Melu Mosaiigis

Suve lõppedes on ikka aeg kokkuvõtteid teha. Nii on meil ikka Pedasel olnud kombeks suvelõpupidu teha kummardusena suvel abis olnud töötajatele. Kuna sügise saabudes tööd hoobilt vähemaks jääb ja noored mööda ilma või koole laiali lendavad. Ühed teed lõppevad ja alustada tuleb uute väljakutsetega. Teist aastat oleme oma kodumajast välja sõitnud pealinna pidulikumalt sööma ja pidutsema. Kui tööring enamasti möödub ju vastupidises, sama teistele pakkudes. Eks seekord sai rohkem ka arutatud ja kaalutud, et kuhu minna või mida teha. Kui eelmisel aastal õhtustasime ülipopulaarses Leib resto & aias /sissekanne blogis 20.sept 2011 "Õdus õhtusöök ehk laupäevane lust Leivas"/, siis oli kordus külastus ka kaalumisel. Aga Lääne-Harjumaal mere ääres asudes jääb nii Haapsallu kui Tallinna sama pikk teekond. Nii kaalusime varianti ka Haapsalust mõni kena söögikoht valida. Miinuseks saigi see, et suveks Grand Holm Marinasse kolinud Tigu oli selleks ajaks oma suveprojekti juba lõpetanud ja kuigi kaalusime ka hilisemat pidutsemist näiteks Roostal, siis on see koht meie seas halva toidu mainega millegipärast. Nii suunasime pilgud ikka pealinna poole ja lõplik valik jäi ikka Vahuri teha, et oleks omaette olemine ja hea toit ja seda pakkus meile saarlasliku külalislahkusega kohvik Mosaiik, mis asub Vabaduse väljaku küljel.

 Õhtut aga alustasime hoopiski Viru Hotelli KGB muuseumi külastamisega, mis osutus päris põnevaks külaskäiguks, kuna meie pikaaegne kaastöötaja Maret on 21a Virus tööl olnud. Ja muidu särtsakas ja suure näitlejaande ja siseinfoga giid Maire sai ka palju põnevat infot nö otse allikalt ja meie kinnitust Mareti legendiks saanud lugude kohta. Kuigi ma Viru hiigelaegadel olin kooliealine, olen hilisema tööaja jooksul ikka nii või naa Viru hotelliga kokku puutunud. Väga huvitav oli hotelli sünnilugu samm sammult lahti harutatuna. Põnevad kuulsustest persoonid külalistena hotellis. Aukarutsäratav töötajate hulk. Kauba ja sisustuse elitaarsed võimalused. Legendid prostituutidest ja põrandaalune kaastöö või jälgimine salajaste meeste poolt. Pealtkuulamismikrofonid leivataldrikus, tuhatoosis või kaunis vaasis. Nn punasele vaibale kutsumised ja kummalised luurelood. Stendidel meeleolukad pildid läbilõikena erinevatest aastatest ja aegadest /Maretit leidsime ka mitmelt pildilt/, kurjadest käskkirjadest võrratu varieteeprogrammini. Aga samuti ikka tähtsa teemana menüü väljavõtted, kust ma värskekurgipüreesupi ka leidsin, millest kord blogis juba kirjutanud olen. Või kuulsa Viru kondiitri Kuno Plaani võrratud koogid, tordid, kõik muu nn Viru kuulus magus. Ja milline võimas vaade Viru Hotelli 23.korruselt, kuhu isegi lift ei sõida. Ühelt poolt moodsa arhitektuuriga kasvavale vanalinnale, teiselt poolt meresinine merevaade taamal ülelahe aimatav Helsingi, kust kõik ehk kunagi alguse sai tollase presidendi Kekkoneni ja Soome ehitajate abiga. Hea mitu tundi möödus ülipõnevalt nii noorte kui vanema generatsiooni jaoks, aga lõpuks olid jalad meil kõigil ühtviisi väsinud ja kõht tühi.

Mosaiik ootas meid üsna tühja majaga. Allkorrusel vaid kaks piigat laua taga kohvitamas. Meie jaoks oli reserveeritud teine korrus, kuhu oli u-kujuline laud kaetud, seda küll väikese üllatusena niisuguses prostamas vormis, ilma valge linata. Aga vahel võib ka lihtsus ligitõmbav olla. Seekord oli enamusele tellitud `Praetud Pihtla siiafilee kartulipüree, grillitud fenkoli ja võikastmega` ja aperatiiviks ja tervituseks Chiarli Lambrusco dell´ Emilia Rosso. Vahutav punane itaalia kerge vahuvein oli kosutav ja kirsine. Siiafilee oli ilma ühegi kondita, väga maitsev valge lihaga kala, mida paljud sõid kuuma toiduna esmakordselt. Rohkem ikka tuntud soolasiig. Kartulipüree ehtne ja lihtne, ilma pestoste viguriteta, grillitud fenkol aniisise kerge meki ja krõmpsu siiruviirudega ja väikesed naksid porgandid. Hea kollane võikaste nagu i-l veel täpp. Lihtne gurmee, kenalt serveeritud ju ka, ilma liigse kulinaariakunsti kaarteta. Kes edasi veini tahtis, sai nii valget kui roosat. Aga põhijoogiks oli seekord valitud hoopiski džinni- ja rummikokteilid. Magusaks, aga peale suve kokkuvõtvaid kõnesid ja Hiina õpingutele lahkuva Vahuri lahkumiskinke /kes üht pilti hoolega kiikab, leiab kristallfotolt tuttava Pedase Hotelli õhtuse armsa silueti/ tuli aga ´Soe šokolaadikook vaniljejäätise ja ingveriga marineeritud kirssidega`. Šokolaadikook oli tõeliselt suusulav, keskosast siidiselt pehme ja lisandiks pikantsed pihlakad ja ingveriga kirsid suurepärased, valgest vaniljejäätisest rääkimata. Hea tass cafe latted ja hea seltskond, missiis, et ulatudes lausa kolme generatsiooni.

Edasi juba, kes läks koju, kellega üritasime keskööl südalinnas koha otsinguil aega veel parajaks teha. Vähemalt viit ust kulutades, saime igalt poolt teada, et kohad on täis. Nii et hästi läheb meie toitlustus- ja peoasutustel, masu on läbi. Ja nii suundusimegi väikeste vimpkade saatel hoopiski Amigo ööklubisse, kuna muusemi pilet lubas meid ööks tasuta Ott Leplandi võrratule LIVE kontserdile. Lõpp hea, kõik hea.