekena nurmenukkudest kollase kevadise salatiga. Ja moodsad ajad istutasid mu hoopis arvuti taha msn-i kudrutama, nii harva, kui keegi mind märkab või mu järele igatseb. Aga koogist enne. Retseptiidee hakkas silma ja kummitama Mari-Liisi blogist, kui ta kevadet maal kiikas ja mustjaid lõputuid mutimullahunnikuid. Pole meil siin kellegil neist muttide mustadest kuhilatest ja viguritega vesirottide radadest pääsu. Aga mina kohe ei oska etteantud koogiretsepti järgi kooki teha, vaid muudan seda alati jooksvalt, olgu öeldud, et köögikaalu mul ikka veel pole, heaks truuks abiliseks on endiselt veneaegne teeklaas ja no küpsetusmargariini pakil on grammid peal. Nii tegin kiirelt taigna 100g margariinist, 2,5 dl jahust, 1 sl suhkrut tundus tohutult vähe, panin ikka mitu head lusikatäit, veidi soola ja sõtkusin sisse ka valge õhulise pisarakihi jaoks munavalgetest eraldunud munakollased, veidi vett ka, pirukavormi põhjale, kahvliga augud sisse ja külmkappi ootele, tahenema, selginema. Kolm kopsakat rabarberivart murdsin ja hakkisin koorimata, segasin kastrulis kiirelt 1dl vee, 1,5dl suhkru ja 2sl nisujahuga kissellitaoliseks massiks. Munavalged vahustasin soola ja suhkruga vahuks, aga kahene kooslus tundus häbematult vähe. Põhi küpses 200kraadi juures 15 min, jõudsin just õues aiamaal vahepeal maha panna koriandri ja spinati enda meeleheaks ja siis suskasin rabarberikisselise ja munavalgevahu vahuse koogi 150kraadi juurde ahju ja keerasin taimeri 35min peale ja läksin muretult maitseainepeenrasse melissi ja tüümiani laialivalgumist peatama. Kui kell tirises, hindav pilk pisarakroonile, viis minutikest lisaks, kuumus välja ja ahjuuks irvakile ja kook saab seal veidi aega rahulikult jahtuda. Kook oli lihtsalt võrratu. Ja mehed küsisid, miks nii vähe!? Ja kohe läheb kordamiseks. Nii asendub rullbiskviidiralli just selle rõõmsa rabarberikoogi ralliga, mis on parim kevadine kook üldse. Tänud, Mari-Liis! Tänane pealkiri võiks ka olla minu, kui blogija, sõnamänge harrastades, et pealkirjad on samade tähtedega: Roheline rokkiv rõõm...

Eile kimasime aga kinno. Kui mu pere mehed eelistasid actionit ja "Kiireid ja vihaseid", siis mul oli jonnituju ja shoppamisetung, aga no poolvägisi saatsid nad mu "Midagi laenatut" seansile ja hästi tegid. Soe romantiline lugu oma parimasse ikka jõudnud juristi neiust, kes teeb kõike sõbranna tahtmise järgi ja laseb elul vaid voolata reeglite järgi ja nii nagu peab,on viks ja viisakas, leiab end oma 30 sünnipäeva üllatuspeo järgsel hommikul oma parima sõbranna kihlatu kaisust. Pulmad on määratud ja kutsed trükkimisel, mis saab edasi, kes võitleb oma armastuse pärast, kes peab elulisi keevalisi heitlusi reegliteta, läheb ja vaatab igaüks ise. Kate Hudson pirtsaka pruudi rollis, kellelt armsate põselohkudešarmiga Ginnifer Goodwin peikat laenab ja juba "It`s complicated"´st meeldima hakanud John Krasinski lojaalse kuulajana, sõbrana ja ka täitsa ok välimusega pere traditsioonides siplev Colin Egglesfield on täitsa muhe filmikamp. Eriti meeldisid mulle need siivutud peod nädalalõppudel nn suvemajas, ookeani mühas, 30-ndad on kihvt aeg!:)

Ja kuna siis Eurovisiooni võistlus oli õhtul ootel ja mees kiirustas oma külakooli kokkutulekule, siis peale korralikku köögikoristust tegin endale meeleheaks supersalati. Vihma käes kevadsoojas õhus käisin noppisin naati, nurmenukku, murulauku, peterselli, rabarberit, loputasin kergelt veega ja pigistasin üleliigse märja välja, hakkisin lõikelaual peeneks. Kelmikad kollased õied jätsin garneeriks. Kodujuustuvalge laotasin ümmarguselt kaunile rohelisele taldrikule, peale pudistasin rohelisi kurgi kolmnurki, niristasin toorjuustust toekat külma kastet, hakkisin rõõmsat rabarberit, lõikasin kahest keedumunast sektorid ja ehitasin meremarjast eluvärvides kuhja, sibula särtsu ja kaunistuseks helekollased kevadrõõmsad nurmenukuõied ja suurepärane salat oligi valmis, kõrvale sobib hästi röstitud täisterasai. Ja Getter ja Eesti tiim esines tublilt, meeleolukalt, üks kriiskav veakriip oli lõpu eel ja tantsupoisi kerge koperdus, aga muidu kõik rahuldav. See punktiandmise mäng on igal aastal nii mõttetu, et nutta pole kellegil põhjust. Eestlane on piisavalt tark, et sellest aru saada, et Sven Lõhmuse laulud on alati head, ka siis, kui mõni serblane neile punkte ei anna, vahet nagu pole.
Kuigi pühapäeva hommik võiks pannkookide järgi lõhnata, panin keema seljanka supi, teadagi miks. Ehk saavad ka pannkoogid tehtud ja õhtuks nägu pähe, peoriided kapihallist välja ja juubelile. Särtsakad tüdrukud ruulivad, kellelt vanust küsida pole enam sobilik. Rohelise kevade jätku kõigile!:)