Mmmm...magus maasikaaeg

Maasikavahusest suvest räägivad nüüd kõik. Ja on ikka lux-värk minna hommikul kastepiiskades pärlendavas roherohus oma aeda ja uurida maasika punavate põskede seisu. Metsmaasikadki punetavad juba ja kutsuvad korjama. Aga oleme ikka üsna looduse meelevallas. Kui mul peale laste lõpetamisi ja mõnda kiiret tööpäeva oli taas vaja Buduaari jaoks lugu teha, läks hallis vihmasajus jaanilaupäeval meil elekter ära. Ja hakkisime mehega sõbralikult kahekesi jaanipäeva jaoks üha pimenevas köögis oa-kartulisalatit ja mõtlesime, kui sõltuv ikka tänapäeva inimene elektrist on. Meil on küll puupliit olemas, aga hommikukohv oli meil juba joodud. Ja Buduaari jaoks mõeldud maasikakreemi jaoks vahukoore lööb iga tubli perenaine ka käsitsi vahtu. Aga pilti ja lugu ära saata läbi vihmavees ebameeldiva ilma mõttejõul ju ometi ei saa. Vähemalt 6 katset tegid töökad elektrimehed kuskil, et taas elekter sisse lülitada. Taiplikult olime juba külmkapi ja arvuti juhtmed välja tõmmanud, sest ootamatult nendest ilma jääda nagu ka ei tahaks. Ja siis mõtled elektriarvele ja sellele, kes sinule su kahjusid korvab või tegemata töö eest palka maksab. Õnneks tuli elekter paari tunni pärast tagasi, meil saigi salat hakitud ja kiirelt hakkasin maasikakreemi kokku vuristama ja panema, et saaks pildid tehtud ja ruttu loo saadetud, et lõpuks jaanipäeva tähistama sõprade juurde minna. 
Maasikane magustoit on ise imelihtne, ainult kokku segamise ja kapist klaaside valimise ning pokaali ladumise vaev. Valisin nii väiksemaid Martini klaase väiksema isuga magusasõbrale, nagu ma ise ja suuremaid kihvtisid smuutiklaase suurematele maiasmokkadele, nagu mu poeg ja mees. Kahju kohe vahest, et klaasid kurvalt kapis tühja seisavad. Kreemi sisse olin vahukoore kõrvale varunud ricotta kohupiimapastat. Mulle meeldib selle sametine tekstuur ja vähene domineeriv kohupiimamaitse, et hea vahend vahukoorest kreemi sametisemaks muuta, aga mitte eriti maitset kohupiimaseks tõsta. Mis muidugi ei tähenda, et kohupiimal midagi viga oleks. Juba talvel Valentipäevaks torti tehes, avastasin enda jaoks taas halvaa. Endagi sünnipäevaks sobitasin mõnusalt magusa halvaa maasikatordi sisse ja sobis suurepäraselt. Et maiuses mingi iva või erilisus oleks, lisasin küpsiste kastmiseks mõeldud kohvi head aromaatset pärlendavat roosat veini. Rosè veinid on üldse mu suured suvelemmikud. Mees muidugi tõi Prantsusmaalt häid veine hulga ja salatihõrkude ja grillkana juurde meeldis mulle hoopiski Ginsault viinamarjast tehtud pikantsem vein. Aga rosé, mida kreemis kasutasin oligi maasikaselt magusapoolne ja marjane.  Muidugi võib hoopiski mingit likööri kasutada veini asemel, mis kellegil käepärast on.

1 suur pakk vahukoort
 1 Otto ricotta kohupiimapastat
 6 tl suhkrut
 100g halvaad
 1 pakk Marmitoni kaeraküpsiseid
 1 dl koorega kanget kohvi
 1 dl rosé veini

Vahusta vahukoor suhkruga tugevaks vahuks, lisa eraldi kausis ricotta kohupiimapastale. Suhkru kogust saab igaüks timmida, seda ei saa ju otseselt soovitada, kes tahab magusamat, kes vähem magusat. Tuleb ikka ise maitsta. Valmista kange kohv, lisa koor, jahuta, lisa vein. Riivi halvaa. Tükelda maasikaid valitud pokaalide põhja, võid maasikaid ka purustada,  sinna peale tõsta lusikaga kreemi, siis  puista riivitud halvaad. Kasta 1-2 kaeraküpsist kohviveinisegusse ja pane kreemile. Korda kihte alustades taas maasikatest. Martini pokaali panin ühe krõbeda kaeraküpsise, Marmitoni toodang on väga maitsev ja krõbe, suussulav lausa. Suuremasse pokaali panin kaks küpsist. Kaunista maasikate ja rohelise piparmündilehega. Loo kirjutamise ajal maiustasin kohe prooviks ühe pokaali, maitses ilma seismata ka juba väga hästi. Viimane maiuseklaas läks maiustamisele peale mitut päeva, kui jaanilõket hoolimata vihmavõrust nauditud sai, palju lauldud ja tantsitud sõpradega ning taas kodus tagasi olime. Maitses ikka hästi ja ei olnud klaasipõhja ebamäärast vedelikku tekkinud, nagu vahest magustoitudega juhtub. Maasikaaeg on lihtsalt võrratu suveaeg ja maasikaid armastavad kõik!!!:)