Oliivipuude rohelised salud, kuldkollaste õitega päevalilled päikeselõõsas, viinamarjade küpsemishetked pikkadel sirgetel ridadel. Kõrged mäed ja armsad orud, täis tikitud murtudroosade katustega tihedalt majasid. Olin ära 37 päeva, sõitsin Euroopas läbi koos kojusõiduga edasi-tagasi kokku üle 17 500 kilomeetri. Eesti, Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Holland, Belgia, Prantsusmaa, Luxemburg. Kuna tegemist oli rekkareisiga, siis kalleid restorane me ei külastanud. Kuna liikumine toimub punktist A punkti B, on kõik üsna spetsiifiline, kui selle rütmi kätte saad. Ja sain ma loomulikult. Veidi tahan kirjutada sellest, mida siis rekkamehed söövad, mida meie sõime ja nägime. Belgiasse sõidul ja samuti koduteel toitis meid põnev Poola. Seekord külastasime ühtesid samasid kohtasid nii minnes kui tulles, ma ei teagi, miks see täpselt nii oli, kuna ühte kohta, Port 2000, jätsin nurina, munapudru oli üleliia mage, teenindajad tülpinud, järgmisel korral ebatavalisel kellaajal einestades suur kotlet sibulaga maitselt ok, praekartul kõrval jahtunud, sellepärast ma ei salligi kohti, kus marmiidist toitu tõstetakse. Seevastu Swiss Baaris oli kõik ok. Ma peale Poola pole kusagil saanud niivõrd kuumasid friteeritud kartuleid, ükskõik, mis kuju või nime all nad siis ei ole, et raske on tükk aega prae söömist alustada. Paneeritud kanafilee oli lihtne ja maitsev, tagasiteel sealiha šnitsel seente ja juustuga suur, praad üldse jube suur, kuna Poola toidukohtades peab tellima kõik eraldi, põhiroa, kartuleid ja veel salati, siis sellega toimetulemiseks sobib kõrvale mõni hea Poola hele õlu, näiteks Lech.
Argipäevad on pikad ja igal päeval on vaja ka ju midagi süüa. Kuna töö- ja puhkeajaseadus seab teatud piirangud päeva, siis oleks tore päeval, kui jõuad 45 min-ga nii söögi valmistada, kui ka selle ära süüa, et siis taas edasi sõita. Kaasaegses, moodsas rekkas on kohvimasin, tublimatel ka mikrolaineahjud, veekeetjad, aga enamasti kõikidel on gaasipliit, mis on terava ja kiire tulega. Hommikud algasid meil loomulikult kohvi ja mõne võileivaga, aga sobival ajal lõunaks sõime enamasti purgisuppe. Kohalikud Eesti tootjad, Felix või Salvest, kõige tuntumad. Pilte suppidest väga ei kannatanud ülesse panna. Aga maitsete üle pole põhjust nuriseda. Meie suur lemmik oli põldoasupp, lihavalt lihane ja ubadest tummine, aga välja nägi kohutav helepruun sogane ollus. Tüdineda jõudsime rassolnikust, sõime ka kruubist hernesuppi, teravat hartšod, borše erinevaid, isegi ubadega varianti, kodust hapukapsasuppi. Tegime kiiruga ka kiirnuudleid, mis ongi kiirel momendil asjalik maitsekas kraam, mis seal parata. Muna on muidugi tänulik toiduaine, millest saab kiirelt omletti, munaputru, praadida lihtsalt või keeta. Natuke nugistasin oma ajusid ja nii sõime korra lõunaks tatraputru, keedumuna ja mahlaste sardiinidega õlis. Võimalus oli kotitatar keeta samas potis munadega, ajaga vaid arvestada ja maitsekas õline sardiin sobis muna ja tatra juurde valatult.
Õhtused hetked ja vabam aeg nädalavahetustel andis muidugi võimaluse minul, kui rekkajuhi naisel, hiilata oma kokakunstiga, kuigi ma mõneti olin nagu puhkusele sõitnud, et saada eemale ka oma köögikirest, aga pean teile ausalt tunnistama, et see kohutav kiindumus kulinaariasse jälitas mind nii päeval kui ööl. Prantsusmaa ja Belgia rikkalikke suurpoode külastades vudisin uudishimust lõhkedes lettide vahel. Väiksed armsad boutique`d olid eriti südantnärivad. Enamasti ostsime ikka soodsat kana ja sealiha, salati jaoks tomateid, kurki, sibulat, salatisegusid, šampinjone, paprikat, suvikõrvitsat. Eriliselt köitsid meid mereannid, kõikvõimalikud jahutatud kokteilid rannakarpide, krevettidega. Veinikastmes rannakarbid purgis ja mereannisegud, mida pidi ka keetma. Sinimerekarpe piidlesin igas poes, hind oli nii odav, et patuks see ostmata jätmine nüüd paraku jäigi.
