Harras härmas hetk

Jäälilled joonistavad kauneid mustreid akendele. Hommikuti on ebamaine udune külmavall puude-ladvus, nagu ootaks sealt kutset alla. Nagu koera härmas nägu ja vuntsid ja tüdrukute pikad juuksed tuulekülmas sulavad päikesehelgis kaua. Ometi on õhus kevadet, mis vägisi üritab läbi selle külmamüüri tulla. Lapsed saavad ometi kodus külmapühi pidada ja ahjud, pliidid saavad mõistlikku turmtuld hommikul ja õhtul ja vahest hilisõhtutel ka.

Ahjuroad koorest rikkad ja toitvad on loogiliselt esiplaanil. Olen suur pikkpoisi tegija. Kotlettidega on perenaisel kana kitkuda, köök praesuitsu täis ja pooled tulitavalt kuumad vastvalminud kotletipoisid kaovad vägisi perenaise aplasse kõhtu, enne kui laua jõuad katta. Nii olen läinud teed, et südametunnistus ei piinaks ja kuna pikkpoissi on lihtne teha, küpseb kiirelt ja peaaegu ise ka veel.Minu põhiretsept ja tegemine on kindel ja väljakujunenud, mõjutas mind aga lapsepõlves minu naabrimaja tädi Triinu, kelle lätisugemetega ristinimi oli tegelikult Gladis. Ta oli tõre ja tark, talle meeldis oma majatrepilt koera koju vilistada ja ta jutustas pliiti ees suitsu tehes lugusid, mida ma polnud iial kuulnud.Tema õpetas mind kotletitaignat kätega tegema ja siis kausist lahti loopima. Nii segunevad taignas kõik koostisosad põhjalikult. Mina teen siis nii: 700g segahakkliha, 1 muna, 2 viilu saia või sepikut, kohvikoort, 1 tõeline sibul, paar küüslauku, sinepit, hapukoort, värsket kartulit või keedetud kartulit mõni, maitserohelist, maitseaineid. Suurde kaussi siis kõigepealt hakkliha, siis hakin sibula ja küüslaugu, saia, sepiku või meelepärase täisteraga saia, mida just juhtub kodus olema, panen eraldi kaussi ja valan peale kohvikoort ja lasen tõmmata. Löön muna lahti. Kui on eelmisest õhtust järel külmi keedetud kartuleid, siis riivin mõne.Toores kartul on aga ka väga hea valik. Lisada võib ka veidi riivitud toorest porgandit,seeni, juustu, tomatit või suvisel ajal hoopiski suvikõrvitsat, aga see on nii natukene, täidise mahlaseks tegemise eesmärgiga. Kui maitsestamiseks läheb, siis erinevad pipraveskid, sool ja maitseroheline, kõike parajalt näpuotsaga ja hapukoort otse pakist silmaga paras ports. Siis on sai koorega parajalt imbunud ja kõik see saiast mahlane kraam pikkpoisi pessa. Ja siis kätega sõtkuma. Ja kohe korralikult. Et kõik seguneks omavahel ja et ühtegi heledat saiaäärt kuskil ei vilguks. Ja siis võtad nagu lumepalli ja hakkad loopima kaussi tagasi. Ja jälle järgmine peotäis ja kaussi tagasi. Ja nii edasi.:) Nii tuleb lihane pikkpoiss, lisandid aga annavad selle mahlasuse. Muidugi enne tasub ka taigent maitsta, et kas kõike on parasjagu ja siis külmkappi vähekeseks ajaks seisma. Ja kui söögitegemiseks läheb, siis märja käega patsutada pikkpoiss ponksiks praeks ahjupotti. Lisandiks sobib alati porgand. Rõõmsad rattad või sihvakad seibid, kuuma vett veidi ümber toore taigna ja kuuma ahju. Tunniga valmib korralik õhtusöök. Samal ajal võib salatit valmistada, külma kastmesse kurki ja küüslauku hakkida või seenekastet teha. Ja kui pikkpoiss valmis, võib kastme kurnata hoopis ja sinepiselt kooreseks kastmeks segada. Lisandiks hea felixi inglise sinep või mõni vürtsisem kaste. Kas kartuleid keeta või ahjus küpsetada, valib igaüks ise. Korralik õhtusöök on igaljuhul garanteeritud.

Hilised hommikusöögid, mis sageli kasvavad lõunaks üle on endiselt minu halvem pool. Aga punapeedist roosaks valguv heeringas keedukartuli ja sibularatastega ja ühe ära uputatud munaga, hea tass presskannu kohvi korraliku koorega juurde ja elu nagu lill. Ka talvel. Mul on heameel, et hinnas on head kodused toidud ja aina enam inimesed ümberringi õhkavad, et oih, tahaks ema tehtud ahjuliha kaalika ja porgandiga ja ahjukartuleid,mis valminud õiges köetavas ahjus. Ja et niisugune udupeen kastmetriipude vedamine pole enam nii väga in. Isegi mitte Meisterkoka saates. Ka seal küsivad karmid ja kuulsad žüriiliikmed, aga mida sinu ema sulle õpetas!?

Ühel õhtul tegin ühe oma hea toidutare sõbra eeskujul koorest kana ahjurooga rikkaliku punase paprikaga. Kana tükid panin sibula ja paprikaga ahjuvormi, maitsestasin tšilliveskiga, valasin kuuma vee peale ja küpsetasin korralikult, nagu kana ikka peab küpsetama. Et algul 250 ja siis 200 peal, et pahad "", mis iganes kaoksid ja kanaliha jäi hõrk ja paprikane, mitte vedel ega õnnetu. Koorese kastme teen mina ikka klassikalisel nõukaaegsel iidsel moel, segan jahu, kas piima või koorega, segan kuuma puljongisse, lasen paisuda, haududa ja soovi korral lisan hapukoore.

Mõni külmunud karge hetk, aga nõuab vahest külmkapi "kaapekakku" ja igihaljast.

Ja kui sõbrapäeval on enamasti head sõbrad need, kes on nagu tähed pilvede taga peidus, siis mõnele on tore ka lauda katta, šarmantset šokolaadist rikast šokolaadikooki küpsetada. Kartuli-heeringasalatit valmistada ja head sissetehtud seened kaussi sättida ja siis veel kapis ringi vaadata, et kas vahest mõttetuna tunduv, aga alati päästev makra koos sibularatastega taldrikule sättida ja mõned sügavkülmikusse varutud lihapallid pannil soojaks teha. Ja kuigi ma olen juba pikka aega üsna veiniusku ja sõbrapäeval oleks ehk midagi roosat ja kihisevat hoopiski tahtnud, siis seekordne sõbrapäev möödus kokteile segades.

Puud plaksuvad ja öö teeb külmaga imelikke hääli, kitsed on öösiti, kui külge keerad, siinsamas aias paksu lume alt õunapabulaid kaapimas ja perekoer Rex saab käppadele jäises külmas tööd ja sooja.

Ja armas mahedahäälne Mari Pokinen laulab: "Mööda lähevad uued talved. Mõned karmid, mõned malbed. Jalge all on kolisemas valge, puhas vatt..." Läheme kevadele ja päikesekiirte paitusele vastu ja tulge kuulama Mari. 2.märtsil Keila Kultuurikeskusesse. Härmas hetk hardana hinge.:)