Õunapuuõieroosast õhinast, põnevast Poolast, sirelivalge suve sireenideni

Õhtusest õitsevast aiast ajavad tuppa ainult kiuslikud sääsed. Taevakarva õrnsiniste meelespeade looduslik rida aiaääres, sama rikkaliku lõhnapahvakuga kaunid piibelehed, õunapuuõieroosas sumisevad rahulikult töökad mesilased. Helelillad sirelid palistavad oma erksusega pruutvalgeid õnneõisi. Kastanid, kirsid, kreegid oma kreemvalgetest lumivalge õievahuni. Vähemgi tuuleiil saputab õiehelmed rohelisele niidetud murule. Punased tulbid ja lapsepõlve lõhnaga topeltnartsissid, meie maja sildi juures varajased leekivlillad iirised. Aiamaal salatiread, redisest koriandrini, kõike saab toidulauale kavalalt juba peenralt napsata. Õnnis suvine aeg on saabunud.

Vahepeal jõudsin 38tunnise kiire tripi Poola teha, kuna mu mehe töölt naasmise kotid olid kolm nädalat ühes esinduslikus remonditöökojas Eestist pärit remonditavas rendibussis. Ja kuna ärasõidu aeg lähenes, tuli ometi asjad kätte saada nii musta pesu kui kõige muu kodustele ostetud meelepärasega. Nii läksin kahele autojuhile reisiselliks kaasa, et nad tukkuma ei jääks, sest käisime sõna otseses mõttes ära edasi tagasi. Toidublogis peatuksin veidi meie kulinaarsetel peatustel. Kui eestlane Lätist läbi kihutab ja Leetu jõuab, minnakse ikka sööma nn "kiviaeda", ööpäev läbi lahti toidukoht on populaarne, kuigi nendel öötundidel, mil me seda kohta külastasime, tundus rohkem nagu üksiku ja mahajäetuna pimedas kõrbes mõnes Ameerika filmis. Ma ei teagi, miks mul niisugune seos pähe lõi. Matsakas teenindaja vedas jalgu järel ja ei viitsinud emakeelsele tervitusele isegi vastata. Ja kui ma tavaliselt söögikohtades kunagi kana ei telli, siis seekordseks valikuks sai kana seentega lausa mõlemal korral. Ja toit oli aus. Manasin silme ette Meisterkoka saate pruunisilmse, naerulohkudega võitja Whitney, kes oma petimarinaadis talupoegliku kanafilee suutis ootamatult põrandale kukutada. Meie praadidega õnneks seda ei juhtunud. Kanafilee oli pehme ja mahlane ja seene-juustukate lisas sametist särtsu, vähese keedukartuli kõrval oli nelja sorti salatit, selles mõttes aus kaup ja kõik ühes praehinnas. Ikka punavat peeti, küüslaugust toorest porgandit majoneesiga, värsket kapsast, kurki, tomatit. Leedu hele õlu maitses ka super hästi ja pani mind taas mõtlema eelolevale suurele suvele, et end lõplikult õlleusku keerata. Poola on kaunis maa minu meelest. Kõikjal ülesharitud põllud, õunapuuaedade sirged read, avarad maasikavälud, rikkalikud ja korras eesaiad uhkete majade ees. Palju kaunist lilleilu kõikjal. Ja kohutav liiklus. Söögikohti, kus kaardiga maksta sai, otsisime põrgulikus palavuses staus venides pool päeva. Lõpuks, kui õnneks läks, siis tellitud nn firma kotletist, poolakate kotlet tähendab meie mõistes šnitslit, ei arvanud ma midagi, kuiv haltuura, õhuke lihaleht ei andnud küll menüüs välja toodud 300g mõõtu välja, kuigi sain taas oma seene-juustukatte kätte. Iga tellitud lisa eest praetaldrikul pead ka eraldi maksma, nii aitas meile mehega ka kahepeale ühest salatitaldrikust, kus oli rohkelt punast kapsast, hapukapsast ja porgandit. Käisin baariletilt näpsamas sojakastet ja maitseaineid, et roog alla kugistada, kuigi Poola heledast õllest oli abi kah.Meeldis mulle siiski valitud kartul, mis olid kartuli seibid friteeritult, krõbedad ja kuumad, rasv kõik ära nõrutatud. Hiljem jäi mul vaid kahetseda, et ma ikkagi poolakate ausat koodihautist ei tellinud, aga ehk järgmine kord.:)

