Sabayonist Sauvignonini

See oli eelmisel sügisel, kui olime läbi mitmete juhuste saanud koos tütrega kutsed udupeenele üritusele. Hulgifirma Dunker, kes toob maale Tšiili veini Vina Maipot oli külla kutsunud tõelise veinimeistri ja vahva ürituse restoran House püsti pannud. Kutsutute hulgas olid nii püsikliendid, kui ajakirjanikud, aga üsna väike käputäis, kes tihedalt sisustatud restorani kiviseinte külma kumavat, aga modernset saali vaevu ära mahtusid.Siidistes kimanotes näitsikud siblisid klientide vahel ja pakkusid saabujatele aperatiivi ja vett, kellele mida. Kartlikult imbusime rahva hulka, tutvusime tulijatega, vahetasime viisakusi,kuni lahkelt lauda kutsuti.Üleskaetud 5-käiguline õhtusöök tõotas tulla põnev:

Küpsetatud auster Vina Maipo sparkling Sabayon
Vina Maipo Reserva Chardonnay 2006

Noore lamba sisefilee Provance juurviljadega
Vina Maipo Reserva Cabernet Sauvignon 2006

Juustuvalik (Mancego silver, Gruyere, Gouda)
Vina Maipo Limited Edition Syrah 2005

Puuviljad avokaado-mündivahuga

Kohv, tee
A.E DOR Vintage 1975



Klaaside ja söögiriistade rivi oli aukartustäratav, aga meid kohkuma ei pannud, sest sööma hakatakse ikka väljastpoolt sissepoole ja klaasid kaetakse üles alustades kangemast lahjemaks.Ja mis seal salata austreid nähtud ikka ainult filmis või Stockmanni purustatud jää kuhilate vahel vitriini taga. Vahuveiniga õhuliseks klobitud sabayon niisutas meresoola peal lebavat küpset austrit ja maitses lupsti ja hästi, ilma eelarvamuse ja külmavärinata. Vina Maipo Reserva Chardonnay oli üsna kuiv ja samas kerge, et võõrapärane mereelukas alla loputada. Tütarlapsed pakkusid kahe käigu vahele ohtralt mineraalvett, mulliga ja mullita, nii et üritus oli igati positiivselt alanud ka söögi poole pealt. Vahele kuulates tumedasilmse ja ehk ka kuumaverelise veinimeistri pikantset juttu veini valmistamisest, kaugest Tšiilist, tundsime end lõpuks ka jahedate kivimüüride vahel koduselt.
Põhiroaks pakutud lamba peale hakkas küll suu vett jooksma juba menüükaarti lugedes. Millal ja kui tihti sa kodus tänapäeval ikka lammast saad valmistada. Tooraine kallis ja kättesaadav ainult hästi varustatud kauplustes. Mõelge, kui kenasti kõlab.Mina pole lambakasuka juttude peale kunagi nina kirtsutanud, ikka olen seda nautinud porgandi, kaali ja rohke küüslauguga ahjus küpsetatult. Ja alati on enne otsa saanud, kui kõht veel tühi.House pakutud lambake oli maitsev ja õrn, kabatšok on mul ainsana juurviljadest meeles, oli niisugune väike padjake tehtud. Ja eks see praad ka üsna miniatuurne oli, aga maitsev siiski. Juurde pakutud sedakorda siis punane vein mitte väga raske ja ikka ohtralt soovi korral vett. Kahju oli näitsikutest, kuna liikumisrrum oli üsna piiratud ja oma tööd pidi tegema trügides. Aga hakkama said kõik. Lauas sujus vaikselt vestlus kuni juustuvalik õhuliste keeruküpsiste ja moosiga serveeriti. Ja juust kolmanda käiguna oli minule raske, neid võrratult maitsvaid võõraid juustusi oleks nahistanud aperatiivi juurde. Syrah küll toetas juustu rasket maitset, aga taldrikut tühjaks ei suutnudki süüa, sest dessert oli ju veel ees. Puuviljad olid lihtsad ja kerged ja avokaadovahu juurde käisid taas juba kreveti-neelud, sest juustust magusani oli lühike vahe ja ühel korralikul eesti peol oleks ju tordi peale juba heeringat soovinud. Lõpuks pakuti kohvi või soovijatele teed ja väga rariteetset konjakit aastast 1975. Õhtu jooksul maitsesime, jõime 6 erinevat jooki, sest lauas sissejuhatava šampanja ma unustasin.Aga sõbralik õhkkond, viisakad suhtlejad ümberringi ei forsseerinud udupeenena tundunud üritust. Soojad tänukõned veinimeistrile, kuum ja etiketikohane kallistus ja mõni sõna fuajees ka tagasisidena korraldava toimkonnaga. Olime erutatud ja rahul, et niisugustel üritustel käiks tihedamini. Paraku on möödunud sellest jah aasta ja pean siin oma lembehetkedes edaspidi lahkama siiski oma isiklikke läbielamisi rahakotijärgsetes kohtades.

