Teeristil tuulutamas

Sügise esimene kuu on toonud oodatud puhkuse, on lõppenud mitu läbitud teed ja ootamas on ees uued väravad, millest tuleb läbi astuma peagi hakata. Kodugi on tühjemaks jäänud. Poeg läks Noarootsi Gümnaasiumi ja elab nädala sees õpilaskorteris, tütar pakib peagi asju, et Euroopasse veidikeseks ajaks oma noormehega asjatama minna. Ja sealtpoolt on koju naasnud mu kallis mees. Nüüd ongi aega seenemetsas koos jalutada ja köök on täis seda ehtsat sügiselõhna, mis männiriisikate kupatamisest tuleb või hoopiski lesta praadimisest. Valged klaarid saavad magusaks õunakoogiks. Ja on ka aega ringi sõita. Nii käisime eile Noarootsis pojale mõnda vajalikku asja viimas ja külastasime Paslepa külas asuvat võrratut Teeristi Villat. Info oli minuni jõudnud Facebooki kaudu. Samuti märkis kooli direktor avaaktusel üle Eestimaa kohale sõitnud lastevanematele, et peale Noarootsi kõrtsi ootab külastajaid ka Villa hiljuti avatud kohvik. Uurisin ka Noarootsi kandi muude vaatamisväärsuste kohta, et kui sinnakanti taas asja või võimalust minna, teaks kuhu uudistama minna.

Teeristi Villat on lihtne leida, Pürksi viiva tee peal on kenasti sildid üleval, kui Paslepa poole peab ära keerama. Vana uhkelt renoveeritud hobusetall asub keset looduslikku avarust. Kõvasti on pererahvas vaeva näinud kena haljastusega ja meeleolu loomisega, milleks on näiteks puidupalkidest valmistatud Viikingite laev, massivne kiik, puidust viited grillimiskohale või viibe külalistemaja suunas. Kahe maja vahel, vasakul siis pesitseb pererahvas, paremal asub külalistemaja, kohvik, ilutuba ja saun, on ehtvahemereliku hõnguga purskkaev kaunite suviste lilledega, mille päritolu ma õhtuse googeldamisega ka hiljem lihtsalt leidsin,  tundub, et Paslepa külas on aktiivseid inimesi teisigi. www.suvelilled.ee 

Aia haljastuselementides igihaljas elupuu ja kaunilt roosad roosid, rohetriibulised hostad.
 Aga villa sissesõidul asetseb massiivne garaaž, kus sees pesitses uhke punane corvette, samuti saab ruumi kasutada suuremate pidude organiseerimiseks või kontserditeks. Pakutakse ka autopesu ja autoparkimiseks sobivat kohta, duši ja wc kasutusvõimalusega, kui rännaku ajal metsavahel ööbida päriselt ei taha.  Villa kivisel teel tukkus suur ja sõbralik berhnardiin, nagu Beethoveni filmist. Kohvik on avatud küll ainult õhtuti K-P 17-21.00ni, aga uudistamas käivad nii kohalikud, et maitsvat kooki ja head kohvi õhtutunnil nautida jutu ajamise juurde või satuvad turistid, jalgratturid öömaja otsinguil. Maja kivine kodusus ja kaunid antiiksed detailid, massivsed palgid loovad õdusa interjööri. Külalistemaja tubadel on kaunid nimed, nagu Joosep, Karl ja Grete ja kõik toad olid erivärvi. Kohviku menüü on lihtne ja kodune. Mõni hea püreesupp, soe pirukas värske salatiga, traditsiooniline rosolje või kartulisalat, nagu vanaema kunagi tegi, Teeristi tuuletaskud, isuäratavad tordid, koogid, mis vahelduvad eripäevadel. Kohviku proua viskab lahkelt põlle eest ja tutvustab maja. Kuna olin facebookist lugenud ka äsja tööle hakanud ilutoast, kuulen kurvastusega, et iluneiu on juba koju läinud. Ei taibanud kuidagi ikka kindlalt ette helistada. Köögist tulevad lõhnad on nii isuäratavad, et tellime sooja lõhepirukat värske salatiga kirsstomatist ja seedermänni seemnetega rohelisel salatipadjal, hea vahuse cappucino ja kohupiima-vahukoorekreemised õhkõrnad tuuletaskud. Laual ja baariletil märkan tuttavaid meie naaberküla kunstniku Eva Raudkivi keraamikat, suhkrutoose ja aluseid. Õigupoolest Eva neti näpunäidete järgi ma Teeristi Villa leidsingi. Ja siis märkan, et üks kena noor naine tuleb villasse, katsub ilutoa ust ja siseneb heledapäise tüdrukutirtsu ja mehega kohvikusse. Kahtlustan kohe seda eht külalikku telefoniahelat, et saan ikka oma kulmud värvitud. Ja nii täpselt ongi, sümpaatne Maris kutsub lahkelt kenasti sisustatud Ilutuppa, jutustame Noarootsist kaugemalt ja lähemalt, koolist ja kohalikust ettevõtlusest, temagi on alles aasta eest pealinnast siia kolinud, kuna varasem suvitamine seal mere ja kauni looduse keskel südamelähedaseks sai.  Ja ega merest tõesti ei saa ju üle ega ümber. Merehõng jääb umbes 6 kilomeetri kaugusele. Lahkume väga südamest soojade tunnetega ja tahtmine on seda kohta külastada ka edaspidi ja miks mitte ka pikemalt.
Edasi sõitsime mere äärt mööda Nõva poole, jalutasime Peraküla männimetsases mereääres, kus laulvad liivad olid sügisunne suikumas. Imestasin rohkete grillipaikade, õdusate pinkide olemasolu üle rannaliival ja metsasamblal, ümberringi liivapuravike pruunid read. Tee ääres oli ka rohkelt turismiinfo stende ja tekkis pisukegi ülevaade kandist, mida nüüd veelgi paremini tundma tahame õppida, seda enam, et nagu külgepidi ei ela me ju väga kaugel.

 Teeristi Villas oli mingi seletamatu lihtsuse hõng, mis sinna tagasi kutsub, milles ma ise tahan osaline olla, kuhu ma tahaksin ise kuuluda. Pererahva hea stiilitaju ja vaevanägemise kõrgpunktid, samas koha töötajate külakeskne kohalik väärtus. Maitseelamuste kodune isuäratav lihtsus serveerituna kõliseval mõisaportselanil.