Lammas lehekirjul laual

Kollakirju sügis on vägagi käes. Esimene külmgi käis kristalselt Harjumaast üle.Ega ta peale kaunite kuldsete,oranžikirjute kresside muud kaasa veel ei viinud.Ja nüüd juba ilmateatetargad lubavad isegi vananaistesuve.Kas tuleb?

Tänagi leekis peale lõunat ootamatult üsna teravahelgiline kuldne päike,et tuli silmi kissitada nagu teismeline häbelik plika.

Ahjutoitude aeg on käes. Ema tõi mulle head lambaliha, niisugust kondist küll, aga lihapehmet oli ikka kontidel ka veidi. Tegin niisuguse hullu käigu, et panin juba varahommikul ahju sooja, maitsestasin liha rikkalikult piprasegu, soola, Prantsuse ürdisegu (tõlge annab Santa Maria pakile Provence, nojah...) kollaste sinepiseemnetega, loorberilehe, nunnude porgandimumpsudegda täitsa oma aiast, pisikeste ümarate šalottsibulatega, mis ka oma aimaalt ja ema aia hiiglaslike küüslaukude ja porrulaugu pesadega. Pesa on see, mis porrulaugust mulda jääb, aga tasub ikka ülesse võtta, üsna kibekat küüslaugumaiku, kui maapealne porru ju pigem mahedamapoolne. Valasin ahjuvormi ka kuuma vett ja läks esimeseks pooltunniks 250 kraadi peale, vahepeal kastsin ja siis alandasin kuumust 180-le ja nii ta seal tasapisi küpses, kuni keerasin liha ringi, puistaisn veel neid uhkeid Prantsuse ürte, katsin pealt fooliumiga ja keerasin uuesti 250 peale. Ja siis läksin kodunt minema, linnaringile, enne oli ikka meeles ahi välja lülitada.

Kui õhtul koju tagasi tulin, oli mõnus lambane lõhn köögis, küüslaugurikas ja ahvatlev ja tühi kõht tegi niu-niu. Ahi sooja, eelmise päeva kartulipudru pannile, koorisin ka väiksed ümarad oma aia keedetud peedid, käisin taskulambi valgel peterselli järgi ja mis seal salata ka sügiskirjute kollaste-pruunide vahtralehtede järel. Õhtune pildistamine ju pimedal ajal on katastroof, valguste ja varjude kiuslik mäng ja näljane meel.  Mul oli küll plaan miski jõhvikane marjane kaste koos lambaleemega kokku segada, aga see jäi seekord ära. Porgandimumpsudest, heast mahedast šalottsibulast, korralikust eestimaisest küüslaugust, porrupesa kibedast ja kogu maitseainepuketist oli koos hea lihaga ju mõnus rammukas leem saanud. Just see õige lamba-maitseline. Mina sellest kasukast ja tolle maitsest ei tea midagi. Lammas on lammas ja maitseb nagu lammas. Ja alati. Pildi tegemise ajaks ma seda head leent ei pannud eriti, muidu oleks peedi siiruviiruline punane värv valgunud kollasest petersellisest pudrust alla, aga tegelikult jäi ka serveeringust välja üks põnev salat, mille ma Balti jaama ostukeskusest joostes bussile kiirustades ostsin. Nimi oli tal šampinjoni salat majoneesiga ja tuvastasin seal viilutatud keedukartulit, porgandit, šampinjone, porrut. Kõik on veidi suuremas tükis, mõnusalt tõesti viilutatuna ja sobitus ka hästi lambaprae juurde. Meenutades mulle kuidagi eelmise aasta Leib&restos käiku, kui lambamaksa all oli ka miskine majoneesine kodune salat. Vaatasin veel oma blogist loo ja pildidki üle. Aga kui lõpuks sain pildid tehtud ja peterselli rohelisega kogu kauni valge taldriku üle puistatud, avasin metsamarjase roosa prantslase, mida soovitatakse koos with good quality, simple foods, no seda ju mu lambake ju tegelikult oligi. Pehme ja ürdine, sinepiseemnetest hõrk, nii et korralik Dijoni sinep jäigi külmikust toomata, sest ei tundnud vajadust terava järele. Ja mahlane peediväike sobis suurepäraselt ja ikka kodune kartul, seekord siis Laura, kohalikult kartulikuningalt. Aga kõik kokku ah, kui mõnus. Ja mina üksi seda kõike siin nautimas. Kadestage, kui võite! Tulge kohale, kui saate!