Enne , kui uued jutud sünnivad ja ehk ka karastavad käigud uutesse toidukohtadesse, meenutaksin mõnda head või halba elamust.Kui suudan alla laadida, siis illustreerin ka piltidega, mis ise olen pildistanud.

Suvel seiklesime sõbrannaga Haapsalus ja pika otsimise peale külastasime Story-restorani ehk see nimi ikka oli nii. Paljudes kohtades oli juba toit lõppemas ja suurt valikut ei olnud. Meeldiva interjööriga koha leidsime mere äärest ja kena ilm kutsus meid muidugi terrassile einestama. Valitud praad oli hiigelsuur, paneeritud lihatükk juustu ja seentega ja lisandiks ka veel grillitud viinerid, friikartul ja rõõmsalt värviline garneer. Alati üritan valida suure seenefännina seentega liha ja pettuma ei ole pidanud ka oma puhkusreisidel Lätis, Leedus, kus seentega karbonaad on ka üsna populaarne. Ja väga hästi tehtud. Aga viimasel ajal üllatavad toidukohad lisandiks pandud kännuseentega, otse purgist, mis prae headuse kohe kõvasti alla rebib. Aga story-steik oli tõeliselt hea ja toitev.Muidugi pean ma siin kiitma ka meie kindlat külastuskohta Pärnus, Härma-Grilli. Praed tuevad 13 minutiga, suured ja head, oleme proovinud seal grillmaksa, karbonaad on küll peamine lemmik, korralikult suure kondiga ja läbiküpsenud, poeg on rohkem katsetada julenud ka kebabi, lambalihašašlõki, hakklihavardaga. Kõik üsna õnnestunud, ainult aastast aastasse korduva toorsalati soovitaksin välja vaheada või vaheldust pakkuda. Erinevatel praadidel ka erinev lisand.Kui ühel korral kõht väga tühi polnud, tellisime ka suure lihasupi. Guljašisupi-taoline rammus leem suurte pehmete taiste lihatükkidega savikausist, kuum ja vürtsikas.Ja nagu täna vestluses kokast sõbraga, kes uues kohas juba tööl, selgus, et eesti inimesed oma haigete magude ja virila meelega ei armasta vürtsiseid suppe või sõimavad hää supi liigsoolaseks.

See söögist seletamine ajab minugi kõhu tühjaks. Mõtlesin täna ahjupraadi teha, valikuks küll sealiha, aga lisandiks paneks eestimaise kaalika ja porgandi, et järgmisel korral Eesti toidu üle arutleda.Ja laupäevaõhtune saunahimu võiks ju päädida eesti tumeda õllega. Aga paraku suur õllesõber ma pole, mis siis, et teeb juuksed säravaks ja naha klaariks. Midagi kergelt kihisevat, meenutades meie möödunud aastast pidulikku pilguheitu peenesse maailma.