Ahjukartulite ausus

Armastan väga kartulit. Teinekord piisab külma kartuli olemasolust, kui endale mingi lihtne salati suutäis või hurmava heeringa tasakaalustava kaaslasena üks soolane maius kokku keerata. Kuna mulle hiljuti toodi just terve suur kott kartulit. Ülisuured roosad Laurad, kui sordi üle arutleda. Panin siis aga ahju varem kütte, et toidu valmimist õieti ajastada. Ja otsustasin ahjukartulite tegemist malmpotis proovida.

Koorisin siis paraja portsu kartuleid, panin ahjupotti vaheldumisi seakondiga.Kuna seakont oli spetsiaalsest lihapoest ostetud, siis oli ka niisugust pehmemat liha. Maitsestasin piprasegu, soola ja küüslaugu küüntega. Kartulid segasin vähese vee ja õliga lisaks maitseainetele. Lugesin veel sel samal päeval Katrini blogi, kus ta oli nii ahvatlevaid ketšupiglasuuriga krõbedaid kartuleid teinud. Mul aga ketšup sai just otsa. Nii jäi see šniti võtmine ära. Panin ahju paariks tunniks. Kartul küpses üsna kähku. Aga pruuniks ei tahtnud minna. Siis hoidsin ilma kaaneta ahjus veel tunnikese. Lisandiks tegin hapukoorest ja toorjuustust adžika törtsuga külma kastme. Salatiteks sai lauale kuldkollane kodune kõrvitsasalat ja ema heast hapukurgist tehtud salat toore sibula ribade ja vähese rohelise sibulaga. Maitses väga hästi. Nuriseks ainult kartuli magususe üle. See on viimase aja kurb tõdemine, et ostad kohalikult kartuli kunigalt ja loodad, et saad väärt kraami.Näiliselt see nii nagu ongi. Oi, kuidas mul meeldib neid suuri mürakaid koorida. Aga maitse on kevadeks magus, võta või jäta.

Seekord ei läinud ka maitsev õhtusöök malmpotis mustaks. Ju hakkab juba vaikselt sisse töötama end. Aga krõbedamaks tuunida tahaks kartulit küll järgmisel korral.:)