Ahvatlev aedoa aeg

Augustikuu õhtud tiksuvad jahedaks. Päikesesoe päeval on petlik. Valged klaarid potsatavad pots ja pots õunapuu alla maha. Kollased ja kullakarvalised kressid pakuvad rohumättaga kaunistatud vanast kartulikorvist silmale augustikuulõpu ilu. Ei tea, kas lillhernes jõuabki õide puhkeda. Õhtuti hiilib hallikas valge sünge udu nagu Vetevana oma jaheda niiskuse ja salapäraga pimenevasse suveõhtusse. Sõnajalgade rohelises lopsakuses näitavad esimesed pruunikad lehed sügise lähenemise märke. Kollane kass Porka peesitab lahkelt laual kollased hiigelpikaks veninud poolpikali talujorjenid taustaks. Looduse meelevald takistab iga päevaga aina rohkem perenaise teed maitseainepeenrasse.

 Aga aias on ahvatlev aeg, oma peenralt aeduba ja suvikõrvits, kuigi saagiga midagi hiilata pole. Kui öökülma siiski ei tule, siis ehk tiksub veel suvikõrvitsat ka septembris. Suvikõrvitsat saab ka siiski aastaringi poest. Värsket aeduba aga siiski mitte. Hea ja lihtne peotäis korjata, soola ja võid lisada, ei midagi muud erilist. Aga nii hea, et söö või lõhki. Uudsena olen hakanud keetma värsket kartulit aedoaga koos, sulavõi peale ja piisavalt soola või kiirelt pannilt võis koos läbi. Suussulavad suvelõpuannid. Ahju läheb jälle tihedamini ürdine kana, suitsused searibid ja suvikõrvitsaga pikkpoiss. Tavalised lihtinimeste toidud. Mõnusad juurviljaraguud kabatšoki, rohelise herne, aedoa, porgandi, tomati ja seentega. Palju head kirjut köögivilja saab lisada ka lihtsasse kooresesse pastasse, kus tugeva põhimaitse  annab suitsukana. Mulle meeldib tomateid ahjukana puljongisse sibula, küüslaugu ja porgandi kõrvale toppida. Mõnus kuum tomatine toitev puljong kosutab alati, kui juba unne vajudes tunned esimesi külmetusmärke ja kapist peab villased sokid välja otsima. 

Ühel hetkel tundsin, et mul on suvest siiber. Pole saanud randa, merekohina lähedalolekut vaid aimanud, päikest palgedele vaid vahel varastanud ja merest tuulega toodud merelõhna vaid nuusutanud. Taas olen tapmas end tobedal töökarussellil, kus suvepäeva keskpäevane külm kihisev siider ja vaba vallatu olek kadedaks teeb. Seda küll vaid näiliselt. Kannatustekarikas, naeratamisvõime ja sõbralik olla tahtmine hääbub ka hea tahtmise juures peale üle 12 t ringi jooksmist.  Suvist vabadust teises võtmes on küll ja küll ka üksi nauditud. Aga suvel tahaks ringi sõita, kaunist Eestimaad meelde tuletada või uudselt avastada. Kultuurne pagas on augustis tühjavõitu, et jääb vaid loota lähenevat septembri algust, kui mees koju naaseb ja rattad meil taas all on ja teistsugused tegemised ees ootavad. Loodetavasti!:)