Maitsehetkede meeldiv masu

Suvised Eestimaa linnad on muutunud viimaste aastatega väga kaunilt lillelisteks. Palju toredaid värvilisi ampleid ja lillekaste, mõttega rajatud lilleklumpe ja aianurki ka paljudes toredates kohvikutes ja retoranide terrassidel. Kuna juulikuus oli ka mu tütre sünnipäev, siis kordasime tema soovil eelmise aasta traditsiooni, et momendil moodsad vautšerid pakuvad võimalust kuskil kenas kohvikus soodsalt poole raha eest einestada. Kui eelmisel aastal käisime Zebras ja valik pold ehk kõige parem, siis seekord sattusime tütre valikul kenasse Kaevukohvikusse pealinnas. Sümboolne oli kuidagi see, et olime mõni hea aasta tagasi seal käinud ühel kenal kohtumisel Tšiili Vina Maipo veinimeistriga ja nautinud lausa 5-käigulist õhtusööki. Vahepeal on masu toidukohti seal vahetanud, aga meie külaskäik kulges meeldivas joones. Algul on pisuke kartus, et mismoodi üldse suhtutakse ostetud vautšerisse. Aga kenad teenindaja neiud olid sõbralikud ja tähelepanelikud, lasid meil maja saalidega tutvuda ja pakkusid ka võimaluse sisehoovi või terrassile koht valida. Jäime ikka tütre soovil Kaevukohviku kesksaali ja tutvusime pikalt menüüdega. Kulutada oli meil tervelt 32euri, nii et valikut pidi hoolega kaaluma. Ettekandja oli säravate pruunide silmadega kannatlik neiu, kui me neljal korral ühe telefonikõne pärast teda ikka tagasi saatsime, kuna tellimus pold veel läbi mõeldud. Aga lõpuks saime ka oma valikud kenasti tehtud. Mina valisin koorese lõhesupi ja lõheprae keedetud vähi ja kartulipudru lisandiga, milles oli spinatit ja peekonit. Tütar valis köögiviljapüreesupi ja siiski sama prae, kuna meil mõlemal oli suur lõheisu. Kui oleks teadnud, et lisandina tellitud kartulipudru serveeritakse eraldi kausikeses, oleks tellinud ehk keedetud köögivilju hoopis teise kena kausitäie. Märjukeseks siis ka majaveini. Koorene lõhesupp nägi veidi kahvatu välja, kuna puudus täielikult maitseroheline ja veidi ootamatult oli ka supp mage, vähene kalapuljongi maitse või lausa puudumine, nõudis haarama soolaveski järele, kuigi mul üldiselt pole kombeks iial soola peale raputada. On see sageli pigem koka solvamise laadne seik. Ja jumal tänatud, et oli massiivne soolaveski, kuna peensoola ei kannata ma kasutada üldse, sest sellega tekib tobe ülesoolamise oht ja pärast hullult janutab. Aga need mõned peale krõpsutatud soolahelbed päästsid supi ja lõhetükkide paras kalane maitse pääsis lõpuks ka kooreleemes lõplikult esile, oli krõmpsu suvikõrvitsat, paprikat ehk, veidi mõttetut maisi, aga muidu täitsa ok supp. Tütre köögiviljasupp oli muidugi juurviljaselt tummine. Pruunisilmne teenindaja oli tähelepanelik ja käis mainimas, et kui ta umbes 10min pärast meile praed köögist tellib, kas see on ok. Oli küll. Eriti ok aga polnud teenindava personali üsna segane seerimine edasi tagasi, kuna köök asub ilmselt keldris, siis käisid niisugused ülemuse ilmega inimesed edasi tagasi, teenindajate süles veini tassimisest sain ma veel aru, aga ülejäänud kaader, mängivad lapsed, see oli pisut arusaamatu ja segav. Ja siis saabus meie uhke lõhe, enne siiski küll kausid kartulipudruga ja siis alles suurel taldrikul kaunilt serveeritud praad. Kuna pirakat vähki tuli süüa näppude vahelt, oleks võinud olla laual ka rohkem salvrätikuid või lausa näpuloputuskauss. Lõhe oli taas pisut mage, aga õnneks mahlane, mitte kuiv. Purgipesto liiga soolakas, ananassiratas täiesti sobilik lisand ja hernevõrsed nupukas roheline kaunistus. Mandariinid magushapult mõnusad ja kohustuslik sidrun kala juures minu jaoks mõttetu. Veidi igatsesin mingi kastme järele.Mida siiski ei asendanud mulle uhkeks kalaks maalitud balsamico pruunid triibud taldrikul. Kartulipudru oli koduselt tihke, oleksin kreemjalt pehmemat suussulavat eelistanud, aga kokku täitis hullult kõhtu. Ja Kiku unistus proovida creme bruleed jäi järgmiseks korraks. Kõht oli nii täis, et ei mahtunud veinigi enam. Kuna meid ees ootas veel üks kena üritus, saime jalutada veidi mööda vanalinna ja olin täiesti võimatult unustanud, kui kena ikkagi meie arhailine munakivi sillutisega linn on. Tutvusime paljude söögikohtade menüüdega, mida tänapäeval saab kõikjal juba tänaval või värava ja ukse taga lugeda. Astusime sisse uudistamiseks kondiitriäridesse ja delipoodidesse. Nii saime elamusliku külastuse Imre Kose toredasse poodi, kus ta meile soravalt seletas kõik ahvatlevad koogid lahti ja pakkus omatehtud pestot maitsta, mille tükiline tekstuur oli sadu kordi tõesti äsjasöödud purgipesto törtsust parem. Hilisem õhtu möödus värvikate maasikatest ja vaarikatest rikaste kokteilidega Butterfly lounges, kus esines meeldivalt Laura Põldvere.
