Pühapäevane peedisupp hapukapsa ja seentega

Pühapäevane punav peedisupp

Hapukoor teeb supi heaks ja küüslauk seemneleival paneb i-le täpi

Mooni kohviku Romani borši keetmise katse

Pühapäevad algavad paljudes peredes pannkookide või pirukate küpsetamisega. Aga mina keetsin täna hoopis suppi. Mu lapsepõlvekodus keedeti ikka pühapäeviti hapukapsasuppi ja eelmisel päeval tahkemat kartuliputru, näiteks kruupidega, mida siis külmalt serveeriti supi keskele lisandiks. Viimastel aastatel olen aga hakanud keetma liharikast hapukapsasuppi seentega, kus hapukapsa osakaal on lihtsalt väiksem ja muud maitseviljad ka esindatud. Pealkirjas aga nimetatud peedisuppi võiks ju täna ka boršiks nimetada, aga seekord tegin kodusemal moel, mis ei nõua mingit erilist raskust ja suurem osa ajast podiseb potitäis mõnusalt ise pliidil. Kuna mul oli ahjuliha valmistamisest järele jäänud suur hulk head maitsekat puljongit koos rohke sibula(ka sibulakoorte) ja küüslauguga, siis algul plaanitud puljongi keetmine hoopiski kanast jäi ära. Mulle üldiselt meeldib borš rohkem hapukapsaga kui värskega. Seda kinnitas ka hiljutine katse keeta Mooni kohviku Romani retsepti järgi punavat kuulsat suppi, kuhu lisatakse ka musti ploome ja kasutatakse värsket kapsast. Tulemus jäi minu jaoks liiga magus ja kerge, mustad ploomid tegid supi küll huvitavamaks. Aga hapukapsa lisandiga jääb supp niisugune mõnusalt hapukas, mis meeldib enam.




Sealiha puljongit, kuuma vett, paar peotäit hapukapsast porgandiga, 1 purk Bonduelle spicy šampinjoniletšot, 500g keedetud peeti, 2 kartulit, 6 viinerit, 3 viilu ahjuliha, 3 viilu suitsutatud seapõske, 3 küüslauku, suhkrut, meresoola, sidrunit, õunaäädikat, maitserohelist



Valmis puljongile lisasin veidi kuuma vett, kuna puljongit ei olnud piisavalt ja panin hapukapsa sellega keema. Kui kapsas oli juba parajalt krõmps, lisasin seeneletšo segu, see on mõnusalt tomatine, seal on punast paprikat ja muid pikantseid pipraid. Kasutan seda sageli mõnes supis või hakklihakastmes. Riivisin keedetud peedi ja lisasin passeerimata supile. Tükeldasin viineri, liha ja suitsupõse, kartuli, tasakaalustasin maitseid suhkru ja soolaga, lisasin mõned sidruniviilud ja veidi sidrunimahla ja ehmatasin sortsu õunaäädikaga, et punane peedi värv püsiks ja mõnus hapukas maitse oleks tasakaalus. Kõige lõpuks lisasin purustatud küüslauguküüned ja keerasin samal ajal pliidikuumuse välja. Vene suppide käe sisse harjunud nipp. Ja eks ausalt öeldes seda küüslauku saab kõikidesse toitudesse sama võttega lisatud. Ja tulemus on seda väärt. Serveerisin hapukoore ja rohelise sibulaga ja hea teralise Jassi seemneleivaga, millel õhukesed viilud küüslauku. See on nagu i-le täpp, kindel meie pere supisöömise stiil. Ja kui poeg õhtul suppi nahka ei pista, saab seda uue nädala argipäevadel soojendada, sest seismisel läheb supi maitse aina paremaks. Ja kui väga end käsile võtta, võiks ju pärast pannkooke ka teha. Jahupakk seisab nukralt kapis, kuna kasutust leiab harva.