Lihtne lumine lumm

Lumine vaikne lummav väli.Tuul on vaibunud ja paras lumehulk on maha sadanud.Tuisk ei meeldi ju kellegile, aga väikesed miinused,kergelt karge lumekristall ja elu on ilus. Mulle meeldib talv.Lihtsus peegeldub ka hilistes hommikusöökides ja kergetes pärastlõunates,mis õhtusöögi krooni kannavad.Pühapäev algab pannkookidega ja laupäev tavalise piimasupiga,kus kohustuslik munatolk (muna+kartulijahu)võisel pinnal,nagu pehme pilv.Täienduseks soolane kiluleib ja moodsuse märgiks ingveri kild,et hea tervis ikka püsiks.Pannkoogitaigna teen alati kolme munaga(paras kogus jahu,piima,tsipa soola,suhkrut,õli ja mineraalvett ka),koogid püsivad kenasti koos paksult pontsakate või õhukeselt krõbedatena.Seekordne mu täidisevalik oli külmsuitsulõhe õhukesed viilud,riivitud juust,hakitud toores sibul ja meremarja mahe mari. Siiani olen täidised teinud alati eraldi ainetest ja nuputan siiani ülimaitsva kunagi Kompassis saadud krevetitäidise koosluse üle, et kuidagi hõrgult kreemjaks oli täidis tehtud.Köögikoor ja toorjuust või mis,nagu öeldud, pole suutnud välja mõelda ega järele teha.

Kerged tavalised toidud, kana ahjus porgandi ja rohke sibulaga, sametine seenekaste kooresena sooja köögiviljaraguu padjal.Kanasupp seente ja odrakruupidega,tänane pilt on niisugune, nagu šampinjonid tahaksid vägisi supist välja ujuda. Täna kullerilt saadud raamatukotist leidsin toreda lugemise, Martin Hansoni "Supidieet", kus pikk kanasupi lahtiseletamise teooria ja kus rasv kenasti tuleb ikka ära riisuda. No kust siis see pehme padi puusale ikka tuleb!? Tatrahelbepudru tormakaks lõunaks sulavõi-hapukoorekastmega poja eritellimusena taas.Õhtuste isude peletaja heeringasalat vaba käega laotud taldrikul või roosakas hõrk lõheamps või meremari keedetud kartuli poolikul.Särtsuks mõni porru rõngas ja vesine meel taas rahuldatud.Näpuvahel puhastatud mõni soolane silk ja amps külma kartulit ajab ka hästi alati asja ära.

Põnevaks läks köögis siis, kui võtsin tegemisele polenta.Olin ikka uurinud toidublogidest siit ja sealt ja googeldanud ja mõõtsin aga vee kastrulisse ja maisimanna klaasi.Vispeldasin hoolega,maitsestasin soolaga, riivisin kaussi erinevaid juuste ja segasin kokku, võid ikka ohtralt ka.Vispli kumeruselt uudishimust limpsides käisin ikka üle lugemas maisimanna silti, et millega ikka tegu, maisi või mannaga.No kõik tundus õige. Valasin jahtuma ahjuvormi, imestasin seda silmnähtavat kiiret tardumist. Esimese sooja ampsu,mis potipõhja jäi, mugisin võiga ära, oli hea küll.Pärast lõikasin parajad leivasuurused tükid, paneerisin jahus ja praadisin õlis.Kõrvale tegin šampinjone porgandiribade,sibula ja tomatiga.Peale riivisin forte juustu.Maitses hästi,aga ei midagi erilist. Kindlasti olen edaspidi märksa julgem maitsestaja.Kuna hiljem avastasin oma raamaturiiulist ühe kauaseisnud Itaalia toidu raamatu, siis järgmine kord võtan sealt šnitti, kui polenta isu taas peale tuleb.

Eile aga olin tuhandete koduperenaiste jäljendaja, kuna isutas miski kala järele, siis tegusa poeproua soovitusel tõin külapoest ära külmutatud hõbeheigi koti ja Maggi idea pakikese. Nojah, segasin pakikese piimaga, sest kohvikoorest ei raatsinud kaunite hommikute nimel hommikukohvi tõttu loobuda. Piimjas segu lõhnas üsna ohtra tilli järele ja nägi ka niisugune välja. Panin kalad võitatud ahjuvormi ja valasin kergelt kuumutatud kastme peale ja pooleks tunniks ahju, selle ajaga jõudsin täpselt kartuli koorida ja keeta,lisandiks kodune marineeritud kurk.Roal polnud ju viga, otsa sai kõik, ju see ports oligi kahele mõeldud või oleme kahekesi pojaga kohutavad söödikud. Järgmine kord olen targem, varustan end korralikult kohvikoorega, praen ohtralt sibulat ja leian sügavkülmast rohelist tilli ja ahjuroog kalast tuleb sadu kordi maitsev, eks.

Kuna ma kana teen päris tihti, siis tuli taas kanafilee peale midagi katteks nuputada. Seekord kuumalt pannilt üle säristatud porru,sibul,küüslauk ja porganditriibud, katteks sinihallitusjuustu laastud ja ühtlane kiht majoneesi. Julgelt maitsestan enne kanafileed mõlemalt poolt. Lihtne ja maitsev. Kõrvale tegin seekord pisut porgandise kartulipudru. Taas võimalus teismelise toidu sisse juurvilja sokutada. Porgandid keetsin koos kartuliga, lisasin ka praetud sibulat,porrut, mis pannile täidisest alles jäi.Kohevaks sai seekord pudru tambitud ka ilma piimata, kasutades eraldi kaussi valatud kartuli-porgandikeeduvett.Tilli ja maitseaineid ka, võid ja väga mõnus.Sellesse nädalasse jäi ka ehtne tudengitoit mitme erineva juustu pastaga ja üks tuline hakkliharoog riisiga. Seekord sümpatiseeris mulle just see, et ei teinud kõigest kokku poolmärga risotot. Riisi keetsin eraldi ja hakkliha praadisin pannil, lisades sibulat,porrut,tšillit,porgandit,küüslauku ja paprikat, veidi ka tomatit. Ja ei midagi vedelat sidumiseks. Roog oli parasjagu terav ja sõmer.

Ühe šokolaadikoogi suutsin ka välja võluda. Meenus üks lihtne retsept ammusest pereköögist ja kuna munakarp oli peaaegu tühi,aga magusaisu painas ka mind. Lõpuks ometi. Siis tegin lihtsa koogi.Vaja läks 100g võid sulatatuna, 2 muna vahustada 2 dl suhkruga, segada kakao ja 1 1/2 dl jahuga, 30 min 175 kraadi juures. Lihtne ja hõrk, üha korduv meelas sõna,mis ikka toidunautlejate köögis omal kohal.

Tänane hommik aga rõõmustas toreda Terevisiooni saatega, kus esines meie toidublogide esileedi Liina, esinemine oli särtsakas,sorav ja sümpaatne. Isutab nüüd kõvasti silmu järele. Ja kuna mu varasalved on tühjad mis tühjad, et tuleb homme jälle kana ahju panna, tuleb hakata varakult saapaid viksima, et järgmisel nädalal siis sammud Sadama turule seada. Kohtume kõik seal!:)

Ahjaa, lummav pilt mu suurest sõbrast Rexist olgu siinkohal kõikidele koertesõpradele.Lumi meeldib karvastele sõpradelegi, kui enam ei tuiska ega tulita käpapatjade vahel, kui ikka kellegiga mürada saab ja sooja putru haugata või mõnusat lihavat konti närida. Mmmmm....