Sügisvärvide sillerdus söögilaual

Kodus on hea olla. Ukse ees kõrgub hiigelsuur päikesekollane päevalill, mis meenutab mulle Prantsusmaa mägesid ja orge ja kollakirjuid päevalilleväljasid. Minu äraolekul on suvikõrvitsad, tsukiinid aiamaal suurust visanud. Aga suvelillede oranžid laigud ronivad kresside näol kuuri seinal või laiutavad särtsakad saialilled sügispüsikute lahedas embuses. Oma aiamaa peet on rõõmsalt helelilla ja suussulavalt magus ja köök mattub aeg-ajalt kirbesse seenekeedu lõhna, mis kõneleb sügise rutakast kohale jõudmisest.
Ema jagas mulle lahkelt lammast ja suur ports kena noort liha läks porgandi, küüslaugu, sibula, tomatikuubikute, rohkete värskete ürtidega ja Prantsusmaalt kaasa ostetud Province ürtidega ahju. Värskelt oli aiast võtta veel punet, salveid ja peterselli ja kenast rohelisest purgist sai lammas kaetud rosmariini, basiiliku,oregano, tüümiani, majoraaniga. Kahju oli vaid, et koriander punus seemnetena pesa juba. Lammas küpses mu poolvildakas ahjus 3 tundi, lisandiks eestimaine kartul keedetult, suvikõrvitsa värvikas salat ja küüslaugust rikas koorene külm kaste. Ema tehtud mahedad marineeritud kurgid ja terav piri-piri pipar ka tuliselt kõhtu. Mmmm, kui hea!
Suvikõrvitsaga oleme sõbrad juba ammu ja pannile saab teda pandud ülepäeva igasugustes kooslustes, porgandi ja paprikaga, sibula ja küüslauguga, oleneb, mida momendil kodus on. Küüslauk kuulub suvikõrvitsa sooja rooga, kõik muu võib maitse ja meeleolude järgi vabalt muutuda, hea ja maitsev on ikka. Ja teismeline noormees sööb ka usinalt ja kiidab soojade sõnadega. Õhtuti kustutame koduse rukkileiva ja rasvase mahesoola heeringaga oma isusid, mis reisil olles tekkisid. Ja lõunapausil kosutab selge puljongiga lõhesupp, kodune ja lihtne, nii et ma ei viitsinud kala roosakat liha kontideltki lahti noppida.
Meie lähedalolevas metsas kasvavad aga põhiliselt männiriisikad, mis minu jaoks ongi see õige seen, pisut mõru ja marineeritult sügis-talvistel õhtul hea kipakas suupiste. Marinaadi põhiretspet on ikka niisugune, et suhkurt läheb rohkem kui soola ja vaba käega kõikvõimalikke vürtse. Pilvikuid on ka palju, puhastan, eemaldan ka pealmise naha, praen rohke sibula ja küüslauguga ja päevakavas oleva prae lisandiks või võileivakatteks, hea otse pannilt nosida. Üksikud puravikud olen oliivõli-või segus sibula, küüslaugu, peterselliga maitsekaks praadinud. Kitsemamplid marineerisin kerges veiniäädika marinaadis. Loodan veel ikka metsa veel jõuda, vihma on ju sadanud palju, metsad punetavad veel pohladestki, aga mustikad on lääged ja ülekasvanud.
Pühapäevaseks paremaks lõunaks aga tegin kattega kanafileed, seekord passeerisin katteks veidi porgandit, sibulat, küüslauku ja punavat paprikat ja ujutasin pealt majoneesiga. Lisandiks ikka kartul ja oma aia viimased aedoad keedetult. Sea abalihast tegin koorest kooreklopsi, kuigi ehk see nimetus on siin vale, sest kooreklopsi tehakse tegelikult vasikalihast. Aga seda võib ka nimetada lihtsalt koores hautatud lihaks, lõikasin sealihast korralikud viilud, vasardasin laiemaks, õhemaks, paneerisin jahu, soola, piprasegu segus, pruunistasin pannil mõlemalt poolt, suurde potti panin veerandi jagu vett keema ja tõstsin mahlakad lihatükid järjest potti hauduma. Lisasin ka ohtralt kuldseks passeeritud sibulat ja jätsin hauduma. Kui liha pehme, lisasin hapukoort, kui kaste tundub liiga vedel, nagu mullegi tundus, segasin paar lusikatäit jahu külma piimaga ühtlaseks ja lisasin kastmele, lõpuks veel ohtralt peeneks hakitud käharpeterselli. Lisandiks oma aia peet keedetult, hea oliivõli, sortsu valge veiniäädikaga ja sibulaga. Alles nädalajagu peale kodus olemist jõudsin pannile panna kanatükid, millele lisasin peeneks hakitud suvikõrvitsat, sibulat,tomatit veidi, küüslauku ja selgesse puljongisse lisasin haudumise ajaks paar paksu tükki parmesani juustu. Lisandiks petersellist roheline ja toorest küüslaugust särtsakas pehme kartulipudru, peedi-küüslaugusalat majoneesiga lisandiks. Oh, kodusest toidust pole midagi paremat!:)