Krevetid avokaadopesas värvilisel maitsval padjal

Veel hetk nautida sügise sooja õhku, vaikust enne lubatud lörtsi tulekut. Las kirjud lehed lendavad ja roheline rukola veel peenrakastis kasvab. Tummised lambapajad ja punavein oodaku. Kuigi eile olid blogiveergudel sinepised mõnusad searibid, siis tegelikult on need vaid ju lood. Toidulood, mida tahan ise jäädvustada. Asjad peavad kõnetama. Mulle väga meeldivad krevetid. Ja hea on paitada oma katkist enesetunnet värvilise krevetisalati ja hea külma veiniga. Vahet pole, olgu väljas või lumetorm. Aga nii ma just praegu tahan.


Krevettidega sobib hästi külm keedetud kartul. Õhukeselt lõigatud kartulipadjale ehitasingi salati ülesse, vaba käega värsket kurki, punavat kirsstomatit, musti oliive. Hea on valida ka alati midagi puuviljalist, seekord siis apelsin. Muna keedan 6 minutit. Veidi marineeritud kurgi kuubikuid. Aga need oleks võinud ka ära jätta, nii tundsin täna. Sibula unustasin. Eelmisel nädalal ostetud avokaadosid küpsetasin kodus banaani kaisus veidi edasi. Serveerida krevette avokaadopesas on silmale ilus. Söömiseks on muidugi mugavam neid siiski viilutada. Krevettidega sobib alati ka till, mida nüüd leiab juba sügavkülmast. Kuigi peenrakastides on sooja sügise tõttu teine ring, koriander tuleb kohinal ülesse, šalottsibulad kannavad rohelist vart ja rukola, mu suur lemmik, jätkab roheliste sinepiste lehtede kasvatamist. Kastme segasin võrdses koguses majoneesist, hapukoorest ja krevetimaitselisest Merevaigust. Seekord jätsin kreveti vedeliku kiisudele limpsimiseks, kui muidu olen seda merest maiku ikka kastmele lisanud. Merevaik on niisugune mõnus pähkline pehme juust, mida söö või lusikaga. Võileivatordi kreemi sisse panen ma seda alati. Ja  salatile krooniks rukola mõrkjad krõmpsud lehed. Maitseaineid sellele salatile ma ei pane kunagi. Ja kastme segan eraldi kaussi. Üksiolemise üüratu nauding.