Kui päikese käes tõuseb kraad üle 40ne ja tuulest pole viivukski leevendust. Kui külm mineraalvesi on koguaeg paremal käel. Ja vahetad mitu korda päevas riideid. Külma kaevuveega loputamisest rääkimata. Mida siis veel süüa. Pool päeva möödus mõne näritud näkileivaga hommikukohvi juurde. Olen mitu päeva lugenud laste poolt endale sünnipäevaks kingitud filmimehe Stanley Tucci menukat raamatut Maitsed minu elus. Olen teda filmides ikka imetlenud, vaevu mõeldes, et ta itaallane on. Silme ees on ka tema tohutu toidu nautimine näiteks Julia Childi kaasana, kui oli õnnelik mees mõmisedes rõõmust ja Julia toidumaailma avastustest. Üle 100 lehe juba lugenuna kirgastuvad mu silme ees lõputud pastateod ja lihapallimäed ning valge pika saia kuhilad, raguu keetmised, juustude rikkalik, kättesamatu valik. Puutudes tööl pikalt kokku itaallastest jahimeeste toidunõudmistega, võõras riigis tahavad süüa ka, nagu kodus. Ikka mitu käiku ja kõik nii, nagu peab, õiges järjekorras ja rikkalikult, on ladusalt kirjutatud raamatus nii mõndagi tuttavlikku. Ma ise ei ole suur pasta fänn. Vahel teen muidugi, aga siis rikkalikult, mitte lihtsalt ja primitiivselt, nagu itaallased, et peale õli, küüslaugu ja pasta polegi midagi vaja maailma lihtsamaks roaks. Eestis elades ma ei peagi nendest nende reeglitest kinni pidama. Küll aga mulle ei meeldi viimasel ajal levinud võrdlus, nagu meie ei oskaks süüa teha või ei taha või ei räägi toidust. Hoiame ikka oma traditsioone, anname neid edasi lastele, õpetame neid suppe keetma ja moose vaaritama. Las supi ja moosi vahele jääb kogu võimas tohutult rikas toidumaailm, mida igapäevaselt võib alati armastusega lauale võluda või sahvririiulile varuda. Vahel mõtlen hoopis tagurpidi, et mina teen oma emale köögis silmad ette ja tütar minule. Maailm aina muutub ja täieneb, tulevad uued toidutrendid, ainedki. Inimeste soovidki muutuvad.
Aga tänasel kuumal suvepäeval keerutasin taldrikule sooja salati. Võrratult maitsva ja puudu jäi vaid valge sai, millega taldrikult Stanley Tucci kombel mahlakad toidumahlad kastmena kokku riisuda. Mitte, et mul saia poleks olnud, vaid kombed on teistsugused.
1 suvikõrvits
õli
2 keedetud kartulit
1 suur tomat
1 kollane magus paprika
rukolat
muud rohelist salatit aiast, tilli
basiilikut
1 sinihallitusjuust
soola, piprasegu, Vahemere ürte
Kõik on väga lihtne. Säti kaunile taldrikule rukola kaar. Aja pannil õli kuumaks. Viiluta kõik toiduained ratasteks, nii jäävad nad salatis väga kaunid. Keeruta pannil neid kiiresti. Küüslauku oleks võinud ka lisada, see toob suvikõrvitsa õiged maitsed välja. Pudista peale sinihallitusjuust, pane kaan peale ja keera kuumus välja. Ja voila, serveeri rohelisel rukolapadjal. Kaunista värske rohelisega, tillivarte, basiiliku või veel mõne muu salatiga. Naudi hea külma valge veiniga. Nüüd lähen loen aias pingil oma raamatut edasi, põnev on. Linnulaulule lisaks on ikka kuulata üleaaedsete muusika tümpsu ja teiselt poolt külas katusel kopsimist. Eesti elab!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar