Armastus käib kõhu kaudu

Sügistuul lennutas juba lehekirjut ja ürgne looduskunstnik oli metsaveered puna-kolla-pruuni triibuliseks värvinud, kui sõitsime Pärnusse tähistama augustis täitunud 20-t kooseluaastat. Välja valitud Villa Wesseti puhkusepakett ootas intrigeerivalt. Ja kuigi  kurvalt /Hüvasti, kallisRex! www.pohlaparadiisike.blogspot.com / ja keeruliselt alanud päev pakkus meile kohapeal kohe katsumusi, jätaksin ma Estonia Termidesse mittepääsemise ja asenduspakkumise Surnumere Keskuses teenindaja ebaproffesionaalsuse kommenteerimata. Piirdun toidublogis meie õhtusöögi naudingute kirjeldamisega. Kuigi algselt polnud plaanis Villa Wesseti restoranis õhtustada, siis tujukas ilm ja ebameeldivad komistuskivid sundisid meid just valima lihtsama tee, kõndida oma imeilusast toast trepist lihtsalt alla, lasta laual süüdata küünal, mis oligi väga sümboolne meie jaoks ja valida menüüst sobivad road ja joogid nii turgutuseks kui meeleheaks.

 Argipäevadel valime õhtusöögi kõrvale ikka pigem sobiva veini või heleda õlle, siis restoranis otsustasime sel korral end lasta üllatada erinevate kokteilidega, mida polnudki proovinud. Martini Royale Rosato proseccost ja Martini Rosest kokkusegatud kokteil koos apelsinimahlaga oli suursugune, mõrkjalt söögiisu tekitav. Bacardi Mojito mehe jaoks üsna mõttetult rohune jook. Mis teha, pole mojito-põlvkond. Eelroaks valisin mina Rohelise salati tiigerkrevettide ja parmesanilaastudega. Krevetid, mu üksinduse hetkede lohutajad, olid kaunilt sätitud rohelisele salatipadjale ja rikkalikult kaetud parmesanilaastudega. Kaasat üllatas tellitud Delikatess-mozzarella tomati ja pestoga torni kujul. Köögi serveeringud üllatasid meid väga positiivselt. 

 

 

Salatid olid lihtsad ja maitsvad. Teenindaja Maris sõbralik ja osavõtlik. Põhiroa valimisel pisut arutlesime, kuna olin eeltööd tehes pilku peale visanud lestafileele ja kuigi kehtiski veel suvemenüü, siis uurisin, kas lesta ikka on. Oli. Pidasin endaga aru, et kas suvelõpu lemmiktoit restoranivariandina võib mind üllatada või pettumust tuua, küsisingi ettekandjalt, et mida peale ahjukartuli ja tartarkastme praad pakub. Maris seletas lahkelt kuid napisõnaliselt, et mingi salat seal ikka on. Ja hoobilt tegin kannapöörde ja tellisin lõhesteigi.  Maris imestas, et kas otsust muutma pani tema mitte-eriti-pikalt-lahti-seletamine. Võibolla küll. Ja see dialoog mulle meeldis ja valisin ikkagi Praetud lestafilee tartar-kastme ja ahjukartuliga ning mees tellis Milano seašnitsli ahjukartuli, Dijoni sinepikastme ja sidruniga. Mu kallis mees jõudis vahepeal ka endale Punapea kokteili tellida, viin jõhvikamahla, red mixeri ja maasika siirupiga mekkis mu rekkajuhist härrale paremini, kui piparmündine rummikokteil. Arusaadav.

Asja plussiks oli see, et kogu restoran oli vaid meie päralt. Villas peale meie ööbivad mõned soomlased kasutasid õhtustamiseks päikeseterrassi. Muusika taustaks oli džässilikult kurblik, aga seegi sobis suurepäraselt meie mõtlikku õhtusse, kus ühtäkki pidime tagasi vaatama oma 20-le kooseluaastale kui ka hüvasti jätma oma pere liikme, koer Rexiga, kes oli meiega üle 10 a. 

Praadide serveeringuga köök taas üllatas, kui kahe silma vahele jätta veidi jahtunud olek. Mu eelmise postituse soojas suvikõrvitsa-kanasalatis olid kaunistusehteks punav oma aia sõstrakobar ja siis tihkusin kurta, et miks küll meie koduseid aiamarju ei kasutata kohvikutes-restoranides garneeringuna. Ja võta näpust, nüüd sain küll kultuurvariandina ilmselt taldrikule nii lihavad põldmarjad, vaarikad ja punase sõstra hapukad kobarad kui ka eksootilise tähtvilja. Lest oli mereselt soolakas ja hõrk. Kartulist jätan toitlustusinimesena rääkimata. Las ta olla pealegi. Kaasa šnitsel oli ka maitsev. Sinepikastet näpata ei jõudnud. Balsamico jätaks ka koka ostunimekirja tehes laoriiulile. Aga, mis viga sellega joonistada sik-sakke või pitse roa alla taldrikule heegeldada.

Magustoidud pole minu teema, kuigi teenindaja ikka proovis minus magusaisu tekitada. Tellisime Valge šokolaadi mousse mangokastmega kahe lusikaga, aga lusikad sättisin ma alustassil ise nii, sest nii teeme me aastaid juba Pedasel, kui romantikutele musi-musi-maiust pakume. See lööb kihevile nii noore kui vanema armastajapaari. Magustoit oli muidugi aus ja ma jõudsin isegi pisut kahetseda loobumist, aga maitsta ju sain. Aga mu tellitud kokteil All Berry Margarita oli juba magustoidu eest, et algul mu mees arvas, et mulle toodigi vale magustoit, et "ei, seda me ei tellinud". No tellisime ikka. Jäine marjane margarita oli hea muidugi, et võtsin hiljem ta lausa tuppa kaasa. Restorani õhtu oli äärmiselt meeldiv ja väljapeetud, tänud selle eest teenindaja Marisele. Õige õhkkonna ja meeleolu loomiseks piisab vahel vaid kuulamisest ja tagasihoidlikust osavõtlikkusest. Toas nautisime šampust ja maiustasime mereandide, juustude ja hapude viinamarjadega. Aga vahel võivadki viinamarjad hapud olla, et aru saada, kui magus on elu.