Tatar polegi teravili, vaid hoopis pähkel. Nii et, kui seda ehk mittemeeldivalt lõhnavat putru keedame, siis valmistame pähkliteradest endale tarkuse allikat. Minu lapsepõlvekodus tatart eriti ei valmistatud. Polnud teda eriti saadagi. Kui oli tutvusi, hangiti leti alt või diabeedikutele mõeldud poest. Tatraga oli veel see lugu, et klassiekskursioonidest Moskvasse oli jäänud söögikohtade puhvetitest õõvastav mulje, kus tatar ujus mingi vedeliku sees, teises anumas mingid lihatükid ja prussakad sebimas seltsis. Head tatraputru sõin esimest korda klassiõe ema juures ja kes Mummile julges vastu hakata, et ei söö, mis see tähendab , et ei söö. Ja pudru oli maitsev.
Mina teen tavaliselt kastrulis tilga õliga, panen tatratangud sinna pruunistuma, kiirelt segan, kuum vesi peale ja kohe ka soola ja madala kuumusega hauduma. Sööme võiga ja haukame võileiba kõrvale. Aga kui tõsisemat soolast toitu teha, võib ka pannil sibula ja hakklihaga võidu praadida. Samuti sobib korralik härjasilm lõunaks sõmera tatra juurde.
Vanasti ikka öeldi, et tatar teeb targaks ja targad ning nutikad segavad tänapäeval tatraga maitsvaid salateid ja kel slaavi verd, teevad ilmselt tatrajahu koosluses ka pliine, kas just kalamarja juurde, on iseküsimus. Juuresoleval pildil aga tegi tatrateo iseseisvalt mu teismeline poeg.Valgurikas sportlase toit, mainis noor kokk. Ribi olin mina valmistanud, all siis ka näidis sellest, milline näeb ribi välja enne ahju panemist. Sinepiseemned on hea kraam. Porganditest, sibulast, küüslaugust rääkimata!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar