Jumekad jõulud

Nüüd nad on siis möödas. Jõulud. Ootad 12 kuud, et kõik tuleks koju, mõtled mitmeid kuid ja vaaritad vankumatult ka hilja õhtul. Sel aastal suutsin end säästa sellest üle küpsenud tomati tundest, mis mind eelmisel aastal painas. Kuigi olen tihedalt tööl olnud ja muudkui pidulaudu teistele teinud, nii et mõnel hetkel saab hapukapsalõhnast, punastest salvrätiridadest ja jõulutuledest siiber, sest ei suuda sellest kõigest end välja rabeleda. Kuna aasta on olnud üsna raske mulle endale ja tunnen, et mõjutab juba mu mõtlemist on halvanud mu hõrkuse igatsuse ja takistanud mu tundeid kõige ümbritseva vastu...

Siiski, siiski tulid meil imekenad jõulud ja pidulaud oli just niisugune:

Porgandi pehme pai

Kodune kruubisalat

Siidpehme sült

Hõrk heeringas mõnusas muna muhvis

Lõbus lõhe liud

Oivaline e ohtlik oa salat

Kuldkollane kõrvitsasalat

Peremehe pidupraad

Jõulune juustutort

Kuna olin muudkui tööl, aga nimekiri poeskäikudeks mehele oli tehtud, siis tema muudkui käis ja kriipsutas mõttes läbi. Ja oi ma hoidsin pead ja hinge kinni, kui ostmisel oli süldiliha ja praeliha. Aga pold hullu. Kuna mu ema oli just endale vahetult enne süldipaja Keila selverist varunud, tormas mu mees ka õilsalt sinna, varus nii koote kui jalgu ja minu soovi kohaselt ka kana süldi sisse. Aga jõuluõhtu pidupraeks oli ostnud valmis jõuluprae. Mida silmitsesin küll üsna turris olekuga, et mida nüüd...? Mina ikka teen ja maitsestan ise...Aga võta näpust. Pean kahetsema oma hulli mõtteid. Sest praad oli aus, sildil oleva õpetuse pealt lugesime tütrega koos välja, et tuleb küpsetada 180 kr juures, kuni praevalvur endast märku annab. Kujutlesin siis end Ameerika filmi, kus kopsakast kalkunist karjuv termomeeter välja lärmiga hüppab jne. Aga tegelikult küpses ahtakesena tunduv võrku mässitud praad ca 3 t ettenähtult õigel kuumusel kuni sinine vahva vigur temast väljus... Praad maitses oivaliselt, veidi küll teistmoodi, aga eriliselt ja hästi.

Salatite rida oli mitme päevaga või õigemini hilisõhtute tundidega peale tööd ettevalmistatud. Tuttav "kuum" kruubisalat minu juubelipeolt, ikka pool potti kruupi keema ja suitsusinki, keedumuna, sibulat, õuna, marineeritud kurki ja konservšampinjone majoneesi-hapukoore kastmes juurde segada. Kodune ja tõhusalt toitev. Porgandi pehme pai jaoks keetsin nii porgandit kui muna, hakkisin mõlemad, lisasin purustatud küüslauku ja majoneesi. Sülti keetsin tõsiselt kohe kaks päeva. Kuna üks töö-öö oli jäänud ainult 3 t une jaoks, siis keetsin ühel päeval ja hakkisin teisel päeval ja ei juhtunud midagi. Keetsin seakoodist ja jalast ja pisukesest kanast. Peale vahu riisumist lisasin kuldkollase siiruviirulise koorega sibulad ja maitseained, muuhulgas ka kirgliku kiluvürtsi ja kui kõik liha oli juba kondist lahti , lisasin küüslaugu ja keerasin kuumuse välja. Hakkisin järgmisel päeval ja kordan veel, et ei juhtunud midagi hullu, väga hea, kodune sült sai.

Lõbusale liuale keerasin soola lõhest rulle ja poja meeleheaks oli ka kohalikust kalatööstusest varutud külmsuitsu lõhet. Sobib saiale või kuuma kartuli kaissu. Oivaline oa salat on täiesti tavaline: punane uba, keedumuna, suitsune keeduvorst ja sibul. Ohtlikuks nimetasime ta sõnamängu jõululauas tehes emast blogija meeleheaks ja eks kõhutuultelegi saab see ontlik mõnus uba ohtlikuks. Selle aasta soolaseks hitiks laual osutus hõrk heeringas mõnusas muna muhvis, mis oli spikerdus ja teisendamine viimasest pereköögist Siire Vanaselja retseptist. Kuigi ise alati eelistan tõelist kasukat teha ja ka rosoljet(MIDA HULLUPÖÖRA ARMASTAN), siis seekord jäi keedupeet poest leidmata ja kuna mul oli mõte hoopis heeringaga tort rukkileiva baasil teha, siis tegelikult sündis niisugune kihiline mõnus gurmee. Põhja hakkisin mahesoola Vici heeringat, minu meelest Vici valikutest parima maitseomadusega. Edasi panin sibula kibedat, siis riivisin musta leiba mõnuga, edasi hapukoorega valmis segatud kodujuust, kuidagi mahlasemana tundus, kuigi ehk just too toode tekitas järgmiseks päevaks salatile üleliigset vedelikku. Edasi uuesti heeringas ja sibul ja leib ja marineeritud kurk(salatis siiski 2x) ja keedumuna, peale hapukoor segatult maitsestamata jogurtiga. Imestasin isegi, et pere oli vaimustuses, ise ehk niiväga mittegi, seda salatit annaks rohkemgi tuunida. Kuigi mina panin soovitaja retseptis oma meele järgi kaks kokku.

Ja õhtu naelaks oli juustutort valge šokolaadiga. Pehmelt kreemjas ja mõnusalt jõulune, et pidurdas korrakski piparkoogiisu. Vot niisugused jumekad jõulud seekord. Ja tulede värvi-virvarr me väikesel majal ja lumehangedes helbevalgega mängivad kassid ja hangega võitlev Rex ja küünlad said ka valgesse lumeloori meie lahkunud karvastele sõpradele.