Koguaeg on kõigil kiire. Pidevalt on kukil mingi tegemata tööde hulk ja rahulolematus, mis vajab tutistamist. Ometi, kui suudad aja leida, et aeg maha võtta ja istuda autosse ja sõita kodunt 146 km kaugusele, et kohtuda kalli sõbraga. Siis lõpuks tajud, et elu ongi elamist väärt ja hetkeliseks sügispuhkuseks võid aja peatada ka koduses Eestis, mitte kaugel Itaalias, mille järgi kaua igatsetud ja suuri tühje sõnu tehtud. Sõita tuleb hoopis Natturi neemele, Ulvi juurde.
Ulvi on mu armas klassiõde, sõber, toetaja, suunaja, inimene, kes alati on olemas nii heas kui halvas hetkes. Ulvi on ka inimene, kes on minu kulinaarseid katsetusi suunanud, kõige rohkem mõjutanud, kaasaaitajaks ka tema armas varalahkunud ema, keda armastasime kõik kutsuda Mummiks. Missiis, et oleme ühevanused, missiis, et me pole kumbki tundigi õppinud kokandust või teenindust, said meist omi radu kõndides läbi praktika ja elusaatuse gurmaanid ja võib öelda ka profid. Tänane postitus ongi tänukummardus Ulvile ja Mummile.
Usun, et Eestimaal on palju kodusid ja emasid või vanaemasid, kes esimese asjana küsivad sult, kui oled ukse läve ületanud: " Kas sa süüa tahad midagi või kas sa söönud oled!?".
Isegi Helgi Sallo ETV 60 intervjuu raames hästi soojalt pajatas sellest. Ikka tahad hoolitseda ju oma külalise, sõbra, poja, tütre või lapselapse eest, pakkudes talle kosutust teele või kustutades kiirelt näljast kõhtu, see on nii elementaarne, mis käib mängeldes kogu suhtlemise juurde. Nii ei pidanud mina kunagi Mummi juurest lahkuma tühja kõhuga ja olen südamest tänulik, kuis Mumm õpetas mind tatart sööma või üldse aru saama toidu väärtusest, austusest toidu vastu. Parimad omas mahlas puravikud olen söönud Mummi juures. Mõtlesin alati, kuidas nad neid teevad, kust nad need korjavad. Nüüd olin ise kohal. Natturil.
Meie oma Eesti Itaalia. Milline loodus, millised kõnelevad kivid, nagu keegi kunstnik oleks neid randa ladunud, külg külje kõrval, kivi kivis siledaid mustreid veepiirile joonistamas. Heinaähmased teed, arhailiste aitade vahel, oleme ju ometi Lahemaa rahvuspargis. Ülekasvanud tatikad, millest venelane viis erinevat rooga välja võlub ja eestlane ütleb, et vana. Ja las ollagi. Valged lumepallid või samojeedidest perekoerad jooksevad hooga merre, neid on kolm - Emily, Arabella ja ulakas Irise tüdruk Kreekast, kes tahakski koguaeg vees olla. Jalutame Eestimaa suvelõpuhetkes, lubati ju lausa 22 soojakraadi. Pilvede udumassis on sooja, tuul on männilatvadesse uinuma suikunud ja päike flirdib pilveprintsiga sinilooris. Teeme pea kolme tunnise mõnusa ringkäigu Natturi neemel,Ulvi jutustab lapsepõlvest maal vanaisa juures, heinamaadest ja mereäärsetest salakohtadest. Loodus on nii eestilikult imeline. Kilkan kaseriisikaid nähes ja männiriisikatega (oma lemmikutega) kohtudes, aga neid korjata ei tohi, 3 ja 6 on tõesti vähe, aga usinalt oleme keskendunud kivipuravikele ja pruunidele puravikutele, mida kavatseme otse pannile õhtusöögiks teha. Ja oma saar, surume läbi kõrge kõrkja end saarele, koerad on küll väsinud, aga õnnelikud, liikumise, vee kosutava jahutuse ja meie seltskonna üle. Ja mina saan imelised mere pildid, ühel pool Pedassaare ja teisal kooliõest laulja-näitleja Kärdi sinine rantžo, nagu kohalikud seda kutsuvad.
