Lepatriinu lemmikud

Lepatriinu köögis on vahest väga vaikne ja siis on päevad tihedat tegevust täis.Kui kõik kodunt erinevatele teedele lendu läinud, siis kodus üksi teha midagi, on ka väga raske. Proovige järgi!Eile kostitasin end lõuna ajal pühapäevast järgi jäänud kartulipüreega, mõne sardelli, kabatšoki hautisega sibula ja küüslauguga ja mõne toreda tomati-sibulaga pannil. Südamekollane kress kulus ka marjaks ära.Ja teisel päeval kabatšokk, mu jumal, ikka pannile.Kanamaks ka.Kartuli panin eraldi keema. Aga suvikõrvitsale lisasin tomatit, paprikat, muna, sinki, sibulat ja küüslauku. Kaks viimast ei tohi, lihtsalt ei tohi välja jääda. Aga , kes sellest hoolib.Ja siis on veel olemas muna. Nojah, kalamarigi.

Käime poes, valime endale toiduaineid, heeringat, sinki, juustu, juurikaid, kui ise just ei kasvata,midagi kalast ju tahaks ka, kas soolalõhet või külmsuitsu, sest midagi lihtsat - rahva räime või kilu valida oleks ju imelik. Või kuidas?

Aga mul jah tekkinud oma lemmikud ka blogimaailmas, kuigi ma ehk meelega neid enda seinale ei märgi. Mis küll ei tähenda, et neid ma ei loe. Aga seda huvitavam on. Või mis!?:)

Väike, ainult väike viide. Katrini retseptid. Katriniga on meil täpselt ühed lemmikud seentest fresitani ja need kressid ja rõngaslilled, niivõrd hästi sätitud pildid, kuigi mõne nami-nami tegelase jaoks liiga lihtsad retseptid.

Liina. Läänemaalt. Nii selgepilgulist blogi ma pole kohanud. Ikka on vaja, kas mingit x üsna tuntud kooki haipida või tühja juttu ajada. Aga lugege Liinat.http.//liinalood.blogspot.com/

Nojah ja eks ma seda Tigu sõpruskonda loen ka. Kuigi sellega on väga kahetpidi mõtted, vahest tahaksin, et oleksite parooliga kaitstud ja siis teinekord joovastun ja ikka mõtlen, kust leida kaaslast, et Tigu reaalselt külastada.Ja kust kandist te Contra endale kampa saite. Kummaline...

Ja siis ikka imetlen neid küpsetajaid. Kuigi arvan, et blogides võiks ikka kõike olla.

Minukiisu, mu lemmik, kallid edasistele tegemistele.:) Ja tubli Sille ei peaks Tigu Proua jaoks ka olema ainult keegi Sille. Sille on tubli ja retseptid on ausad, aegajalt ikka tuleb sinna kiigata.Ja mitte sõna sõnalt võtma seda, et just pere nii toitub. Aga võibolla toitub mingi teine pere just nii. Kõik ei saa lubada endale välismaa sõite, eriti nüüd, ja eelarvest väljaminekust ka tavalisel poeskäigul, siis oleks ju abi, kui keegi selleks kõneleks.

Üldse mulle ei meeldi, kui kõik blogid teevad ühte asja. Aga see minu viga. Sellest sain ka hiljem aru, et see teil programmis. Ja üsna õõvastav.Võiksite muuta seda.

Kõik blogijad võiksid olla ikka isemõtlejad, mitte teha järgi seda, mida Pille välja pakkus.

Muideks, mina olen ka Pille.:)

Nojah ja kuna on linale tulnud vahvalt vägev köögifilm, siis need, kes linnas, tormake kinno, sest "Julie€Julia" on just sinna jõudnud ja 524 rooga vanast, tomatist punasest värvunud vihikukaanes oleks vaja nagu ära teha...Ja, kes on esimene?

Mina mitte:)

Sest olen tööl!:)

Kirega kruubipudrust

Elulõnga lilla õilmitseb majaseinal ja päikesekollased ja söögiisu tekitavat värvi kressid roomavad rõõmsalt rohul, seinal, humalaväätide vahel, kuulutades vananaistesuve kohalolekut. Ometi on mururohelise kasv seisma jäänud ja kollakirjud lehed lendlevad ringi.Suvikõrvitsad kasvatavad pisukesi poegasid, kui vaid külm armu annaks, siis saaks selle suvelõpu lemmikuga novembri kuuni maiustada. Sügismirdi lilla leegib tuuliku kõrval kõrgustes ja mu sünnipäeva roosid õitsevad maasikatest võimust võtnud kiviktaimlas.

