Eile tegi mu 15-a poeg vene keeles kodutööd, nendel on praegu seal põnevad kulinaarsed teemad. Küsimuste rida, et mida sööd hommikuti ja kes valmistab teil kodus õhtusööki, mis on su lemmiksöök ja milline köögivili sulle ei meeldi!? Tore oli see, et pojal polnudki sinna ebameeldiva köögivilja kohta midagi kirjutada. Minu töö köögis on siis vilja kandnud. Ma pole küll kaalunud järjepidevalt porgandeid ja kaalikaid ega järginud poole taldriku salati reeglit. Palju olulisem on, et igal päeval panen toidu sisse porgandit, sibulat, küüslauku ja leian võimalusi, kuidas potti või pannile sokutada ka mõni seesugune juurvili, mis sinna nimekirja sattuda oleks võinud.
Pikkpoissi küpsetan üsna sageli ahjus koos porganditega, nüüd riivisin toorest porgandit koos suvikõrvitsaga ka juba taigna sisse ja suskasin sinna ka hakitud fenkolit ja ingverit. Ühtegi tavalist lihtsat pastarooga ei tee ma ka ilma porgandita. Läbi kuumutatud porgand annab vahest isegi petliku liha maitse. Makaronivormi sisse kasutasin ära koduse tomati-paprika hoidise, kihiti hakkliha ja heleda juustukastmega jäi lihtne ahjuvorm mahlakalt maitsev ja juustust krõbe. Kanaga riisiroas kasutan ma tavaliselt meelsasti paprikat. Paprika on üsna spetsiifilise maitsega ja väga tihti teda ka just ei taha. Värske kapsas klassikalises ühepajatoidus ja lihtsas toorsalatis mestis porgandiga on tõesti vanad head traditsionaalsed toidud poppide idamaahõnguliste toitude pealetungi juures. Punavat koduaia peeti keetes lausa isutab krõmpsuva rosolje või korraliku borši järele. Kuigi trendikam oleks juustuseid pirukaid sellega hoopis küpsetada. Alates suvikõrvitsa valmimisest peenral, võin ma ükskõik millises koosluses köögiviljaraguud valmistada ja keegi ei nurise, vahest jääb puudugi. Värsket kurki armastan vesisusest hoolimata ja hapukurk lausa kuulub vahest liharoa juurde. Punapõskset tomatit, mis enamuses aastast plastmassi kahjuks meenutab, olen hakanud aina tihedamini lisama suppi, hautistesse, kastmetesse. Üks tomat teeb teinekord imet. Kartuliga üles kasvanuna olen avastanud end taas praekartuli panni tagant. Hakkliha või sinki ja sibulat lisades saab juba toekama õhtusöögi. Veinikastmes kana peidab salamisi oma puljongisse nii uudse fenkoli ja vürtsika ingveri kui mahedad seened, särtsaka sibula ja magusa porgandi. Fenkol koos ploomtomatitega maitses toorena mulle isegi paremini. Uute maitsetega peab olema ikka ettevaatlik. Maitsestasin kapsa-porgandisalatit Belgiast toodud basiiliku-maitselise oliivõliga ja sellega oli küll nii, et ei ole suutnud ennast ega poegagi basiilikuuksu veel keerata. Kuigi üleöö seismise järel oli salat juba palju pehmema maitsega.
Olgu need lihtsad argised road ideesalveks lubaduses heale sõbrale rubriigis "meisterdame menüüd", kuigi peamiselt töötab pea ja maitsemeel usinalt juba jõulumenüü kallal. Kas teilgi, juba!?:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar