Naudingutega novembrisse

Tulemas on pimedad õhtud ja vajadus hämaruse hetke küünlaleekidega turgutada. Ahju kipuvad tummisemad pajaroad ja toekamad toidud. Ootan juba kibeda kannatamatusega, kui taas saab mustja malmpoti tolmunult riiulilt välja tirida, kui vana leivaküpsetusahi tigedamat kuumust annab, et saaks aga ahju taas pista eelmise sügistalve hitte: odrakruubist põldubadeni kõikvõimalike kodumaiste juurviljade, lihavate seakontide ja lustlikke seajalgadega. Siin allpool aga üks pildimeenutus, kui muidu suure sõbra Rexi jaoks ostetud seajalapaar herneste, viimaste suvikõrvitsate ja kartuli-porgandi vennaliku vendlusega ahjuvormi(siiski elektriahju veel) läksid. Tark on hernest pisut leotada ja seajalga tugevalt maitsestada. Ja kui kibelev nälg on kustutatud, saab Rex ka oma. Kui aga värsket hakkliha ostan, siis eelistan millegipärast alati pikkpoissi teha. Kodused kotletid on ju head, aga praadimishais hakkab ninna ja riietele ja võtab aega kah. Pikkpoisi taignaga annab aga alati mängida, seekord loobusin saia- või sepiku heledast ja riivisin allesjäänud keedukartuleid, toorest porgandit värviks ja hapukoore törts munaga segi rikkalike maitseainetega ühes. Küpseb porgandi seibidega mahlaseks ilma erilise vaevata. Kuigi olen unustanud kalapulkade praadimise, pole neid vist sügavkülma sügavuseski enam, vahest teen ikkagi midagi, mis juba valmis. Nii oli ka täna, koolist tulevale teismelisele pojale trenni ette sobilik kartulipudru, punava küüslauguse peedisalati, põhipalaks ürdise toorjuustuga täidetud lihapallid. Minu meelest sai see toode mingi selle aasta parima toote märgigi kaela. Kerge,maitsev ja aus.

Õhtutundide maiustamishetked makrasalatiga meremarja krooniga, täiesti tavaline, kapist leitud koosluses, pisut värsket kurki, tomatit, allesjäänud spagette, keedumuna pehmust ja kodust magusat õuna makrale lisaks. Spagetid aga põhiroana said kastme peale hakklihast, sibulast, küüslaugu killust ja poolmagusast hiina kastmest, peale riivisin kergelt nii oma lemmikut forte juustu kui pisut Saare leeti.

Kui sügishakul kartuleid varusime, enne kui mu rekkajuhist mees pikaks ajaks taas ära sõitis, tahtsin ikka kartuleid palju ja mitut sorti. Aga võta näpust, pidin leppima veidi veel lahtise koorega "Lauraga" kuulsalt kartulikuningalt. Ei suurt sortimenti ega tahtmist talvel seda ülimagusalt süüa. Nüüd olen vähemalt rahul, et mõni kott keldris. Kuigi ma väga ei arva, et "Laura" just pudrukartul on, nagu kõikjalt võib sageli lugeda, siis nurisemiseks ka suurt põhjust pole. Aga vahelduseks tegin hoopiski kartulivormi, et taas poega meelitada paremini kartulit sööma. Lõikasin üsna suured kartulid õhukesteks viiludeks, praadisin ühe sibula, hakkisin toorelt küüslauku. Panin võitatud ahjuvormi kõik kihiti maitseainete ja juustu riivseguga, peale valasin kohvikoort. Kuna koor tervet vormi ei katnud, jäigi kartul pealt mõnusalt krõbe ja alt pehme ja maitsekas. Lisandiks hautasin kana pannil porgandi, tomati ,ingverikeeru ja sibula, küüslauguga. Hea vaheldus ahjukanale, nagu ikka.

Tänase loo peakangelane on aga lammas. Ise põlgasin septembris ema pakkumise ära, kui 75eekuga mulle ta liha pakkus. Aga eks ema süda ju hea ja ikka saadab tütrekesele, et keeda head kapsasuppi. Mina, va õelus, panin aga lambakondid ahju, ikka porgandi säravat oranži, küüslaugu kibedat rikkalikult, veidi tomati kuubikuid ja parajalt suur sibula. Erinevaid pipraid, vürtse, tüümiani ja muid itaaliapäraseid ürte. Ohjah, kuigi mul pole punase veini soolikat, oleks ehk üks mahe Cabernet Sauvignon ka ära kulunud. Aga ei viitsinud poodi vändata ja tegu oli koguaeg , et mõnusat lambarasva lõualt pühkida, oh issand, ei oskagi enam ehk avalikus kohas süüa edaspidi, käis mõte peast läbi. Heameel on mul ka selle üle, et lapsed on lambausku, mitte ei krimpsuta põlglikult nina.

Jagan siinkohal ühte muusikasoovitust, mis pimedast novembriõhtust nukrust niidab ja homsele hingedepäevale lähemale viib. Rod Stewart koos The Corrsiga, Ooh La La...hingeline rütm ja kaunid õed võrratute pillidega ja Rod oma vallatute vempudega. Kammerlik kiirgus läbistab hinge.