Täna keetsin veiselihaga konte mõnusas leemes. Tükk aega oli juba kruubipudru isu peal ja hiljuti pealetuhisenud hoog kruubisalatit teha, rauges ka kuhugi aja hätta. Aga täna sain oma kruubimaiuse kätte. Kui kondid olid mõnda aega keeda sahisenud, lisasin silma järgi odrakruubi terasid, lisasin terve hakitud sibula ja sapsutasin ka veidi erinevaid maitseaineid. Ja lasin tasasel tulel haududa. Köök mõnusat lihalõhna täis.Mitme tunnise keetmise järel lisasin trullaka küüslaugu kodupeenrast ja keerasin pliitikuumuse välja. Serveerisin tillude männiseene kübaratega, hapukoore, sibula siirude ja külma kartuliga, mis alati tasakaalustab maitseid. Vähemalt minu jaoks. I-le täpi suskasin kaunistuse krooniks koorele puitatud pohlamammud, lihavalt punased.Mmmmmm...maitses eestipäraselt.

Pühapäevad pojaga

Pühapäevad on ju ühed toredad päevad, saab kaua magada ja pannkoogilõhna peale ärgata. Nii mõtleb kindlasti iga laps. Kuna siis kulgeb juba kolmas septembrikuu nädal, kui mu noorem laps on kodunt ära, elades kooli ühikas, süües neli korda päevas võõraste tädide valmistatud toitu, siis koju tulles, ütleb ta mulle alati, tee siis midagi head.

Kõrvalepõikena kõlas eile ikka mitu korda päevas uudistes uuringu kokkuvõtte laste arvamusest koolitoidust. Mis jäi kõlama? Ikka makaronid hakklihaga, kalapulgad, hakklihakaste, mannavaht ja liiga palju suppe ning vähevõitu juurvilju. Vot nii! Poeg kurdab, et kokatädi oskab igal hommikul ainult mannaputru keeta ja see pole kuigi hea. Päeval kooli lõunaks on tõepoolest 5 koolipäevast kolmel supid ja magustoiduga ei viitsi ka keegi vaeva näha, kui tänapäeval on olemas jogurt.Õhtusöökide üle noor sportlane ei kurda, aga mitu õhtut järjest oli näiteks kartulipudru viineriga.

Allpool siis pildid, mida olen valmistanud. Ribi maitseb nii suurele kui väikesele, lisandiks tõhus kodujuustusalat ja lisaks kartulile ka keedetud aedoad. Ahjukana ubade, munajahus paneeritud kabatšokiviiludega, mõnusa köögiviljaraguuga ja hapendatud krõmpsuvate kurkidega. Kodused kotletid, mille hakkliha taignasse lisasin ka riivitud suvikõrvitsat, kartulipudru ja lisandiks koorene värske salat ja taas panniroog suussulavatest sügisandidest oast, kabatšokist, sibulast, küüslaugust.

Eilne pühapäev algas meil aga õuna-kohupiima sõrnikutega. Polnud sõrnikut eladeski teinud. Kuna aga mul polnud piima ja eelmisel päeval oli tares jäänud pilk sõrnikute retseptile, siis vohmisin kiirelt unise peaga taigna kokku. Jahuga paneerimine sarnanes küll liivakookide mätsimisele, aga peagi tulvas kööki mõnusat pannkoogi lõhna. Ja tulemus tuli üsna maitsev. Soovitan soojalt. Retsept oli siis järgmine:

2 muna, 1 pakk kohupiima, 1 dl nisujahu, 2 õuna, suhkrut, õli praadimiseks

Sõime maasika toormoosiga ja pühapäeva hommik helises täiuslikult. Ja tugevaks lõunaks tegin kohevat kartulipüreed, kuna mul keldris nüüd kotike pudrukartulit Maret ja muud nagu veel pole. Lisasin putru tampides toorest küüslauku ja praetud sibularõngaid, ohtralt võid ja kuuma piima. Pannil praadisin hulga sibulaid. Kabatšokist ei saa üle ega ümber, seekord heitis suvikõrvits pannil kokku kollase paprika, küüslaugu ja sibulaga ja maitses jälle hästi. Peatoiduks olin seafilee minutipihve ostnud. Jälgisin hoolega praadimist ja liha tuli mahlane ja maitsev. Toorsalatiks hakkisin värsket kapsast, kurki, tomatit, paprikat, õuna, sibulat, peterselli, maitsestasin oliivõli ja veiniäädika ja piprasegude, suhkru , soolaga, nagu ikka. Kõht sai kole täis ja, et mitte rahulolust diivanile teleka ette tukastama jääda, hüppasin ratta selga ja väntasin oma pohlaparadiisi. Männikaid leidsin ca 8, napsasin ära ka pisitillud kübarad ja karbitäie pohlapunast pistsin ka sügavkülma. Vähemalt algus tehtud!:)

Kressid säravad päikese käes, vananaistesuvi on tulnud.