Suvine vabadus aga viis meid teisel nädalal idüllilisse Pärnusse. Sealgi sai uudistatud ja sisse astutud väga paljudesse kohvikutesse. Mõnesse põhimõttelisest teadlik olekust, et millised siis näevad välja Mahedikus koogid või mis aura siis seal Supelsakstes on. Kumbagisse me einestama ei jäänud, Mahediku koogid olid koduse käejoonega ja minu jaoks on kodune toit või kook kodune ja kohvikus ma ootan mingit teist vinksi. Supelsakste kirjud tapeedimustrid olid liiga kirevad ja vitriinis koogid seletamatult suured ja menüü mõttetult kallis. Kuna peesitasime ka paar tundi rannas, siis valisime lõunahetkeks hoopiski Kuursaali, mille läppav palavas veidi kulunud ilmega terrassil rippusid ka kaunid lilleamplid ja toit tundus üsna soodne ja praed väga tavalised, aga siiski maitsvad.Teenindaja neiu pakkus ka lahkelt meil einestada jahedates siseruumides.
Ja kuna ma pikkade järjekordade või muude segaste asjaolude tõttu polnud siiamaani sattunud populaarsesse pizzarestorani Steffani, sai see tühimik ka seekord täidetud. Seal mulle meeldis kohe kõik. Vaimustusin rikkalikust lillemerest kaunis eesaias. Korralikult ette kaetud lauast, et veiniklaasid laual kummuli juba, kenas purgis söögiriistad ja volditud salvrätikud, samuti värvikirevad menüüd ja maitseaine- ja kastmete korv. Kenal ettekandjapiigal jäi vaid lauale tuua küsitud sidrunijäävesi, mis pidavat olema traditsioon. Kuna jõudsime sinna keskpäeval ja pizzaisu väga veel polnud, siis sai valitud salatite hulgast krevetisalat ja pastadest koorene kanapasta. Pizzadega žongleerivaid noori neide vaadates sain siiski ka selle koha põhimagnetist ettekujutuse.Ja tegelikult olen siiski pizzasid söönud meie firmapidudel läbi kodutellimise. Rahvast pold liigselt palju ja asjalik sagimine ei häirinud siin sugugi. Imetlesin aina laternaid ja lilli ja viisin kurssi end võimalusega peale tellimust majasalatit marmiidist võtta või lõuna juurde kannukohvi juua, mida me kumbki küll ei kasutanud.Krevetisalat oli hiiglaslik ja kanapasta krõbeda juustukatte all maitsekas. Sinna olekski võinud jääda istuma, siis juba veine proovides ja pizza kallale asudes, aga teine kord. Kena heledapäine ettekandja pakkis osa toitu meile kaasa, küll aga me ei arvestanud, et ka koju sõitev buss võib olla põrgulikult palav, et toit ei pruugi pikalt säilida. Kuna me väga suured magusasõbrad küll pole, aga mul ammu juba on suur kiusatus ära proovida mõni marjane beseerull või pavlova, siis oma kolmel Pärnus viibimise päeval maiustasime Pärnu Keskuses Cafe Frensis vahuse beseerulliga. Pontsakas tükk kahe peale, taldrikule joonistatud kolla-punane kaste ja vaarikapunane marjane sisu oli maitsev, pehmeks jäänud munavalgevaht ehmatav, mis veidi käis suus ringi, sest ootasin pigem pikalt küpsenud krõbedat suhkrust beseed, aga ehk jälle mõni teine kord.Steffani magustoidud paistsid uhked ja fantaasiarohked ja ülesehitatud jäätisekuhilad meenutasid mulle 80a algust Viru hotelli kohvikus, kui serveeritud jäätisele, mis oli kõrge jalaga magustoidu kauss, oli peale pandud äge kuhil sefiiri, kompotiks oli hapukas rabarber ja kaunistuseks pikad keelekese küpsised. Suvevõimalused lillelisel Eestimaal on tegelikult rikkalikud, aga nüüd jätan teiega mõneks ajaks hüvasti ja suundun mehe juurde kaugele Belgiasse nautima Euroopa paljude maade suvelõpu erinevusi ja pikendama koosolemise kvaliteetaega. Nautige suve!:)