Valge kohev lumi on taas maas ja lumelabidad tuli taas välja otsida. Kuigi kevad oli õhevil olekuga kohal, varajased õitsejad kikitasid oma rohelisi lehti läbi kevadise mulla. Ainult erkvalged lumi- ja märtsikellukesed pääsesid. Tunnevad lumevalge külma vahel end koduselt ja kirkalt. Kui lumi juba sulas, meenus mulle, et olen unustanud blogisse ülesse panna ühe mõnusa talvise kirsi-šokolaadikoogi. Kes rohkem mu Buduaari tegemistega kursis, siis teavad, et halbade fotode üle virisejate poolt sai just selle koogi pilt suure heakskiidu, mille üle olen muidugi tänulik ja üdini rõõmus. Aga kuna nüüd lumi maha tagasi tuli ja koogiga on lumi üsna tõsiselt seotud, kirjutan veidi humoorika koogiloo lahti. Ja retsept sobib suurepäraselt ka kevadpühadeks, kuna tordikreemis on ka head kohupiimakreemi ja kirsidki sobivad peolauale suurepäraselt.
Aga aega tagasi kerides olin kesknädalasse retsepti läbi tegemise ja pildistamise planeerinud. Ja kuna Eesti pime päev paneb ka pildistajale teatud kriteeriumid, tuli üsnagi kiirustada, et päevavalguses korralik pilt teha. Aga ootamatult jäi mu kallis poeg haigeks ja kuna meil siin apteeki läheduses pole, helistasin kurvalt emale. Ja abistav ema ikka ju tormab hea ja paremaga ja kurgutablettide ja nohurohtudega varustatult bussi ja sõidab maale tütart ja tütrepoega päästma. Aga mina olin ju koogipõhja juba ahju pannud. Kuna oli talvine aeg, läksin õue lund lükkama. Ahjule oli meeldetuletuseks taimer pandud. Ja piilusin lund rookides läbi köögiakna, et kas kõik ikka toimib. Peas hakkasin paaniliselt mõtlema, et mida ma siis ootamatult appi tõttavale emale pakun ja nii ma oma koogitegemise unarusse jätsingi. Pealegi kimbutasid mind muudki mured. Kaevukaan oli jääkristallides kinni jäätunud. Aga aeg ja päevavalgus tiksus. Ja haigeks jäänud poeg ei saanud lubada endale lõpuklassis pikka puudumist, et küüslaugud, meed, sidrunid ja kuumad vaarikavartega teed läksid kõik hoolsalt mängu. Aga kook? Tema küpses ahjus omasoodu, lumelabidat käest visates, kiikasin ahju, katsusin tikuga, tundus ok, tõstsin koogi välja rutakalt jahtuma, katsin puhta köögirätikuga ja toimetasin edasi. Jalutasin emale bussile vastu ja pidasime salaplaani, kuidas kaevukaant jäisusest murda. Ja kui võitlusrikkalt juba tuppa tulime, avastasin kõigepealt, et mu küpsenud šokolaadipõhi on seest pooltoores, pealegi oli üks meie kassidest lahkelt sealt üle jalutanud. Oh seda Mikit küll! Olin ehmunud ja šokis, et pean hakkama uut kooki küpsetama. Aga vilgas Miki jõudis rohkemgi, äkki kiljatas poeg toas, kuna Miki oli ta laadima pandud telefonil juhtme läbi närinud. Mina löristasin nutta ja elukogenud ema turgutas ja utsitas, et oh teid ja teie asju. Ja tõepoolest,maal elada polegi nii lihtne ja õdus. Kostitasin siis ema uhkelt ahjuliha ja krõbedate kartulitega ja järgmisel päeval tegin varakult uue koogi. Ja kuna oli kole kiire, siis mul ootamatult lõi pähe mõte, et pildistan kooki lumehanges. Aga lumi oli külm ja kristalne ja lund pold üldse mitte vähe. Et ei saa ju koogitaldrikut lihtsalt lumehange visata. Nuputasin siis veidi ja tõin puuriidast suure puuhalu ja valisin niisuguse helge, puhta lumega koha, aga üsna majaukse lähedal ja lennutasin halu lumme. Ja kui kook oli juba kaunistatud, siis panin endale rutakalt kapuutsiga dressika vaid selga ja läksin õue pildistama. Kuna mu eluke on kõigil peopesal, kahe sõidutee vahel, siis ikka muigasin pilte tehes kapuutsi all, et mida möödasõitjad küll mõtlevad, et mida ma sealt hangest otsin. Aga lausa ootamatult üllatuslik oli siis tulemus. Tütar kiikas Buduaari otsides mu retsepti ja vaatas mu koogist mööda, pidades seda mingiks reklaamiks. Ja kõige kriitilisemadki lugejad heldisid ja kiitsid pildi õnnestumist.
Kook ise sündis nii:
Šokolaadipõhja jaoks läheb vaja: 4 muna, 2 dl suhkrut, 1 tl vaniljesuhkrut, veidi soola, 2 spl kakaod, 3 dl jahu, 200g võid, 1 tl küpsetuspulbrit.
Katteks ja koogi vahele: 1 kirsikompott, 1 Vertigo Gourmet valge šokolaadi-kirsikreem, 1 suur pakk vahukoort, 1 maasikamaitseline kohupiimapasta, 2 spl suhkrut, 1 tl vaniljesuhkrut.
Glasuuriks: 1 spl kakaod, 1 spl suhkrut, 1 spl kohvikoort, 1 spl võid
Kuumuta ahi 175 kraadini. Sulata või. Vahusta munad suhkruga, ühenda kuivained ja lisa lõpuks sulatatud või muna-jahusegule. Vala taigen küpsetuspaberiga kaetud koogivormi ja küpseta 175kraadi juures 40 minutit. Kui koogipõhi on valmis, siis keera kuumus välja, ava ahjuuks ja jahuta koogipõhja algul ahjus, hiljem tõsta koogivorm välja. Jahtunud koogipõhi lõika kaheks, immuta kirsikompoti vedelikuga ja määri vahele Vertigo Gourmet šokolaadikreemi. Kui seda sul ei ole, määri vahele näiteks Nutella kreemi ja pane kirsikopotist kirsse või sulata šokolaadi ja ikka lisa kirsse. Kreemi jaoks vahusta vahukoor suhkruga kohevaks vahuks ja sega kohupiimapastaga koos kenaks kreemiks. Maitsesta, lisa midagi meeleolukat või meelepärast, kirsilikööri, vähem või rohkem suhkrut, maitseasi. Kata kook kreemiga, pritsi ääred läbi kilekoti või koogipritsi, kaunista nõrutatud kirssidega. Valmista glasuur ja nirista glasuur veidi jahtunult koogile. Koogis on kõike, mida magusasõber armastab, pikantseid kirsse, suussulavat šokolaadi ja tummist kreemi, milles kohupiim mängib siiski peakangelast ja see sobib kevadpühade lauale või lihavõtete lauale, kuidas soovite, suurepäraselt. Vahest koogid õnnestuvad, aga vahest lähevad täiesti nässu ja kui kiirus ja ebaõnn takistavad peab alati kirglikult lähenema põhiasjale uuesti. Nii sündis siis just see kook.
Talve tõrksast kohalolekust hoolimata, kõigile toredaid kevadpühi südamesse!:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar