Sinepised tšilli pestoga ribid kartuli-suvikõrvitsa raguu ja marineeritud peediga

Hingedeaeg sunnib ikka igal õhtul küünlaid süütama. See on kuidagi  sügisõhtute hämaras embuses kutsuv ja rahustav tegevus. Küünlaleek paneb mõtisklema, enda sisse vaatama. Õhtusöögilgi on mõnus värelevat tuleleeki silmitseda ja küünla kustudes uus süüdata.


Ma ei tea, kuidas teie oma söögikordi planeerite!?  Koostate menüüd, sirvite toiduajakirju, kokaraamatuid või kolate blogides, et ideid saada. Arvestate eelarvega ja varute kindlaid, soodsaid toiduaineid koju. Kas käite poes, turul iga päev või kord nädalas, nädalalõppudel, rangelt toidu nimekiri näpus ja allahindlusi jälgides. Või ostate isu ja meeleolu järgi, seda, mida hing ihaldab. Öeldakse, et tavalise perenaise retsepti rubriigis ringleb paarkümmend retsepti. Et, kui guljaššiga alustad ja kahekümnendana tuleb ahjukala, on taas järgmine lihakas kaste. Mina lähtun poes olevast toorainest ja mõttest, mille järgi isutab. Ja hinda vaatan ka. Oleneb ka sellest, kas käia kallis piiritletud kaubaga maapoes või linnas kaupluste kettides, kus juba jahutatud toiduaineid(liha- ja kala) on olulisemalt laiemas valikus ja taskupärasemad ka.Toiduideed sünnivad siis juba kodus sellest, mis olemas.

Searaguu konte või ribisid katsun ikka sageli poes hästi valida ja koju tuua. Hea suppi keeta või lihavamaks praeks ahju panna. Suvel sai palju proovitud ka lihatootjate etteküpsetatud ribisid, mis tegid perenaise töö muidugi lihtsamaks, aga lõpuks tajusin, et mul hakkas vastu pea kõikide ribide ameerikapärane magus alatoon, teinekord jätsin isegi glasuuriks mõeldud BBQ kastme lisamata. Algul on muidugi põnev ja huvitav ja maitsev ka. Aga oma tehtud asjad on ikka oluliselt paremad. Ja kodustest olemasolevatest asjadest ikka leidub ehk, millest marinaad kokku segada, et liha maitsestada ja eelnevalt pehmendada. Olen teinud tavaliselt skeemi järgi, et paar osa õli, 1 osa midagi haput, kas veini äädikat või sidrunimahla, maitseaineid, sinepit, tulise liha isus näiteks mõnusat tšillist pestot. Segan väiksemas kausis õli ja valge veini äädika näiteks ühtlaseks, lisan sidrunimahla, soola, suhkrut, erinevaid piprasegusid, ürte, siis sinepit ja tšillist pestot võrdses koguses ja klopin kõik ühtlaseks ja maitsen. Kas on piisavalt hapukas, kas soola on parajalt, kas suhkru tasakaal on õige, vürtse jagub ja sinepist tulisust. Nii, nagu maitsmisel mu keelel, maitseb pärast ka liha. Ja alati on võimalik pärast asjad kokku võtta, et kas tuli maitsev, kas kõike oli parasjagu, jäi midagi puudu või sai hoopis üle soolatud. Niimoodi tekibki kogemus.


Ja mis seal siis ikka, peale mõne tunnist või üleöö ribide marineerimist, panen need ahju, kuna pööran küpsemise ajal ribisid, kasutan kindlasti ahju taimerit. Algul tahab ribi ikka head kuumust, et mõnusalt ja kõrvetavalt naksata, hiljem, kui küpsemisprotsess juba poole peal, vähendan kuumust. Kui viimased minutid tiksuvad, panen pannile suvikõrvitsa rattad koos sibulaga, lisan purustatud küüslauku ja eelmise päeva külmad keedetud kartulid, maitsestan. Poest ostetud keedupeedile lisan valge veini äädikat, suhkrut, soola, ürte, palsami äädikat, lasen maitsetuda. Ribi valmisolekut testin ikka ka, et kas liha tuleb kondi küljest lahti. Ja maitsev roog, pealegi ise tehtud, ongi valmis. Ühe toiduidee lugu, täna, kui küünlaleek väreleb edasi ja novembrivihm tibab akna taga.