Kui käisime mehele reisitoitu ostmas, sattusin Kadaka uuenenud Selveris Saaremaa pakendatud Osso bucco peale, veeretasin pakendatud kotte mitmeid kordi käes, kilohind oli üllatavalt madal ja ahvatlus suur, peale veidikest kaalumist ajas köögikirg mind ikka sama riiuli juurde tagasi ja nii pea 2kg, mis on siis 4 veisekoodi lõiku, koju ära toodud sai. Teel koju, helistasin pojale, et ta googeldaks ja otsiks retsepti, et mida mul veel vaja on, kuigi mõte porgandist, sibulast, mis kodus juba olemas olid ja veel mõned oma arvates targad mõtted viisid mind väga vahvalt Tuuli blogini, kuhu poeg netis esmaselt jõudis. Lugedes sealt retsepti mulle, sain aru, et tehes veinivarianti on puudu mul vaid sellerivars, mida ma üldse siiani pole armastanud. Aga no poest ära ma ta tõin. Ja koju jõudes kibelesin hullult Osso buccot tegema ja kuigi ma pole üldse mingi retseptiinimene, mida ma siin aeg ajalt ikka rõhutan, siis jooksin muudkui toa vahet ja vilksasin siis lausa mitut Osso bucco retsepti Tuuli blogist, ma võtsin muidugi kuldse keskmise. Pruunistasin koodilõigud jahu ja maitseainetega kuumas õlis, asetasin ahjuvormi, hakkisin 3 sibulat, 3-4 porgandit, tomati, mõne sellerivarre, küüslauku, lisasin veini ja tomatipastat. Kõrvalolev ahjuvorm koodiseibidega tundus nii tilluke, et sain aru küll, et oleksin pidanud kõik malmpotti ümber valama, aga kasutasin kavalalt fooliumit katteks ja kolmeks tunniks ahju hauduma. Kuna kirjutan asjadest läbisegi ja endale vales kronoloogilises järjekorras olen unustanud mainimata kurba tõsiasja, et mul läks ahi katki. Kuigi ma mitmeid kordi muudkui küpsetasin ja küpsetasin ja üritasin külalisi võõrustada, läks mul taipamiseks ikka mitu nässu läinud õhtusööki, et aru saada, et ahju alumine tenn on katki. Aga päästis mind kõrgemale siinile resti tõstmine ja pikem küpsetusaeg, abiks ikka. Suvel tuleb suund õue grillile võtta, nagu normaalsed inimesed ikka teevad. Aga Osso bucco tuli muidugi fantastiliselt hea, kuigi ma olin juba veidi jõudnud kahetseda, et oleks võinud teha naturaalselt ja oma peaga. Kõrvale tegin rohelisest rikast kartuliputru, lisandiks marineeritud kurk, risotot siin kontekstis ma poleks küll ette kujutanud, eriti kui teades veidi lähemalt itaallaste söömisharjumusi. Pehmeks haudunud üdi sulas suus, pani õhkama ja ahhetama, aga üldjuhul ju üdi niimoodi just maitsebki, lihtsalt see tõsiasi, et sellega nii harva maiustada saab. Mees mõmises mõnust, ütles, et niisugust praadi pole siin majas enne saadud.

Avokaado, mu uus arm, leidis ka jälle tee mu lillelisele liuale, peale trügivat jalutamist kodulinnas Keilas, rahvarohkel laadal. Ühe avokaado koorisin ja lõikasin seibideks ja ladusin ringiks sinisele vaagnale, teise avokaado riivisin lumekrabi salatisse. Lumekrabi punakat pakki ostsin esmakordselt ja maitselt erines ta ka tavapärasest makrapulgast, mida aeg edasi, seda keerulisem pakist, kilest välja võtta on.Lumekrabi oli üsna magus, vähem krevetisena tunduv. Lisasin nii värsket kurki, kui marineeritud kurki, tomatit ja keedetud muna, ohtralt kõikvõimalikku rohelist mõne sammu kauguselt aiamaalt ja avasin pühalikult Felixi majoneesipudeli, mida hullult reklaamitakse ja lubatakse lausa raha tagasi maksta, kui ei meeldi. Ja vot nüüd tõsiasi, mulle tõesti ei meeldi. Järele on püütud aimata Hellmannsi hapukat alatooni ja vot mitte kuidagi ei saa niisugusest majoneesist korralikku salatit. Majonees peab kohe maitsema majoneesina/nõukaaegne Laua/, mitte ma ei pea heegeldama suhkru, soola, hapukoore ja maitserohelise ja siis alustama taas suhkrust. Et korralikku lõpptulemust saada. Salati kaunistuseks, silmailuks võilillekollane ja võõrasemasinine söödav õis.


Rullbiskviidiralli jätkus seetõttu, et pisarakattega mu lemmik rabarberikook ei küpsenud kahjuks enam mu katkises ahjus ära, küll aga rullkook. Rõõmsast rabarberist keetsin ingveri kollasega mõnusa moosi ja paksendasin veidi jahuga. Vahukoor ja kohupiimakreem sai magusa mütsi kondentspiimast, jälle uus maitse ja väga õnnestunud. Umbes sama kreemi tegin täna tordile oma pojale sünnipäevaks, kuigi noorhärra sai 15, ootab teda homme võistluspäev, siis oli pidupäevaroaks kanafilee seene-sibula-majoneesikattega ja koduse kartulipudruga rõkkava rohelisega. Peterselli, rohelise sibula, koriandri, salvei, tüümiani, murulaugu hakkisin peeneks, keegi ei domineerinud ega seganud, vaid sobisid putru suurepäraselt. Torti saab homme ja ehk tort saab ka peale linnaskäiku punavad maasikad peale.

Naudin suvehõngulisi õhtuid, mis maikuu mesisest möllust joovastavasse juunisse mind tõi. Taas üksi, mees, poja sünnipäevaks juba, Prantsusmaa avarustes, kaaslaseks kollane vilgas kass õunapuuõieroosal vanal laste kiigepuul, millele nüüd petuuniakambaga ampli riputasin. Maasikad õitsevad ja rabarber vohab, kiviktaimlasse läbi juhuslikkuse rajatud maitsetaimede aed mühab ja muru nõuab igal viiendal päeval niitmist. Vahel on ka hea käia vanu tuttavaid radu ja tunda end vajalikuna. Pedase. Nädala pärast olen aga Laitse Graniitvillas juubelipeol ja veini joomine lükkub edasi.