Suvi tõmbab kollakirjut sügiskardinat päikesele ette. Ilmad lähevad aina tuulisemaks, tüütu vihm rikub päevaplaane. Samas aiad ja metsad on täis rikkalikult sügisande. Üks tore seltskond aga sai laupäeva õhtul õdusas ja väga populaarses toidukohas kokku, et ka suvele tagasi vaadata. Leib Resto ja Aed võõrustas Pedase rahvast. Särasid kohaletulnud noored, uued ja vanad olijad, hea on ikka tagasi vaadata, kokku saada ja ka tulevikku piiluda. Meile oli tore pikk laud kaetud Šoti tuppa, kuhu me täpselt kõik ära mahtusime ja kus saime tavapärasest restorani saginast pisut omaette olla. Tore teenindaja neiu teatas meile, et grillivalikus on järel vaid 5 forelli, mille köök meile ära broneeris, siis jäi vaid viiele ahvatlevale kalale vaidlusteta omanikud leida. Teised said valiku teha Märjamaa tallemaksa ja tomati marinaadis kanakintsuliha vahel. Forellifilee oli särtsakas rabarberimarinaadis, kanale lubati ka vürtse ja hõrgu noore lambamaksa juures olid praetud sibulad. Ja kui ühele teenindus- ja toitlustuskollektiivile on omane mõelda nii, et kuis võõrustajal meid lihtsam teenendada oleks, pakkus siiski tragi ettekandja, et selleks ta seal just ongi, et kõigilt eraldi täpne tellimus võtta. Nii said kõik ükshaaval ette vuristada oma lisandite valikud, kas grillitud aedviljad, aiaroheline või kartuli-peekonisalat koduse majoneesiga. Kastmeteks: Leib Resto tomatikaste, punaveinimajonees või sibulapüree. Mina valisin lambamaksa kartuli-peekonisalati ja sibulapüreega. Veinivalik on soliidne ja ainulaadnegi, on ju üks koha vedajaid Eesti parim sommeljee Kristjan Peäske, jäi vaid veidi kahetseda, et ta meiega ei viibinud, vaid kaugel Bordeauxi kandis ilmselt mõnes kaunis veinimõisas just jalutas. Road tulid kärmete kelnerite kandel üsna ruttu. Tallemaks oli hõrk ja pehme ja piisavalt maitsekas. Kuigi ma olen suur kartuli sõber ja majoneesi panen ka võileivale, valisin just nimelt maksale ilmselt veidi vale lisandi, kuigi salat oli tõesti koduselt toitev. Oleksin ehk mingeid kaalika, porgandi, kartuli kuume vigureid oodanud. Sibulapüree oli mahemagus. Teiste muljed kordasid aina ja aina kiitust. Omaküpsetatud leib kodusel lõikelaual maitsevõiga selle koha vaimustav visiitkaart. Magusaks kroonis lauda kokkade tõeline eksami katsumus - kreembrülee musta leiva koorikuga. Olin äärmiselt tänulik, et Vahur valiku meie eest ära tegi, kuna ma suur magusasõber ei ole ja rohkem mahub ikka soolast ja veini pigem kõhtu, siis ometi sain suu magusaks suussulava maiuste tipuga. Sametine kreem, mille põhjas siirupine must leib ja krõbeda karamellikihi peal peesitamas mahlased mustsõstrad, nagu oma aiast napsatud. Kohvi juurde serveeritud kuum piim meenutas meile meie oma tööd, kuidas me aastate eest ikka oma itaallastele õhtuti termoseid kohvi kõrvale kuuma piimaga täitsime. Äärmiselt rahustav õhtu, muidu meie nii ülemeelikult käredate pidude kõrval, mis ajaloohõngus juba tolmu peale koguvad. Samm pigem edasi, nautida toitu nii nagu peab ja head olemist, nii nagu vaja. Restoran oli rahvast tulvil ja öölaternate helkiva tule valgel istusid isekeskis aias veel kümmekond toidunautlejat. Niisugust toidusse süvenemist ja veini nautimist kohtad harva. Lihtne, geniaalne, kodune, samas pidulik ja südamlik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar