Maarjamaa majoneesisalatite meelevallas

Ma armastan majoneesi. Segad olemasolevast mõnusa salati kokku või lased lurtsti pudelist praekartulitele või kodusele makaroniroale. Küpsetad majoneesikattega kana ahjus või kiirendad seaprae küpsemist. Juhtusin eile lugema Sooäär Imre nõudlikku kurvastamist, et mida kõike ikka väliskülalised meist arvavad, kui supermarketite lettidest majoneesiga üle valatud salatipudru kohtavad.Et kas see siis ongi eesti toit? Vaevalt, et kohtab pidulauda, kus kartulisalatit või rosoljet ei pakuta, oasalatist, makra- või pasta-singisalatist rääkimata. Ikka nutikad kombineerivad erinevaid toiduaineid ja igal perel oma lemmikud. Kastmeks kasutatakse majoneesi-hapukooresegu, aga paljud peenemalt hoopis maitsestamata jogurtit. Ja majoneese on ju ka palju sorte. Ka lahjemate valik on üsna lai. Kuigi niisugust vana hea "laua" majoneesi maitset pole tootjatest keegi suutnud välja timmida. Loomulikult paljud tõstavad nüüd käe Hellmansi purgi suunas, et on ligilähedane, aga mina sellega ei nõustu.

Loomulikult on viimastel aastatel õli-veiniäädikakastmega salatite võidukäik ilmne. Rohkem ehk suvegrillide juures levinud, kui pühapäeva hommikuks perele valmistades. Ehk domineerimas ka pigem prae lisandina ja ikka ise valmistades, et superpoest seda niiväga ei otsikski. Aga kui kiired ajad käes või päev on kulunud shoppamise peale, siis haaran alatasa kulinaarialettidest salatikarpe kaasa.Rosolje on aeg-ajalt lausa kohustuslik kaup.Hea tahe suutäis. Ja minu meelest on sortiment küll üüratu. Ja tõepoolest saad head asja või juhtub sekka ka kõlbmatuid, mis ehk realiseerimisaja tegelikkuses ületanud. Aga, et eestlane vaimuvaene selles osas oleks, vaevalt küll. Kokku on segatud kõikvõimalikke komponente: seeni ja sibulat, krevette ja kartulit, lõhet ja lintnuudleid, kanafileed ja kappareid. Pakutakse ka triibuliselt kihilisi salateid, klassikalist kasukat. Valida on võimalik ka suuremates plastnõudes, et sünnipäevapeoks peen hakkimine üldse ära jätta. Nii et mille üle nuriseda? Panna kastmed eraldi topsikestega kõrvale. Statoili salativalikutes nii ju ongi. Kahvlike juurde lisatud koheseks proovimiseks.

Kui oma Hispaania reisil olin, käisid tohutud neelud koguaeg majoneesiste salatite järgi. Näppisin ikka poes ja kiireteeäärsetes tanklapoodides neid. Välismaa majonees, kahtlase ja võõra maitsega.Ja valikut ka suurt polnud. Lõpuks, kui pool päeva Brüsseli lennujaamas aega pidin veetma, istusin rahunenult restoranis ja meelitasin end roosa chenet´ga, kuni kelnerpoiss mulle mmmm tellitud krevetisalati tõi. Ja mis see siis oli, valmiskarbis, nagu bensukas ja majoneesipakend kõrval. Ja hiina kapsa padjale ehitatud mereanniroog maitses imelikuna, kuigi tomat, kurk ja keedumunalõigud olid kõik tuttavas järjestuses, aga kastme maitse oli võõras. Nii et ma ei tea, kas me ikka peame niiväga välismaalt üle võtma igasuguseid šnitte, pigem oma traditsioonide juurde jääda. Aasia toidu vastu pole mul midagi, seda lähengi siis vastavasse kohta sööma. Ja salatipadjale ehitatud gurmeesalatit eelistaksin teha kodus pidudeks ja maitsestada oliivõli ja veiniäädika, mee või sinepi või küüslauguga koduses köögis peo eel. Kuigi jah ega kreeka või caesari salat pole meil ammu enam mingi võõrapärane eelroog. Et jalgrattast leiutama peaks.

Illustreerivatel piltidel, mis pärineb mu jõulu- ja aastavahetuse laualt, on salatid kõik ise valmistatud. Kuna liikusime kodunt teise kohta pidutsema, olid osad salatid meil kodus valmistatud , seetõttu ka karpides.Lihtsuse loomulik võlu.