Õhtusöök tuleb imeline ja katsugu mõni Itaalia mamma mõelda, et eestlane ei oska süüa teha või pole korilane või ei kasvata midagi ise. Ka Ulvil on toredad peenrakastid, palju uhkemad ja nutikamad veel, kui mul, kus peete mitut sorti, salateid ja porgandeid, vägev kasvuhoone tomatite ja paprikaga ja kurgid ja kollased kõrvitsad veeremas rohelise lehepuhma all. Tuttuus vaarikasort, mille vilju veel oodata ja maitsetaimede rikkus, milles meil taas lemmikute kooskõla oli - rukola ja koriander, appi, kas on midagi paremat.
Õhtusöögiks sätime kiirelt külma prosecco saatel valmis käik käigu järel itaaliapärased suvikõrvitsa ampsud. Mõlemad juhtusime nägema Reet Linna Prillitoosi toredat külaskäiku ansamblikaaslase Helle juurde. Aga Itaalia Anna suvikõrvitsa retsepti tuunisime söömise käigus tugevalt. Ikka küüslauku ja rukolat, isegi nii magusat, kui soola oli vähe. Petersellist rääkimata. Kui mõni veel ei tea, siis itaallaste number üks roheline maitsetaim on petersell, mitte basiilik. Peterselli mitmet sorti kasvab ka igas Eestimaa tragi perenaise koduaias. Teiseks käiguks valmistame ette kahte erinevat peeti, siiruviirulist ja tavalist, suhkrut, õli ja palsamiäädikat peale ja ahju. Serveerisime Philadelphia toorjuustuga ja see tüümiani roheline tipp, oh jah, mul oli siis juba kõht täis. Loomulikult said kõik korjatud puravikud Ulvi poolt korralikult puhastatud ja pannile pandud, mina hakkisin sibula. Lihtsalt, võid vaid vaja praadimiseks ja pisut soola. Valmistasime ka pearoaks ette kartulisektorid ja sinna peale läks külitama Võsu poest ostetud maitsestatud ribiliha, kuna lihtsalt just sel päeval jäid värske kalaga kalamehed väravasse tulemata. Nii, nagu maal ikka, täna on, homme ei ole ja siis peab muid käepäraseid alternatiive mõtlema. Koduaia tomatile, kurgile ja rikkalikule rukolale panime peale feta juustu. Täna ilmus just Jamie Oliveri artikkel, kus toiduained reas, et ikka saja aastaseks elada. Feta nende hulgas. Peekoni lasime ülikrõbedaks kartulitel küpseda ja need sibulatega praetud puravikud, issand, nende nimel võiks surra. Ja ikka oli külm prosecco ülihea. Külakostiks viidud ka audentne Chablis mõjus teraselt, oli küll siidine, aga ehk liiga magus või ... Ja magusaks sõime ka kirsikooki, mida me poest kaasa haarasime. Milleks nüüd veel küpsetada ja seda idüllilist sõprust rikkuda. Öö pimeduse eel enne lahkumist püüdsime kinni veel hulga vaablasi, mille hoogsuses toimetas mu mees ja koerad kartsid üsna ausalt neid pauke ja meie ohtu vaablase nõelamise ees.
Ja siis koju, läbi öise Eestimaa, armas Võsu eestimaise kuurordina, kuskil ka Hundisilma teeots, kus nüüd just mustad maskid ja autod toimetasid. Aga lihtne eestlane elab nii, et ei lase sellelaadsetel sündmustel end mõjutada. Aga see soe tunne südames Ulvi juures, koerte naeratav lähedalolek koguaeg. Emily ikka valvab alati, et ma Ulvit ei rööviks, Arabella varem jutustas mulle kõikidest kohatud kassidest Kadriorus, nüüd mulle meeldis ta pikk pilk mererahhu ja kui ma teda kutsusin, nõjatus soojalt oma selja mulle vastu jalga. Rahu. Ja see Kreeka Iris, lustlik ja mudane, märg ja õnnelik, uudishimulik ja lapsik, nagu koerakutsikale ongi omane ja õigus ka pealekauba. Meel täis rahulolu ja rikkust, et üks tee sai taas läbitud, just siin Eestimaal, sügisehakul, kui suvi sirutas käe.
2 kommentaari:
No ehk saab kunagi ka minu juurde sõidust selline luuleline kirjatükk
Kahju jah, et seekord ajad ei klappinud. Aga nüüd on tee juba selge. Sinu juurde sõidust saaks eriliselt magusa postituse, eks luulelisus tuleb siis minu sulest niikuinii. :)
Postita kommentaar