Lumekirmes valged jäälilled kaunistasid täna külma õhkuvat koridoriakent. Ja päike piilus kartlikult. Üsna pehmetest sügistalve kraadidest kõvasse külma kukkudes oleme ehmunud ju alati. Aga mulle meeldib niisugune ilm. Härmatanud oksad maalivad kaunist talvepilti silme ees ja ehk sügismasendusgi pisut taganeb.Kuigi olen enda jaoks naeratuse võtme kaotanud, siiski tekitab valgetest lumekruupidest õrn vaip tunnetetulva ja paneb rohkemgi veel mõtlema lähenevale pühademerele.
Olen mõned päevad veel üksi, mees sõidab juba Eestile lähenedes ehk Poolas ja lapsed tulevad ka jõuluks koju, aga seni valmistan toitu ikka ainult endale. Täna õhtul tegin siis niisuguse mõnusa tuunikalsasalati. Lõikasin punamooniga kaunile taldrikule mõned väiksemad magusad tomatid, kuldkollased hoole ja armastusega tehtud pikantsed kõrvitsatükid, punase sibula leebed rattad, tuunikala tummiselt õlise kuhja, ühe keedetud muna lõikasin sektoriteks ja sinihallitusjuustu peened viilakad, et asi eriline oleks. Tegelikult teengi mina salatit mitte retsepti järgi, vaid sellest, mis on ja nii sünnib ka uus ahvatlev retsept. Üle nõristasin majoneesiga kergelt ja ampsasin juurde kiudainetest rikast Tera-Timmut.Klaas hispiaannalikku vega libre roset ja maitsed olidki kõik paigas. Ei sinihallitustjuust tundunud tugeva tuunikala kõrval vänge, vaid kõik salati lisaained täiustasid ja mahendasid maitset.
2 kommentaari:
tundub maitsev.Varsti kirjutan pikemalt.
Oligi väga hea. Niisugused nn "lambist" sündinud salatid on tõelised tegijad tavalise klassika kõrval ja need peaks meelde jätma!:)
Postita kommentaar