Asjalikud argihõrgud

Esimese ehk ka teise suurema lume pühkis üha pisaraid valav vihmavägi. Nüüd taas koltundpruun lehemärg,hilised sügisesed õitsejad,lillad,valged läbisegi.Ja mutt,va kurikael,usinalt musti mullahunnikuid ajav, teepeenart,murukamarat rikkuv,töötab väsimatult edasi.Ei ole viimasel ajal üldse kirjutanud väljassöömise hõrkudest hetkedest.Aga kuidagi nutuseks ja pettumusterohkeks on see teema tiksunud.Nostalgilistest nõukaaegsetest kartulisalati ampsudest kirjutasin siinhttp://pohlaparadiisike.blogspot.com/.Kuna ma alati eelistan majoneesikastmes salateid,siis ma niiväga ei nurisegi.On see vaid hetk pikal teekonnal kosutuseks mõeldud,mitte eraldi elamuseks.Kuna olen viimastel nädalatel palju Viljandis tütrel külas käinud,siis oleme tavakohaselt ka Viljandi söögikohti külastanud. Ja pisuke pettumus hinges on olnud küll,kui Tegelaste Toa kattega šnitsel ei paku enam oodatud maitseelamust,kui tütre tellitud lõhe on kibemõrkjas,nagu teeb meie Oleg,ikka kalale kamaluga maitseaineid ja ise ei maitse.Kui Lokaal Citys peab krevetisalatist krevette tikutulega otsima ja kodune seljanka on liigagi kodune. Meie hea üritus Grand Hotelli lõuna buffe`d sööma minna ka luhtus,kuna hapukapsaguljašš ja miski kalapala ei näinud nii ahvatlev välja,kui lootsime ja kuna katet poldud ka täiendatud,kuigi ma ei kahtle hernesupi aususes,aga teiseltpoolt ei isutanud niiväga ka tavalise kisselise magustoidu järele.Nii me sealt kiirelt peale utsitava uudishimu rahuldamist suundusime nö parematele jahimaadele.

Ja mis saab ikka paremat olla oma tehtud heast ja paremast,oma maitse meelt ja võimalusi arvestades ja näpuga näitamise vajadus kaob sekunditega. Kodune krevetisalat kohevale salatirohelisele ehitatud, tomati punase ja kurgi krõmpsu, punase sibula kibemagusa maheduse ja mozzarella pehmusega,poeriiulilt muretsetud caesari salatikastme hapukas-vürtsine mekk krooniks.Täienduseks äraproovimispimeusus üks reibas õlekollane argentiinlane ja hea film õhtu täienduseks.Ja elul polegi ehk midagi viga ja mured taanduvad.

Häbematult olen ära unustanud kalkuniliha kasutamisvõimalused köögis. On ju kalkun üsna taine ja kalorivaene tervislik kraam. Nii sai tükeldatud seda juurviljasesse risotosse ja proovitud nädalavahetuse pimenevasse sügisõhtusse midagi peenemat. Lõikasin parajad viilud kalkuni taisest lihast, vajutasin veidi käega laiemaks ja maitsestasin piprasegu ja soolaga. Purustasin tavalisi hommikusi maisihelbeid lõikelauale kuhja ja veeretasin lihatüki munasegus kõigepealt ja edasi tagasi kollakõveras purus. Määrisin ahjuvormi ja panin keskmise kuumusega pooleks tunniks ahju küpsema. Salatiks marineerisin aga pisarsilmil valget sibulat, õunaäädika söögiisutekitav sorts ja maitseaineid siit ja sealt ,tasakaaluks soola ja ikka suhkrut ka ja lasin jahedas maitsestuda. Kastmeks keetsin bechamelli ainetel kokku kolm erinevat juustu. Sulatasin rasvaine kastrulis, lisasin veidi jahu, piima ja koore ja vispeldasin sametiseks, puistasin pundi riivitud fortet ja saare leeti ja murdsin sinihallitusjuustu hallikassinakaid tükke. Maitsestasin ainult muskaatpulbri ja pisukese soolaga. Kaste jäi sametiselt pehme ja hõrk. Kuni kartul uhas keeda ja kalkun küpseda avasin sahvririiulilt leitud punase oa konservi ja segasin marineeritud sibulaampsuga salatiks. Õhtusöögi lihvis täiuslikuks itaallaste kullasäras Chardonnay. Nüüd tuleb sihiks võtta kalkunikoiva hankimine, et sellega mitte liialt siis vigurdada, vaid midagi kerget ja lihtsat valmistada.

