Nädal nostalgia nootidega

Päike pimestab üle jääsiidiste lumevallide silmi, külmale kargele ööle järgneb pehme soe päev ja lumi sulab silme ees. Räästad tilguvad ja jääpurikad lasevad kevademärkidel endaga orelit mängida. Seljataga on nädal, täis Eesti sünnipäeva meeleolusid, tõsidust ja rõõmu, nukrust ja austust. Läbi nädala oli märksõnaks köögis - kodune Eesti. Esmaspäev algas toimekalt hapukapsasupi keetmisega. Olin pikalt jälle hoogu võtnud, aga poole kilose koti Kadrabiku hapukapsast linnatiirult poodidesse koju tõin. Supi jaoks panin keema lihavad seakondid koos kapsa ja külma veega. Hakkisin ühe sibula ja kuumutasin koos porgandiribadega õlis, kuigi hapukapsas sisaldas porgandit ka, aga tundus üsna vähe. Lisasin soola, suhkrut parajalt, loorberilehe ja piprasegu. Mõnusat haput lõhna oli maja täis. Supipada podises mitmeid häid tunde.Väheke lisasin vett ja timmisin sidrunimahla ja suhkruga hapumagusust. Kõige lõpuks veidi rohelist särtsu sügavkülmast, tilli ja peterselli näol ja mõned hakitud küüslauguküüned. Kontidelt eemaldasin liha ja lisasin supile, mõned mahlaselt lihavad tükid jätsin leivakäärule panemiseks inglise sinepikollasel. Eelmisel õhtul olin kartuliputru keetnud ja teadlikult jätsin ta siis pisut tahkema tekstuuriga, et külmi kartulipudru tükke kuuma suppi lisandiks tõsta. Nii on kombeks meie peres süüa. Järgmisel päeval aga maitses hästi hoopis hapukooretupsuga. Soojendades läheb supp aina paremaks ja kui ma ei eksi on mul vist üks väikene kausitäis külmikus veelgi.

Kalaisu rahuldasid aga suitsuräimesalat õuna, sibula ja munaga krõbedal saial ja lõhe supikogust pätsatud paksemad kõhuääred, millele sahmaka soola, suhkrut ja tšilliveskit jahvatasin. Juba järgmisel päeval oli hea soolane roosa maius saial, kerge ja tahe suutäis, odavalt saadud pealekauba.

Huvitav leid toidumaailmast oli peedikreem mädarõikaga, riivisin paar keskmist keedupeeti, lisasin veidi toorjuustu ja hapukoort, mõned lusikatäied mädarõigast. Pigem valmis minul kergelt magus-mõrkjas peedisalat, mida oli hea kuumale kartulikettale krooniks panna, kui porgandise kruubipudruga maiustasime või mustal leival kanakallerdise ja sibulaga või hoopis pidupäevaõhtul kipakaks lisandiks sibula-suitsupeekoniga kaetud kanafileele ja porgandi-kartulipudrule käremahedate punavate pohlamammudega. Lisandiks marineeritud männiriisikad, kodune hapukurk ja kartuli-heeringasalat, tuntud headuses, nagu ikka.

Magusaks meeleheaks lihtne tort küpsistest, kohupiima-vahukoore-banaanikreemi ja šokolaadiglasuuriga.

Tänase sissekande pealkiri võiks ka olla "nädal nostalgia nootide ja nutuga", sest enam ei oota mind köögiaknal valge kurguauguga Nurr, kes kahe aastaga kõigi südamesse suutis pugeda. Nurril oli lubatud alati rohkem, laual kõrvitsaseemnetega mängida või uudishimulikult kilu soolamist jälgida. Meeldis tal sageli magada raadio taga köögiletil ja sealt ta siis võis sujuvalt käpaga muusikat panna, laskmata end kõrva ääres olevast kõlarist häirida. Ja tahtmata mõelda, kus külmas lumehanges mu karvane lemmik igavest und magab on see ebamaiselt ilus laul "Külm" Johansonide esituses minu tundeid tabav. "Nii külm, nii külm, igatsus silmili teel, head teed, head teed, soovin sul vaid, head teed, head teed..." Pilguga paitan, kallistan vaikselt nüüd juba mõtetes ja piltidel. Kurbusenoodid on südames.