Maks maiale

Ma armastan maksa, maksapasteet hommikusel saial sulab lausa suus. Hanepaksapatee`d hõrkudes korvikestes kuuluvad gurmaanide lauale. Aga tavaline maks koduses köögis ja taas seisab perenaine dilemma ees, kas veel sööb keegi peale minu? Lapsed jah ju väga maksakastet ei soovi, kuigi pasteeti söövad kahe suu poolega. Aga aeg-ajalt võib ikka koduseid piinata maksa magusa maiusega.

Teen tavaliselt kastet kartuliga, oga osa maksast praen suurte tükkidega, sibularõngastega vaheldumisi taldrikule, et pärast hea külmalt ka maiustada. Siiani ikka paneerisin maksa jahuga, nüüd mingil hetkel loobusin sellest. Aga ega ma Arro Anni kombel piimas ka maksa ei leota. Teen tavaliselt. Lõigun tükkideks, rikkalikult lisan sibulat, riputan jahu, valan kuuma vett ja piima, segan hapukoorega tahedaks, viimasel korral hapukoor oli kapis lõppenud, varastasin enda tagant merevaiku. Toorjuustu võidukäik kuumadesse toitudesse. Suppi ja kastmesse ja pannirooga. Ainult rõõmustab meeli.

Maksaga sobib ka hästi õun, porgandit ausalt öeldes pole veel proovinud, aga viimasel korral olid küll porgandid valmis tööpinnal, aga maksa lõikumine ja dialoog kuuma panniga, jäin hätta. Ja jäigi porgand proovimata.

Maksa on saadaval veisest ja seast, aga ka broilerimaks on väga sümpaatne. Saadaval karpi pakituna,külmutatuna, kui veab ka värskelt. Kord tegin mõnusa roa kanamaksast koos šampinjonidega ja veiniga. Oli hää ja sõin üksi. Tegelikult on meie eliitkokkadel õigus, et tuleks propageerida toite subproduktidest:maks,süda, neer, kops,saba,kõrvad, üdi jne...

Kodust maksapasteeti on ikka jõuluajal tehtud. Kui jõulumenüüd mõttes ritta seadsin, ikka maksapasteet mõlkus ka meeles. Aga eks aeg teeb oma töö ja lihtsalt ei jõudnud. Sest eks see pasteeditegu kuulub samasse kaliibrisse kui sülditegu, püha rituaal. Porgandit ja konjakit ja pekist sealiha, pisut ka sibulat oleks vaja lisada, peale maksa keetmist, hakklihamasinast läbi ajada ja lõpuks vahule lüüa, ka võid lisades ja maitsestades.

Või mida veel maksast põnevat teete?