Kuna sel õppeaastal on mu poeg taas kodus ja naaseb koolist näljasena ja kui eelmisest päevast on kartuleid järgi, siis mulle aina enam meeldib taas niisugune lapsepõlve meenutus, et tuled koolist ja paned eelmise päeva keedetud kartulid pannile, lisad sibulat või vorstijupi, viilutad viinerirattaid, klopid veepiisaga viimase muna sisukaks seoseks, riivid ohtralt peale juustu ja otsid jahedast sahvrist taas uue seenepurgi. Lihtne lõuna, toekas ja maitsev.

Ma ise leiba ei küpseta, kuigi meie imetillukeses majas laiutab iidne leivaküpsetusahi. Küll aga meeldivad mulle igasugused teratimmud, rukkipalad, rukkitaskud, porgandipilled ,kaerakatid ja rännumehed .Kui oma järjekordselt rännureisilt tulin, muljetest elevil ja asju lahti pakkides, oli hea haugata näljakustutamiseks rännumehe leivaketastele ehitatud tõhusat ampsu. Suitsukana siredad viilud, veidi tomatit, kurki, riivitud juustu ,sibularattaid ja majoneesi valgeid niresid. Uskumatult kiirelt saab nendest kõht täis ja taas on õhtusöögist kõrvale hiilitud.

Ühel õhtul aga tabas mind ootamatult peastsegaseks tegev nälg. Kuna polnud poes kaua käinud, oli kapp üsna hõre. Kuna ma jumaldan kartulit, siis panin keema kartuli,kaua see kartuli koorimine ikka aega võtab. Kui kartul oli minuteid kümme keenud, panin ühe muna kartulite kohale keeduvette,mu vanaema tegi ikka nii, kui hommikuti kanadele kartuleid keetis.Leidsin kapist pooliku seismajäänud paki heeringat,hakkisin sibulaga segi. Serveerisin kuuma kartuli sulava võisilmaga, sügisese seeneseguga marinaadis, heeringasalati soolane täiuslik suutäis ja meremarja võluv müts. Ma ei julgegi siinkohal kirjutada, mitu korda ma juurde võtmas käisin. Ai-ai:(

Punane mahlane peet sügishakul on parim kodune juurvili. Keedan paraja potitäie poole ja hakin või riivin salatiks,ükskõik kas küüslaugu,juustu,õuna ja majoneesi, marineeritud koduse kurgi ja sibulaga või kerges õunaäädika marinaadis, vahet ju pole, peedi magusmahlane olek on nagu napoleoni kook magusasõbrale. Lihtne lihakaste kartulipudruga lisaks,taas üks lihtne eestlase toit, mis oma tavalisuses ei võta silma märjaks,vaid täidab tarmukalt kõhtu.

Päike, aga peibutab pilvede vahelt. Sügiskollased sibulõunad kükitavad kiivalt õunapuu otsas. Pihlakatest on kirbe külm üle käinud. Ja linnud lendavad nukralt-närviliselt mahakukkunud õunasisu toksides, veel pehmest mullast suupärast otsides või kassikausist pudruhelvest näpates. Päikselisse hommikusse aga sobib päikesekollane salat melonist. Viiluta melon ja säti päikesekettaks taldrikule. Prae kiirelt kuumal pannil maasuitsuribi peenikesed viilud ja saiakuubikud, tükelda tomati punane,v iiluta veidi porrurattaid. Uputa üks vahva muna soola-õunaäädikasegusesse kuuma keeduvette ja sega salatikaste. Meloni mesine magusus inglasliku peekonikrõbeda ja maheda munaampsuga teeb piimakohviga hommiku täiuslikuks. Ja aitab vaikiva toetusega vaadata ära "Südameasja" lummavnukra viimase osa. Elu läheb edasi...