Suvevirvarr

Flokside roosa seguneb lillakreemiga, ritsikad augustiöös saevad suvelõpu viiuleid ja küpsed marjad pudenevad tarjadelt palged vihmast märjad. Suveäike ehmatab, hirmutab öösiti. Aia küpsed lemmikud on valmimistuhinas. Suvine virvarr on tekitanud siia blogisse pikema pausi, mis sugugi ei tähenda, et suvikõrvits pole teed leidnud pannile või pole külastatud kõrges ootusõhinas mõnda söögikohta või pidamata oleks jäänud suvised pere sünnipäevad, juubelidki.

Tütre sünnipäeval külastatud uuenduste tuules restoran Gustol polnud kõige parem päev. Ei vaimustanud toit ega teenindus, veiniklaaside valik laual ega itaaliapärase toidu sugemete mugandamine Eesti väikese pinnaga söögikohas. Pean lisandite puudumist prael üsna põhjendamatuks. Ja eestlane ei söö ittaallaste viit käiku. Ei ole eriline bruchettade sõber, aga need pold ka kokal hästi õnnestunud. Gurmeejuust veini kõrvale oli tabavalt hea. Külmutatud aedoad kanafilee kõrval mingis hapukas lögas koos poolitatud ühe õnnetu kirsstomatiga. Ilmselt imbus sealt miskit balsamicot, mis Gordon Ramsay arvates näitab koka ebakindlust. Kapparite ja sidruniviiludega rikastatud sealiha šnitsel eesti keeles on mõeldav sellisel kujul, vaid peale korralikku antipastit ja pastat. Hästi maitses küll gelato maasikatega, aga üldiselt arvan, et kokal ja kohal on arenemisruumi küll. Hilisemaks veini joomiseks läbi lillefestivali kaunilt korraldatud miniaedade jalutades jõudsime aga Von Krahli Aeda ja sealne kelner pani veine ja õlut tutvustades lausa heldima ja aru saades küll, et me hilisõhtul enam seal ei söö, ei jooksnud mööda külgi maha ka menüü detailsem  tutvustus. 

Ema suur juubel sai kenasti ka nii koduseinte vahel peetud ja kulminatsiooniga suvesinaval merel kruiisiga Rootsi. Minu ema armastab merd, väljuvaid ja randuvaid laevu ja seda merelainetust ning vahutavaid lainejäneseid, mida põhjaranniku tuul ärgitab. Sõidakski kohe laevaga edasi ja tagasi ja eriti suvel. Kui saab minna laeva reelingu äärde loodust nautima ja näha ligidalt, mis värvi see meri tegelikult on ja kus asub  teletorni tipp või Viimsi Vabaõhumuuseum ja laulukaar, kui Tallinnast lahkud. Ja mis karva on kivid Stockholmi sisenedes ja mitu rootsipunast maja on üksikul eraklikul saarel. Mis möödudes esmapilgul polegi ju nii üksikud. Sest juba üle vee käib naabril remont ja teine käivitab paati. Aga toidupildil kuulus meie reisi kajutigurmee (salatid, singirullid, erinevad juustud, oliivid, viinamarjad, näkileib, veinivalik ja bingo lisaloosimisest võidetud kihisev prosecco)  ja juubeliüllatuste kõrvale ka buffee, mis oli seekord eriti hea ja suvine. Eriti maitseb mulle kalavalikust krevetisalat, täpselt õige soolasus ja mõnus kooslus, et võikski kõik muu võtmata-proovimata jätta ja sellest toituda, kui paar kartulit toidu tasakaalustamiseks taldrikule vaid veeretada. Aga jah, on ju suvemenüüs nii sushit kui pavlovat. Meeldivalt maitses ka vürtsmoosis hautatud kanafilee ja köögivilja kuum wok nägi välja nagu minu kodus ning parmesani juustu laaste oli hea kõikjale puistada. Seekord suutsin jõulukruiisi kaamost vältida ja pisutki maiustada - sidrunikorvike, värsked puuviljasmuutid, pavlovast ja sefiiritordist kookoshelbepõhjal rääkimata ja kohv maitses lausa ülihästi. Hea oli muidugi kõikjalt ekraanidelt laevas ja kajutis jälgida mainefilmi erinevaid variante, mille filmimises osaletud sai. Ja juubelijutu lõpuks küsiksin mina Sinult lugeja, millal Sina viisid oma ema viimati kruiisile!?

 Ja kodune suvine laud. Pühapäevahommikused pannkoogid värskete marjade ja äsja kokku suristatud toormoosiga, mis sõrmed ja suu ära määrib. Pillelikud salatikausid laual: hea pastasalat suitsukana ja mehhiko seguga, tavapärane tursamaksasalat kirsstomatitega, hapukoorene kodujuustusalat krõmpsuva kurgi ja roheliste ürtidega, värske igapäevane salat oma aia rukola, roheliste salatite ja maitseürtidega ning kuum värske kartul  suitseva grilliga - ühel kesksuveõhtul, kui pere mitu põlve oli koos. 
Värske augustikuuhõngulie paksu kõhuga lest värske kartuli, sooja suvikõrvitsasalatiga, millest iial ei tüdine, mille krooniks kodumaine kodujuust ja oma aia värske salat. Märksõna on: värske, värske, värske. Mida veel ühelt küpselt ja tööst väsinud suveõhtult tahta!? Ja kui lesta toob ausate kavatsustega naabervalla mees lausa ukse taha.
 Ja kui külla tuleb tütar, kes praegu kõrvalkülas uudset teatrilaagrit kurtidele ja vaegkuuljatele teeb ja kohe, kohe on sündimas uus etendus, siis meeldib mul kasutada kõiki oma meeli. Oma aia mitmekesisele rohelisele salatipadjale vaba käega värsket kurki, herneid ja kirsstomateid, südamesõpru rohelisi oliive. Salatipatja seekord rikastasin vinegrettkastmega, et poleks kuiv ja maitsetu. Suvikõrvitsa rohelised rattad lasin peale korralikku ürtide ja pipraseguga maitsestumist koos küüslaugu purustatud piiskadega kuumalt pannilt õlist läbi. Kaks nahaga kanafileed lõikasin väiksemaks ja peale kerget ürtidega maitsestamist ka pannilt läbi. Meie majas ikka lemmikud koriander ja petersell ning basiilikut vaid kuivürdina. Ja küpsed punavad punase sõstra kobarad kukkusid ise salatile ja oleks neid vaid eestlase soolase toidulaua juures aina rohkem ning veel ja veel. Hea ürdiselt soolakas külm kaste, mida saab salatile süües ise peale tõsta.  Võrratu brie juust ja külm valge vein ning kodumaine valge jäätis Eskimo onult  otse kummardavatelt marjapõõsastel korjatud mustsõstarde, punaste sõstarde, punaste tikrite ja kollaste vaarikatega. Võrratute vitamiinide värskus ja maha võetud aeg. Ja hetk. Suvehetk.