Kuigi tihe lumehelbe rünnak on akna taga taas ja valged kõrged hanged visalt võtavad sulamise tuure, siiski on õhus kevadet. Lindude ahne sagin talveunes puude ümber, liigutav siblimine mu kurvalt tühjana seisnud kaunis linnumajas.Mitmehäälsed noodivõtud varahommikutel. Ja lillepoodides priimulate kevadine kollane, rabav roosa või punapõskne punane. Alati tuleb üks niisugune kevadekuulutaja, va armsakene, koju tuua. Et millegistki rõõmu tunda.
Üksildaselt siin oma päevi mööda veetes, pole must ka suurt söögitegijat. Jätkub kanasupidieet ja õhtuks hakin tavaliselt midagi lihtsat taldrikule, mis salati nime ehk kannab. Kuid endiselt võin vaimustuda odrakruubi taastulekust minu toitudesse. Küll puistan seda võrratusse seenesuppi või panen malmpotiga tulikuuma ahju kartuli ja lihaga hauduma. Täna tegin mulgiputru. Panin keema pisikese pundi seakonti, lisasin maitseaineid, loorberit, koorega sibulat, porgandit ja ka valges rüüs küüslauku. Hiljem lisasin odrakruubid ja lõikusin hulga kartuli viilakaid. Hiljem tampisin kartuli-kruubisegu pudrunuiaga tümaks, nokkisin veidi kontidelt ka liharaasukesi sisse ja segasin kukeseenemaitselise merevaiguga mõnusalt kreemjaks. Serveerisin maheda marineeritud kurgi ja kevadet kuulutavate rohelise sibula paladega.Mmmmm...kevad tungis hinge, kuigi kevadtalve hall ei lubanud päikesel täna piiluda. Aga kollane särav priimula tõi päikese Lepatriinuköögi aknalauale. Ikkagi.:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar