Toimekas toomapäev on jõudnud hämarasse õhtusse. Lapsed peavad koolis jõulupidusid ja mu kodulinnas Keilas kolis vana kool lausa uude hoonesse kargest külmast talveilmast hoolimata. Lumi krudiseb kartlikult talla all, hangede vahel käimine aias on nagu uiskudel akrobaatika. Jõuluaskeldustes on paras hoog sees vaatamata sellele, et olen taas oma selga nikastanud, pipraplaaster tulitab seljal ja kuuma ahju vastu kisub üha tihedamini. Täna hommikul panin süldipotid tulele. Kaks suurt potti, millesse siis kaks seakooti, neli seajalga ja kolm kanakoiba. Seekord olid kõik sattunud pisut isegi väikesemõõdulised, nii mahtusid kenasti kõik ära. Panin liha külma veega keema ja riisusin hoolikalt vahu. Edasi podisesid süldipotid vaikselt kaane all. Peagi lisasin koorega sibulad ja jumala pärast ei maksa neid pooleks lõigata. Panin mõlemasse potti ka mõne loorberilehe, neid väiksemaks murdes ja piprasegu ja kiluvürtsi, kus kõik vajalikud krehvtised vürtsid sees. Ja see, et nad peenestatud on, pole vaja sugugi karta, sest pärast kurnamist jääb kõik see väärtuslik sodi potipõhja. Porgandit mina süldi sisse ei pane. Küll aga panen küüslauku. Sült kees 6 tundi. Sinnani timmisin vedelikku ja täiendasin maitseid. Hakkisin kumbagisse potti kaks küüslaugu küünt ja keerasin kuumuse välja.Veidikese aja pärast tõstsin lihad kaussi jahtuma ja kurnasin vedeliku. Õige kähku tuleb hakata hakkima, sest sooja liha on märksa lihtsam tükeldada, eriti kehtib see pekisema osa kohta, mis loomulikult kõik süldi sisse läheb. See annab süldile õige maheda magususe. Kui kõik hakitud, siis jagasin liha pottidesse puljongisse tagasi ja kuumutasin keemiseni. Enne veendusin veel õiges maitses ja lisasin sutsu soola. Kausse peab olema palju, nii väikseid, kui suuri. Suuremat on hea viia emale-isale külakostiks või saata metsa ämmale.Väiksemad sobivad peolauale, kui jõululaud niigi mitmekesine on. Mõni suurem kauss jääb alati ootama jaanuari kuud, kui mõnel päeval just kuum aurav kartul ja hea kodune sült nö varnast võtta kiireks õhtusöögiks ja muud polegi vaja. Päris viimasest kausist võib aga alati seljankat teha. Karvased sõbrad saavad aga väiksemaid ja suuremaid konte lutsida mitu päeva. Süldikondi üdi aga kuulus südikale perenaisele, mmmmm. Kõik on õnnelikud! Ka mu mees, kes Padaoru asemel Pariisi lumises liikluskeelus Punase Risti abipakiga maiustas, mis sisaldas lausa tablettidega minipliiti, tomati-šampinjoni suppi, energiabatoone, šokolaadi, riisiputru kondentspiimaga, singikonservi, kakaod, rohelist teed ja kahte ülisuurt tuunikalakonservi. Aga temagi koduteest unistades mõtleb juba heale kodusele süldile.
Pasteediteo võtsin ka seekord ette, kuna naudin endiselt oma vabadust. Nuputasin, et mille vahel valida, otsustasin broilerimaksast koduse saiamäärde teha. Piilusin tarkade blogidesse ja hautasin pannil ühe üsna suure porgandi, 500g paki broilerimaksa, kaks suurt sibulat ratastena, kolm küüslauku. Lisasin piprasegu, soola, sinepiseemneid ja piparkoogimaitseainet kohe mitmel korral. Hautasin pisut üle 20min kõik korraga pannil ja purustasin kombainis pikkamööda, lisasin apelsinimahla ja paki toasooja võid. Otsisin väiksemaid klaaskausse ja leidsin sobilikuks kasutada ka väiksemaid viskiklaase. Punased sibulad panin ka lihtsasse marinaadi. Nii on kolm asja nimekirjast siis tehtud. Kingiralliga rahvarohketes kaubanduskeskustes ka algust tehtud. Ja kui tuled haigest seljast hoolimata vasakul puusal kast kraamiga ja teises käes kohe katki pudenev toidukott ja koju jõudes lumises hanges pole see veel kõik, siis on hea peale asjade lahti pakkimist ja ahju tule tegemist maiustada vahuse krevetisalatiga krõbedal saial värske kurgi lilledega ja jaheda Merlot Rosega. Elu on ilus. Jõulud võivad tulla ja kõik kallid koju!:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar