Lõpupidude lõng

Päikese kullaroosatriibuline viirg taevahallil, vihmajärgne märg rohke niiskus, lokkav suveroheline nii lillepeenras kui aias. Maasikad korjavad aplalt punapõskedesse puna, ikka ühelt poolt ja teiselt poolt ja loodan, et vihmast oli piisavalt kasu ja et nüüd päike võtab vähemalt korraks mõneks päevakski taas võimu. See on looduse seis. Muidugi karikakrad upitavad valgeid õielehti, armastab, ei armasta ja pojengide roosa poetab õue puhmas, uhke punaroosalise põõsa, valged pruutroosad on veel pungas. Ja kollased päikeseliiliad, need varajased. Amplites on mul igasugust värvi petuuniad, pastelset roosat, kirgast roosat, vaarikaroosat, roosa-valgekirjut ja kollast ja pildid tulevad järgmine kord.
See suve algus on meie peres eriline olnud. Tütar lõpetas ülikooli ja poeg põhikooli. Ja veidi peatun tänases sissekandes toidupoole peal, kuna tegemist on ju ometi toidublogiga. Tütre lõpetamine oli kaunis kultuurses Viljandi linnas ja olin facebookis silma peale visanud Aiakohvik Basiilikule ja nii me sinna hirmsasti lõpupeo peolauale minna tahtsime. Veidi konarlikuks kujunes see tellimise ja kokkuleppimise tee, aga kui õige päev oli käes, siis lootsime, et meid ka peale aktust oodatakse. Ja kui tõesti armas, pidulik, sügavalt kultuurne aktus läbi sai, õnnitlused sinimusta ähvardava pilvemassi all ja aina tõusva tuule all mööda said. Samuti lõpetajate imearmas oma direktori vastuvõtt, suundusime Aiakohviku otsingutele. Tuul tõusis, lehed lendusid puudelt ja ilm oli tormi meelevallas. Õnneks aitasid meid moodsad navigatsiooni seadmed ja me ikka lõpuks leidsime Pirni tänava õnnelikult ülesse. Kui aadressi täpselt ei tea, siis naljalt sinna kanti ei satu. Tuul tahtis siidi seljast viia. Aga olime täitsa õnnelikult õiges kohas, sest sildi leidsime alles keldrisse viivalt ukselt. Aga armas neiu juhatas meid lauda ja laual ootavad šampuse, veeklaasid, esimese käigu kate näitas, et meid on ikka oodatud. Tõeliselt armas, aga üsna väike koht. Saime oma kihiseva cava ja toredaid sõnu ütlema hakata, mis ka peale lilli mõeldud oli. Lõpuks tulid ka praed, kuni kuulasime tütre aktuse elamusi, korralduse tagatoa saladusi ja edasisi plaane. Praed olid ausad. Parmesanikana pestoriisiga ja BBQ ahjus tehtud seafilee mustsõstra kastmes tüümianikartulitega. Mina sõin kana, mis oli mahe ja pehme, kuna ma üldse ei armasta basiilikut, siis jäi inetult minust pestoriis maha, aga see on ainult minu süü. Värske salat oli igavate killast kogu kodumaiste blogijate staffile, aga kui on pikk päev juba selja taga ja kõht tühi, siis pole gurmeeks enam erilist aega. Seafilee sai ka ainult kiidusõnu ja lisandite üle keegi ei nurisenud. Magustoit oli tõeline pärl, mille olimegi valinud välimuse järgi, toorjuustu-marjavaht vaarikatega. Aga minusugune hull tahtis kindlasti sinna rammusa kreemi vahele riivitud röstitud leiba või küpsise natukest või mingit muud kulinaarset imet, mis raske kreemi kergeks teeks. Muidugi vahune mõnus cappucino päästis ka päeva. Istumine oli õdus. Lapsed rääkisid oma plaanidest ja tore ja vahetu oli ka tutvuda oma tütre noormehe perega. Tegime pärast tormituule järgses aias ühispilte ja siis oli juba kahju lahkuda, et seal õdusas aiaski oleks tore olnud head külma veini nautida ja elu üle arutada.

Poja põhikooli lõpetamine oli siin meie maa kodukandis ja palju väiksemas võtmes ja mõõtmes. Ja aegade kiire lennu tõttu tegime piduliku lõunasöögi oma aias hoopiski enne aktust. Lõhe toorjuustu-majoneesikattes ürtidega, köögiviljaraguu ,värske kartul, marineeritud punane sibul, värske salat, maasikad, juustu-oliiviliud. Lihtne, kiire, kuid veidi pidulikum söök suvises päikeselõõsas ja kui kõht täis, sättisime end valmis. Tore oli poega esimest korda ülikonnas näha ja raske seda aktuse-eelset ärevust rahustada. Tütart ma aktuse eel ei näinudki ja pabistasin suuresti, et kuidas ta pühapäeva hommikul endale ikka patsi pähe sai, kui ükski juuksur eriti ei viitsi pühapäeva varahommikul töötada või vaba päeva töiseks teha. Aga selleks on head sõbrad, aitäh Heleriin, Karl. Hea puuviljatort ja kohv peale poja imelikku aktust, kus mitu korda piinlik pidi hakkama, kuigi ei oleks tohtinud, oli ka ehk asja eest. Pärast ja siiani imetlesin kauneid lilli ja olin LIHTSALT õnnelik, et mul nii tublid ja armsad lapsed on. Head teed, lõputut lendu, aga et kodutee oleks alati jalge all ja süda soe ja õigel kohal!