Kollase kevade kulg

Eile nägin kollast liblikat. Erkkollane, vilgas ja nii ilus. Ja kui alati ennusta-takse selle järgi suve kumavat tundevärvi, siis mina mõtlen alati, ooh, kollane kevad on käes. Ja päikese kollane kiir meelitab toast välja rohkem kui muidu. Veidi nukker on päästa lumemägede alt igihaljast päikese poole sirgu. Eriti kurvaks teeb mandlipuu okste poolkängus ja rohkem pikali asendid peenramullal. Olen vaasi sunnitud neid oksi lõikama. Esimesed heleroosad õied Eestimaal. Punaroosa kõhualusega leevikesed nokivad hommikutundidel hangunud poolkülmal maal söögipoolist. Lumikellukesed valendavad viimse lumelaigu kõrval ja rabarberi roosa kikitab mullast kelmikalt päid. Õhtupäike pillerkaaritab värvilaike mulle tuppa nüüd palju enam, kui metsa enam ees pole.

Poeriiulitel tomatid polegi enam nii plastmassi maitsega kui varem ja leiavad tee ahjukalale värvikaks katteks koos särtsaka sibula ja rõõsa koorega. Pannile grillvorsti mahlakaks kastmepõhjaks valmistades ette ehk homme algavat grillihooaega, kui loodetavalt päike päeva kuumaks kütab. Kodujuustu kergesse salatisse, millest ma kevad-suvisel hooajal kunagi ei tüdine. Krevetid seekord pisukest pidulikkust andes muidu lihtsale hapukooresele salatile, lisaks veel värske kurk ja krõmpsuv sibul. Tomatiseks sai ka üks pühapäevaõhtune mahlane singi-seene-juustupirukas, täiesti tavaline lihtne lihtsus, aga tulemuseks õnnis õndsus kõhus. Tomat pipramahlas hommikusel võileival ja lisandina kurgiga salatis argiroogade kõrval. Lillkapsa lillekobaratega hakklihaga ühepajatoit ja kodune hapukapsasupp hea hapuka leeme ja külma keedetud kartuli lisandi ja pehme hapukooretupsuga. Felixi Inglise sinepi mahe maguskibe mekk lihaga leival ja lõpuks sööd noaotsaga seda rohekollast lisandit nagu moosi. Kuna mul isal oli sel nädalal sünnipäev, viisin temalegi ühe sinepi kingiks. Hindab ja tunneb ta alati huvi erinevate sinepite ja nende maitsete ja vahest ka põnevate kannude vastu, millesse neid villitakse. Mina seevastu unustasin end vitsutama veini kõrvale ema marineeritud ja korjatud kuuseriisikaid. Mmmm, oli tõesti hea seenesügis.

Prismast olen avastanud kuumsuitsulõheribi pakendatud variandi. See on alati kindla peale minek, et ei ole saanud rääsunud, mõnelt laadalt tagasi saadetud lõhehunnikute, ülesuitsutatud varianti. Õhtuseks nn vesise südame saiakatteks paras, lisandiks külma kartulit, muna ja sibulat, mõni kollane sidruniviil ja esimesed rohelise sibula otsad aknalaualt. Suitsuräimega täpselt sama lugu. Käed saavad puhastades suitsuselt kalaseks ja kord nädalas kohustuslik kalakord linnukesena taas kirjas.

Punane peet on meie pere suur lemmik. Eelmisel korral viskasin veksli õhku, et teen seenerosoljet, kuigi piirdusin lihtsa praelisandiga, mille sain marineeritud riivitud peedi ribadest, kodustest marineeritud männiriisikatest ja valgest kibedast sibulast. Majoneesiga kokku segades segunes äädikane kerge kirbe maik mahlaseks lillakirjuks kastmeks. Heaks vahelduseks küüslaugusele peedisalatile.

Kevad on lõplikult kohal.