Kuna ma kodunt võtsin kaasa nii aedube, kui suvikõrvitsat, siis sai neist mitmeid kordi mõnusaid panniroogasid tehtud, ikka teravale tulele kõik, mis käepärast, suvikõrvitsarattad, tomatit, ohtralt sibulat ja küüslauku ja Provence ürtidega maitsestatud toorvorstid, mis muidu olid täitsa meie toorvorstide mõõtu, aga kohutavalt soolased. Aga panniroas oli hea võimalus soola siis eriti mitte lisada ja tulemus jäi suurepärane ja oluline oli see, et sai toidu nö ühe tegemisega valmis. Sest tulekoldeid oli vaid üks. Kui aga sattusime nädalavahetusel mõne teise toreda mehe kolleegiga kokku, siis tegime ka ühiselt süüa ja pliite ka oli mitu. Liha praadimise jätsin ma sügava kummarduse ja põhimõttega meestele. Võibolla ma olen üdini igav, aga nuumasin neid mitmeid kordi veinis hautatud kanaga. Ikka kana pannile, lisandiks igal korral erinevalt tomatit, porgandit, seeni, sibulat, küüslauku, suvikõrvitsat, paprikat. Ja kohmakas klaasitäis roosat või valget veini. Mehel oli sahtlis basiilik, mille suur sõber ma siiani üldse pole olnud. Mäletan Pedaselt üht üllatusesest pungis silmadega itaallast, kes ei jõudnud ära imestada, et ma nende maa maitseainete jumalannat ei armasta. Mis teha, aeg... Salatisegud Prantsuse, Belgia poodides on toredad, kokku pandud supisegud: porgand, porru, seller sobivad hästi pannile kanaroasse või särtsakasse salatisse lisandiks, kuhu tomati, kurgi lisamine, teinekord paprika hoopis ja kastmed siis õlibaasil või majoneesi ja korraliku Prantsuse creme fraichega. Majonees on reeglina hapuka põhjaga ja ma üritasin sellega tõega harjuda. Dijoni sinepid on nagu õnnemäng. Kuigi poes pakutakse degustatsioonidel maitsta nii vorste kui juuste, siis sinepi esitlust soovitaksin neile tungivalt. Usinalt tegin ma vaba käega mereanni- ja tuunikala salateid, ikka laia käega tomatit, kurki, sibulat, keedetud muna, salatipadjaks värsket või pastat hoopiski, kõik lihtsad juba sellepärast, et meil puudus suur salatikauss autos, aga oli täiesti sobilik suur kandik ja lõikelaud, kuhu kõik võib käepäraselt laiali laotada. Kaste, kas salatile peale või eraldi kaussi. Üks pikem reis Belgiast viis meid Lõuna-Prantsusmaale, Marseille kanti, mööda kitsaid mägitänavaid lillerikkate aedade vahel sõitsime sihtkohta. Mini-tööstus asetses eramute vahel nö tänava lõpus üle imekitsa silla. Hispaaniahõnguline maja, lilleline aed, kasvuhoone, kui mees haake rihmad kokku rullis ja küljed kokku tõmbas, tõi peremees sülega meile tomateid. Magusalt koduseid, täpselt, nagu meil, kõikidel kodus kasvatajatel. Sööd seda magusat päikselist küpsust endale sisse ahmides, aga selle, mis poest ostad ka Euroopas, see kivikõva toore rohelise peakanaliga tomat nõuab ikka pipart ja soola...Tegime ka kanarisotot ja pastat vahel.
Kuna meil olid ka mõned sünnipäevad selle aja jooksul, siis sai neid ka tähistatud. Pildil üks suurepärane näide Belgia õunapirukast, kuigi sildil pakuti teda kui struudlit. Oli väga mahlane ja maitsev.
Mõned päevad olid nii palavad, et soojast toidust õhtul ei saanud juttugi olla. Kirgastavalt karge roosa pärlendava veini juurde maiustasime ikka erinevaid oliive, küll ürtidega ja millega iganes, mida seal kaubanduses leida oli. Valgehallitusjuustude lõputu pealetung, viinamarjad ja nektariinid, kiivid ja brie juustud. Kodune karastav sibul sobis kõikjale vahele, eks mu vaba käega vaagnatelt ole näha. Oli meil ka selle aja sees armastuse aastapäev, 18-s, roosa pikantne vürtsine vein, pikk sai tükkidena, õlised suussulavad sardiinid, valgehallitusjuust, suitsuvorst, marineeritud kurk, tomat, sibul. Lihtne lihtsus, aga ikkagi pidusöök. Eks me jõudsime neist kõigest ka tüdineda, paraku. Ja teine kord on just tühi kõht see õige indikaator, mis näotu purgisupigi heaks kiidab, sest elada on vaja ja elus edasi liikuda. Konservidest, kartulipudrupulbrist(mida ma vihkan), kuivainetest pudruna ei jõudnudki ma kirjutada. Suur musta leiva või üldse rukkileiva igatsus oli, samuti isutas heeringa ja vürtsikilu järele. Lahkumispeol sai suu siiski kirglikult kiluseks ja heeringas sibulaga oli täiuslik. Hea üllatus teiste rekkajuhtide varaaitadest. Pika saia lõputust järamisest kõikvõimalikes parklates, ei saa ma paraku kunagi aru. Reisijutt tuleb peagi mu põhiblogisse. Mehega kulgeda koos oli väga hea, lähemalt näha tema tööd ja erinevaid maid. Kodus on olla veelgi parem. Metsas seenel oleme käinud juba kahel korral. Männiriisikad, pilvikud, puravikud, kitsemamplid. Pannil sibula ja küüslauguga oliivõlis ja täpselt parajas magushapus marinaadis purgis. Ahjus on lahkelt laianud lammas ja pliidil podisenud koorene kooreklops. Kõigest argisest siis edaspidi. Soojad tervitused kõikidele blogisõpradele lähedalt ja kaugelt!:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar