Juhtusin eile lugema kena blogi, Profa köögipool ja kohtusin seal taas tõdemusega, et ei maksa unustada oma tavatoite. Ei pea hullult peenutsema ja uhkete menüüleidudega uhkeldama. Koolisööklas maitses hullult hästi hakklihakaste kartuliga, lisandiks marineeritud peet, magustoiduks karamellikissell. Kes seda ei mäletaks? Kuigi paraku tean palju noori näitsikuid , kes keedupeeti suu sisse ei võta, ammugi rosoljet, minu suurt lemmikut. Ühel korral, õigemini, kui siin pikalt talv-kevadel puhkusel olin, sain korraliku boršiteoga maha. Aga kuna riivisin toorest peeti pisut palju, suskasin sügavkülma kotikese. Ja ühel päeval surusin ikka pojale peale, et teeme hakklihakastet ja kartulit ja peedisalatit. Nääääää, mõtiskles poeg, tee kartuliputru siis. Ok, nõustusin. Läksin siis kööki askeldama. Kartul uhas mullitades keeda. Hakkliha juba praadis ja sulama võetud peet tahtis salatiks saada. Aga siis selgus lihtne tõsiasi, et olin unustanud, et see peet on toores. Ja ei midagi. Küsisin pojalt üle, saades nõusoleku, valmis siis hoopis punaselt peedine hakklihakaste. Passeerisin siis kiiresti tooreid peedi riivituid ribasid koos hakkliha, sibula ja küüslauguga, pisut lisasin ketšupit, sest tomatipastat mul kunagi kodus pole.Lisasin jahu ja siis kuuma vedeliku, veidi piima ja hapukoort. Maitsestasin oma piprasegudega ja soolaga. Serveerisin kartulipudruga, ilma salatita. Ja maitses väga hästi. Soovitan väga proovida, vahelduseks tavalisele hakklihakastele. Sageli lisan palju porgandit, siis tuleb ka veidi teistsugune argitoit. Magustoiduks oli meil seekord küll karamellikisselli asemel rabarberikook. Täiesti tavaline, mida iga perenaine valmistada mõistab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar